juhhuu! mina ikka elus :)

olen tagasi tööinimene, st. terveks tunnistati :) aga natsa ikka kraabib kurgus, muidu süüa saab ja juua rohkem kui 1/4 lonksu korraga. see viimane on eriti oluline, sest ma joon palju vett, 1-2 l päevas kindlasti. see oli kohe kole, kui ei suutnud nii palju neelata läbi valu, et organism kuivast ei karjuks. nüüd on toredam.

tallinnas käisin täna. mulle ikkagi meeldib seal iga mõne kuu tagant kimamas käia. tänase reisi tulemus oli talvesaapad. kuigi läksin pulmadeks pükse või midagi otsima. eks seppälä peab ikka selle juures aitama. pluus on olemas, see on ilus :)

arvuti suri vahepeal ära, ikka täitsa, c-ketas andis saba :( nüüd on uus ja parem, vist. ja ilma sabata rott on ka, selline paljude nuppudega, igavesti edev ;) käsitleda veel ei oskagi, aga häält saab hiire pealt reguleerida ja kirju vist avada ja midagi veel.

kribamisteni!

C.

reportaaž haigevoodist

ühesõnaga asjalood on nii, et s....gi pole muutund :(
ikka on jummala kehv olla.

alguses võis ju aru saada, miks neelata on valus ja paha - ei olnud veel moodustunud kaitsekoorikut sinna kohale, kus mandlid välja rebiti. aga nüüd on ilus koorik, aru ma ei saa! ikka valutab ja neelamine on suuremat sorti eneseületus iga kord. kahtlustab algavat kurgupõletikku. ei ole tore, oleks ikka pidanud antibiotsid peale küsima.

ja proovige nuusata või aevastada, kui iga kord on tunne, et kurk tükkideks lendab. mõnes mõttes on naljakas ka, kui pidevalt selle mõtte käes vaevled, et mis järgmiseks.

kõige tipuks otsustas kauaoodatud korstnapühkija täna tulla. just täna, kui ma kummardada ei tohi. nalja hakkab saama...

päikeselist päeva teile ka!

C.

nüüd on nad lõpuks läinud

mandlid noh! ootasin üle poole aasta.
lasin kohaliku tuimestusega teha - nägin, kuulsin, kogesin kõike, vist ei oleks pidanud. aga ikka kergem, kui läbi veritseva kurgu oksendada, onju (narkoos mõjub nii).
igatahes arst sai minu piinamise eest oma osa, olude sunnil köhisin talle verd näkku ;)

op ise oli ainult 15 min, aga pärast algas õudus, ikka päris valus oli.

koju sain eile hommikul, tänane hommik oli aga poole jubedam... kurk kuivas öösel ära ja uuesti neelama õppimine ei ole üldse kerge.

praegu saan veits süüa, õhtuti kergem. külm kartulipuder ruulib!

ja selg on voodi nägu :(

ikka teie,

Cristal

mul on uus sõber :)

philipsi "cucina" - köögikombain. tegin juba jäätisekokteili ja homme proovin kurgisalatit. praegu ülimalt rahul. kui ma kõik funktsioonid lõpuks selgeks ka saan, siis on super.

see oli siis ükd sünnipäevakink. teist käisin ka vaatamas, aga ei suutnud välja valida. see saab üks parfüüm olema, tõenäoliselt midagi Salvador Dalilt.

ühesõnada elu on lill :)

Cristal

mõnus 27

sünnipäevaralli tundub nüüd läbi olevat. väsimus, ei muud.seekord tundsin kuidagi eriti teravalt, et aastake tuli juurde. kolmapäeva hommikul oli ikka jube raske tõusta.

aga muidu on kõik tore olnud. 6 pidu 6 päeva järjest...

neljapäeval käisime Piccadellys kooki söömas Agnesega ja suundusime randa (kuna kõike head sai kõhtu liiga palju). randa polnud näha, müstiline udu oli. promeneerisime ja tagasi jalutasime jalgupidi vees. kõik oli endiselt pehmesse nähtamatusesse mattunud. ja siis hakkas kuskilt kostuma akordionimängu ja laulu. edasi jalutades muutus see Vello Orumetsa: "ütle meri, mu meri, miks sa siia mu tõid? ütle meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? merekohal särab taevas..." see oli lihtsalt nii ilus. karvad tõusid püsti. eriti lisas romantilist hõngu asjaolu, et lauljaks oli mitmehäälne segakoor (Endla) ja randuvate lainete laisk kohin. istusine ja lobisesime, silmapiiril mere kohal sähvis horisondiga paralleelselt välk. sürr, jummala sürr!

C

vahepalaks

meeletu tahtmine on hetkel juuksed lühemaks lõigata. ise ka ei tea miks. tegelt natuke tean ka, telekast nägin imearmast soengut. samas mulle meeldivad praegu oma pikad juuksed. täitsa kena on. juuksurid on kinni muidugi õnneks.

see on tõenäoliselt vananemise märk, et muutusi tahaks. kui uus number ette lööb, siis ikka tahaks midagi muuta...

sel aastal ei olnud sellist erilist sünnipäeva tunnet. alles täna töö juures ma tundsin, et inimesed nagu natuke armastavad mind. veider. küllap tühjus ja "mind pole kellelegi vaja" tunne on seotud Aimuri eemalviibimisega. et sünnipäevaõhtul ei võta sind keegi kaissu ega vii mere äärde jalutama. 11 päeva alles :(

sünnipäevaks muide sain selliseid lilli