mängime!

sel aastal juhtus täiesti ebatraditsiooniline asi - mees ei kinkinudki mulle mõnda üliasrmast iluvidinat, vaid mängu. ja-jah, just mängu - EESTI. teate ju küll, see laulamäng, kus on 6-valdkonna küsimused ja vastavalt ruudule sattudes tuleb ühele neist vastata. point on koguda kõikide valdkondade kaardid.
sõpradega ümber laua istudes sai selgeks, et ma olen täielik ajukääbik ja ei tea Eesti kultuurist ega ajaloost absoluutselt mitte midagi... eriti kui ümber laua istuvad 2 ajaloolast ja kultuuritibi ;) nalja sai muidugi palju, eriti siis, kui mu abikaasale sattusid küsimused parfüümide, vouge'i või Kolja kohta. kes oli Kolja ja miks selline küsimus pakist üldse välja tõmmati, jääb arusaamatuks.

kui kõik need 2500 küsimust meelde jätta, siis võiks vist peaaegu minna "targem kui 5B" saatesse.

huvitavaid fakte: siilid sünnivad valgete okastega, Eesti kõige põhjapoolsem linn on Loksa, Eesti jalgpallikoondis ON osalenud olümpiamängudel.

märka mind ka ;)

on parim, et Eesti taasiseseisvuspäev on just samas kandis, kui mul sünnipäev :) eriti sel aastal. öölaulupeo tõttu ikka. kestvad ovatsioonid, eriti koorilaulude kohta. kirjeldada kõike seda ei saa, kuigi väga tahaks. hea oli olla ja ilus. südames oli ja on soe-soe, sest eestlased on ikkagi oma rahvuse ja riigi üle uhked, olenemata tarbimisühiskonna võidujooksust. selle üle on mul siiralt hea meel, et inimesed on ilusad ja head :)

salakokk?

hmm... mu mehest on saamas salakokk. kui te teda tunneksite, siis te imestaks. mina ka imestasin. asi algas kõik sellest, et töökohas jagati ühikatubasid, kus on mõlemal üks tuba ja kahepeale köök ja muud ruumid. selgus, et köögis on olemas pliit ja külmik ja kraanikauss. mehed ostsid muidugi kohe mikrouuni, et ei-ei, nemad küll süüa tegema ei hakka ega oskakski, ainult soojendavad. ja mida minu kõrvad peavad kuulma! kohe sissekolimise järgselt viidi kohale taldrikud-tassid-kausid, seejärel küsiti, millist panni osta. ka pott oli siginenud. ja nüüd, kas teate, helises mul üksõhtu telefon ja hakati uurima, mida ikka prae sisse panna, et parem tuleks :P naljamehed, ma ütlen. ise räägivad, et ei oska munagi praadida, aga tegelt kokkavad salaja. eile uuriti, kust saaks sellise sõela, mis meil kodus on...
loodan, et kaugesse tulevikku jääb aeg, kus mees maitseb kooki ja teatab, et selle või tolle aine lisamisega tuleks ikka veel parem. või tegelt, võiks kiiremini tulla, siis saan mina teleka ees logeleda, kui mees köögis kokkab ;)

miks head mõtted ära kaovad?

ja miks nad alati õhtul voodis või mingit mõttetut tegevust tehes tulevad. tavaliselt hetk enne magamajäämist on mul valmis teema ja mitu head lauset, mida siia blogisse kirjutada tahaks. hommikul, kui arvuti taas lahti, tean, et midagi oli, aga miskit ei tule meelde. või siis näiteks niidan muru või riputan pesu kuivama, rida mõtteid peas keerlemas, jõuan tuppa, tühi ekraan vilgub ja midagi ei tule. veidier, kas pole?

üks hea virtuaalväline mõte on mul küll - plaanin minna põldmarju korjama. nendest pidi hiiglama head moosi saama, mahl on ka super, seda on proovida antud mehe juures maal. moosist seni vaid legende kuulnud. marjade korjamine on muidu jube tüütu töö, aga kui tulemus mõnusalt magus tuleb, siis natuke võib vahel vaeva näga ;)
nii et ärge mu kassi süüdistega, kui mul käed "kriimud" on varsti, sest põldmari on igavesti okkaline.

Venemaa naabriks olemisest

olen püüdnud Gruusias toimuvat vältida, see tundub kuidagi kõik liiga õudu tekitav. oma eksistentsi pärast ma just sageli hirmu ei tunne, kuid praegu ma kardan. tõsiselt, oma elu ja turvalisuse pärast. see kõik on liiga reaalne.
toimunud on nii palju, et eilseks jõudsin punkti, kus uudiseid enam ei vaadanud - paha hakkas.
minu seisukoht on, et pole vaja torkida herilasepesa, kui sa nende vastu allergiline oled. ma saab aru, et grusiinid on keevalise verega, kuid igalühel meist peaks (ja eriti nende liidritel) olema niipalju arvutamisoskust, et kui tanke ja armee koosseisu üle lugeda ning võrrelda vaenlase omaga, siis saad aru, kes ülekaalus on... 10:1000-le ei ole just tore võrdlus. see on nagu oma rahva meeleda surma viimine. ja siis tunnistab veel nende president, et jah, meie alustasime. ajulagedus mu meelest :(
teine teema, mis mind endast välja viis, oli Eesti-Läti-Leedu-Poola presidentide sõit Gruusiasse. miks? mida sellega saavutatakse? toetuse näitamiseks, hea küll. seda saab ka muud moodi teha. võtnuks nad vähemalt Saksamaa või brittide tähtsad ametnikud kaasa. me oleme oma asukohaga samavõrd ohustatud, kui ükskõik milline Venemaa naaberriik ja nad võivad iga hetk tulla. kas me tahame, et Eestimaa purustatakse selle hinnaga, et mõni teine riik terveks jääks. mina ei taha seda kindlasti mitte. see on täpselt sama hea, kui hullunud karu käest minna päästma sõpra ja ise ka surma saada.
on loomulikult õige, et arglikult ei tohi käituda ükski riik, kui kedagi teist okupeeritakse. samas ei pea väike, just alles normaalsele elujärjele jõudmas Eesti, kangelaslikult välja astuma. konfliktides katsutakse ikka tugevamaid liitlasi ka enda poolele meelitada enne, kui rusikatega vehkimiseks läheb, või mis?

aga üht ma ütlen, kui Eestis midagi juhtuma peaks hakkama, siis mina jään siia. mehe püss mul on, mõnele ikka pihta saan. kodu peab ju kaitsma, mitte võitluseta alla andma. ei vaata ma hea pilguga neile, kes lahkusid toona ega ka neile, kes praegu vehkat teeksid. võidelda tuleb, rahvas! kodumaal saab ka ellu jääda, hoida tuleb end eemale suurematest linnadeks, sõjaväe- ja riigiobjektidest. kuskil kesk-eesti metsas on võimalus terveks jääda suht suur.

ja ikkagi on väga jube, et aastal 2008 tuleb mõelda reaalselt olukorrale, kui juhtub. kuhu ja kelle juurde minna, kuidas tegutseda, kellele helistada...

loodan, et see reaalsus ei saabu kunagi enam.

kiri sõbrale

see akustiline kontsert oli mõnus ja armas ja hell. eriti head olid The Sun ja Jaan Tätte. eriti Tätte. eriti oma lugudega :)