veeloom ikka

suurematsorti kõrvahädad ületatud, mis kestsid terve aasta, otsustasin, et lähen jälle oma lemmikkeskkonda - basseini. oi küll see oli hea :) ma olen ikka hüljes, pole midagi teha ;) ja suureks rõõmuks pidin tõdema, et jõudsin kõik kaasa teha (vesiaeroobikas käisin noh) ja harjutused olid suht meeles. jalalihased ei öelnud üldse, et pidur-pidur! me pole terve aasta midagi teinud, aga käed nutsid küll natuke. põhiliselt "nuudli" vettesurumise harjutuste kompleksi peale. aga ära kannatasin, selline hea tunne tuli jälle.
tore oli tõdeda, et hinna-kvaliteedi suhe on endiselt hea ja et trenn on 10 min pikemaks veninud :))) milline rõõm.

õhtul, pean küll tunnistama, oli kell pool 11 tunne, et vähemalt südaöö on. selline väsimus oli peal. uni tuli hea ja oli hea. nii vähe on õnneks vaja, eks!? kui nüüd kõrvad ka vastu peavad, oleks imetore. aaa, praegu on paremas ninasõõrmes hoopis kohutav nohu, teises, ei midagi. väga veider, esmakordne kogemus.

heietusi elust

on teada tuntud tõde, et ootamine on raske. oma kogemustest võin sellele väitele kahe käega alla kirjutada (kuigi vasakuga ei oska eriti). ei oskagi öelda, kas asi on minus või oludes, aga viimane ring tuli ikka eriti raskelt.
ükspäev tabasin end mõttelt, et see sõda on minu närvikava palju põhjalikumalt tuksi keeranud, kui mehe oma. tema on rahul, isegi rahulolev, endale kõike tõestanud ja leidnud, et on tuleproovi läbinud. minul ei olnud midagi tõestada, ei olnud ka eesmärgi pool aastat üksi vastu pidada. ma ju tean, et olen selleks suuteline. lõppude-lõpuks, paljud inimesed elavad üksi ja elu on ilus. ongi ilus, aga ainult siis, kui see on sinu valik või kui kogu aeg ei vasarda kuklas mõte, et kellelt järgmine telefonikõne olla võib või mis sisuline see olema saab.
no ja nüüd ongi olukord, kus ma olen pidevalt hoopis teistsugune kui varem. ja ma ei saa sinna mitte midagi teha. endal on paha ja teistel on paha. ehmun pidevalt ja kõikide asjade peale, öösiti ärkan võpatades, kui kass voodist maha hüppab või kui naaber uksest käib. kõik on igav, tavaline. kõik need asjad olid enne täpselt samamoodi ja ei häirinud mind mitte üks raas, nüüd aga küll. ja ma muudan end nii sõltuvaks, kuhu on kadunud see tugev tüdruk, kes kõigega hakkama saab ja oma mehele toeks on? ei tea. tahaks teda tagasi, väga! pole kahjuks kuskilt võtta...

TALV TULI, JEHHUUU!

võõrdumine

imelik, ma olen kuidagi netikaugeks jäänud viimasel ajal... eile õhtul korra mõtlesin, et võtaks arvuti lahti, aga ei viitsinud. tegin siis väikese analüüsi, et miks küll. muidu ikka tuulan netiavarustes, kui vaba aega laialt käes. tuli välja, et reedel töölt minnes jooksid mu silmad veits aega vett ja väga valulikud olid. küllap ma siis hoidsin alateadlikult arvutist eemale, et silmadele puhkust anda.

neid on ju väga vaja, silmi nimelt, sest loodus pakub vaatemänge, mida ei taha vahele jätta. käisime tormituulte kiuste randa piilumas (nagu ka mustmiljon muud pärnakat) laupäeval kell 18 ja 23, aga ei midagi, ainult natuke jäämägesid oli paista, vett ei kusagil. veetase oli alla meetri, lihtsalt tuul ulus kõrvus. aga pühapäeval oli tõesti, mida kaeda - jää oli mereranda trüginud ja end suurteks kuhilateks kokku ajanud. liivavallid ja jäämäed vastastikku :) mingi koha peal oli eriti lahedalt mingi riba jääd 5-6 meetrit liivale sõitnud, ülejäänu jäi viisakalt merepiirile ikka. no ja see päike, vapustav! ilm oli super, tuju oli super, mis arvutist me räägime, eks ;)

laiskus lõpetada

kätele pilku heita eriti hetkel ei taha. on teised karedad ja kriimud. kõik see on tapeedi süü, mis seinast maha tulla ei taha. tegelikult võitsime ikka meie ja nüüd ta seal koridori nurgas mustas kilekotis mossitab, aga hullult punnis ikka vastu küll. no ei ole olemas! liiga hästi pandud vist, et kuskilt nurgast hargnema ei hakanud, ikka vesi ja pintsel pidi varuks olema, kui sentimeetri-haaval seda ollust seinast maha tahtsid saada.

ühesõnaga varsti saab meie senisel roosal koridoril olema uus nägu :) veidi teist tooni ja rõõmsam. ega sel roosal ka väga viga polnud, aga no olgem ausad, mina valisin ju beezi, poes mehed ajasid midagi toona sassi, sest lahti võttes oli see suht roosa. arvasin siis, et küll kuivab õigeks, aga see oli vale lootus. ja mis te arvate, mida mees värvivaliku kohta ütles enne, kui ma seda valima läksin? õige! ükskõik mis värvi, aga mitte roosa...

märkus enda jaoks: kass peajagu lühemaks võtta, kui uuele tapeedile ka küünejäljed tekivad.
märkus kassiomaniku jaoks (mhhh, jälle mina): mitte kassi süüdistada, et talle selline keskkond luuakse, kus ta oma loomulikke vajadusi rahuldada ei saa.

kas teile ka tundub, et mul on mingi muutuste periood? mul endal on küll, eriti mis värve puudutab ;)

et siis sellist värvi olen ma ;)