dr. Simeons

ma ei julge seda juttu siia kirjutada. kaaluteema on minu jaoks väga raske. ma ei mäleta kunagi sellist hetke, kus ma poleks ülekaalus olnud, isegi lapsena öeldi, et ma olen suurem kui teised. praegu pilte vaadates näen, et ei olnud. lapsepõlves räägiti, et küll kasvab välja ja veeti aga head-paremat kottidega koju - ei kasvanud. siis räägiti, et pubekaeas kasvab välja - ei kasvanud. ikka veeti kottidega head-paremat koju :( trennist pole keegi kunagi rääkinud ega mind kunagi kuhugipoole suunanud, et end liigutaks. polevat kedagi, kes mind vedanud oleks. no ma ei tea, 1. klassist alates sõitsin bussiga vabalt Sindist linna ja igale poole mujale, küllap oleks trenni ka sõitnud... nii ongi, et trenni ma teha ei taha ja süüa armastan.

perioode on olnud erinevaid: ohjeldamatu söömine; kaalujälgijad (ikka suur söömine, aga peamiselt kapsast jms.), mingi hetk vähem söömine ja ohjeldamatu trenn (ujumine); siis jälle söömine; viimastel aastatel ükskõiksus selle teema suhtes, sest nagunii trennita kaal ei lange ja nälgida ma ei suuda. ujuma minna ei saa, kuna lapsi pole kuhugi jätta, muu trenn on minu jaoks välistatud jalavigastuse tõttu (kõndimine on õnneks ok). 

nüüd kuidagi tundsin, et tuleb tegeleda. juba ammu tunnen, aga energiat pole olnud selleks. 

kaalusin end viimati 2 a tagasi, vist. selle ajaga oli lisandunud 7 kg - hirmus! tean raseduse-aegset algkaalu, sellele on lisandunud 15 kg, kuigi haiglast koju saades kaalusin samapalju kui lapsi ootama jäädes... kui ma Herr Aikaasaga tutvusin, kaalusin nüüdsest 30 kg vähem. abielludes oli aga juba 15 kg juurde tulnud (4 aastaga)... nii et ma olen mugavus-ja stress-sööja. 

homöopaatia koolitustel käis ikka läbi dr. Simeonsi nimi ja jutt selle dieedi tõhususe, kiiruse ja ohutuse kohta. algul olin väga skeptiline. siis ikkagi uurisin, sest üks tuttav tegi ja ma nägin tulemusi! tellisin endale ka need graanulid ja know how ning hakkasin pihta.

nälgida on olnud jube, sest mulle meeldib süüa! nälgimine teeb kurjaks. õnneks kiire kaalukaotus teeb rõõmsaks :)

dr. Simeonsi dieedi põhimõte on siis selles, et kindlate toiduainete kindla hulga manustamise (kokku 500 kcal päevas) ja graanulite abil vabastab kena oma varudest iga päev kuni 1500 kcal lisaks, mille arvelt kaal langeb. toit, mida sel ajal sööd, ei tohi sisaldada mingit suhkrut, rasva ega õli.

panen kirja mõned mõtted tunded, mis mind selle aja jooksul läbinud on:

• küll on kohutav kahe päevaga 1,5 kg kaalu juurde süüa (dieedi I etapp koos HCG graanulite manustamisega)  - peadki praktiliselt endale sisse ajama võimalikult kaloririkast toitu KOGU AEG. mulle pole kunagi meeldinud korraga palju süüa, ikka näksida. nüüd siis 2 päeva tuli täiega sisse kühveldada. süda oli konstantselt paha,  aga hakkama sain!
• 3. päeval algas dieedi II etapp, mid tähendab 40 päeva HCG graanuleid ja 500 kcal kindalate toiduainete manustamist kindla päevakava järgi. oi küll see algus oli raske! jube! kohutav! ma ju ei suuda nälgida. väga hea, et kindel kava ees, muidu küll murduks.
• tuunikala ma ei taha enam kunagi elu sees süüa! kui avastasin Selveris puhastatud valget suitsukala müügil, siis see tuunikala õudus lõppes. muidu on tuunikala hea, aga kui sinna ei muna, majoneesi ega miskit juurde panna ei saa ega leiva peale panna, siis pole ta mitte üldse söödav. 
• sünnipäevad-koosviibimised lookas laua taga tuleb alguses küll ära unustada. see oli piinav! ma ju tean, et kui ma seda dieeti teen, siis ma ei murdu, aga ikkagi oli väga raske. kui ma sealt ära tulin, tahtsin nutta...
• nädala sees on tööl kindlat kava palju lihtsam jälgida, kui kodus nädalavahetusel. kellaajad lähevad paigast ja vesi ununeb joomata (2 l päevas) või joon liiga palju korraga.
• nii hea, et sügisel alustasin, sest siis on õunad, tomat ja kurk omast käest võtta (need on dieedi põhilised toidud)
• õunapäev on äge! nälga pole. 1 kg päevas läheb sellega alla :) iga 4 päeva tagant võib seda teha.
• paari nädala möödudes ei isuta enam eriti teiste toit. perele võin rahumeeli süüa teha ilma agooniata :)
• toitudele tuleb maitse - uskumatu, kui palju maitset võib olla ühes maasikas või kurgis või näkileivas!
• iga maha läinud kilo annab suurt innustust, iga seisakupäev tekitab tunde käega lüüa (kuigi ma tean, et nii ei tee)
• kõige rohkem igatsen ma juustu ja leiba. issand, kuidas igatsen!! ma võiks praegu lihtsalt musta leiva võtta ja juustu ja... aga ei võta :P
• pool aega on läbi, 8,6 kg läinud :) oh läheks veidigi veel!
• püksid on suureks jäänud :)
• füüsiline lisakoormus lisatulemust ei anna, pigem vastupidi, sest niigi nälgiv organism lükkab siis ohutuled põlema (appi-appi, nälg!! varud koguda, ainevahetus seisma) ja kaal ei lange.
• liigne külm, soe, kreemitamine ei ole hea, jällegi kaal jääb seisma. 

üsna alguses olin ma kindel, et hakkan nägema unenägusid toidust ja söömisest. paar nädalat polnud ühtki unenägu, siis see aga tuli. hoopis teises vormis, kui ma olin arvanud - õudusunenägu, kus sõin midagi keelatut, mõnuga, siis taipasin, et appi, mida ma teen!!?! seda ju ei tohi!! ja siis mõte, mida nüüd teha, et aega tagasi pöörata või see endast välja saada. üsna vastik tunne oli. seda, mida ma siis oleks teinud, teada ei saanudki, sest ärkasin üles...

25. päev: olen sattunud platoole - mitte midagi allapoole ei lähe, juba teine päev nii. toitumises kõik õigesti, aga, aga... mott on täiega maas, lihtsalt hull nälg vaevab paar päeva :(
õunapäevaga läks 1,2 kg :) lõpuks -10 kg all!
31. päev - kaal seisab, nõõmeeee!! samas nälga pole. küllap keha hoiab vett kinni. vaatan homme, kui ka miskit ei liigu, siis hakkan lõpetama, sest pärast 35. päeva võib üle minna säilitamisele. samas on hästi äge hasartselt teistele süüa teha ja siis uurida, kuidas maitseb, mis maitsenüansid on ja kas peaks ka tulevikus proovima. sööjad siis kirjeldavad küpsetist nagu degusteeriksid veini :D eriti huvitav on restoranitoiduga ;)
32. päev - jee, hommikul oli 500g väiksem näit kaalul :) täna õunapäev, see peaks ka aitama. eile jõin hästi palju vett ja rohelist teed. samas oli väga pingeline päev töö juures (iga-aastane riiklik järelevalvevisiit). polnud aega muretseda kaalu pärast. muretsemine pidigi üks suur faktor olema kaalu mittelangemisel, kuigi söödud on õigesti.
kolm viimast päeva veel, siis algab mahalaadimine ja säilitamine. hetkel -12,6kg! ma olen juba rahul. püksid kukkusid üle puusade maha, otsisin kapist parajamad - selga mahtusid püksid, mida viimati 4 a tagasi kandsin :)
viimastel päevadel on olnud mul niiiiiiiiii külm KOGU AEG :( ju kehal on energiat vajaka. eriti külmetavad näpud, just kontoris. keerasin õhksoojuspumba 24 kraadi peale. tavaliselt see 22 ja ikka liiga soe. kui liigun, siis läheb veri vist liikvele ja külmatunne taandub. homme viimane graanulite päev, siis tuleb 3 päeva mahalaadimist ja siis säilitamine. juustu ostsin kappi juba valmis ;) kuidas jahust ja suhkrust eemale hoida 3 nädalat, vat see on küsimus!?
40. päev - lõplik kaalulangus -13,7 kg!! olen väga rahul!!! käisin sünnipäeval (sama seltskond, mis dieedi alguses), tüüpiliste eestlastena keegi kahjuks sõnagi ei maininud. oleks võinud, ma olen suht uhke hetkel enda üle.
enne ja pärast piltidel on mu meelest suht hästi näha muutus. kohustuslik osa oli ka enda üle mõõtmine enne ja pärast. numbrid üsna muljetavaldavad - kõhu pealt -13cm vähem, reiel -9cm. rinna-ja puusaümbermõõt muutus alla 10cm (aga mul kogubki kõige rohkem kõhu ja jalgade peale).
enesetundest: kõikuv, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. füüsiliselt muidu on palju parem, vahepeal esinesid väsimushood - lihtsalt kerisin end kell 20 diivanile ja kella 22-paiku olin juba kustunud. liigutada on lihtne, ma ei väsi eriti, lihastesse ei teki koormuse järel piimhapet (veider!). emotsionaalselt on nälgida ikka hull. hea, kui motivaatoreid on. hea oleks dieet kellegagi koos läbi teha, kellega saaks muresid-rõõmusid-kogemusi jagada.
mis saab edasi? nüüd on 3 päeva nn. mahalaadimine, kus graanuliteta tuleb samuti 500kcal päevas tarbida. täna 2. päev, mingit vahet ei tunneta, karjuvat nälga pole. siis 30 päeva säilitamine: süüa ei ole soovitatav suhkrut ega jahu mingil kujul; lihad, munad, õlid, juustud, piimad on lubatud. roheline kraam ja puuviljad ka, väljaarvatud eriti suhkrurikkad nagu viinamarjad, banaan, porgand. loodan, et suudan end pidurdada, sest kaalu kõikumine võib 1 kg ulatuses olla. selle perioodi jooksul võtab keha uue kaalu omaks, sellest saab nö uus baaskaal, millest keha kohe tavatoitumisele üle minnes loobuda ei taha.
edasise plaan: vaatan fitlap toitumiskava üle, ehk saan kasutada, jõuluaeg on nagunii keeruline, püüan lihtsalt mitte hulluda. jaanuaris Simeonsi uus ring :D
Edit 07.10.: vereproovi vastused saabusid. tegin igaks juhuks, et veenduda, et ma endale selle dieediga liiga ei tee.
tulemused siin:
kolesterool - 4,6 (normi piires)
veresuhkur - 5,5 (normi piires)
hemoglobiin - 126 (normi piires)
kilpnääre - 1,44 (normi piires)
D-vitamiin - 86,9 (norm 75, mul isegi rohkem)
B12-vitamiin - 707 (norm 652, mul jällegi rohkem)
arst ei suutnud ära imestada, kuidas minu kaalu puhul nii head näitajad on ja mismoodi ometi mu vitamiinide tase nii super on. uuris ja puuris, mis vitamiine ja palju ma võtan. ütlesin, et ei võta mitte ühtegi ja see on puhas tõde. vahel ainult mangeesiumi tsitraadina (imendub paremini) ja kui on oht, et mõni viirus ringi luusib, siis C-vitamiini ja tsingi segu. aga seda võtsin viimati kevad-talvel. kõik! 

uus sõber köögis

35+ vanuses pole enam eriti lihtne oma ellu uusi sõpru lasta (kuigi mulle tundub, et väga tahaks, sest suhtlust on kuidagi väheks jäänud...). kõik on lihtsalt tuttavad. tunnen puudust sellisest lihtsalt olemisest ja maailma asjade arutamisest naistega. või ka meestega ;) aga mul nagu polegi kedagi, kellega päris mina ise olla. või noh on, aga kõik on kahjuks kaugel.

multikeetja Brand 502, pilt netiavarustest

tegelikult tahtsin ma rääkida ühest uuest imetoredast vidinast, mille ma sünnipäevaks sain - MULTIKEETJA. me oleme üksteisega nüüd mõned kuud harjunud. ma olen väga rahul! nagu enamuse vidinatega, kaalusin ma pikalt, kas mul on veel ühte kobakat koju vaja. sõbrants ostis mõnda aega tagasi ja kiitis. ma uurisin ja mõtlesin, et nii palju raha eest küll ei osta. siis aga nagu võluväel oli soodukas ja sünnipäev korraga. 35€ eest võib ju kinki soovida küll ;) minu peamine argument oli see, et selles saab teha putru nii, et õhtul viskad ained sisse ja hommikul pole muud, kui tõsta aga kaussi ja pista nahka :) meil ju peres varsti koolilapsed ja mina olen maailma halvim hommikune tõusja... lisaks moosis mind asjaolu, et seal saab kõike jälgimisvabalt hautada, lisaks imehäid suppe teha ja jogurtit valmistada!! saate aru jah? jogurtit!! poejogurtites on hullult suhkrut (12 grammi 100 g toote kohta!) ja jummal teab veel mida. kui ma ise teen, siis tean, mida lastele sisse söödan. nad on suured jogurtisõbrad. kui ma 1.5 l jogurti kohta panen 1 banaani, 3 spl. mett ja 3 spl. maasikamoosi ning tiba vaniljet, siis on maitse super ja suhkrut palju vähem. maitse siidine, imehea :) eile tegin esimest korda ja K-d kiitsid heaks!!
kiidan veel seda, et rasvainet pole vaja kasutada (kui ei taha) ja toit valmib kiiremini. saan kogu toidu ühes anumas valmistada (alla liha, kala vms., üles aurutusrestile juurikad, kartul näiteks). lükkan kaane kinni ja sobival ajal avan lihtsalt selleks, et toit serveerida - lihtne, puhas, mugav. isegi praadida saab. supi puhul panen kõik komponendid korraga potti, taimeri peale ja pärast on super supp valmis nii, et kõik tükid on parajalt pehmed, midagi pole pudruks keenud ja maitse on nii hea. keetmisauru ei tule, elektrit kulub vähem. nii et jah, ma väga rahul. 

korralikum

FB-s oli kunagi augusti lõpus tekitatud üritus "Kaine september" vms. No kuna ma tean päris täpselt, et ma ei joo nagunii, siis liitusin. ikka uhkem, kui rohkem inimesi hea asja taga seisab :) täna andis FB märku, et kuu on täis ja uuriti, mis edasi saab. 

minu jaoks ei ole probleemi - ma nagunii ei joo (või kui, siis klaasi punaveini). aga tabasin end mõttelt, et tõenäoliselt osadele, kes ka liitusid on see olnud suur eneseületus ja nüüd on uhke tunne või avastus, et näed, polegi vaja olnud tilkagi võtta ja ikka on elu põnev/ilus/lõbus. tõenäoliselt on ka teistsuguseid emotsioone, sest ikka aasitakse seda, kes teisiti käitub, olgu teemaks toit või jook või mis iganes. ja kindlasti on katkestajaid, sest mingi koosviibimine tuli vahele või unustati või löödi käega a la stiilis, küll järgmine kuu teen. 

mu jutu iva on selles, et iga teavituskampaania on vajalik. inimene hakkab mõtlema. võibolla 1., 2. 10. korral tegudeni ei jõua, aga ükspäev ehk ikka. vastasin just EMORi küsitlusele roolis nutiseadme kasutamise suhtes. kui küsitlusele vastasin, mõtlesin, et oh, mis, vahet pole. siis läksin liiklusesse ja mõtlesin nende küsimuste peale ja sain aru, et JUBE, see ongi niiiiiiii ohtlik! mitte et ma roolis FB-d sirviks vms, aga ikkagi.

tahan minna, ei, on vaja osta!

teate ju küll, kuidas need asjad käivad: kogume raha, lähem reisile! jaa, tore, teeme nii! ei-ei, ei saa, sest meil on vaja uut autot, diivanit, voodit jne. 

see ongi selline elukestev võitlus iseendaja, ja kunagi tegelikult ei tea, kumb mina peale jääb, sest tahaks ju mõlemat :P

meil siin näiteks on plaan minna talvel sooja mere äärde. hullult tahaks, sest K-d lähevad järgmisel aastal kooli ja siis ma küll ei viitsi traavida koolivaheajal teiste omasugustega võidu kuhugi basseini äärde.

samas on ka plaan järgmise aasta jooksul tehe söögitoast meie magamistuba ja lastele eraldi toad ehk siis praegustes magamistubades vahetada tapeet, osta mööblit (kirjutuslaud, tool, tugitool, riiul, lamp, vaip, kardinad). kui laste tubadega võiks saada lihtsamalt - paar rulli tapeeti ju ei tapa kedagi, ja mööbli osas oskan ehk aasta jooksul häid pakkumisi leida, siis oma magamistuba tahab põhjalikumat seinte ja põranda lahti võtmist-soojustamist (vist, keegi ju ei tea, mis seal on või pole). kui juba remonditud toa saab, siis tahaks uut voodit ja madratsit ka, sest 10 a vana madrats ja voodi on ikka väsinud küll (kuigi me kohusetundlikult oma madratsit keerame iga voodipesu vahetuse aegu). lisaks on vaja riidekappi, sest praegu on meil garderoob, aga see jääb lapsele. ja siis veel vaipa ja kardinaid ja pimendavaid ruloosid suuuuurele aknale ja veel terrassiuksele (ehk standardist pikemat). 

ja kui juba söögilaud köögi ja elutoa vahelisse tsooni sisse seada, siis selle kohale on mõnusaid lampe vaja ja kindlasti ka uut diivanit ja diivanilauda elutuppa. suuremat telekat ja teleka alust kappi ka :)

kui kiirelt see kõik kokku lüüa, siis ma pean jumal teab mitu kuud tööl käima, et kõik see juhtuma saaks...

aa, ja uut autot on ka vaja, aga kui nüüd liising ka sellele kompotile lisada, siis ei söö seda küll enam keegi :(

lihtsam on vist tõesti reis broneerida ja varbad sooja vette lükata.

kuidas teie oma vajaduste-soovide vahel balansseerite?

iseseisvus

mis mõttes, küsisin ma endalt, kui adusin, et mu lapsed olid ise trennist bussiga koju tulnud. tunded olid väga vastakad - uhkus ja rõõm, teisalt hämming ja maailmavalu. kuidas nad nii suureks juba said? 

nende endi jaoks oli see nagu maailma kõige loomulikum asi, ei mingit paanikat ega ülevoolavaid emotsioone. astusid bussist maha, vantsisid üle tee ja hakkasid rahulikult kodu poole tulema. kust ma seda tean? meil oli kokku lepitud, et ma sõidan esimesed mõned korrad autoga bussile järele, et ikka kindlam oleks. nii tegingi ja ootasin neid meie peatuses. autosse ei tahtnud keegi tulla, sõitsin üksi hoovi. 

aga väga jube tunne oli, kui buss lastega paigalt võttis ja mina autoga teisele poole foori kohmitsema jäin. nähtamatu nabanöör tõmbus mul ikka väga pingule. kodupeatuseks olin pisarad laiali nühkinud ja ootasin neid rõõmsalt. sest rõõmus ma tegelikult ju olingi. seda päeva on nii-nii kaua oodatud, kus minu aeg jälle paistma hakkab ;)

nüüd on juurutatud ka noortele daamidele telefonid. esialgu tavalised kõnefonid mõne pereliikme numbriga. harjutamiseks kõlbab küll. ju kooliks saab kobedamad osta. lõputut tormilist helistamist veel pole olnud. eks vanaemale-vanaisale-issile ikka kõllatakse, aga mitte massiliselt. kuna on tegemist seadme sisse-väljalülitamisegagi, siis üht-teist põnevat ikka juhtub. no näiteks on korra 112-te helistatud... aga muidu on äge!

kui nüüd K-d soostuksid üksi koju ka jääma, siis oleks elu juba lill. eks näis, varsti, ma loodan.

loomapidaja rõõmud

täpsemalt küll küülikupidaja rõõmud:

• hommikul ette anda peotäis söödagraanulite-vilja segu, mingi juurikas (porgand, kaal vms.), kuivik maiuspalaks ja kui on, siis midagi rohelist (võilillelehte, porgandipealseid vms., aga need peavad kuivad olema, see tähendab, et eelmine õhtu tuleb valmis varuda)
• õhtul tulles sügada ja jalutama võtta umbes pooleks tunniks (ta rohkem ei viitsi)
• kella kuue-paiku anda õhtusööki: suurem peotäis graanuleid, juurikas, roheline ja hein
• vee olemasolu jooksvalt kontrollida
• korra nädalas pesa puhastus - hein-pabulad välja, uus sisse
• korra kolme kuu tahant sööda varumine
• paar korda aastas heina varumine

viimastest punktidest nüüd kirjutangi :) me pole mingid talupidajad, eksole. tuli mõte võtta küülik ja võtsime. enne ikka lugesin ja uurisin. suvi nüüd läbi, rohelist kraami eriti loodusest varsti ei saa enam. vaja hakata talvevarusid soetama. seda me pühapäeval tegimegi. võtsin isalt autokäru laenuks ja sõit läks lahti Empsiku päritolufarmi, kust saime 300 kg-sest heinarullist poole, mille mehed vapralt kärru tõstsid. mina imetlesin farmi küülikuid ja unistasin ;) hõbeküülik on super nuntšik ja uus-meremaa punane ka! lisaks uurisin profi käest vaktsineerimise ja talvise jootmise ja küünelõikuse kohta. paaritamise kohta veel mitte, aga küllap kevadel tuleb sellele teemale ka rõhku pöörama hakata. 

miks ma heina 85 km kauguselt toon? aga sellepärast, et küülik ei taha mitte veisele sobilikku suurt ja pikka kõrt, vaid väikest, peent ja maitsvat kuiva rohtu, kus on võilillelehte ja ristikut jms. :) Pärnu-kandist ma sellist ei leidnud, lihtsalt ei tunne vastava ala inimesi. teiseks saab sealt kvaliteetset sööta, mis on GMO vaba (nii jõusööt kui vili). kolmandaks on seal lapsed, kellega meie omadel meeldib väga mängida, sest nad näitavad oma kasse, kanu, parte, kalkuneid, vutte ja muid tegelasi. ja peremees teeb käsitööõllesid, mille mekk on ikka midagi muud kui poe- või tavalisel koduõllel. 

siiani läks sõit kenasti, heinapall sai koju veetud, aga siis selgus tõsiasi, et see teps mitte ei mahu meile küüni... Herr Abikaasa kevadel ehitas sellise õhku läbilaskva varjualuse heinte tarvis, aga see polnud pooltki nii suur, kui 150kg heina mahutamiseks vaja oleks olnud.  tegime kiirelt euroalustest teise hoidla juurde ja ühtlasi sai ka kuur korda, win-win!

ja te oleks pidanud nägema, kus Emma uut heina krõmpsutama asus - imearmas!

jaa, ma hellitan ta üle ja söödan paksuks (not), aga ta lihtasalt on minu unistus :)

külm

temperatuur langeb alla +10 ja mida mina teen? õige, KÜLMETAN :S
nimekiri, mis külma vastu kasutada (ja on kasutusel ˇ):

• kampsun - ˇ
• soe tee - ˇ
• soojad jalatsid - ˇ
• kindad - ˇ
• muhv - 
• fliis - ˇ
• köetud ahi - ˇ
• enese liigutamine - ˇ

no ma ei tea, suht pikk nimekiri ju. pean vist muhvi ostma minema... :/

K-de trenn ja elukool

trennihooaeg algas, K-del siis :) ikka võimlemine ja sel aastal juba 3 x nädalas. nii et mul vaba päev on kolmapäeval, no ja siis reede-laupäev-pühapäev :)

trennid on sel aastal pooleteise-tunnised, akrobaatika tunnine. mulle tundub, et palju, aga õpetajad on välja valinud 5-7-aastaste võistlusrühma 12 parimat tüdrukut ja nad arvavad, et saavad kenasti hakkama. 

niipalju, kui mina tean, siis 2015/2016 hooajal on vähemalt 4 esinemist/võistlust (esimene juba oktoobris) + võimlemiskooli peod. eks näis, kuidas tüdrukud jõuavad. kui ikka üle jõu käib ja toss väljas näib olevat, lasen vahel poppi ka teha. kas lasteaiast või trennist, eks paistab ;)

emotsioonidest: Karita oli nii elevil, et esimese trenni eel ei tahtnud kodus autost väljagi tulla, kuigi ma rääkisin, et üle tunni on trennini veel aega. arvas, et tema ootab autos :D Karina sättis ja keerutas peegli ees, siis kui oma arust valmis sai, kukkus lihtsalt jooksma edasi-tagasi. ja kui saali uksed lõpuks avanesid, siis mõlemas lihtsalt keksisid suurest õnnest, et trikoo on seljas, juuksed krunnis ja trenn algab! nii vahva oli nende õnne vaadata - küllap on nad õiges kohas.

seoses trenni ja koolieelse aastaga on mitmeid mõtteid tekkinud, kuidas K-des iseseisvust tekitada. nad on ikka suht paanika osakonnad, kui ise midagi otsustama peab või kõik ei lähe nii, nagu eelnevalt läbi on räägitud. meie viga, loomulikult! liiga nööri mööda oleme neid kasvatanud. ma ju näen, et nad ise tegelikult tahavad rohkem ise asju otsustada. ninakesed lähevad nii mõnusasti püsti, kui millegagi hästi hakkama on saadud. Herr Abikaasa on meil selline kanaisa, et anna olla... seega, mul on mul plaan. ja-jah, on küll! :D esiteks tekitan miski (nupu)telefoni, millega meile helistada saab ja siis õpetan neid vahete-vahel pärast trenni bussiga koju tulema. vaatasin, et aega jagub parajasti, üle sõidutee minema ei pea ja lõpp-peatus on meie peatus, nii et suurt ohtu pole ;) ma arvan, et nad saavad vabalt hakkama, eriti kui alguses luban neile ise autoga bussi sabas sõita. hiljem siis viin nad trenni ja saan ise kohe kimada koju ahju kütma vms. kui nad nüüd natukeseks üksi koju ka jääksid, siis võib nad täitsa kooliküpseteks lugeda. lugemised-kellatundmised on ju selged. aga aega on :)

enda trennist niipalju, et kuna laste trenn toimub uues Koidula kooli võimlas, siis loogiline mõte tundus olevat ise samal ajal ujuma minna Koidula ujulasse, aga ei lasta :( seal on laste trennid kella 19-ni. väga pettunud olin. nüüd siis kõndimine 1,5 h. pole ka paha.

huvitav aasta ootab ees. 

sellest ma rääkida ei taha, et lasteaias põhiõpetaja otsustas just nüüd ja kohe töölt lahkuda, nii et kooliks ettevalmistus ripub õhus praegu. lootust septembris kedagi uut ja NORMAALSET leida, ei ole... no on inimesed :/

a-uu-aa-uuu-aaa-uuuuu!!!

teateid seenemetsast: seeni ei ole :( nuuks! 

kolasime Uulu, Reiu ja Tammiste kandis, korvi saime kaste jagu kukeseeni ja 8 pilvikupoega. 3 leitud puravikku olid mädad/vanad, kaseseeni ei kohanud veel ühtegi, kuuseriisikaid samuti veidral kombel mitte, isegi tatikaid oli ainult mõned ja kärbseseeni ei ühtegi... selline seeneaasta siis. ema-isa kolasid Kilingi-Nõmme metsades, ka seal polnud midagi, isegi männiriisikaid mitte. ma mõtli, et katsetan korra ikka veel nädala pärast või nii. 

skooritud kukekatest said seenekotletid, mis olid kõigi degusteerijate arvates imehead ja külmalt olevat veelgi maitset juurde tulnud. ehk siis saab kunagi veel miskit. 

pagulastest

pean ikka ka sõna võtma pagulasteemal.

eellooks niipalju, et ma olen rahvuslane, marurahvuslane vast mitte, aga ikka väga eestluses ja Eestis kinni. mulle meeldivad laulupeod, rahvuskombed ja -tähtpäevad, ma ei salli muulasi siin meie maal, ükskõik kui toredad nad ka poleks - võõras pole oma.

mulle meeldib, millised me eestlased oleme ja kuidas oleme. jah, ma saan aru, et meid on vormitud aastasadade jooksul vere segamise teel, aga siiski oleme valdavalt heledad ja heledanahalised. ma ei ütleks, et ristiusku, pigem jõulu-usku, sest kirikus käiakse heal juhul korra aastas. millesse või kellesse eestlane usub? iseendasse või rahasse :/

meil on siin väga võrdõiguslik suhtumine mees-naine tasandil. mina ei ole kunagi tundnud, et mees on rohkem inimesena väärt kui naine (palganumbrites vast küll, aga inimese kui sellise tasandil mitte). ma ei ole kunagi adunud, et poisslaps on väärtuslikum perelisa kui tütar, sellist asja lihtsalt eestlaste hulgas mu meelest pole. või noh, kui sul on 5 poissi, siis jah, oldaks vast tütre sünni puhul rohkem rõõmus ;) 

ja nüüd terendab oht, kus meie sekka hakatakse pikkima tumedaid, moodustuksid täiesti teistmoodi kultuuriruumi ja mõttemaailmaga kodukonnad, mille üle riik kiiresti kontrolli kaotaks. riik on väga liberaalne, iga väike otsus kaalutakse Euroopa seadustega 100 korda läbi, seega konkreetsust ja keelamist ei julgeta rakendada. võibolla isegi tahetakse, aga ei julgeta. või siis mõeldakse, kuidas seda kavalalt teha, et mitte meepotist kõrvale jääda. 

tekiksid tegelased, kes on kasvanud teadmisega, et naine on midagi madalamat, temaga võib teha, mida tahad või et siis naine on omand. üksi see mõte on jube! vastik lausa! praegu räägitakse, et pagulased pikitakse mööda maad laiali, kus nad sulanduksid. Euroopa räägib, et need tegelased nii ei taha ja koonduvad ikka kokku ühte punti - loogiline, mina ka ei tahaks üksi olla võõral maal. samuti ei taha see seltskond tööd teha, lihtsalt pole kombeks. lõunamaal, jah, võibolla nii saab, aga külmal maal peab enese elus hoidmiseks teatavad ressursid siiski olema. kui raha töö eest ei tule, siis võetakse see vägisi, varastades, röövides. ja siis juba läheb põrgu lahti! sest eestlane ei salli, kui temaga ülekohut tehakse - tuleb omakohus ja kõik muud jubedused. seda ma üldse mõelda ei taha, mis sünnib, kui need kuradima neegrid valgete naiste kallale kipuvad. millegipärast on noorte naiste seas mingi oreool musta mehe ümber. mina seda ei jaga - vastik! loodan, et valdav enamus eestlasi mõtleb ikkagi samamoodi ja meil ei ole 20 a pärast pooled tited pruunid laiade lamedate ninadega. neid on praegugi mu meelest juba liiga palju. 

inimlikult on mul väga kahju Süüria sõjapõgenikest. see on hirmus, kui sul pole enam kodu ja maad, kus turvaliselt elada. millegipärast nende vastu mul sellist vastumeelsust pole, kui neegrite vastu, keda lihtsalt Aafrikast raha eest kohale tuuakse. olen vaadanud neid videosid peredest eikellegimaal piiride vahel hirmunult jooksmas ja magavatest lastest rongides kuskil tundmatu riigi vaksalis jne. õudne! kui ma mõtlen, et ise peaks sellises olukorras olema, siis ma vist sureks hirmu ja teadmatuse kätte. neile mul jätkub kaastunnet. tahaks isegi aidata. 

mulle sobib, kui Eesti võtab omale aidata peresid, kes on reaalselt sõja eest põgenenud või lapsi, kes on oma pere kaotanud. ma arvan, et minu südames oleks vajadusel kindlasti see ruum, et oma peres üles kasvatada üks mandlisilmne laps. sellest ma saaks aru, et kui on häda käes, siis peab aitama! aga mustal mandril on hädad kõik iseenda tekitatud. jah, suures osas on valge inimene selles süüdi, aga olgem ausad, aastakümneid on mööda läinud, oleks aeg ka ise vastutust võtta ja oma riigid ree peale seada. 

nii et jah, loodan südamest, et kogu see teema ei muutu meil nii aktuaalseks, kui see juba väga lähedal on ja meie riigiisadel on eestimeelsust, et see jama karmilt ära lahendada.
edit: panen siia lõppu ühe minu mõtetega hästi haakuva kirjatüki Marileenult, mis ütleb ka ilusti, miks ma võõraid meile juurde ei taha. miljon on nii väike rahvaarv, rohkem võõraid me lihtsalt välja ei kannata, kui tahame rahvuse kui sellisena püsima jääda!

Empsik jooksus

laupäeva hommik algas ehmatusega - Empsiku puuri uks oli lahti ja küülik läinud :( Herr Abikaasa ja lapsed olid ikka väga löödud olekuga, mul oli väike võbin küll sees, aga teadsin, et ta väga kaugel olla ei saa. 

Sest:

1) öösel, kui virmalisi otsisin, kuulsin krabistamist, s.t. ta oli alles puuris ja tegi vehkat hommikul ja hommikuti on ta väga laisk, küll aga uudishimulik. laisk tähendab seda, et hüppab 50-100 m ja siis viskab külili. uudishimu sai hirmust võitu ja nii ta selle peal meetrise hüppe ette võttiski.

2) märg rohi pole teps mitte Emma cup of tea ja tol hommikul olid minu jalad küll täitsa märjad, kui otsima asusime, seega pikka matka ta vaevalt ette võtaks

3) minna saab kahes suunas (kolmas variant on võrkaiaga piiritletud ja neljandal vesi ees), millest ühel on 300 m pärast ka vesi vastas ja seda ma eluilmas ei usu, et ta asfaldi peal kepsutab, kui teiselpool põõsad haljendavad

see kurjategija olin mina, kes tal tee vabaks jättis, sest lapsed nii hilja õhtul väljas ei käinud. küllap siis ma ei lükanud riivi korralikult kinni :/ Herr Abikaasa arvas, et ära varastatud. minu loogika seda ei toetanud, sest mida sa ühe halli jänesega ikka peale hakkad, isegi jõulud pole veel? lapsed arvasid, et peame uue jänese võtma, mees, et kunagi enam ühtki looma ei võta, kui sellegi eest ei osanud hoolitseda. mina olin kuss...

otsingud algasid: oma aia tuulasime põhjalikult läbi pideva kutsumise saatel, uuritud said ka kõik lauavirna-alused ja lemmikpõõsad, kuhu talle hirmsasti pugeda meeldib, samuti otsisime rohust jälgi, aga muru oli paraku liiga madal. siia otsisime läbi kogu ümbruskonna ja naaberõued-tänavad, ikka kutsumise saatel - ikka ei midagi. siis viimasel ringil tuli Herr Abikaasal mõte üks naabrite tihedate madalate lehtedega põõsas veel kord läbi vaadata (mida mina juba 2 x vaatasin) ja seal meie preili mõnusasti magas - koivad välja sirutatud, ise suht uimane. kahmas kätte, tassis koju. tegelinski jummalast kuiv ja puhas, tiba ehmund olemisega, aga muidu täiesti terve jänes. kahtlused, et küla kassid on ta ammu tükkideks tõmmanud ja ära seedinud (Herr Abikaasa vaimusünnituse vili taaskord) ei osutunud tõeks :) :) kui ta endale sülle sain, siis istus seal vaguralt, süüdlaslikul ilmel, üldse ei põtkinud, väga armas oli ainult :)

lõpp hea, kõik hea! järgmisel päeval käitus juba nagu ülbe küülik kunagi ja eile käis suisa traksidega väikesel jalutuskäigul. nüüdsest kontrollivad kõik 10 x, kas puur sai ikka kinni :P

suve lõpp?

viimastel nädalatel on imelised ilmad olnud. ju lasi soojus end nii kaua oodata, et mul pole midagi selle vastu. eile astusin kontorist kella neljast välja ja tabasin end mõttelt, nagu lõunamaale oleks hoobilt sattunud. väga mõnus soe, selline nagu Vahemere ääres. auto termomeeter näitas +29 VARJUS :) kodus oli veel rohkem, sest noh, meil on alati hull leitsak hoovil. tavaliselt on kuumus kuidagi piinav, suve lõpus aga väga mõnus. peamiselt vast seetõttu, et õhtud toovad sügisjahedusega värsket õhku, kesksuvel seda pole. eile aga kammisin pesust tulnuna veidi enne südaööd õues juukseid ja ei uskunud ise ka, et käes on 25. augusti öö ja niiii soe on :) ja siis algas sadu, ka soe ja mõnus. hommikuks oli suvi kadunud. vähemalt ta ikkagi tuli!

päriselt!?

vahepeal lõid ette numbrid 3 ja 5 - jube!! millal see juhtus, et ma nii vanaks sain? ise küll ei tunne :P

Augustiunetus/-unistus

15. august kostitas meid kõiki imelise ilmaga - augustiunistus!

ja õhtu augustiunetusega

päevane päevitamine tehtud, kulgesime rõõmsalt unetusele ja oh sa jutt, kus sel aasta oli rahvast! melu oli ka kõvasti rohkem ning esinejaid jagus kohe igale poole. meie alustasime folkpungiga ja lõpetasime balletiga. vahepeal aktivistid osalesid padjaviskevõistlusel lausa auhinnalise tulemusega (Herr Abikaasa jäi tagantpoolt esimeseks, mis unetute mõistes oli suurepärane tulemus (kaasvõistleja müksas just viske hetkel kätt, nii et padi lendas otse taevasse). Tuurit-tuurit kava oli väga lahe sel aastal ja unetute jooks omas headuses :P on ikka üks mõnus üritus välja mõeldud!!

vaikus on kuldne

mul on naabrid, eksole. vanapaar ja täkku täis musklis naabrimees ja üks lastega ema, no nii keskealine (minust umbes 10 aastat vanem ehk). lisaks on naabritega kaasnev muusika ja muud hääled. vahel ma kirun end maapõhja, et ma ei julgenud maale maja osta :/

sellest ma saan aru, et lapsed kilkavad, kaklevad, laulavad, uluvad jne. mu enda omad ka, loomulikult. vaigistan neid igal võimalusel, sest mulle per se ei meeldi müra. siis on muruniidukite mürin, see häirib mind kevadeti, pärast harjun vist ära. aga muusikast tekkiv müra on jube! minu jaoks on müra kõiksugune muusika, mida ma hetkel kuulata ei soovi. vahel on müra ka mu lemmikmuusika, siis kui mõelda või kirjutada vaja on, siis ma vajan vaikust.

aga kui üle küla mängitakse sellist raadiojaama või plaati, mis mulle üldse ei sobi, siis ma ärritun. sisemiselt. kui see kauem kestab, kaeblen omaette või Herr Abikaasale. 2 korda olen endast nii väljunud ka, et olen ütlema läinud. viimase korra üleeilsest pean kirja panema lausa, see ületas mu meelest kõik piirid!

oli kena suveõhtu, mina kastsin taimi ja toimetasin muidu ringi, lapsed igal pool aedades mängisid, naabrinaise pool oli väike grillõhtu. naabrimehe juures aga käis tavaline õlletamine sõbraga (igaõhtune värk, aga tavaliselt suht viisakas). muss keriti muudkui valjemaks ja valjemaks. Pärnus just see tümmifestival lõppes, ma olin arvestanud, et elan selle 3 päeva üle ja elasin ka, aga et see venib ja eskaleerub, ei osanud arvestada. ühesõnaga mingi power või tre või mis iganes tümmiraadio keerati põhja, vahepeale lasti roppu räppi. ma kohe vaatasin järele mis see on, sest see oli niivõrd julm igasse kohta saatmine, et ma lihtsalt seisin keset hoovi ja ahmisin õhku :S vennad käratsesid, et ülikõva lugu ja tõmbab hästi käima. HALLOO!!! mul on siin lapsed ja üleüldse, mismõttes ma pean kuulama sinu mingit kuradima idiootsust??? oi ma olin vihane!

ja mida tegi naabrimees. hüppas naabrinaise aia peale (kelle aed on hulka kaugemal kui meie aed) ja küsis, et muusika teda ei seda. ja mida vastas naabrinaine? oh, ei, neil on nii tore, kui muusika mängib, meil on pidu! saate aru jah? ta 7- ja 8-aastane + külaliste lapsed on väljas, kuulevad kõike seda ja talle sobib. mismõttes nagu??? kus ma elan, kus on inimeste mõistus??? igasse võimalikku auku saatmine on nii tore??? 

kas minu käest küsiti. ei. oi mul kihvatas! tavaliselt ma olen vait ja lähen tuppa ära, aga siis tuli nagu paisu tagant. ütlesin, et mulle ei sobi. selle peale naeratades vastati, et ta arvaski nii, et mulle ei meeldi. küsisin siis, et kui ta tervele külale mängib oma tümpsu, siis teeks juba rahvahääletuse ka, et mida mängida. ja et paneks siis juba metalit, oleks hulka parem. selle peale arvati, et metal ei meeldi kõigile. mina julgesin arvata, et see tümps ei meeldi ka kõigile!! naeratati, küsiti ega mul veel lapsed ju magama ei lähe (21:00 oli kell ja lähevad jah juhtumisi 21-paiku magama). selleks ajaks olin lapsed tõesti tuppa saatnud pesema, kui vestlus aset leidis. julgesin arvata, et pole vahet mis kellaajal sellist muusikat mängida. ja läksin vasakule ära.

umbes 15 min kuni pool tundi kestis veel see vaibakloppimine, siis jõudis vist kohale ja keerati kinni. või siis pidu sai läbi, ei mina tea. laps igatahes jõudis juba muretseda, et tema ei saa sellise tümpsumisega magada. 

ma nüüd siin mõtlen, et kas peaks naabrimehega rahulikult ükspäev uuesti rääkima ja oma seisukohti selgitama. tõenäoliselt pole sel mõtet. 

mida arvate teie, kuidas aedlinnakus elu käib ja kuidas seal mõistuse juurde jääda?

puhkus

mul oli siin vahepeal puhkus ikka ka. või peaks kirjutama "puhkus"? 3 nädalat kadus nagu ma ei tea kuhu. ainuke puhkusepäev oli viimane, kus me tõesti mitte midagi ei teinud ja lihtsalt lebotasime. 

kõigepealt natuke käimistest: 

suur saartereis oli esimene plaan, mis sai paika pandud juba aasta alguses, sest õnneks on veel mõni sõbrants, kes abielus pole. seega pinginaaber K. pulmad Saaremaal said pidepunktiks. jooksvalt selgus, et mul on sama päeva hommikul Muhus Külasema külas kooriga esinemine :) sealt siis kulgesime pulma ja edasi Saaremaad-Hiiumaad avastama järgnevatel päevadel.

pulm saare moodi

pulm oli väga mõnus - eesti-norra segapulm. väike armas seltskond, väga chill (asjaosaliste enda sõnul ja oli ka), toit ja muusika saarelt. jep, saime terve õhtu kestnud Ivo Linna soolokontserdi!! ilm, muuseas, oli imeilus ja soe! kõik see ilu ja rõõm oli pakitud ehedasse saare rookatuse, õitsva rukki-mooni-karikakrapõllu, koplis jalutavate hobuste ja merelainete sulni loksumise õhustikku. suured tänud K. ja S.!!! meil oli väga tore!!

Anglas ootasime praami oma 2 h ja
 K-d veetsid kogu aja ratsutades

edasi trippisime kohustusliku Kuressaare kindlus-linn-Kaali-Angla tiirul, seejärel tuulisevõitu paadisõit Hiiumaale (a tegelt üldse ei loksutanud).

villa kraasimine, hetkel peal kirju kollektsioon

Hiiumaal polnud me Herr Abikaasaga ikka väga ammu käinud. väga hea mulje jättis saar. eriti Kassari poolsaar oma ehedusega. leidsime villavabriku (kus ei tahetudki piletiraha) ja lambad ja taastatud tuuliku, kuhu saab omal loal sisse astuda, diivanil jalga puhata ja tööd imetleda.
esimesel Hiiumaa õhtul sõitsime kohe majutusse, aga järgmine päev tegime saarele täisringi peale. tuletorn ja ristimägi ja rand ja eiffel (sinna ärge minge, KOHUTAV!). õhtul koju loksudes sai veel Haapsallugi sisse põigatud, sest see on mu lemmiklinn. väga mõnus perereis oli! järgmine aasta peame vist idapoolt otsa avastama minema.

Kõpu tuletorn

omavoliline tuulik

rookatusega külakabel

jäätise-õndsus

jupikest Lätimaad nägime ka juulis. tegime ühe päevase tripi Ruhja jäätisevabrikusse. kahjuks tootmist ei näidata live's, aga maitsta saab küll kõike ja kaasa ka suure portsu jätsi - laste paradiis! hind 2€/suu. minu lemmik oli vahtrasiirupi-tuutu, mida pidavat saama R-kioskist osta. muidu Eestis eriti nende tooteid kahjuks pole.

liivapaljandid

siis seiklesime ühel matkarajal Mazsalaca lähistel. seda kõike siis koos sõpradega Valgamaalt. lastel on ikka tore, kui samavanad tegelintskid kaasas on :) ja õhtupoole tiirutasime Valmieras. sinna läksime küll peamiselt vannitoakraami jahile DEPO-sse ja saime miskit ikka ka. jummala äge pood, Pärnus võiks ka selline olla. linn on selline avar, ma ütleks, osa on kenasti üles vuntsitud ja toit väga hea! muidu oleks super päev olnud, kui Karina poleks näppupidi ühe atraktsiooni vahele jäänud, kus sõrm ikka palju viga sai. õnneks arsti ei läinud vaja ja nädalaga paranes ikka ära.

kaks rästast kirsipuus ;)

ja noh, loomulikult oli meil jälle kirsside korjamise aktsioon.
randa pole enne augustit asja olnud, seega oleme kodus tublisti toimetanud. väike loetelu: vana kamina väljalõhkumine, vannitoa ehituse planeerimine/materjali kokkuotsimine/kojutassimine, vana kanalisatsioonikaevu lahtivõtmine ning täitmine, mõned uued kasvualad lilledele, Herr Abikaasa erisoovil rosaariumi rajamine, mõne võssakasvanud aiajupi puhastamine.
tegus suvi või puhkus või midagist ;)

hädatapp

seekord ei ole pealkiri mõistukõne, päris tõsilugu kohe. 

nagu kõik teavad, liigub Eestimaal seakatk. Herr Abikaasa vanematel on ka alati mõned ruikamid laudas olnud, nii ka nüüd. millegipärast kevadel uusi põrsaid ämm ei võtnud, ju ta siis aimas midagi... a too viimane oli ikka juba väääääga suuuuuuuur. õnneks neil oli 1 siga, ümberkaudsetel on ikka mitu. neid kõiki korraga ju maha ei löö, seega ehitavad palehigis nüüd aedu ja soetavad desovanne jms. 

ükspäev siis ämm helistas, et nüüd tuleb siga ära lõpetada, sest katk on liiga lähedale tulnud juba ja noh, eks elukas on suur ka. nädala jalu edasi ka ei julgenud enam lükata, et jahedamat ilma oodata. 

käivad ju kõik metsas marjul-seenel-jahil, maal inimesed ikka rohkem suhtlevad üksteisega: ajavad juttu poe juures, käivad üksteiselt mune-piima-kartult ostmas, ühesõnaga liiguvad ja kannavad jalgadega kõike laiali, mis aga külge jääb. oleks naiivne arvata, et Pärnumaal katku pole. seega nuga tuli teravaks ajada.

tavaliselt on meil selle töö peal 3-4 meest, seekord põhitööjõudu polnud, sest noh, nad lihtsalt ei saanud appi tulla. ei mul ega Herr Abikaasal vendi pole, seega pidime ise hakkama saama. äi muidugi ka, aga ta juba eakam. minu roll on läbi aastate kuidagi kujunenud nii, et olen vaadanud, kuidas siga rippu tõmmatakse ja soolikad välja lastakse. siis juba siseelunditega toimetanud. eelneva, ehk torkamise ja karvavõtmise osa olen toas mööda saatnud (või siis ukselt piilunud). seekord siis tuli käed külge lüüa. torkamise osale õnneks küll mitte. imelugu, et nad kahekesi selle maailmatuma eluka laudast kätte said ja kõik nii lihtsalt läks!

ega's midagi, hakkasime toimetama, kui siga täitsa surnd oli: soe vesi vanni (väga soe, +72 kraadi olevat see temp., mille juures karvad hääste lahti tulevad, nii et vett tuleb hoopega timmida), siga kettidega  sisse tõsta, siis nö. seapesu ehk siis loksuta ja tõmba, et vesi igale poole ligi pääseks ja oma töö teeks. ja siis tuli võtta nuga ning karv maha kraapida. ütleme nii, et uus ja huvitav kogemus. kõrvu ja koonu ma ei puutunud, aga mujalt tuli see karv tõesti nagu ludinal :) 

siis tuli elukas rippu vinnata (no mingi raudlati, nööride ja pulkadega pusimine see on ja iga kord jääb siga veidi viltu, aga tehtud see saab), siis juba noaga kõht lõhki, kogu kraam ettevaatlikult välja (sest soolikaid ei taha ju keegi vigastada, et teatavat lehka vältida) ja ennustama. suvise põrna pealt küll ei ennustata, seega tulevase ilma kohta ma teile teateid ei oska anda. küll aga saan öelda, et põrn oli suur, kopsud kuidagi liiga roosad, neerud suured ja süda väike, rasva peaaegu nii suure looma kohta polnudki. maks oli maitsev, nagu alati (ämm praeb seda kohe värskelt ja mõned julgemad söövad tüki tooreltki...)

Herr Abikaasa lõi sea pooleks ja sinna ta meist rippu jäi, nagu iga kord. tükeldatakse ja külmkapi kolitakse liha juba järgmisel päeval. kui on soe aeg, siis kaetakse liha jahtumise ajaks linaga, et porikaid eemale hoida. 

ongi kõik! meie viimane siga. sest katk pidi ~10 aastat säilima. seega ei tasu riskida. küll aga on saadaval hulganisti Mardi-Hansu mahemune :) äi nendega majandab ja nüüd, kui ruumi üle, siis tõenäoliselt soetatakse veel sulelisi juurde.

ah et kus lapsed sel ajal on? esimese osa ajal oma toas peidus, telekas taustaks mängimas. edasi juba vaatavad pealt. ma ikka püüdsin neid varematel aastatel eemale hoida, aga kui on niiiii huvitav, mis ma siis ikka kätt ette panen - maalapsed. 

AHHAAs

elekter

käisime Ahhaa teaduskeskuses. jummala äge koht! jõudsime 11-paiku ja lahkusime tiba enne viite. soovitame!! pikka juttu pole mõtet vast teha, seal peab ise avastama.
ainuke aga mu meelest oli planetaarium. oleks võinud parem kvaliteet olla ja huvitavam kava.
meie pere lemmik oli kindlalt see atribuut, millel end üles vinnata saab. K-d tegid oma 100 tiiru sellel :D

teadusteatris võeti K-d loomulikult katsejänesteks (testivad parasjagu,
kuidas heli vees helihargiga liigub ehk siis vesi pritsib võngete tõttu näkku)

hiiglaste hommikusöök ehk nii tundub väikelapsele maailm

kapslis (see pöörleb otseloomulikult)

Elu saalis oli igast lahedat kraami, korallid minu lemmikud :) tibud ja veemängud
ja liiv ja heli ja kõversaal jms. oli ka loomulikult!!

home alone

olin eile peale puhkust terve õhtu üksi kodus. väga veider!! vaikne, igav, ekslev... 3 nädalat täiskoosseisus ja pool aega sellest veel kuskil reisul, mis tähendab, et lapsed on enda lähedusse aheldatud võõras ümbruses pea kogu aeg ning Herr Abikaasa on ka pidevalt olemas. minu jaoks veider, sest tavaolukord on ju teine...

ah et miks ma siis kodus olin ja kuhugi ei läinud? esiteks sellepärast, et olen hankinud endale abaluude vahele selga närvipõletiku ja liikumine ei ole mõnus, parem käsi näiteks üldse ei liigu, kui, siis ainult läbi suure valu (katsuge nii hommikul juukseid harjata ja need siis ÜLES panna). teiseks seetõttu, et kinos ei ole mitte midagi vaadata :S no tõesti mitte midagi, sest möllukad mulle ei meeldi, õudukas on liiga õudne, noortekas on jama, aga ulme on praegu liiga arvutimänguline. seega jalutasin küülikut ja vihmahoogude vahel sõin vaarikaid, tikreid ja maasikaid. 

vaarikate kohta tahaks kohe eraldi sõna võtta: need on sel aastal nii võimsad, suured ja maitsvad! Herr Abikaasa siin mainis ükspäev, et võtame maha, me nagunii neist midagi ei tee, keegi korjata ei viitsi, lihtsalt kasvatavad naati. tema punktid on kõik õiged, aga, aga... nii head on, mulle väga meeldib õhtul põõsasse minna ja sealt 100 rammusat vaarikat hiljem välja tulla :p kuna vaarikaistandus on meil ääristatud, siis naat on ainult taimede all, mitte ei voha omatahtsi ja seegi on viimasel ajal taanduma hakanud, sest muruniide ja küülikupuuri allapanu rändavad sinna multšiks. võibolla ongi suurte vaarikate saladus see multš :) küllap lihtsalt on palju vihma tulnud, mis neid kasvada aitab. ah et kui suur on suur vaarikas? no mul on sellised poole pöidla suurused :) kevadel sain pampli ka, loodan, et järgmisel hooajal saab juba nendega maiustada. 

varbad vette!

tänavuse lõputu kevade jooksul ei julgenud inimesed suvest ja puhkuseplaanidest nii jutu jätkukski rääkida. küsiti ainult - ei tea, millal see ilm ka soojaks läheb? mina alati vastasin: "siis kui mul puhkus hakkab!"

ja täpselt nii ongi :) :) viimased poolteist tundi veel kontoris ja siis on 3 nädalat jummalast vaba aega :D 

eile käisime Pärnu lahe vett testimas. ütleme nii, et 2. juuli kohta võiks soojem olla, aga selle hooaja esimese ujumise kohta (sic!, mismõttes 2. juuli oli suve esimene ujumine???) jummalast soe. tavaliselt ma ikka olen 16-18 kraadiga sisse hüpanud kevadel. nüüd on vesi mõnusasti paar kuud loksunud ja meretuul toob sooja vee randa :) homme kindlasti hakkame rannaloomadeks!

jeiiii - SUVI !!!

pidulised

ma siin vahepeal unustasin täitsa ära, et me käisime suve ka avamas. ilma imata, loomulikult, aga muidu oli täitsa tore. toimus siis Tere Pärnu Suvi üritus Vallikäärus ansambliga Swingers. esinesid Birgit, Tanja, Mikk, Taukar ja see uus superstaaripoiss - eeeee, aa, meelde tuli! - Jüri. 

kirjutan ma seda siia sellepärast, et ajalooürikutesse saaks kirja, et K-d kulgesid lava ette esimeste lugude kõlades ja naasesid sealt alles kõige lõpuks, kui bänd juba lahkunud oli. fotosüüdistus on ka, aga seda näevad vist ainult Pärnu Postimehe tellijad: siin.
mnjaa... väga veider oli seista ainult Herr Abikaasaga vallika mäeveerel, lauludele kaasa laulda või kõikuda ja ühtki lasti polnud silmapiiril. täielik vanainimese tunne tuli peale :/ et miks ma ka lava ette ei läinud? no polnud minu teetassike muusikalises mõttes. kuigi hästi laulsid ja show mõttes väga mõnus kooslus. Herr Abikaasa käis korra ääre pealt piilumas ka, et kuidas pliksidel seal rahva seal läheb, aga tuli tagasi nentides, et meist seal puudust ei tunta. ma naljatlesin, et kaugel pole ajad, kus öeldakse, et ärge parem tulge kaasa.

minu Vallikapidude ajast on küll teada-tuntud fakt, et olin ikka lava ees esimeses reas. aga siis olid teised ajad, teised bändid ja üldse, paremat mussi tehti ;) siis oli rahvast ka alati nii palju, et lava ees oli ellujäämine keeruline. enamuses kordades oli pärast sellist üritust rinnakorvil sinikad, sest rahvas pressis tagant peale ja lavaäär oli parajasti nii kõrgel, et sinikad olid varmad tekkima. ega ise ka paigal ei saanud olla, pidi ju näppu viskama, kaasa põrkama jne. mitte et ma praegu seda ei teeks, kui Vennaskond  laval oleks :) nii et lapsed on emasse :D

kui K-d lõpuks üles tulid, kurtsid nad, et jalad on jube kanged. 6-aastaste mured :p aga jube äge oli olnud. ma ikka uurisin ka, et keda teati ja kes meeldis. esimesena tuli muidugi Taukar!! ja siis Birgit, teistel olid lihtsalt ilusad kingad või lipsud olnud. me üldiselt raadiot ei kuula ja peavoolumuusikast midagi ei tea, aga noh, lasteaias ju räägitakse ja lastakse laule.

esimese live-kontsertina lava ees läheb K-dele ikkagi kirja Tõnis Mägi täispikk kontsert, kui nad kolmesed olid. väga meeldis ja meeldib. kuna see on meie tassike teed, siis olime loomikult lava ees, pliksid kukil :)

jaanik

tuletants tuulega vihmavalingute vahepeal

mul mingit suurt peo- ega pildipostitust pole. veetsime Võidupüha õhtu koduselt, mõningate lisanditega. külas olid nimelt üks Herr Abikaasa hea sõber perega ja meie vanemad. 

vaatasime paraadi ja tõdesime, et ühtki sots-dem´i küll presidendiks enam kunagi ei tahaks. Ilves ajas ikka puhta sousti suust välja :S Eesti jäägu ikka eestlastele! hädas inimesi tuleb abistada nende endi kodukohas, mitte vedada neid üle ilma laiali. kui lisaks praegustele muulastele siia vedada veel paartuhat neegrit (+ nende suguvõsad mõne aasta jooksul), siis on pidu läbi, neid me enam ära ei seedi. mind vihastab kõige rohkem see, et riik ei suuda selga sirgu lüüa ja selgelt öelda, et me pole nõus. käib mingi ümbertnurgajutt, et ega keegi siia tulla tahagi ja Euroopa onudele pugemine. vastik! meil on endal Eestis tuhandeid lapsi, kes lähevad IGA ÕHTU TÜHJA KÕHUGA MAGAMA, neile ei jätku vahendeid, et pere mülkast välja aidata, aga võõrastele, palun. uskumatu ikka!! ok, poliitikast mõni teine kord...

tahtsin lastele mänge ka teha, aga vihm segas. lõpuks leekisid algul toas passinud 5-7-aastased pliksid kummaritega mööda õuet ringi. enda omadele sain püksid ikka jalga surada, teised olid puhta paljasääri... üks peadpidi kokkujooksu intsident toimus ka, aga teradega sain suurematele sinikatele ja paistetustele jaole.

algul olime täitsa toas, sest, noh, kallas :( pärast jäi mõneks ajaks vihm üle ja tuul ka vaibus, siis kolisime õue tagasi. ikka vastik külm oli. eelmisel aastal olin jopega, oleks pidanud seekord ka talvejope välja otsima... endal oli olemine sant, paar päeva juba. aru ka ei saa, mis täpsemalt toimub, lihtsalt selline jõuetu ja seest sant :/

ühtlasi tuleb tõdeda, et see oli vist esimene kord Herr Abikaasal, kui liha sai küps, mitte kõrbenud või toores, vorstid oleks võinud tiba rohkemgi tulel olla. aga söönuks said kõik :) minu ema tegi maiustamiseks kohupiima-puuvilja tordi, mina pistsin ühe traditsioonilise rabarberikoogi ka ahju, tundus, et kõigile meeldis. kui juba ahi üksiti soe oli, ellimineerisin kasvuhoonest ülbeks läinud spinatid ja keerasin ühe mozzarella-spinati piruka kokku :) menüüs oli veel koore-majoneesi-hiinakapsa-tomati-redise salat, munavõie (täidetud munad jäid mõjuval põhjusel ära, loe: koored keeldusid viisakalt eemalduma ja turvalisem oli võie teha), värskehapukurgid ja igasugu puuviljad-marjad.

me poest liha ei osta, eksole, ämm peab sigu. oma liha sai marinaadi pandud ja tuli täitsa maitsev. mul käib see nii:

• liha ~2cm lõikudeks (mitte väikesteks sašlõkikuubikuteks)
• seejärel otsin välja koduketšupi (koosneb lisaks tomatitele õuntest, sibulatest, soolast-suhkrust-äädikast-piprast, on mõnusalt magushapu. poeketšupit kasutades võiks pigem olla letšo)
• valan kihi ketšupit anuma põhja, laon kihi liha
• selle peale soola, küüslaugupipart, sibularõngaid ja paprikaviile, küüslauku, head oliivõli, uuesti ketšupit
• siis uus kiht liha ja jälle maitseaineid+õli+ketšup
• kordan seni, kuni liha otsas, kõige peale jääb ketšup
• külma laagerduma üleöö või kauemgi
• enne grilli minekut tuleb kindlasti marinaad maha lükata, muidu kõrbeb ära

mul oli väga taine liha, seetõttu panin rohkem oliivõli, kui on rasvasem, siis pole eriti pannud. liha oli igatahes hää :P 

tantsida ei saanud, väga ei tahtnud ka. kogu pere oli enne südaööd igatahes voodis :) eile vaatasime, kuidas tuul kurja tegi ja muud ei midagi. nüüd 2 töö(lasteaia)päeva ja siis Hansapäevad :) lastel ja Herr Abikaasal algab siis suvepuhkus, mina ponnistan nädala veel. kuna ilma nagunii pole, siis võib hädapärast tööl käia ka ;)

tavaline veekeskus on parim!

emme, lähme veekeskusesse! ütles mu laps 15. juuni lootusrikkalt, kui oli näpu külmast mereveest välja tõmmanud. õde liitus lootusrikkalt. kiirelt valiti välja päev ja varustus, seda juba enne, kui ma midagi oma mõtete vahelt öelda jõudsin. mõtted olid esialgu pahased, sest olgem ausad, juunikuu teises pooles ei peaks Pärnus elav inimene mitte veekeskuses veemõnusid nautima, vaid saaks rahumeeli igal hetkel rannas peesitada ja meres hulpida, aga jah, ilmad-ilmad... 

siis jõudsin järeldusele, et ega hala aita ja miks ka mitte veekeskusesse, igati hea idee. varustuse valimise vahel pandi sujuvalt ka paika, et minnakse tavalisse veekeskusesse mitte sinna torudesse. ehk siis meie pere eelistab Tervise Paradiisile Estonia Terme. 

termides on tõesti mõnus, alati on olnud, seal on lihtsalt nii hea :) kuna K-d on suured vettehüppe fännid ja neile meeldib üle kõike suures basseinis selili hulpides päikesekiiri püüda, siis torud ja kärestikud ja mägijõed lihtsalt ei paku konkurentsi. mulle sobib, sest saunad on termides super, jaapani vann suurepärane hetk iseendale, hamam mõnusalt aurune ja kõikvõimalikud mulli-survevee atraktsioonid ka meile mokkamööda. nüüdseks on ammu laste vanus ka sealmaal, kus ma ei pea neil sabas jooksma, vaid piisab silmanurgast jälgimisest. 

mul on üks küsimus ka: mis on see vanus, kui poiss peaks riietuma-pesema meeste poolel? eile tillerdas koos (vana)emaga naiste dušši-ja pesuruumis üks 8-9-aastane poiss, kes lihtsalt suu ammuli vahtis kõiki ja kõike :S meil on samavana naabripoiss, ma ei kujuta hetkekski ette, et ma tema juuresolekul dušši alla läheks või riietuks! kuskilt jookseb ju piir, või ei!? mõtlesin siis omaette, et kas 8-9-aastane poiss ei saaks tõesti ise meeste poolel hakkama riiete kappipanemise, pesemise ja basseini tulemisega? ma arvan, et minu kuuesed küll saaksid, vabalt kusjuures. ainuke asi, milles nad abi vajavad, on juuste kammimine, aga poistel pole ju seda muret ja juukseid saab kammida väljas ka. väga veider. ja see pole esimene kord, kui ma end selle teema üle juurdlemas leian. mis oleks see sobilik vanus, kus (vana)emad pojad ise riietuma-pesema peaksid lubama?

jooksutasin küüliku rihmaks :P

mõttepaus

inimesed naeravad, kui räägin, et oma küülikuga jalutamas käin. mismoodi??? küsivad nad. aga väga lihtsalt - paned küülikupojale kassipoja jalutustraksid ja läksime.  hops-hops :) oi ta on kiire, küülik teeb ikka tõelisi jänesehaake! 

seda võib endale ette kujutada nii, et hops-hops-hops lugeda maha turbokiirusel ja 20 korda jutti :D siis tuleb väike istumis- ja kasukasugemise paus (kui on aega), kui kõik aga äraütlemata huvitav on, siis hoopiski tõustakse sitsima, kikitatakse kõrvu ja vaadatakse põneva näoga üle kõrge rohu. kui miskit jala või hamba alla satub, mis meelepärane pole, hüpatakse laia kaarega kohapeal õhku ja arendatakse imekiirust. värske rohu söömiseks aega ei jää, kõik on liiga huvitav. 

ma olen iga õhtu üritanud ikka tiiru teha. esimestel päevadel hüppas niisama vabalt hoovis ringi, aga kolmandal päeval ajasime teda kolmekesi juba taga, et kätte saada. vabadus oli armsaks muutunud ja jee rait ma teil puuri tagasi lähen. saime ikka kätte sirelipõõsast. traksidega seda muret pole, küll aga on rihm liiga lühike - kes siis ikka küüliku tempos kaasa hüpata jõuab :D nüüd tuleb koerajalutamise stopperiga rihm ka osta.

Mirri sirutab ilusti käpa välja: tere, saame tuttavaks,
Emma aga jookseb talle lihtsalt tuima näoga otsa...

aga eile juhtus nii, et küülik väsis lõpuks ära - jäi järjest rahulikumaks, näkitses isegi ristikut, nuhutas kassi, kui oli talle otsa jooksnud... (kass muuseas on temast hullult huvitatud, aga pelgab, sest teab, et ära süüa ei tohi ja ma pistan pragama, kui haiget teeb). kass vaeseke sai südari, sest ta polnud arvestanud, et see elukas sihukese ajuga peale lendab :D no ja siis oligi kõik, aiavärava juures viskas Emma end lihtsalt murule sirakile ja ei liigutanud enam koibagi. jaks oli otsa lõppenud. ühe 2,5-kuuse küülikupreili jaoks oli mitmesajameetrine maraton ikka liiast. võtsin väikese pikkkõrva siis sülle ja viisin oma häärberisse tagasi. ja arvake ära, mis ta seal tegema hakkas? jah, õige, võilillelehti pugima...

ilmata

selleks, et järgmine suvi ilma kiruda jälle saaks, panen siia kirja, et selle aasta 02. juunil küsisid lapsed hommikul lasteaeda minnes KINDAID! :/ ja eile hommikul jälle. uskumatult nigel suvi, kevadest parem üldse ei räägi.

naabritüdruk käib käisteta suvekleidi ja plätudega kogu aeg ja naabrimees speedodega... uskumatud tüübid! mul varbad külmetavad.

põrunud pea

10.06. oli selline kurb juhus, et Karita sai peapõrutuse. Juhtus see lasteaias, kui ta mänguväljakust üles ronis ja millestki mööda astus :-(  õpetaja muidugi ei näinud ja mulle helistas alles 2h hiljem, kui laps juba oksendas. Oli lapse lihtsalt enda kõrvale võtnud, kuigi teine nuttis,  küsis minu järele korduvalt ja oli loid. Vaat sellisest käitumisest mina aru ei saa!! Mu meelest on lapsevanem see, kes olukorda hindab ja otsustab, kas on lihtne lops või tõsisem. Ma olen seda korduvalt ja selgelt öeldud,  et mind tuleb alati teavitada. Olen 300m kaugusel, saan alati koge minna. Aga noh, nüüd viin kirjaliku paberi.

Kuna ma pole Karitat kunagi nii loiult ja vaiksena näinud, siis läksime ikka emo-sse ka. Seal ootasime tunni, enne kui öeldi, et vaja haiglasse jälgimisele jääda. Mingeid uuringuid lastele ju ei tehta, lihtsalt oodatakse-vaadatakse. Kuna õhtul kaheksaks polnud hullemaks läinud ja öösel oleks ma välivoodil last jälgima pidanud, siis tulime ära koju. Hommikuks oli tal veidi parem, õhtul tahtis juba õue ja järgmisel päeval pidi teda jõuga rahulikuks sündima. Aga selline ettevaatlikum on siiani. Õhtuti pea valutab ka. Eks ma ikka jooksmise-hüppamise-ronimise olen praegu välistanud, ehk läheb ilusti korda ja tüsistusena peavalusid ei jää. 

Karital ikka juhtub - tal on õmmeldud lõuga 4-aastaselt, kui keegi on verine, siis on see tavaliselt tema, kevadel oli tugev kaelavenitus batuuditrikkidest ja nüüd siis peapõrutus. Oh aeg!

Selline suve algus siis. Herr Abikaasa on loomulikult kuskil metsaõppusel jälle :/

vähemalt kahe inimese töö...

...tegi üks naine vabalt ära! Kokkupanekuõpetus ütles, et vähemalt kaht inimest on vaja :D

Tahtsin meile koju juba ammu istumiskiiku (või mis iganes selle asjanduse nimetus on). Hommikuti mõnus kohvi rüübata hommikumantlis nii, et naabrimees teispool aeda ei toimeta.

Hästi kiigub, eriti tasaselt.

Puzzle kokkupanekut alga!
Kass ei kuulu komplekti!

Ääretükid koos sääsed
söönud, öörahu alaku

Kiik koos :)

Võimlemiskooli Rüht hooaja kokkuvõtteks

Võimlemiskool Ryht kevadpeol 01.06.2015 esines Lepatriinude rühm hüpitsakavaga, muusikaks Londoni sümfooniaorkestri Angry Birds.

mul on suur rõõm, et K-d on leidnud endale trenni, mis neil silmad särama paneb. rõõmu ja entusiasmiga minnakse igasse trenni, sellest räägitakse innuga ja näidatakse uusi oskusi ilmse uhkusega.

minu arust on mõlema tugev külg akrobaatilised elemendid - tikksirgete jalgadega ja ühel käel hundiratas on nende leivanumber, küünal on ka super, sild tuleb kenasti. praegu käib neil omaalgatuslik töö, kuidas seisvast asendist silda visata, pakun, et lähima nädala jooksul saab see selgeks ;) trennis õpitavad võimlemiselemendid tulevad neile kergelt, vahel vaatan, et isegi keerukamaid võiks pakkuda, ju järgmisel aastal.

kunstiline külg on ka kena, varbad sirutatud, sõrmed graatsiliselt, selg nõgus. kuna grupp oli sel aastal väga suur (18 last), siis õpetaja lihtsalt ei jõua igaüheni ja sügavat kunsti ei saa ju kõigilt 4-7-aastastelt nõuda. mulle tundub, et lihtsalt tuleks rääkida kava korra muusikasse, mitte pidevalt 1-2-3-4 lugeda kaasa. laps ju kuuleb muusikat, minu meelest on kergem muusikasse teha, kui ainult lugedes. aga mis ekspert mina oleks :D eks edaspidi annan omapoolseid soovitusi ;) 

eelviimases trennis pidas õpetaja mind veel kinni ja kiitis ekstra minu tüdrukuid. tublid ja osavad ja töökad ja andekad. olen nii lõpmata uhke ja tänulik, et lapsed nii tublid on ja et õpetaja seda mulle ütlema tuli. terve aasta suht nüri sõitmist ja rutiini sai kohe kuhjaga tasutud!! 

trenni, muuseas, on nii kõvasti tehtud, et varvassussid on läbi kulunud :D

palun saage tuttavaks - küülikupreili Emma

Emma, 2-kuune

meil on nüüd küülik!!! ma võiks siia 100 hüüumärki ka panna, sest see on minu jaoks nii suur sündmus :) kõik selle sordi küülikud on mul netist üle vaadatud talve jooksul, muudkui patrasin nendest ja siis kord, kui ma Herr Abikaasale näitasin jälle üht pikk-kõrva, kelle kõrvad olid nii veetlevalt hallid, siis ta murdus ja ütles rusutud/tüdinud häälel: no võtame siis selle küüliku... the rest is history, nagu öeldakse :D mul keerlevad peas nüüd küülikufarmi mõtted, aga see on tulevikumuusika ja unistuste teema pigem, eksole.

saabus preili Emma meile laupäeval 30.05.2015 Kullamaalt Koka talust. tema ema ja isa on siniverelised Viini Sinist tõugu küülikud Roosi ja Aurelius. mul oli au nende mõlemaga ka kuu tagasi kohtuda ja tänada ideaalse küülikupoju eest :) Emmal on veel 7 õde-venda.

häärber

oi, see ootamine oli pikk, puuri ehitus veel pikem vist IRW! Herr Abikaasa mõtles ja kaalus ning hakkas siis ehitama, ehitas, nagu koliks sinna elama elavant-jänes, sain tal õigel ajal veel "kõrvust kinni" ja tuletasin meelde, et Viini Sinine kasvab umbes 5-kiloseks... puur sai valmis, nüüd on see 1,5-meetrine häärber.

hommikul pesas, laseb võilillel heamaitsta

kohanenud on Emma kenasti, esimesel päeval sõi tiba võilillelehti, muud eriti mitte. siis aga hakkas pistma - jõusööda-vilja segu kaob hammaste taha nagu poleks teist olnudki, vett larbitakse mehemoodi, võilillelehti lastakse hammaste vahelt läbi nagu Vändrast saelaudu, lapsed ei jõua nii palju ette tuua, kui tema nosib ja heina, noh seda mekitakse nii mokaotsast. värske kraam on ikka parem vist. porgand ei maitse... 

Mirri (meie kassiga) on kohtumine toimunud, esiti oli küülik puuris ja Mirr mul süles, vaatas, saba läks puhvi ja siis tegi keel limps-limps (nagu hakkaks midagi head sööma), siis hüppas maha ning jälgis terve õhtul seda puuris sibajat kahtlevalt. eile panid korraks ninad kokku, Mirr nuhutas huvitatult, Emma esiti ka, kuid pidas siis paremaks kiirelt puurisügavustesse sääred teha. Mirri oli tegelikult väga viisakas ja üldse mitte tige :)

eile kalpsas Emma juba ka natuke murul ja oh sa poiss kus teeb kiireid jänesehaake! pean talle ikka jalutustraksid ostma või jalutuspuuri tegema ;) 

ma olen õnnelik, väga rahul ja rahulolev. küülik, minu enda küülik! ma ei võtnud teda lastele (kuigi ma luban K-del teda talitada ja nunnutada), Emma on minu tõeks saanud unistus :) imetore :)

Teretulemast koju ja ilusat elu sulle meie juures, Emma!!

Hedonis

sain eile  kätte oma jõulukingi :D ja-jaa, just! Herr Abikaasa kinkis ju spa-külastuse, aga ma ei leidnud kuidagi sobivat aega. nüüd aga käisin ja olen meeldivalt üllatunud, et oma kodulinnas on niivõrd kvaliteetne spa tekkinud, kus iga detail on läbi mõeldud, uus ei ole vana ära lämmatanud või sootuks kaotanud - kõik vana on Mudaravila aegadest kenasti alles kitsastest ustest laenikerdusteni. kirjutasin lahkudes Hedon-SPA külalisteraamatusse nii: Viis tärni igas mõttes! Tänan!

mul muidugi väga vedas ka, sest sattusin privaat-spasse, s.t. kedagi rohkem polnud, sain omatahtsi läbi käia kõik tepidaariumi, kaldaariumi, lakooniumi, auru- ja tavasaunad, mõnuleda sise- ja välibasseini kõikvõimalike mullide käes ja proovida ka surnumere basseini (ei meeldinud mulle see soolane värk, aga huvitav oli küll). kõige toredam ja meelitavam oli muidugi see, et sisenedes antakse spaatajale kaasa suur hommikumantel ja rätik, komplekt kehahooldustoodetega, kus leidus jalavannisool (jah, seal on eraldi jalavannid, kus seda soola kasutada :D), näotoonik ja -maks, kehakoorija, kehakreem. lõhnas kõik taimselt, mida toetas kohapeal pakutav taimetee ja kurgivesi :) kui palju rahvast oleks olnud, siis vast oleks veider näomaskiga ringi liikuda olnud, aga privas oli superlahe nii kõike katsetada. 

eriliselt hellitav oli muidugi kätehooldus, mis meeldis mulle hullupööra (need tooted olid super!). ja Herr Abikaasa oli mulle broneerinud ka Põhja-Aafrika massaaži, mis oli uudne, ent tõesti väga rahustav kogemus.

maksimumpunktid minu poolt Hedonile!!

kindlasti külastan veel. selline 3-4 tundi täielikku aja mahavõtmist on imetore. mingi hetk keset massaaži jõudsin mõttele, et mul pole peas ainsatki mõtet :)

kõrsikuvabrikus

lasteaia-aasta lõpetuseks toimus rühmaga väike väljasõit kõrsikuvabrikusse. asub see Pärnu-Jaagupis, ikka samas kohas, kust juba nõukaajal kõrsikud tulid (toona tehti ikka värsket leiba ka). meil rühm väga kuskil ei käi, lapsevanemad omavahel eriti ei lävi, aga tore, et nüüd käidi!

Karitale avaldas kõige suuremat muljet karbivoltija, kes tegi seda pimesi - viuh-viuh-viuh! vahepeal käis ikka tainast masinasse juurde ka valamas, et rutiin ei tapaks ;) mulle meeldis kõrsikute kammimine. jah, lugesite õigesti - kõrsikud kammitakse vannist tulles ära, et nad üksteise külge kinni ei jääks :D

aga kui Pärnamäe Pagari siltidega kõrsikupakke müügil näete, siis ärge uskuge hundi juttu - need on ikka Eesti toodang/võõrad suled, millega lätlased end ehivad (ise nägime, kui nobedad eesti naise näpud Pärnamäede silte pakile kleepisid ja Lätti sõiduks kaste ette valmistasid... tagaküljel on siiski väike märge tootja kohta :)

mind isiklikult üllatas, kui vabalt mööda vabrikut ekskursante ringi lasti liikuda, kõike proovida ja katsuda. 

bussisõit on ikka äge!

vabriku juhataja taignasegamismasinaga (küll seda margariini käis sinna palju sisse...)

karbivoltija

toored kõrsikud soodavanni sukeldumas

kõrsikuliin

nostalgia (sellises pakendis saab täna ka kõrsikuid osta, Maanteemuuseumist näiteks)

vabrikandi sõnul parim pakend, sest siin säilib tekstuur,
lõhn ja maitse mitmeid päevi ka avatuna audentne

õnnelikud ekskursioonilised