mu tütred on juba 2 a 6 kuud vanad - uskumatu!!

Alates 2009.a. 6. aprilli hommikust kell 9.08-st olen ma ema. Saate aru jah!? Ma olen juba 2 a ja 6 kuud ema olnud. Täiesti sürrealistlik tunne oli tol hetkel. Ja rpaegu on ka, kui tagasi mõelda nende aastate ja kuude peale. Kuhu küll see aeg kaob? 

Ausaltöelda, mingit ürgemalikku jõnksu küll läbi ei käinud, ju olin liialt loksutatud ja ärev tolle avatud operatsiooni pärast, mille abil nood tited päevavalgele toodi. Vaatasin ja imestasin pampu, kes hiljem mu juurde toodi. Ja siis natukese aja pärast veel kord teise lapsega sama tunne J Ise haigla-inimesena teadsin igasugu juhtumisi. Püüdsin kohe lastel kõik näpud-varbad üle lugeda ja suhu piiluda, et ikka kõik korras oleks. Oli! Olge te kõik jumalad tänatud!!! Ja minu keha ja meie geenid ka, et meile ilusad terved lapsed tootsid!

2  aastat 6 kuud on pikk aeg. Osad emad siin väidavad, et kõik valud ja vaevad ununevad. Mina nii ei ütleks, kõik see sagimine ja hirm, mis tollel hommikul kella 6-st algas, on väga selgelt meeles, liiga selgelt. Kodune beebiea-hullumaja on suuresti mälust kadunud, mille üle olen kurb, sest see tähendab kadunud mälestusi. Kahjuks kurnatuse tõttu juhtus nii... Toda fustreerivat jonni ja piiride katsetamisi ei unusta ma kahjuks vist kunagi! Või ehk siiski?

Loomulikult olen väga uhke oma kaksikute üle. Edevate inimeste asi – ikka ju tore, kui tähele pannakse või massist välja paistad. Raseduse ajal oli ikka tore mõelda, et kaksikud tulevad. Ema mul vahel ikka veel ahhetab, et nii juhtus. Ta ei saa ka üle :D Ausaltöeldes on see tähelepanu vahel aga väga häiriv. Kui oleks võimalik neid erinevalt riietada, siis teeksin seda, aga ma ei jõua seda hädakisa ära kuulata, kui ühele miskit kenamat selga saab teise arvates... Seega ikka täielik kaksikute värk – kõik on täpselt ühesugune (ok, patsikummid võivad erinevad olla).

Emasid on erinevaid: ühed on ninnu-nännu titemammad, teised asjalikud põngerjatega toimetajad ja kolmandad mingid beib-freekshow tüübid, kes maast-madalast oma lapsest tibi kasvatavad. Beebindus on väga kurnav, selles ei olnud minu jaoks midagi nauditavat. Ainus aeg, mis mulle meeldis, oli uneaeg :D Aga võibolla on see kaksikutega seletatav, ühe lapsega äkki oleks teisiti. Ise pean end teise tüübi emaks. Ma arvasin juba aastaid tagasi, et naudin aega, kus ma saab lapsele/lastele maailma asju seletada ja küsimustele vastata. Ja nii ongi J Nüüd ma olen hakanud end tõeliselt hästi ja emana tundma, kui lapsega saab rääkida arutada ja ta sulle vastu argumenteerib või lihtsalt noogutavalt mmm-mh ütleb. Naudin, et mul on lapsed. Naudin jalutuskäike, kiikumist, autosõitu, poeskäiku, vanni jne. Veel mõned kuud tagasi oli see tappev rutiin, aga nüüd on tore. Ainuke tilk meepotis on söögiaeg, aga küll see ka kunagi korda saab (no ei suuda ma keelitada-meelitada neid sööma ja kui söövadki, siis tõusevad juuksed kuklal püsti lollitamise peale, mis sellega kaasneb!).

 Ja teate – mu ema on suutnud hakata end veidi kehtestama laste suhtes. Mul on selle üle siiralt hea meel, sest muidu ta pistis kasvõi pea ahju, et neile meele järele olla, nüüd aga suudab pahanduste peale ka kurjemat häält teha. Ja see on vajalik, sest muidu astutakse temast varsti lihtsalt üle.

Ah et miks ma lastest ei kirjuta? Kohe!

Mu kallis Karina on ikka veidi õest suurem (14,1 kg, aasta tagasi kaalus 900 gr vähem; pikkust on ta mingi 8-9cm juurde visanud ja hambaid on hetkel 20 + 2 poolikut) ja tema sisse mahub hetkel  hiiglama palju jonni ning sihilikku pahategemist. Samas on ta veidi kannatlikum, kui asi puudutab mingi uue tegevuse juures püsimist või millegagi pusimist. Laulmises on lõoke ja joonistamises kah juba miskit tuleb. Talle meeldib KOHUTAVALT, kui teda kõditada. Uskumatu, kui edev too noor daam olla võib – kui tähelepanu on temal, siis juba naljalt minema ei saa – võtab su lihtsalt konksu otsa. Lasteaeda läheb  Karina rõõmuga, talle väga meeldib, alati :)

Karita, mu õrnake, on veidi pisem (13,4 kg, aastaga juurde tulnud 1,1 kg ja 10 cm; hambaid 20 + 1 poolik) ja hellem, samas väga iseteadlik ja nõudlik. Mõtleb lolluse välja, aga minu reageeringut teades tõmbub õigel hetkel tagasi, nii et pahandada saab õde. Ma arvasin seda juba beebieas, et nii see olema hakkab. Ju ta on siis veidi teravam pliiats või Karina lihtsalt ei hooli, kui temaga pahandatakse. Talle meeldib õde kiusata, lausa haiget teha... kui tagasi tehakse, siis on kisa taevani. Mina õigust ei anna ja lohutama ei lähe. Kui on korduvalt (pidevalt) seletatud, et löömine või juustest tirimine on keelatud, siis peab inimene sellest aru saama. Siis oskab küll kohe kituma tulla, kui Karina temale ülekohut teeb. Muidu meeldib Karitale väga tantsida, lastelaulude CD-sid kuulata ja voolida.  Laulmises ei saa veel aru, kas sealt tuleb lõoke või mitte (ma niiväga loodan, et ikka viisi peab! Ei ole midagi jubedamat, kui lauluhimuline laps, kellel mingi musikaalset kuulmist pole). Joonistada talle meeldib, igale poole :S Füüsiliselt on ta vastupidavam – jõuab ja tahab rohkem joosta ja kõndida. Mõlemale meeldib seltskonnas olla, teised lapsed on teretulnud nähtus. Lasteaias võib kah hädapärast käia, kui just peab minema. Hiljem muutub rühmas asjalikuks ja rõõmsaks  :)

Kui nüüd kõik hästi läheb, siis tuleb hiljem väike kohviku-tuur. Oi kui elevil nad on ;)

lehtede riisumise võimalikkusest kahe kaheaastasega

kõik eeldused selle töö edukaks sooritamiseks olid olemas: tahe, ilus ilm, reha ja kilekotid. segavad faktorid samuti: tuul ja 2 kaheaastast. peibutuspartidena oli kaasa võetud minirehad, ämbrid tammetõrude korjamiseks, pallid, nukukärud.

algul vaadati mind suht hämmeldunult, kui riisuma hakkasin, siis sooritati trepilt hüppeid samblale ja aeti veidi kokkuriisutus lehti laiali. edasi hakkas ving ja hala teemal IGAV!!! aga teha polnud midagi - mina olin lastega üksi, ilmateade lubas koerailma ja see asi tuli ära teha. siinkohal võib kohe ära mainida, et paar tõru korjati, ülejäänud mänguasjad jäid täiesti puutumata, no reha veeti paar korda enda järele. jalgvärava olin ka kinni sidunud, et tänavale ei pääseks. lapsed on aga jube leidlikud - läksid üle :S õnneks sain nad teolt tabatud ja käsutasin oma silma alla. siis aga, oh õnne, avastati prügikotid! elu muutus kohe ilusaks, sest paarist tühjast prügikotist andis välja võluda uhke mütsi, voodilina ja teki ning sai ohjeldamatult end murul rullida või kott järel mööda õuet ringi liduda :D

lehed said riisitud ja kõik need tuhanded tammetõrud ka. õhtuks oli muidugi umbes samapalju tammelehti taas muru peal maas, aga mis teha, igasügisene saaga see. nüüd jääb vaid üle loota, et Naabrinaine teeb järgmise riisumise ja mulle jääb viimne kraabe ;)

P.S. meil 10 vana tammepuud ümber maja - jee-jeee :(

elulood

viimati, kui raamatukogus käisin, võtsin endaga kaasa mõned tuntud Eesti naiste elulooraamatud. olid seal riiulis reas ja ma olen ikka vahel mõelnud, mida sellistes kirjutatakse. nüüd ma siis lugesin ja paha tunne on. paha sellepärast, et kätte juhtusid raamatud naistest ehk emadest. kõik nad kirjeldasid oma noorust kui tormilist: üks pidu ajab teist taga, üks töö jookseb teisele sisse, lõputud ringreisid ja väljasõidud, poole öö ajal või vastu hommikut koju jõudmised. lapsed olid siis vanavanemate või mehe kantseldada või lausa korviga lava taga kaasas... ja siis nad uhkustavad seal, et nende suureks kasvanud lapsed olid nii iseseisvad ja asjalikud. mis neil muud üle jäi, kui ema polnud kunagi kodus, kellega rääkida või lihtsalt sülle pugeda. eriti imikueas :(

seda on kuidagi väga võigas lugeda. teiselt poolt ma adun, et ise ma elan praegu väga lastekeskses ühiskonnas - kogu pereelu keerlebki laste heaolu ja arendamise ümber - kuidas ikka neile parem oleks. vene ajal, tundub, mulle, olid lapsed lihtsalt olemas, ema-isa ajasid rohkem oma asja (tööd, hobid, peod) või püüdsid ots-otsaga kokku tulla. ja veel enne seda oli lihtsalt peredes hulka rohkem lapsi, kes üksteist valvasid ja nende järelt kasisid, sest kord oli kõvem ja vanematel tuhat muud tööd, kuna masinaid veel polnud.

peaks mõne veel lugema, äkki sattusin lihtsalt selliste rongaemade otsa...

nädal numbrites

esimene tapeedijoonistus meie majas Karita poolt. minu oma viga loomulikult, et ei pannud nende vaikset teise tuppa imbumist tähele (muidu mul range joon, et paber-pliiats on ainult elutoa laual). terve meie magamistoa sein on nüüd sinine ja osa voodist ka :S

käisin Karinaga pühapäeva õhtul teist korda tema elu jooksul EMO-s, sest palavik oli 2 h pärast rohu manustamist uuesti 40,1. vaadati-kuulati, tehti esimest korda tema elus kopsuröngen, lasti koju - viirus (miks ma ei imesta, kui juba sajandat korda seda diagnoosi kuulen!). hommikul oli lausa 40,4 temperatuura. oh, vaene laps!! 

homme hommikuks saab 1 nädal täis, kus Karinal on palavik olnud. perearst mainis ka, et see tema palavikutamine, õigemini selle imelik kõikumine  - 2 x ööpäevas lausa lakke ja siis alajahtumiseni - on omapärane, aga mingit diagnoosi ka panna ei mõistnud. läheb jälle proovide tegemiseks. kopsud olevat siiski puhtad.

Karital on pidevalt olnud 73,1-37,3 palavik, eilsest enam pole.

mõlemal on köha ja nohu, mis vaikselt ikka taandub. väga visalt. 

olen korduvalt küll meelitamise, keelitamise, nalja, autoriteediga püüdnud neile manustada ninasprey'd - tühi vaev. Karina satub lõpuks ikka hüsteeriasse, Karina hoiab kramplikult käsi nina ees. täna pärast arsti moraali lugemist võtsin uuesti kätte, seletasin lastele, ei näete, arst ütles, et peab ja siis ikka kuidagi sai. kohe palju parem hakkas neil, nüüd veidi vedelam kogu see sekreet.

lastesse on kadunud 3 pudelit palavikualandamise siirupit, pudel köharohtu, kannude kaupa ingveri- või vaarikateed, 4 pakki jõhvikamahla. lisaks 1 pakk komme, sest kommid tunduvad olevat asi, mis selle sandi olemise kuidagigi paremaks teevad. ma olen muidu väga kommi vastane, aga praegu olen ikka andnud iga päev mõne.

 Karina on kaotanud nädalaga 1 kg oma kehakaalust. ta kaalus tervena 14,5kg, meeletult suur osa ju. kui endal ka selline tulemus nädalaga oleks, siis võtaks kohe selle haiguse ;) söögiga on neil ühesõnaga pahasti. kes siis ikka haigena sööb, eks. eile ja täna veidi ikka läks juba. haige lapse menüüsse sobivad meie majas lisaks vedelikele makaronid, omatehtud ahju-friikad ja õunad. kõik muu ei kõlba kohe üldse. sellest, mis värk tänapäeva lastel friikartuliteg on, mõni teine kord.

õuesaamisi - 0

nutmisi - lastel suht vähe, kui mõelda, kui haiged nad ikka olnud on; minul 2. hale hakkab.
hirmu - iga õhtu, öö ja hommik
mees kodus - korra. seegi hea.

lootust, et see kord läbi saab - iga päevaga järjest vähem, kahjuks. aga täna nagu tärkas väike kiireke, kui magamaminnes kummalgi palavikku polnud.

ja veel üks number: mahalangenud, veel riisumata lehti - mustmiljon...

haigused vol 2 ja nimemüstika lasteaias

vaatame, millise numbriga toalisi pealkirju siia kevadeks tekib, ah? pole midagi parata, 4. lasteaianädala lõpuks on K-d jälle tõbides - õhtul oli Karita kuidagi soe ja öösel algas mõlemal köha. vaevlesid hommikuni. nina nuusata, vett või teed juua anda ei lastud. said 3 päeva rühmas käia, kui sealne köha külge hakkas :S ma olen suht nõutu tegelikult - kuidas võivad meeletu köhaga lapsed rühmas olla? seadus ütleb jah, et ainult palavikuga last ei ole LA kohustatud vastu võtma, aga reaalselt pole nagu asi õige. oleme siis kodusel režiimil jälle. ega Karita minna tahagi. seni, kui uksest sisse, kombe ära ja sandaalid jalga saab, on kõik ok, aga vat rühma sisse minek on üks kole asi, siis tuleb kohe see kojuminemise jutt ja nutuvõru ümber suu. 

teine teema, mille üle ma muudkui mõtisklen, on tänapäevased laste nimed. meil väga palju suguvõsas lapsi pole ja need, kes on, on ikka suht normaalsete nimedega - suupärastega, võiks öelda. töö juures on aastatega igasugu koledaid nimesid läbi jooksnud, mida aeg edasi, seda hullemaks. tipp oli see, kui vastuvõtule tuli konjakinimeline laps... lasteaias aga, oh sa aeg, on igasugu imenimesid kuulda. ses mõttes, et vaatad, suht normaalne lapsevanem, aga on oma tütrele nimeks pannud kodumaise hitt-koeramultika peategelase nime...  mis seal salata, on teine natuke selle koeraplika nägu küll ;) mine võta siis kinni, kas oma laps räägib õhtul kodus tollest tüdrukust või nad vaatasid multikat. siis on veel riidekappidel näha nimesid, mida ma kõige parema tahtmise juures välja ei häälda. ühte pusisin tükk aega, siis sain aru, milline ingliskeelne nimi see olema peab, mis häälduspärase kirjapildi saanud (lisaks muidugi veel paar c-d ja y-it, et uhkem oleks). hetkel on rühmas 1 normaalse nimega poeglaps (herr Presidendi nimeline), teistel kõigil rahvusvahelised või imelised (huvitav, kas lapsevanemad tõesti loodavad kohe lapse sündides, et nende võsuke Eestist vehkat teeb?) mina küll ei taha, et minu väikesed eestlased siit ära lähevad. tütarlastel on enamikel rühmas keerukas nimi. imelikul kombel ei ole poistel traditsioonilist Kevinit või Mattiast. ei tea, kas see ring sai mõned aastad tagasi täis, nagu tüdrukutel Miia. me muuseas kaalusime ka nimepaari Piia ja Miia, aga sugulaste laps sündis 8 kuud varem ja omastas tolle hittnime ära, nii et see varinat langes välja, õnneks! Piiast on muidugi kahju, see on lihtsalt nii ilus ja lihtne nimi. Siis mõtlesime veel Piia ja Marii, aga kuidagi polnud kumbki Marii moodi. see oleks eeldanud mu meelest sellist peent preilikest, kes kohe veidi kõrgilt sulle otsa vaatab, aga polnud taolist kusagilt võtta, olid ainult teki sees kaks imearmast titte :)

oma laste nimesid ei pea ma ei keerukateks ega imelikeks. tavalised. ise oskavad välja öelda kenasti. kuna nime originaalpilt on c-ga, siis kaalusime seda, aga jäid ikka K-ga. nendest nimedest on jõutud ka juba variatsioonidega esineda: vanaisa küsis, et mis te nendest ka-dest sinna ette panite, oleks võinud kohe Riina ja Rita olla :D ülihea, mu meelest!! ja siis paljud vanemad inimesed panevad rõhu i-le, nii et nimi muutub venepäraseks - Kariina, Kariita. töö juures mul vene kolleegid kohe hääldasid nii. ja kui ma olen parandanud neid valerõhulisi, siis nad ei saa üldse aru, mis valesti on. meie jaoks on aga rõhk esimesel silbil ja kõik tähed ühekordselt hääldatavad.

ma nüüd teed keetma. ingver, va imerohi, ikka aitab!

teerulliralli ja käsitöönurgake

 lõputu sonkimine ja trampimine meie maja ees maanteel hakkab varsti otsa saama. asfalt igatahes pakseneb iga päevaga :) eile õhtul siis avanes selline vaatepilt üle tee - täielik teerulliralli :D ja siis nad hakkasid akna taga rullima, lapsed olid lummatud, sõna teerull hääldub ka prefektselt! terve suve oleme elanud nagu, nagu... ei leiagi sõnu. jube on olnud igatahes, sest kunagi ei tea, kas saab hoovi sisse või ei saa, kust saab ja kuidas. et kas tuleb minna kõnniteelt või on mõni hea onu ikka kopaga tee rajanud. viimased nädalad on auto täitsa tänaval näiteks seisnud, sest lihtsalt pole kuskilt sisse sõita - teed pole. eilsest on, aga ülesõitu pole... igatahes 10.okt. pidi tähtaeg olema, pole enam kaua jäänud. sellest ma üldse ei räägi, kuidas liiva ja killustiku kinnirullimise ajal maja meeletult värises, kogu aeg oli maavärina-tunne ja klaasid aina klirisesid.

 pärast hirmsat haigust uut teed katsetamas - sai mõned kiiremad tiirud teha küll.

sügisesed triibu-lokimütsid. 

ma ei tea, kas ja millal see triibumaania üle läheb, aga senikaua peavad K-d triibulises ringi liikuma. hea, et täpiline mulle väga ei istu, seda on jube raske kudumitesse või heegeltöösse panna. need on mütsid nr. 7 ja 8, kõik eelmised harutasin üles, sest kõik olid liiga SUURED, ükskõik kui mitu(kümmend) silma vähem lõin... lõpuks taipasin, et lõnga etiketil oli viga - vardad 4,5 asemel kasutasin nr. 3-e ja siis tulid kohe ilusad. allääre heegeldasin veel üle ka ja tuti asemele heegeldasin vallatud lokid ;) sügisene aeg, enda lokid ju kõik K-del mütsi alla peidetud. ühel õigel noorel daamil aga peab väike lokk siin-seal olema, eks! neid on marulihtne teha ja on sel hooajal käsitööemmede blogides väga popid. heegeldad aga niipika keti, kui soovid ja teed igasse silmusesse 3 kinnissilmust ja ta tõmbabki krussi!! homme lähevad mütsid kohe kasutusse, sest kodune piin sai läbi ja lasteaed ootab. ehk tuleb ilmasid ka, kus lokikesed mütsil rõõmsalt hüpelda saavad, mitte ei pea kapuutsi all peidus olema. aga muidu mulle sügis väga meeldib, eriti tänavu, kus kõiki aiasaadusi on nii rikkalikult!

esimene mürk K-de kehas

et siis ikkagi antibiootikumid... kuigi välisel vaatlusel arst miskit ei leidnud, siis vereproovis olid kõrged põletikunäitajaid. arst lausa ise helistas mulle hommikul! et hakake kindlasti võtma ja et Karital näit veel hullem (69), kui Karinal (48) ja et norm kuni 10. ei teagi, kus see põletikuline protsess käimas on, aga hea, et ravi peale sai. see pidi küll võimalikult leebe variant olema.

täna olid nad suht asjalikud, palavikku pole (juhuu!), siiski vaiksemad ja hullult kaamed näost. ega antibiots pole nalja asi.

aga teate mis - mul endal on väike palavik, algav köha ja natuke nohu ka :S õnn-õnn, kas pole! ehmatasin patsille küüslaugu, kuuma jalavanni, Sinubreti tilkade ja punase päevakübara eliksiiriga. kui ma homme õhtuks terve pole, peab abikaasa minu pärast hoolduslehe võtma ;)

aga laste suhtes hakkab vast looma.

täna oli parem päev

jah tõesti, õnneks olen täna nii hakkama saanud, et palaviku alandajat olin sunnitud andma ainult hommikul Karinale, kellel oli öö läbi üle 38 palavik ja ka päeva alustades 38,5. Karital oli 37,1 ja nii terve päeva. ravijaks vist issi, kes leidis võimaluse metsalaagrist ära põgeneda paariks päevaks ja lõuna paiku kohale jõudis :) mitte et ma lastega hakkama ei saaks, aga mulle on emotsionaalset tuge vaja. ema/ämm pole ikka see, õdesid-vendi mul pole, lähedastel sõpradel endalgi muret küllalt.
arsti manu käisime ka, selleks hetkeks oli Karina külmaks läinud hoopiski (36,4) ja Karita normis. ainult näost on mõlemad jummala valged terve päeva olnud ja praktiliselt rahulikult vaibal mänginud või joonistanud. miskit arst ei tuvastanud, kõik oli ok esmasel vaatlusel. tegime vereproovid, homme topsikud ka ning kirjutas ikka väikse antibiotsikuuri, kui palavik tagasi peaks tulema. ma nii lootsin, et sellele pudelile jääb kork peale, aga ei :( õhtuks oli Karinal jälle 38,8 platsis... palaviku rohu andsin ikka ka, et ta magada saaks. oli vaeseke jälle täiesti kutu. Karita õnneks ok.
ega ma kangete rohtude pooldaja pole, aga üks med.haridusega hea kolleeg eile õhtul rahustas mind, et väike antibiots on lapsele mõistlikum lahendus, kui pikk kõrge palavik, mis piinab ja piinab. suured tänud sulle!!
eks siis homme näis, kas ja mis.
ja tänan kõiki heade mõtete ja soovide eest, need läksid täie ette!

lihtsalt jube :(

väljas tormab, toas on kaks puruhaiget last, kellel palavikud kõiguvad 39-40 vahel ja ükski rohi ei võta seda kauemaks, kui paariks-kolmeks tunniks, alla. ÕUDNE! õudne on vaadata väikest imearmast inimest, kes ei suuda kõndidagi, sest ta on nii läbi, ainult nutab härdalt, sest tal on nii paha. siiani on see toimunud vaheldumisi ehk siis kord on üks läbi ja siis teine. korraga pole kraadiklaas veel 40 näidanud. ja Karinal on sama olukord laupäeva õhtust, paranemise asemel läheb asi aina hullemaks. olen mähkinud ta niiske lina sisse, hõõrunud viinaga - ei midagi - ikka aina tõuseb see näit. EMO-st on mulle varem öeldud, et pole mõtet minna, sest nemad annavad ka lihtsalt palaviku alandajat. oh ma ei tea, mida teha. kitku või ahastusest juukseid.

loomulikult on see perearsti arvates jälle üks viirus, vereproovi ja kuulamise vajadust ta ei näinud... ma pean perearsti vahetama, aga keda võtta? ma lihtsalt ei tea, kes hooliks ka inimestest, kellele ta perearstiks on.

ma eelmises postituses lootsin, et nii hulluks asi ei kisu, aga on kordades hullem, kui kõik eelnev 2,5 aastat.

praegu ma panin nad voodisse ära, õigupooleks nad ise tahtsid. tulin siis ära ja lihtsalt nutsin patja. see on NII õudne. ja ma olen jälle üksi!!! 

kusjuures, sellistes kriitilistes olukordades olen väga külma närviga ja suudan säilitada rahu, aga ka mul on vist piirid. 3 ööd magamatust ja hirmu teemal, et kas lapsed ikka hingavad, on jätnud oma jälje.

jaa, ma tean, et see on kättemaks selle eest, et mul oli nii hea meel näha nende särasilmi, kui nad lasteaiast tulid ja julgesin tõeliselt nautida kahte nädalat, kui nad aias olid.

palavikutamisest

huvitav, kas kellelgi kunagi nii ka on, et kui peres üks laps jääb haigeks, siis teine (teised) ei jää?

siin hetkel olukord, kus Karinal läks hommikul palavik alla ja tagasi pole tulnud (veel), aga kuna Karita oli lähedal ja too pahalane veel meie perest lahkuda ei tahtnud, siis puges hoopis Karita sisse :S enne lõunaund oli 37.6, veidi enne seda 37.9 ehk hull palavik halastab väiksemale lapsele ja ei kruti kraade päris keemiseni!

Karina oli hommikul veel nii kutu, et ei taibanud küsida, aga Karita nõudis küll enda riidessepanekut ja lastaeda viimist :) 

läkski juba liiga hästi

lasteaiaga, ma mõtlen. nimelt jäi Karina eile õhtul päris haigeks - 39,1 oli kell 22 :( päeval möllas ja jooksis vanavanemate pool end oimetuks, tagasiteel vaatasin, et kuidagi näost punetav ja lössis. koju jõudes oligi juba üle 38. mingeid muid tunnuseid nagu polnudki, lihtsalt palavik, nüüd ikka tundub nohu ka algavat. eelmise nädala lõpus kiskus nina tal vesiseks ja aevastasid ka mõlemad tihedalt, aga see kadus ära. ei tea, kas jäi vimm sisse või mingi uus asi. lasteaias oli reedel 3 last puudu, kõik haiged... ju ikka sealt. või siis on probleem selles, et neid ei vaadata piisavalt üle enne õueminemist. sokid on küll pidevalt kand eespool jalas, pluus veel taguspidi pole olnud. ma vean sinna küll igasugu riideid, et ikka ilmale vastavalt riietatud saaks, aga vat et tea, kas neid ka kasutatakse (kapp on pidevalt sassis). veel piinab mu südant asjaolu, et kui jopel on kapuuts, siis kas seda kasutatakse, kui väga tuuline on. 

oi kuidas ma tahaks olla kärbes lasteaia seinal!!! algaja lasteaialapse vanema "rõõmud" ja soovid.

homme siis jälle kodused lapsed mul. Karitat korra proovisin välja meelitada täna, kui mul ema siin oli. tuli ka korra, tegi paar tiiru rattal, lükkas selle siis ise kuuri ära ja marssis otse tuppa õe manu. pole nad ju eraldi üldse olnud, ei tasu homme rääkidagi talle üksi lasteaeda minekust. ja ega ma teda viia ikka saaks, kuhu senikauaks haige laps panna?

statistikaks siis niipalju, et käisid 2 nädalat, teise neist poolpikad päevad s.t. magasid ka lasteaias, koju tulid kolme paiku. magama harjutamine läks muidu väga edukalt, mingit virinat polnud. ainult et magasid ikka oma tavapärase tunni, reedel 1,5h (muidu peaks 2,5h magama). 

Karital oli kolmapäeva hommikul väike tagasilöök aeda mineku ees - nuttis teine haledalt ja hoidis kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni (ei lähe emme tööööööleeeeee!!!), aga kui õpetaja Külli tuli (saate aru jah, et ühe nädalaga jõuab laps juba seisukohale, kes on toredam õpetaja), siis saime ikka päeva käima :) õhtul teatati mulle, et tal oli paha tuju lihtsalt ja tõesti-tõesti, järgmisel hommikul oli kõik ok. eks oma rolli mängis ka see, et too paha tuju hommik oli alanud väga vara ja õde oli talt veel teki ka ära tõmmanud. juhtub.

ei tasu siin midagi töö-mõtteid mõlgutada.

ah et kus on laste isa? ikka metsas :S uskumatu! tegin veidi statistikat: herr Abikaasa on kõigi laste haiguste ajal 1 kord kodus saanud olla, kõik ülejäänud korrad on ta metsalaagris oma KRDi töö pärast. sel korral on ta ka ise väga õnnetu, sest talle on see lasteaeda harjutamine kuidagi väga rängalt mõjunud. lisaks sellele üritas üks rekka täna teda ää tappa, nii et sõit lõppes nende sõjaväeautol kraavis, rekka võttis täisnurkset kurvi ainult ühe külje ratastel, aga olevat siiski püsti jäänud. ise õnneks Abikaasa terve, aga hääl värises küll omajagu, jalgu ma ei näinud. olge te, jumalad, kõik tänatud, et mu lastel ikka isa ja mul abikaasa on!!

saatest "Kodutunne"

uus hooaeg algas eile. vaatasin ja nutsin. selliste perede puhul lihtsalt pole võimalik säilitada nö kalki sotsiaaltöötaja südant. kui I hooaeg algas, mõtlesin, et ma ei asu seda vaatama, aga saade osutus mõistlikumaks, kui Kanal 2-st tavapäraselt oodata võiks. ma ei ole just Võsareportri, Krimi või Ärapanija fänn, eksole. 

aga eile, oh see on üle igasuguse mõistuse tegelikult, et lapsed Eestimaal niimoodi elama peavad! näljas, ma mõtlen. 

loomulikult on igal purunenud perekonnal kaks lugu - ema ja isa oma siis. eilses saates oli kirjeldatud isa seisukoht. ema lugu me pole kuulnud, seda teavad arvatavasti ainult kohalikud ja teised pereliikmed. ju emal on mingid psüühilised probleemid ka. ma eriti ei kujuta muidu ette, et sa astud lihtsalt välja ja üldse ei huvita. vahete-vahel ta ju ikka virvendab seal, mõistuse juures inimene häbeneks silmad peast ja kaoks jäädavalt.  inimesed on kohutavad, eksole. selge on see, et kõik on väga haiget saanud ja kannatajateks on lapsed. tabasin end mõttelt, et sellele perele oleks isegi parem, kui ema oleks surnud, siis poleks asjatuid lootusi, kõik saaksid eluga edasi minna, paratamatusega leppida ja riik aitaks rahaliselt toitjakaotuspensioniga. nüüd on välja mõistetud elatisraha emalt, aga seda ei tule. seadus peaks ikka olema selline, et kui mõistetakse välja, aga raha ei maksta, siis riik peaks ise maksma ning seejärel võlgnikult ise summa välja nõudma.

mis minu sotsiaaltöötaja hinge kõige rohkem kriipis, oli asjaolu, et pereisa sõnul toimetab ta 84€ kuus, et perele toit lauale panna. uskumatu, eks! peres on 5 inimest. ise nägi mees küll veidi alatoitunud välja. 84€ on 1314,6 krooni. meie pere keskmine toidukorv on 20€, aga ma käin poes ~10 x kuus. Et siis umbes 200€ kuus kulub meil toidule, mis on 3130 krooni. ja meil on 2 täiskasvanut ja 2 2-aastast last (kes ei söö just väga muljetavaldavaid koguseid). aga tolles peres oli 1 täiskasvanu, 2 kooliealist poisslast ja 2 väiksemat tüdrukut. kasvaval poisil on aga teadupärast palju suurem toiduvajadus, kui meil. oma aiamaad ei paistnud neil ka olevat. sügisepoole leevendab veidi kindlasti metsaandide korjamise võimalus ja head tuttavad, kellel koduaias üht-teist kasvab, aga kuidas nad ülejäänud aasta majandavad, ei kujuta ma ette.

veel tekkis mul küsimus, et miks vald ei aita rohkem. tõenäoliselt on Palamusel piisavalt nukras seisukorras peresid, kes kõik abi vajavad, aga ikkagi, lasta lastel elada nälja piiril, jube! saate käigus aidati pere üsna palju. lisaks remondile said nad toiduabi, riideid, mööblit, mänguasju, jäätist. see kõik aga tundus lastele ebaoluline, sest iga saate tegemisel osalev naine oli koheselt tüdrukutele ema eest. läheduse ja armastuse puudus oli lihtsalt nii suur... ja seda vaadates lihtsalt hakkasid pisarad voolama. eelmistes saadetes oli mõnel perel köögi asemel auk või toa asemel muldpõrand, aga seal oli vähemalt ema, kes oma lapsi armastas. siin polnudki korteris midagi niiväga viga, aga mu meelest oli olukord kordades hullem. 

lootus, et see ema koju tagasi tuleb, on tühine, aga võimalus, et saate abil pere olukord paraneb, on suur. võibolla leiab pere isegi asendusema.

hull lugu on aga see, et selliseid või veelgi hullemaid lugusid on liiga palju veel...

esimese lasteaianädala kokkuvõtteks

kõik on kena. mina olen rahul ja rahulik. teiste lähisugulaste ja laste isa kohta seda päris öelda ei saa. vaba aega veel nautida pole saanud, kuna mees hetkel puhkab veidi, mis omakorda tähendab igasugu kodutöid. peab juhust kasutama, sest terve septembri ja osakese oktoobrist viibib herr Abikaasa metsalaagris... :S

aga lasteaiast: esmaspäev oli nö tutvumise päev, kus olime ainult 2 h, teised päevad kõik 8.15-12.00. alati kui vastu läksime, tulid rõõmsalt vastu. Karina ei tahtnud kohe äragi tulla, soovis veel mängida. 

ühtki nuttu pole terve nädala jooksul olnud ei hommikul kodus ega aeda jõudes. puhas rõõm! paar väga väikest last ikka nutuavad hullult hommikuti, aga see pigem ehmatab K-sid. kolmapäeval mõjus see Karitale nii, et pidi ukselt korra tagasi mulle sülle tulema. kuna aga õde läks mängima, siis kadeduse tõttu ei saanud ta kauaks sülelema jääda :P neljapäeval võttis Karina hetkeks (krokodillipisaraid nutva poisi pärast) mul näpust ja kutsus ka mängima, aga nähes silmanurgast plastiliini võtvat õde, lasi jalga. kadedus on liikumapanev jõud :D tavaliselt lihtsalt lehvitame ukselt.

sööma pidavat K-d tavaliselt umbes poole ära. kui menüüd loen, siis ma tahaksin ka lasteaias käia! alguses pandi nad kõrvuti sööma, aga see ei sobinud copy-paste käitumismustri tõttu mitte. nüüd eri laudades ja üksteisele seljaga olles, sööb vähemalt näljane toidu lõpuni, kui ka teine lauast vehkat teeb. ainuke asi, mis mind häirib, on vanad inetud nõud (teate ju küll selliseid kuldäärega suuri supitaldrikuid, mis nõuka ajal olid - uhh!) ja hiidsuured supilusikad, millega sõimerühma lapsed sööma peavad :S ei tea, kuidas see meie lasteaed selline vaeslaps on.

suhtlemisega saavad kenasti hakkama, pidid arukad ja tragid olema. sellist kirjeldust oli mul õpetajatelt väga hea meel kuulda. jagamine tuleb ka juba veidi välja. selle järgi räägin, et viisime hommikul rühma meie 3-kohalise toakiige (selline laevukese moodi, mis põrandal kiigub), kuna kodus selle vastu mingit huvi pole ammu üles näidatud ja seal on mänguasju ikka häbematult vähe (mees oigab terve nädala, et neil on seal niiiiii igav). herr Abikaasa arvas, et nüüd nad istuvad seal lõunani, aga polevat nii hull olnud. kõik olid ikka kiikuda saanud.

õues on nad ka käinud, pidavat head jalutajad olema. ma ei hakanud selgitama, kui head jooksjad nad veel on ;) 

seda peab küll mainima, et ära tüdrukud aias tõesti ei väsi... ikka hullult jooksevad amokki koju tulles enne, kui magama lähevad. magavad 1,5-2 h. järgmisest nädalast algavad liikumis- ja muusikatunnid saalis, ehk see väsitab vaimu ka.

magamisest: järgmisel nädalal jäävad siis pikka päeva. mina lähen tõusmise ajaks vastu. magamise harjutamiseks valisid õpetajad 4 last välja (kõik uued lapsed rühmas, kellelgi pole lasteaia-kogemust all). meie omad on esimeste hulgas :) et julged ja tublid :) mina olen veendunud, et mingit probleemi selle magamisega ei tule, mees ja ema on teist meelt. eks paistab siis. 

pahupoolelt: Karinal juba veidike nohu, mõlemad aevastavad. loodan, et esmaspäevaks tõmbab tagasi.

kodus oleme jõudnud ära tapeetida koridori (tige triip), käia prügimäel suure koormaga, mis tuli kuuri koristusest, murud niidetud, homme veel küttepuude vedu maalt linna ja siis võib selle nädala lukku panna. raamatukogust on virn koju lohistatud, oh ma loen ja mõnulen ja puhkan järgmisel nädalal. koon ka.

ilusat sügist teile, ühesõnaga!!

isiklik tehnoülevaatus

töö juures peab iga 2 a järel läbima nö tehnikontrolli, et ikka kindlaks teha, kuivõrd töökindel sa oled. jõudis jälle see aeg kätte, isegi üle oli. kuna ma vahepeal pikalt kodus peesitasin, siis keegi väga ei prõõkand ka.

igatahes oli mul südamest hea meel, et kõik proovid ja näidud korras olid. iseäranis hea meel oli hemoglobiini näidu üle - 131 - võib jälle doonorite ridadega liituda :) ma pole seal üle kolme aasta käinud... rasedaid ei lubata (eriti riskirasedat kaksikutega), pärast olin imetav ema, siis omadega läbi ja päris sassis ka veel. nüüd suvi olnud ja seisund stabiliseerunud veidi, nii et tuleb sammud Metsa tänavale seada. ei teagi enam, kas on veel seal too doonoripunkt :/

vererõhk oli veidi kõrge - muidu ikka 110 ülemiseks on mul normaalne, nüüd oli 130. silmaarst arvas lausa, et sellest võib nägemine halvemaks minna :( iseenesest on 130 ju normnäitaja, aga mul ikka pea valutab selle juures juba. 

silmadest niipalju, et rohkem ma töökoha toetusel prille ei saa, sest kuvariga töö pole enam riskifaktor. ülimalt veider, kas pole!? siiani ju oli :( õnneks praegused prillid veel funkavad ja tugevamaid vaja pole.

ühesõnaga terve tüdrik, tuleb tööle minna. lapsed ei taha jätkuvalt lasteaiast ära tulla, missest et täna üksi olid terve hommikupooliku. ühtki nuttu ega vingu polevat olnud, tulid koju kenade krokodillipatsidega :)

päevapoliitikast

tahan lihtsalt ära mainida, et mul on hea meel, et hr. Kikilips võitis hr. Lolli Möla!! kuna ma olen suur Lennarti talendi austaja ning nautisin iga tema kõne, esinemist ja tegemist, siis Ilves midagi erilist minu jaoks muidugi pole, aga labasused mulle põhimõtteliselt ei meeldi. Ilvese puhul on hetkel ainult üks aga - Evelin - võiks ju abikaasa veidi lühema keti otsa panna, aga vaevalt. selle naisega kohe on nii, nagu vahel mõne inimesega ikka - kas armastad või ei salli mitte. aga see selleks. las nad olla ja esindada. muidu oleks ju igav ka, kui Evelini kostüümesid enam arvustada ei saaks ;)

ja selle üle on ka hea meel, et president sai Riigikogus valitud.

ainult sellest on kahju, et Savisaarest lahti ei saanud. aga küll see varsti ikka juhtub, sest võidu % oli ikka väga hädine.

ning emana olen ma siiralt hämmingus, et kellelegi tuli pähe Kaja Kallast hurjutada selle eest, et ta julges rasedaks jääda. oli mingi teema, et ta pettis oma valijaid, sest nüüd tõmbub poliitikast tagasi ja ta on usaldust kuritarvitanud. tavaliselt ikka õnnitletakse tulevasi lapsevanemaid ja kõigil on hea meel, et eestlasi juurde tuleb. peab ikka kuri, kibestunud persoon olema, et nii teist hurjutada. ja kus nad teavad, et ta koduseks jääb? Mailis Reps tormleb kogu aeg kas rasedana või titt rinnal ühelt miitingult teise (mis minu arvates ei ole päris normaalne, aga see selleks) ja keegi ei kobise. omalt poolt on mul küll hea meel, et noor inteligentne naine, kes valimistel tegi hea tulemuse, oskab nüüdsest Oravaparteis asju läbi lapsevanema silmade vaadata, mitte ainult eduka naise vaatevinklist.

seal on teised lapsed ka

ajaloo huvides kirjeldan veidi meie laste esimest lasteaiapäeva.

tegemist siis Pärnu linna ühe väiksema lasteaiaga, kus hetkel 1 sõimerühm 16 lapsega. mu meelest liiga palju, aga personal lubas, et kõik nagunii kunagi kohal ei ole. kas siis haiguste või niisama popipäevade pärast. eriti see lohutust mulle ei pakkunud, sest haigused on paha-paha.

rääkisime siis paar nädalat K-dele enne, et hakkate lasteaias käima. hoov on meie vana tuttav, sest elame kohe üle õue ja käime seal nagunii ronimas-turnimas. ükspäev piilusime aknast sisse ka ja lastele pakkusid küll huvi väikesed toolid-lauad ja mänguasjad, mis kardina vahelt paistsid. Karita arvas, et lähme õige kohe! 

täna siis liitusime ülejäänud 6 lapsega kell 10.30. saime vaevalt kummikud jalast, kui Karita jookusjalu rühma vudis. istus laua äärde ja hakkas mängima. Karina seisis hetke laua juures ja siis võttis platsi teisele poole. huvi teiste laste vastu neil polnud, teised kah ei torkinud. tore :) meie mehega istusime niisama või mängisime natuke kaasa. vahepeal, kui juhatajaga juttu käisin ajamas, ei tuntud minust mingit puudust, ainult väike riid oli ühe lelu pärat olnud. joonistamine oli hitt, nagu alati. 

kahjuks jõudsin ühe lapse juba omas mõttes Näpistajas ristida, sest ta on teistest suurem, tugevam ja kasutab seda julmalt ära. nägin väga lähedalt, kuidas ta ühe abitu noorsandi põski jõuga pigistas... loodan südamest, et minu lapsed seda kogeda ei saa ja ikka enda eest seista mõistavad!

õpetajad tunduvad praegu igati toredad. sellised rahulikud, sõbralikud, samas jälgivad kenasti lapsi ega nunnuta. 

meie lapsed on nr. 13 ja 14, seda pottide, käterättide ja voodite numbrite järgi. võib ka öelda, et Karina on punasekübaraline seeneke ja Karita tigu (et laps ikka hästi oma koha üles leiaks, sest teadupärast sõimerühma laps lugeda ei oska, eksole).

tänase päeva eesmärk oli rühmaga tutvuda ja vaadata, kas laps tahab seal olla - edukalt täidetud.

boonusena osalesime veel lõunasöögil - esialgu arvasid kasvatajad (vabandust! õpetajad ikka. ma vana aja inimene. meie ajal olid lasteaias ikka kasvatajad ja koolis õpetajad. ajad muutuvad.), et saadavad meid enne koju, aga kui teised lapsed söögist juba rääkima hakkasid, siis Karina istus laua äärde, võttis mängunoa ja -kahvli kätte, mingi topsi kausiks ja asus hoolega "praadi tükeldama" :D kuhu meil siis enam minna oli. sättisid meie lapsed end ka uhkelt rivvi ja lauda einet võtma. Karina ja Karita elu esimese lasteaiapäeva menüüs oli talupoja supp ja magustoiduks riisipudruga kisell  - nämm-nämm!! 

söögiaeg oli ka ainuke aeg, kus mõlemad mehega ruumist lahkusime, sest kohe pärast esimest suutäit teatati, et ei taha ja hakati ringi jalutama. kui välja läksime, siis õpetaja suunamise abil läksid mõlemad kenasti lauda tagasi ja sõid enamuse supist ja kisellist nahka, ainult pudru jäi järele. seejärel tuli Karita ja teatas, et sõi kõik ära ja võib tulla :)

magama tulime ikka koju. kuna tavapärast amokki (nagu kodus) nad seal ei jooksnud, siis pidid nad mõned kiiremad tiirud ikka õue peal tegema, aga siis kustusid ka ja magasid 2 h!! uskumatu saavutus meie laste puhul, kes viimati magasid nii pikka lõunaund enne aastaseks saamist...

muljed on seega positiivsed. üldjoontes ma mõtlen. eks 30 a vana supitaldrik või 40 a vana diivan ikka veits häirib, aga mis teha. ainult väikesed vallad või rikkad linnad panustavad lasteasutustele. Pärnu lasteaedades toimuvad uuendused ainult lapsevanema rahakoti arvelt, nagu ma kuulnud olen :S mitte et ma maksta ei võiks, aga lihtsalt tundub veider, kui linnapea teatab, et teatud poppartisti linnakülastuseks peab nui-neljaks asfalt maha saama, aga lasteasutused pole avamisest alates remonti näinud. või mis teie arvate? 

aga homsest siis plaan kohe hommikusöögiks minna ja võimalusel lõunani olla, et siis koju magama tulla. kui ei õnnestu, toob herr Abikaasa nad vahepeal koju ära. mina tööl õnneks. ses mõttes õnneks, et mõte laste üksi aeda jätmisest võtab ikka veidi seest õõnsaks küll.

oh aeg, mu lapsukesed on suureks kasvanud! uskumatu, eks!? varsti nad lähevad kooli, ah?

meie Karina (ja natuke Karita ka)

see on nüüd ametlik: Karinal on "r" välja kujunenud! vahel ei pane ma enam üldse tähele, et ta puhtalt põristab, mõnikord aga tuleb selline mõnus kurgu-r või nagu nende isa teeb (no on tal selline omapärane hääldushäire, aga mitte tavapärane põrin, vaid kuidagi vähem-häirivalt). laps katsetab, kuidas üks r kõlama peaks, eksole. ma olen mitmete laste juures täheldanud, et too r hakkab alguses lahedalt põrisema, kui ta ise aru saab, et on nipi kätte saanud, aga seda vanemate laste puhul, kellel kauem aega on läinud. Karinal tuli see häälik aga nii loomulikult, et tema jaoks pole see vist mingi saavutus. nad ei ole meil kumbki mingid "longi-lattad-lagisevad"-tüüpi lapsed kunagi olnud ka, ju seepärast r nii valutult tuligi. mõlemad jätsid selle pigem ütlemata või asendasid mingi teise tähega. Nagu Karita veel teeb. lihtsalt neelab r-i koha alla või asendab j-iga. aga temalgi on r rohkem olemas, kui puudu :)

Karina on hetkel see eestvedaja ning pahanduste tegija. hull jonnija on ta ka. on teine nagu hani (kole kohe oma lapse kohta nii öelda, aga kõnekäänu värk)- räägi või ära räägi, kõik voolab mööda külgi maha, miskit ei jää kahe kõrva vahele pidama. kui ma ära tüdinen millegi korrutamisest ja ta paigale naelutan stiilis, et kas sa saad aru, mida ma räägin, siis vaatab mulle tühja pilguga otsa. umbes nii, et kas sa ütlesid midagi vää? või et jälle sa kaagutad, kas sa ise ära ei tüdine? minul on ammu kopp ees ja ma ei kuula nagunii ühtki su sõna. selline jama võib jube ohtlik mingi hetk olla. kui ikka joostakse pea laiali otsas tänavale, siis on südame alt õõnes tunne. ja ma ei saa teda kätte, sest ta on nii kuramuse kiire :S Karita tavaliselt ikka kõvema hääle peale jääb seisma, aga Karinale annab see nagu kangust juurde...

menüüs on hetkel kõik kodumaine ja toores ehk siis õunad, tomatid ja kurk. Karina pingutab väheke ja kühveldab miskit soolast ka sisse, aga Karita on puhtalt toore peal. magus kraam on muidugi sulaselgeks erandiks ;)

keelelist oskuste koha pealt veel niipalju, et sõnalõpud ja käändelõpud on ja juba igapäev, keerulised sõnad öeldakse nagu naks järele ilma mingi pingutuseta. mõlemale meeldib küll pudikeelt rääkida, kui nad miskis tegevusse süvenenud on (nagu saatemuusika), aga igapäevajutud räägime ikka kõik inimkeeli maha. kui mulle midagi eriti tähtsat vaja öelda on, siis lausa 5-6-sõnalise lausega :)

tehnilised andmed ka: 

Karina - 93,5 cm, 14,5kg

Karita - 91.5 cm, 13,7kg

kõik proovid olid korras, anti välja tõend, et võivad minna lastekollektiivi :) mina, naiivitar, arvasin, et perearst peab kirjutabki lihtsalt tõendi, et laps terve, võib minna. aga kus sa sellega, tuli teha vereproov ja igasugu topsi-proovid veel ka... pean ütlema, et vereproovid ja vaktsiinid on siiani ilma igasugu kisata läinud. järgmisi lubati alles enne kooli teha, ei tea, kas siis ka nii rahulikult läheb ;) 

igatahes, esmaspäeval kell 10.30 see hetk saabubki, kui K-d oma elu esimesse kollektiivi lähevad :) vanust on selleks hetkeks 2 a 4 k 3 n

muust elust niipalju, et mu vanemate pool peatus eile päeval üks eksinud nahkhiir. ja-jah, oli selline isend. väike ja karvane, rippus seinal krohvi küljes katusealuse lähedal. ei huvitanud teda meie kilked, kommentaarid ega kassi kõver pilk (ikkagi hiir ju!). olevat õhtul 9 ja 10 vahel väljalennu sooritanud ning täna enam näole ei andnud. küllap ta eksis ära, aga täna öösel leidis sõbrad jälle üles. meil linnas elavad siin ka sarnased elukad - sahistavad õhtuhämaruses nagu öised pääsukesed mööda õuet ja püüavad putukaid :) mulle nad meeldivad.

ta elagu!

meie väike kodumaa ikka, eks!

juba 20. aastat oleme saanud omi asju ise otsustada. suur asi. ja väga pikk aeg tegelikult. üks põlvkond või lausa kaks on jõudnud üle kasvada vahepeal. 

olen siin kuulnud nurinaid, et me pole enam üksmeelsed ja ühe eestlase lemmiktoit on teine eestlane. nii on. aga mul on südamest hea meel, et pole olnud vajadust näha, kuivõrd üksmeelsed me suudame olla.  loodan, et seda vajadust ei tule ka!

nii et kallid minu inimesed - head pidupäeva! 

 ELAGU-ELAGU-ELAGU!!!

sügise märgid:

• uus ahi - sai teine lõpuks valmis eile õhtul! siiani elasime 2.5 nädalat nagu sõjatandril või pigem 4 nädalt, kui ahju lammutamise ja uue valmimise aeg kõik kokku liita. lõhkumine oli ikka väga karm. igale poole sai kõikvõimalikud katted peale pandud, ümber ahju teipisime maast-laeni kile, ühe ääre vahelt viidi vanu kive ja muud sodi siis üliettevaatlikult välja. ikkagi olid kõik kohad musta tolmu täis. küll see tahm võib lennata, nagu oleks tiivad teisel kohe. ses mõttes oli uue ahju ehitamine lust ja lillepidu, sest kõik tolmav tegevus toimus õues (kivide lõikamine ja segu tootmine) ja kivid käivad ju mõrdiga kokku, mis ka kuhugi ei lendu. tolmu leidus siiski kuhjadena - hr. Pottsepp ise oma pideva sisse-välja sõelumisega keerutas seda piisavalt üles. igaõhtune põrandapesu-tiir oli kindlustatud. eile siis oli see pidulik päev, kus hr. Pottsepp tegi tuli alla ja kiitis oma töö heaks. meie oskame kiita paari kuu pärast. hetkel mingit halba tunnet küll ei ole, pigem ikka rahulolu, hirmu talve ees ei ole. võrreldes uut ja vana ahju nt. selline fakt: vanas ahjus oli nii vähe kive, et need sai kõik ära kasutada uue ahju sisemusse (no umbes 50 kivi olid nii mustad ja kivistunud segused, et neid ei saanud lihtsalt füüsiliselt puhtaks). juurde ostsime kõik välimised kivid (34 rida, igal real 16 kivi = 544 kivi), šamotid (no need kollased koldekivid), võlvikivid ja veel paarsada punast kivi (et olulisemad kohad ikka uutest kividest oleks). kui nüüd mõtiskleda, miks eelmine ahi sooja ei hoidnud, siis on ju täiesti ilmne, et kui pole kive, kuhu soojust salvestada, siis ei saa soe ka sees seista... eilne õhtu lõppes siis meeletu koristamisega s.h. 4 x põrandate pesemisega. täna vaatasin, et ikka on kõik tuhm. tõmbasin veel 3 korda :S nüüd vist sai enam-vähem. asjaolu, et kogu põrandapind ahju läheduses sai kiletatud ja teibitud, ei ole tolmule mingi argument - tema poeb ikka igale poole. ja ma sain oma elutoa tagasi :) isutn ja mõnulen oma diivanil, varbad mõnusasti vaibal. ikka väga kole on ilma elutoata elada. me oleme sisuliselt 2,5 nädalat õues elanud, nii et plikad istusid ka tänase hommikupooliku diivanitel, vaatasid raamatuid ja multasid ning olid ülimalt rahul(ikud). loodan, et see kõik oli seda väärt, sest meil on nüüd ilus punane ahi, mis meirti enda hinnangul võiks kesta 50 aastat!
• lõng ja vardad tulevad kapist välja näppude vahele -just valmis üks sügismüts, teine veel ja paar tutti ka ning lasteaia riided hakkavad ilmet võtma.
• algab lasteaia-paanika - poolteise nädala pärast algab see kolgatatee (nagu kõik teised väidavad. mina olen väga ootusärev ja lootusrikas). omavanuste seltskonna järele õhatakse siin iga päev, ehk siis saavad oma mänguisu täis. 
• minu pea muretseb pidevalt laste k/s riiete ja talvevarustuse pärast - hetkel olen skoorinud 2 x 2 k/s kombet (Lenned ja Popi'd), mütsid on eelmisest hooajast, ühed teen ise juurde. 3 x 2 paari k/s saapakesi (Ecco, Nike ja varuks mingid suvalised) + kummikud (kah lähevad kevadised veel jalga). olemas on ka 2 x 2 talvekombet (ühes väga head korras ReimaTecid ja trööpamiseks Huppad). mõtlen, kas oleks vaja veel mingit komplekti, et nt. lihtsalt jope peale tõmmata, kui autoga kuhugi sõiduks läheb. eelmisest hooajast on Huppa talvemütsid ja ReimaTeci ülihead kindad, aga ei tea veel, kas on parajad. suur mure on talvesaabaste pärast, sest poes on need nii röögatu hinnaga, aga kasutatult pole numbrit saada. Valga saapapood ütles, et nemad hakkavad alles oktoobris müüma... veel on lisaks saabastele vajaVEEKINDLAID k/s kindaid (jälle 2 x 2 paari), veel ühtesid talvekindaid ja mingeid aluskombesid kah vast.
• varbad külmetavad
• nina külmetab
• õue peal trooniv pärn on lõpetanud kleepiva udu mahaajamise, võib vast autod oma kohtadele tagasi parkida. muidu tundus, nagu keegi käiks öösiti masinaid meega üle piserdamas :(
• välja minnes tuleb miskit soojemat peale võtta
• kõik räägivad, et sügis on käes
• igal pool on meeletutes kogustes õunu

aga mul on teile uudis: ei ole sügis, suvi on, sest minu sünnipäev on suvel!!!

olen kadekops!

on tõestatud, et kaks ülikadedat väikest ja omavahel kaklevat inimest, saavad suurepäraselt läbi, kui neil on külas ära käinud mõned samavanad isendid, kes nii kadedad ei ole ja tunnevad huvi mänguasjade vastu. siis on kohe vaja võimalikult palju mänguasju kätte kahmata ja mossis näoga teise tuppa minna ning teatada, et kõik on minu omad. missest et needsamad lelud on kastiga nurgas seisnud viimased paar kuud... tänane pealkiri on ajendatud Karinast, kes sellise avaldusega lagedale tuli :D

nii igatahes meie majas juhtus, kui teised kaksikud külas käisid ja veel meile magama ka jäid. Kui nad lahkusid, siis muutusid suht jonnakad lapsed ülirahulikeks, rõõmsateks ja mänguhimulisteks.  vot nii!

aga teid oli NII TORE näha Kristina, Hanna ja Helena!!!

mmmm... seened :P

esimesed puravikud ja kukeseened oma metsast (või noh kellegi teise metsast, mida mina oma seenemetsaks pean) koju pannile toodud!! seeni on. kahjuks oli keegi just enne mind jõudnud märjale rohule oma jalajäljed ette teha ja ka mõned kukekad ära korjata, aga väikse praekese sai ikka kätte :)

lapsed käisid ka kaasas. neile väga meeldis. oma ämbritesse korjasid käbisid ja oksi. mekkisid aga mustikat, mõnd hilist maasikat ja jänesekapsast ka. mulle tundub, et meil hakkavad nüüd väga toredad metsasügised olema. rõõm-rõõm!!!

nunnumeeter põhjas

kas teile tundub ka, et mu noored daamid elavad nüüd muinasjutumaal või siis kuskil eht-skandinaavialikus kodus? endal on küll selline tunne. võiks öelda, et isegi natuke kade olen laste peale... oleks voodikesed natuke suuremad, tõmbaks ise kohe sinna kerra.

jänes on ka leitud, nagu aru saate. oli teine mänguasjakastis peidus :)

kadunud lilla tudujänes!

viimati nähtud pärast Peipsi äärest tulekut, varahommikul. praegune asukoht teadmata. võib liikuda salajasi radu pidi trajektooril lastetuba-magamistuba-elutuba, nähtavasti mingi teise mänguasja sisse peidetuna. varjumisoskus ülihea, võimalik, et väidab end olevat roosa tudujänes (kaksikõde, noh!). just lõppenud suur otsimisretk ja puhastuskampaania mingeid tulemusi ei andnud...
kui kellelegi selline isend mõni õhtu kaissu poeb, siis palun tuua tagasi kirjude libilikatega tuppa valgesse voodisse Karina kaissu. vaevatasuks eriti suur ja rammus koorejäätis ;)
seniks aga esineb Karina voodis asendusjänesena karumõmm Jõmm.

tundemärgid: lilla pehme plüüžkasukas, helelilla lipsuke lõua all, seestpoolt kõrvad kaetud valge karvaga, väike valge sabatops ja eriti nunnu jänesenägu ;) võib olla teel ja emakoju Ameerikamaale. pilt nähtav eelmise postituse juures.

Peipsi lainetes

meri paistab, ruttu-ruttu vette! oi, vabandust! järv paistab!

võtsime julguse kokku, pakkisime asjad (umbes miljon kotti) ja läksime Peipsi äärset avastama. esialgu mõtlesin, et võtame mõne hotellitoa. esmase uuringu tulemused olid, et selle mõttega oleme umbes 2 kuud hiljaks jäänud, sest kõik on täis. siis mõtlesime, et telgime. tolle mõtte matsime pärast sääsemonitooringut maha. siis õnnestus ikka üks toake leida :)

omast arust peidus ilves :D (lösutas teine täiesti aia ääres vilus maas)

kõigepealt täitsime talvise võla laste ees ja käisime Elistvere loomapargis. pika sõidu järel olid nad autost välja saades nii õnnelikud, et tormasid muudkui mööda teid ringi, loomavaatlusega tegelesime rohkem meie. aga vahva oli ikka (kui oma järglast sööv laborihiir välja arvata - jäk!). ega esimeseks päevaks suurt rohkem kavas polnudki, vaja oli öömaja üles leida. 

Karita puges vabatahtlikult võõrasse voodisse und ootama

magasime peipsi lainetes. ei-ei, mitte otseselt, oli selline külalistemaja. korra käisime ujumas ka, sest öömaja asus otse järve kaldal. järv "õitses." 

järv ei ole ikka kellegi meri, ma ütlen! 

Karina haigutab magusasti

öö möödus rohkete sääskedega ning ülipalavalt. lapsukesed jäid küll kenasti magama (võõras kohas, võõras voodis, mingeid probleeme ei esinenud), aga öösel pidime ikka voodid kõik kokku tõstma, tuled põlema panema ja kõik sääsed ükshaaval maha nottima, sest kuidas saab väike laps magada, kui keegi teda tükk haaval järab :S õnneks saime ikka rahu majja uuesti ja ise ka veidi und silmale, kuigi kõrbekuumus valitses (akent ei saanud eelmainitud putukate tõttu ju avada). 

teisel päeval mõnulesime sõna otses mõttes Peipsi lainetes ja kolistasime järveäärt mööda Tartu poole tagasi. suurepärast Peipsi suitsuahvenat saime ka. lapsed sõid ja kiitsid! mees vaatas tülgastava pilguga pealt ;)

tilkagi vihma ei saanud, päike siras kogu aeg kuklas, alles Helme kandis korra müristas.

igati kordaläinud reis, proovime varsti jälle!

nüüd veel mõned olustikupildid:

sibulakirik sibulateel

jalga puhkamas

pissipeatus (lihtsalt nii vahva pilt) ja ega preilidel sobi metsa alla joosta, eks!

kunstnikerdustega esmaabikapid ehk...

... minu suvised tegemised:

kukeseenetort homsele sünnipäevalapsele (herr Abikaasa jõuab Jeesuse ikka)

maasikane akrüülmaaling laste uutele voodiservadele, et vabastada nad võrevoodi vangistusest

talvel teen mõned lumehelbekesed juurde vast

isa lemmiktort tema sünnipäevaks

pildid suht kehva kvaliteediga, kuna fotoka laadija oleme nii hästi ära pannud, et ei leiagi vist enam üles. praegu asendab fotokat siis telefoni kaamera...

maalingutega olen ise väga rahul. alguses kartsin väga pintslit kätte võtta, sest maalimine pole mitte mu tugevaim külg. kunagi varem pole sellist asja teinud. viimati plätserdasin laste näpuvärvidega ja enne seda 4. klassi kunstitunnis ;) mõned mõtted on veel pähe tulnud, aga kuna täppismaalimine on väga väsitav ning pingeline tegevus, siis hetkel pole muu lastemööbel veel lilli ja liblikaid kaunistuseks saanud. kunagi vast ikka :)

kokkuvõte haigustest

eelmise postituse lõpetuseks mainin, et kolmapäeva õhtul oli palavik jälle platsis :S Karital viskas 38,5. siis neljapäev oli ok - käisime õues, söödi-joodi, elasime tavapärast suvenautlejate elu (kodus igaks juhuks) ja siis täna hommikul oli Karita jälle oksendanud... mina ei tea sellest midagi, sest see toimus teises toas ja mina magasin alles.

jah, mul on selline suurepärane mees, kes mind magada laseb! teeb ise lastele süüa, peseb nad ära ja riietab, teeb mulle ka veel kohvi ja võileivad ja alles siis tullakse mind kolme musiga üles ajama :) :) :)

eile võtsin ikka kätte ja helistasin perearstile ka. jube kaua kestab see jama juba keset suve... tema arvas, et mingi viirus vast (nagu ikka tema puhul), aga pakkus välja kakaproovide tegemise. täna viisin ära, eks siis näis, kas tuleb midagi välja. ise arvan, et miskit seal kõhus ikka keerlemas on, et seedimine korda ei lähe. hetkel hirmutame seda pahalast Helluse bakteritega.

Karina tundub paranenud olevat. ei taha nüüd ära sõnuda ptüi-ptüi-ptüi!!! Karita vaeseke oli õhtul näost täitsa valge jälle.

aga mina käisin täna natuke pulmas ehk siis abielu registreerimisel. polegi pärast oma pulma sellisesse kohta sattunud. vahepeal on maja isegi muudetud, kus oma jah-sõna öelda saab. sel korral isegi kuulasin paaripanija sõnu, oma pulmas ei jäänud miskit meelde ;) väga armas oli kõik. Palju õnne Anu ja Mourad!!!

igal päeval oma nimi ehk kurja kõhutõve küüsis

pühapäeval oli oksendamise päev - alustas Karina ja mina arvasin, et toidumürgitus (sõi makrasalatit ema juures maal). trall kestis 4 h ja õhtuks lõi palaviku 38,6 peale ka veel. Karita vaatas seda kõike hämmeldunult pealt ja mängis rõõmsalt edasi. öö oli õnneks rahulik! 

esmaspäev oli palaviku päev - kohe hommikul oli näha, et nii kergelt me sellest ei pääse: mõlemad olid lapiti maas, ainult rohuga sai kraadiklaasipügaliad allapoole marssima sundida. lisaks alustas Karita oksendamisega. kuna vahepeal oli öö, siis midagi tal sealt tulemas polnud, kõik oli ära seeditud, aga refleksid on ju ikka, eks! kõige närum oli see, et nad kumbki ei tahtnud midagi juua. ma juba kartsin, et vedelikupuudus tekitab seda palavikku. aga siis õhtul kaanisid mõlemad korraga klaasi vett ja kustusid. päeva peale oli nad ma-ei-tea-kuipalju uinakuid teinud. esmaspäevale võiks veel anda diivani-maitse-suus-päeva nimetuse, sest need tunnid, mis ma järjest üks või teine laps süles istusin, olid ulmepikad. õhtul pidin veel Tallinna ka sõitma, sest too Roxette'i pilet oli ikka suht krõbeda hinnaga ja minemata jätta oleks patt olnud (kuigi tagantjärele mõeldes oleks võinud kodus diivanil küll lösutada :S). õnneks herr Abikaasal väga raske polnud, kuna K-d olevat lihtsalt armetult süles olelenud ja sekundiga uinunud. öö oli jälle rahulik. 

teisipäev oli siis kõhulahtisuse päev. palavik jätkus ka täie hooga, aga too oli rohkem kõrvalosatäitja rollis. tõdesin, et olen 2 a 3 k jooksul omandanud endalt ilma juukseid-nahka-mööblit määrimata okseste/kakaste riiete väälgukiirusel äravõtmise oskuse. laste puhul see nii hästi veel ei õnnestu, sest nemad siplevad-nutavad samaaegselt. aga see on täiesti andeksantav, kuna liiga meeldiv kogu see kõhuviirusest tulenevate poolvedelate olluste teema just pole (ükskõik siis, mis otsast see väljub...). kiirus on muide väga oluline, vastasel juhul tuleb kogu pehme mööbel ka veel üle nühkida, aga seda alles siis, kui laps, sa ise ja muud pealtvaatajad on puhtaks küüritud, uuesti riietatud ja ta sul oimetult taas süles ripub. kui kõige eelmainituga aga uimerdada, siis ei pruugi need "mõnusad" aroomid enam diivanist lahkuda... laste kiituseks pean ütlema, et kui miski anum suu lähedale paigutada, siis sinna ta ka oksendab. ju endal on ikka ka piisavalt vastik too riiete ja keha küürimine. mõtlesime õhtul 8 paiku päeva lõpetatuks lugeda, aga veidi enne südaööd tuli veel Karina puhtaks küürida, tema riided ja voodiriided vahetada, tuba õhutada ja laps uuesti magama saada. sellele järgnes Karita kõhuvalu episood ja veel tema puhastus... õnneks voodi jäi puhtaks. mähkmed oli küll jah, aga kui kõik on nii vedel, kui 10 number niit (nagu mu ema tavatseb öelda), siis voolab see IGALE POOLE :(

loodan, et tänase päeva saab paranemise ja taastumise päevaks nimetada, sest palavik annab taandumise märke (Karinal pole ja Karital 37,6), oksendatud ega kakatud pole, veidi isegi ampsati midagi. fingers grossed, et see meile endile külge ei hakka!

ja külla ärge tulge! me ise ei lähe ka kuhugi.

Roxette lõpuks Tallinnas

oli pikk ootamine. jõudsin juba kahetseda, et piletit tagasi ei müünud, kui kevadine kontsert laulja häälepaelte põletiku tõttu ära jäi (lubage mul siinkohal  meelde tuletada, et päev hiljem oli ta küllalt vormis, et Saksamaal poksimatši avamisel laulda...). siis oli jälle hea meel, et ikka minna saan. nüüd on käidud. 

esialgu tundsin end inetu pardipojana, sest ma olin kindlalt liiga halvasti riides. no ma ju nägin kõiki neid klietides ja kontsades mimmusid, kes trepil suitsu tegid. sisse minnes hirm lahtus, sest valdav osa eestlasi oli ikka casual'is tulnud :)

mingeid emotsioone nagu polegi. pigem siis pettumus. naislaulja häälega on ikka midagi tõsist lahti, sest kõrgemad noodid ei taha enam üldse tulla :( taustalaulja oleks võinud teda ju ses osas abistada, aga ei, oli lihtsalt tühi koht. lõpupoole ta isegi lahkus lavalt. hitid tulid kõik kenasti ära ja saal hullus ka nende ajal. samas kantriballaadid ei ole eestlaste cup of tea ja mikri rahvale suunamine ei andnud mingisuguseid tulemusi, kostus isegi vilekoor... lühikeseks jäi nagu ka ja ootamist oli kaugelt liiga palju. isegi suured staarid ei lase end NII KAUA lavale tagasi plaksutada...

selline kogemus seekord siis. oh 7.veebruar tule juba!!!

2 paari kaksikuid vanuses 2 a 3 k on äraütlemata mõnus kooslus!

eriti boss liivakast lapsi peibutamas. emmed loomulikult kaamera taga

võtsime lõpuks jalad selga (loe: rattad alla) ja suundusime lõunaosariikidesse ;) ehk siis mägieestlaste manu Valgamaale külla Kristinale ning tema vahvatele tüdrukutele Hannale ja Helenale.

sõbrantside mängumaja meeldis kohe üliväga

oi meil oli tore päev! isegi pikk sõit ei suutnud seda ära rikkuda. ei kuulnud me kordagi ühtki jorinat, söödi ja joodi mõnuga, kiiguti ja mürati niisama, käidi isegi muulukal ;). meie laste isa okupeeriti küll (muidu väidetavalt pelglike) H-de poolt, aga K-d väga seda pahaks ei pannud.

ja milline vaikus seal metsade vahel ikka on - ahh!

mul on nii hea meel, et on olemas imeline internet, kust leiab niivõrd toredaid inimesi! 

suured tänud, Kristina, kutsumast!

H-d näitasid ette, K-d proovisid kohe järele, kuidas rippumine käib

lõksus

kas sul on vahel tunne, et oled lõksus? mul praegu on. tunnen juba pikka aega, et nii edasi ei saa, otsus on peas küps, aga reaalsete tegudeni on teisitimõtleja tõttu raske jõuda. oi kui raske! kahjuks me sõltume sellest teisitimõtlejast...

ja ma ei teagi, mis nüüd saab. hetkel on kell 3.42 ja ma ei saa und. mina, kes ma olen kuldmagaja. EI SAA UND. see näitab kõnekalt, kuvõrd nurka aetud ma olen.

loomulikult on kõik endas kinni, oma suutmatuses/tahtmatuses varem otsuseid teha. samas on jube raske otsustada, kui vahel antakse lootust, siis jälle üldse mitte.

millest ma jahun? oma kodust. oleks pidanud olema julgust aastaid tagasi end lahti rebida ja endale oma korter/maja osta. ei olnud, eelkõige vast seetõttu, et eluaeg on räägitud, kuidas laen on maailma kõige hullem asi. hea ta muidugi ei ole, aga siis ei sõltuks vähemalt kellestki kolmandast. teaks ise, kuidas majandad. nüüd ma saan kohe 31 (mitte 21 või 15, eksole!) ja kodanik lapsevanem on ikka seisukohal, et ma ei adu, palju mõni ehitusmaterjal maksab, kuipalju kulub kõigeks aega ja kuivõrd närvesööv see kõik olla võib. aga oma kodu on ju kõike seda väärt! oleks vähemalt eesmärk, mille poole püüelda. praegu ma istun siin korteris ja mitte midagi ei taha teha. juba sellepärast, et alati on kuklas varuks mõte, et ega me kaua siin enam ei ela, mis ma ikka teen... kui ma olen juba aastaid vaadanud kinnisvaraturgu, käinud vesise suuga mööda ehituspoode, planeerinud ja mõelnud, siis ikka mingi ettekujutus on. võib ju temast ka aru saada. kuna ta ise on kõik selle läbi teinud, ei soovita meie perele sama rasket rada. aga mu meelest on oluline lasta igal inimesel valida oma tee. kas pole?

proovin nüüd ikka ära magama minna, ehk hommik on varahommikust targem.

ilusatele päevadele järgnevad koledad ööd

millegipärast rakendub pea koheselt võileiva-või-poole-vastu-maad-kukkumise-seadus, kui ma asun kiitma, et elu on ilus. tänane öö oli kõike muud kui tore. kell 1 otsustas Karita suure häälega kisama pista. mees läks vaatas, pani teki peale, laps magas nagu edasi. nii moepärast viskas sinna diivanile pikali, sest tavaliselt pistab ta uuesti kisama, kui toast ära tulema hakkad. jäi sinna magama, kui tunni pärast ärkas ja lahkuma hakkas, oli neiu ikka veel üleval ja siis läks päris trall lahti: üritati voodist väljuda, võeti ära riided, keerati padi jalutsisse jne. kõike seda ulgumise saatel. teate küll sellist nõudlikku seakisa, mis vahel kõrgemaid registreid võtab, et show oleks täiuslik. seepeale ärkas loomulikult ka Karina ning liitus... õnneks tema ei karjunud, vaid hakkas laulma!? seda siis kell 3 öösel. nüüd sai minul mõõt täis, saatsin mehe magama, ise riidlesin seltskonnaga, kes selleks hetkeks olid läbi arutanud kõik eilse päeva juhtumid, ise maruõnnelikud. hetkeks saabus vaikus. ütlesin, et tahan ka magada ja kui vaikus ei kesta, siis tuleb ikka nurka seisma minna. minu ähvardused on nagu hane selga vesi, eksole :S jutuvada jätkus tund aega. 4-st ma mõtlesin, et see ei ole võimalik, et lapsed uuesti magama ei jää. ja et taoline trall on vahelduva ediga kestnud juba 2 nädalat...  istusin siis voodite juurde toolile ja ootasin 30 minutit, kuniks saabus rahulik hingamine mõlema öökulli poolt. mingi autoriteet on mul ikkagi olemas vist, sest niimoodi seal toolil troonides ei julgetud rohkem seletama hakata. selleks ajaks oli kell 4.35 :( äratus oli ikka pool 8 :S

elu on ilus, kas pole!?

ja need, kes ütlevad, et mis sa hädaldad, naudi oma lapsi, ei pea siin lugemas käima. suht keeruline on nautida, kui ise jummala väss oled või pidev jama käib. või nagu mul üks kaksikute emast kolleg just ütles, ei pea need üldse kobisema, kellel endal kaksikuid pole olnud.

päris suvi on käes

nüüd on südasuvi küll käes - kõik marjad valmivad aias (esimesed vaarikad, mustsõstrad ja tikrid on hammaste taha kadunud :p), merevesi on sügavasse vette ujudes igalt poolt ühesoe ( s.t. põhjast ei lähe külmaks ja liiga soe juba mu meelest), õhtupoolikud mööduvad lastega vees kõhutades ja liivalosse ehitades, äikesepilved kõmistavad, inimesed liiguvad mõnusalt laisalt kingataldu sulavalt asfaldilt lahti rebides tänavatel jäätis hambus.

plaani on võetud: loomaaiakäik ja sõprad Valgamaal.

ah jaa, herr Abikaasa on ka tagasi Hollandist tööreisilt. mugime säälset veini ja juusu - hää!

mõnusat suve!

kas mänguasju on tõesti vaja?

mina ei tea. oma lapsi jälgides, tundub pigem vastus olevat EI. iga puuoks või kivike on palju parem mängukaaslane, kui udupeen ja hinnaline muusikaline vidin. või peab lihtsalt veel vett merre voolama pisut enne, kui nad mänguasju sihipäraselt kasutama hakkavad. vahel ma tunnen end süüdi, et lastele asju eriti ei osta. mänguasjapoest ei leia mind pea kunagi ja kui siis mingit kindlat asja otsimas, mitte riiulite vahel vaimustusest kiljumas, et oh mis vahva lelu! aga tegelt vist ikka peaks rohkem käima ja huvitavaid vidinaid otsima.

millest see postitus üldse alguse sai? aga sellest, et puhusin täna end vanemate pool pildituks, et uut lastebasseini täis saada. sain ka. siis tassisin voolikuveele lisaks kuuma vee boilerist, et lapsukestel lõõskava päikese käes külm ei hakkaks (vanaema luul), seejärel basseiniveerele kummivaiba, et jalgadega prahti sisse ei kannaks (sest hoidku jumal selle eest, kui vees miskit ujub, veel hullem, kui see miski putukas on!). kõik see tipnes 10 minuti sulistamise ja pritsimisega (mis oli tõesti väga vahva ja lõbus), seejärel mindi tuppa mahla jooma ja sinna see bassein jäigi. 

kui ma nüüd mõtlen, kui palju kõik asjad maksavad ja kui kergesti need purunevad (sünnipäevaks kingitud rallirada lagunes teisel päeval koost. plastmass lihtsalt andis järele, kuigi keegi selle kallal jõudu veel rakendada ei jõudnud...), siis ei olegi tahtmist midagi uut osta, kui huvi nende vastu kaob pea kohe. mõnes mõttes on mul hea meel, et asjade lummust pole lastel veel välja kujunenud, teisalt võib see arengut pidurdada, kui vajalikke mänguasju kodus pole. mis siis on õigupoolest üliliikuvale 2 a 3 k lapsele vaja? hetkel olen kindel, et jalgratast (sellega sõidetakse tõesti iga päev kokku vähemalt tund aega) ja liivakasti, kiiku vast kah, tubastest asjadest joonistustarbeid ja vahel harva üht nukku, toidunõusid ka ja loomulikult raamatuid!  soovitage soojalt, kui teie lapsed millegagi edukalt mängivad!!

laulupeo lummuses

kuigi ma sel aastal kuidagi laulupeole ei saa, on viimased päevas väga musikaalsed olnud meil. nimelt nõuavad lapsed suht tihti, et ma laulaks. see kõlab umbes nii: nooh, emme, laula!!! siis ma mõtlen natuke aega ja mingi lastelauluga ikka lagedale tulen. 

nüüd on K-d jõudnud selleni, et püüavad kaasa laulda ja omaette ka keset mänguhoogu kostub vahel ...oled väike lumal kalujõmm...ää-ähh... jms. nüüd õhtul väljas olles pidin end pooleks naerma, kui kõikide mu repertuaari laulude mix kostuma hakkas. sõnad ei jää neil hästi meelde (nagu minulgi), aga mis meenus, see kohe laulu sisse pandi. kujutage nüüd ette, kuidas kõlab Põdra maja, Karukati, Majaehituse, Vannilaulu, Mõmmibeebi, Unelaulu, Juba linnukeste, Kessu ja Tripi laulu, Jorupill Jonni, Sepapoiste ja Rongisõidu mix, kui igast laulust tuleb mingi fraas või viisijupp :D :D :D  kopp-kopp, lahti tee, sepapoisid-sepapoisid, tönn-tönn, kalu kati ukse lahti, mull-mull-mull kalad, seal olid kiisud-seal olid kiisud-seal olid kiisud... magama nüüd jää-äh! ülihea mu meelest!

ok, see oli nüüd küll puhas emmepost, aga kes see teine ikka minu laste arengut talletab, kui mitte ma ise ;)

mu lapsukesed on suureks kasvanud

kuidagi väga äkitse, pean mainima.

esiteks muidugi on seda palja silmagagi näha - osad jalanõud on paar nädalaga täiesti väikesteks jäänud ja mõned püksid üleöö kukekateks saanud. mütse olin sunnitud suuremaks heegeldama, kuna need istusid ainult peanupu otsas. kodanik isa väitis eile, et ta pidi kiiku kohandama, sest üks plika ei suuda oma peput sinna peale enam vinnata. kaalunumber seda küll ei kinnita, aga tõesti, kehakuju on muutumises neil küll. 

teiseks on kasvamist märgata sellest, et suudetakse koos mängida lausa pool tundi, kus kellegi sekkumist vaja pole ja meid otsima ka ei tulda. täna näiteks tegin terve lõunasöögi valmis, kuniks nemad omavahel mängisid (ei teinud pätti isegi!), pidin lausa ise lapsi sööma minema kutsuma :) 

kolmandaks söödi täna ära terve kausitäis tatraputru. viimase 2,2 aasta jooksul on see välistatud olnud - neile lihtsalt ei maitsenud. ju on areng sealmaal, kus ollakse valmis midagi uut proovima (ma pole viimased pool aastat seda putru teinud ka, sest nad juba lõhna peale väljusid endast. mis ma siis ikka topin, eks!). mul endal oli see muide lapsepõlve lemmik, nüüd on nii hea, et jälle teha saan. mees ka ei taha eriti muidu...

mõistust on ka juurde tulnud - kiigul hoogu oskavad mõlemad juba umbes kuu jagu aega teha (Karina ei viitsi tavaliselt). värvid on suht kinnistunud. paberile tuleb vahel midagi päikese moodi :D täislause on igapäev! sh meie käsutamine. pättused muutuvad järjest sihipärasemaks (st nad vaatavad, kuidas ma reageerin, ikka uuesti ja uuesti :S), samas saab nendega näiteks tänava peal ratastega sõita, sest nad saavad aru, et peab tee ääres ja minu lähedal olema. ühesõnaga argumenteerimine ja põhjus-tagajärg seosed on arusaadavad :) päevad ei ole loomulikult vennad, aga headel päevadel on see nii.

kasvamise negatiivse poole pealt: on tekkinud võõrastamine (mida pole üldse olnud varem) ja hirmud (lendavad putukad, traktorid, müra, koerad). esimene on lausa naljakas, sest suht harjumatu on, kui laps vanaema lähenedes mu külje klammerdub, pead raputama ja kiljuma hakkab, et ei taha tema sülle. võõramatest inimestest rääkimata. kui neid ei torgita, siis läheb see kiiremini üle. Sum-summidest ei hakka ma üldse rääkima, sest hüsteeria, mis mingi kärbse/parmu/sääse autosselendamisel tekib, on kirjeldamatu. kusjuures mesilase käest nõelata nad saanud pole, hullumeelses sääsemeres me ka pole olnud, paar valusamat nähvakat parmult on vast saanud... loodan lihtsalt, et see läheb varsti üle, sest ma ka ei suuda alati tiivulisi olevusi autost kätte saada ühe hetkega. koertega on veider seis - iseenesest neid ei kardeta, tahetakse isegi pai teha, aga maal oma koeri kardavad nagu tuld. mõned mõttes ma saan aru ka: kui mulle läheneks endast suurem elukas, kes intensiivselt sabaga vehiks ja meetrise keelega üle näo tõmmata tahaks, siis oleks suht vastik küll. samas ukse pealt on mõlemad mehed koeri narrima ja uljalt Sessu-Sessu hüüdma :P

ju kõik eelnev ikka päikese, maasikate ja suve kaela ajada tuleb ;)