üllatus :)

selline päev siis, kus nägin ema-isa juures Uulu külje all sooblit kõrgel puu otsas turnimas. linnud karjusid nii mis kole, ema läks vaatama, et mis toimub ja siis nägi seda selli kõrgel okste vahelt talle otsa vaatamas. ema arvas, et kärp, isa et soobel. nüüd vaatasin netist, aga ei leidnud soobli kohta mingit infi :( ise arvan ka, et see oli siis soobel, sest kärbil on kirjelduste järgi tume sabaots, aga sellel oli täiesti sama pruun nagu muu kasukaski. ema-isa muidugi arvavad, et seesama tegelane on nende oravad nahka pannud, sest ühtki pole ammu enam näha olnud...
praegu mõtlen, et see võis nugis ka olla, see on ka hea puude otsas ronija ja kirjeldus sobib.

muidu on aga nii, et sel aastal saab minust vist pruun valge naine. lastele meeldib väljas olla ja mina pean sealsamas kõrval ju olema. nemad aga tahavad päikese käes olla. eelmisel aastal jäi ju mul suvi vahele, nüüd siis topelt ;)

Edit järgmisel hommikul: pärast loodustarga abikaasaga konsulteerimist selgus, et soobel ei saanud see elukas kuidagi olla, sest nad ei ela Eestis. hoopiski Siberis. mu isa pani natuke puusse... tegemist oli siis nugisega. ja siin on üks jutt, kuidas see tegelane elab ja mismoodi teda kinni püüda saab. kuigi mulle tundus ta armas ja vägagi ilus :D

segaduses

nii, mina enam ei tea, mida lastele selga panna! igatpidi on valesti. selles mõttes, et suvi saabus äkitse, nagu tavaliselt, ja ma ei suuda nende termoregulatsioonile pihta saada. põhimõtteliselt on tüdrukutele kasvanud nüüd juuksed ja need on kogu aeg märjad. nahk on ka märg :( iga päev on riideid vähemaks võtnud, täna on siis väike T-särgike ja retuusid. lasevad paljajalu. aga õues on jälle teine teema. seal on ju tuul :S samas on päike ja palav. no mida teha? eile lõppes asi sellega, et pluusedele pealetõmmatud vestid võtsin ära, mütsid ka, aga lapsed ei jäänud ikkagi magama. pidin tuppa viima, nii palav oli vaesekestel. päris lühikeste varrukatega ka õue ei julge viia, või peaks?
oh aeg ma ütlen. ootasin muudkui seda aega, kui riidessetoppimine ometi lõpeks ja nüüd jälle jama. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et suvi lihtsalt ei ole minu aastaaeg. vastik palav, kuum ja kuiv. kevad-sügis ikka palju inimlikumad ringiliikumiseks ja muidu ka.
ja õues meil veel see jama, et on asfalt ja seda on palju. pehme kombe ja kinnastega kukkumine ei olnud üldse õudne, võttis lausa itsitama, kui jälle "pots" käis, aga nüüd on see kuri-paha asfalt õelaks muutunud ja tahab laste põlvedest-peopesadest tükke välja hammustada :( samas on see palju kindlam jalgealume ringi vudimiseks kui muru. muru on ebatasane ja seal kasvavad mingid õitsavad asjandused, mis omakorda jooksmist takistavad. ja emme jutt, et tuleb ikka muru peale tulla, ei maksa kahjuks midagi.
kunagi rääkis mu sugulane loo, kuidas tema ema oli lapsena köögilaua külge nööri otsa jalgapidi kinni seotud, kui vanaema tööle pidi minema. selleks, et laps väga palju jama ei saaks korraldada, hulkuma minna ja endale häda ei teeks. no see pidi suht väike laps olema siis, et lahti harutada ei osanud sõlmi. siis tundus mulle see jutt äärmise lapse väärkohtlemisena, kuid nüüd tundub mulle see igate hea mõte olevat, kui mu hävituspataljon mööda maailma ringi jookseb. linnas on ohte nii palju, jube! maal oleks parem, aga sinna ju ka kogu aeg ei saa.
see ei olnud nüüd mitte selline hullult hädaldav post tegelt. rohkem nagu olukorra kirjeldus või nii, mis teha, et selline ving-ving tuli. algaja ema asi sellised probleemid ;)

kevad õues

meie väike linnadžungel on lõpuks valmis. lasime "elukad" lahti :)

oi meile meeldib kiiiiiiiiiiiiiiikuda!!!

kõige tüüpilisem tegevus, kui hüüda: "tibud! tulge emme juurde!"

Karina sööb küll lilli... seetõttu on tal ka "punn" ees

uskumatu elukas!!!

et eilsest veel vähe oleks, avanes mulle hommikul rulood ära tõmmates järgmine pilt: meie kass ja kaks "sõpra" istusid päikeselaigus hoovimaja ääres ja tundsid end igati mõnusalt. täiesti mõistusevastane, kuidas isased kassid niimoodi sõbraks saanud on? varem Lordi ikka näitas, kes siin õues peremees on, aga nüüd on kui ära vahetatud. tõe huvides pean muidugi märkima, et ta on ex-isane juba mitu aastat, aga sellist käitumist pole ikkagi varem täheldanud.
tegelt ma tean, mida nad ootavad. meil on ju liivakast nüüd õue peal. nad ootavad sinna liiva, sest arvavad seda oma uus tualett olevat...

meie kass ei ole ikka kellegi koer!

hängin mina õues, oodates laste unest ärkamist. väljas on ilus päike. järsku väljub meie kuurist mingi must pooliku sabaga kõuts ja võtab iseteadlikult suuna meie maja koridori poole, endal peas jumal-teab-mis-mõtted. meie kass magab rahulikult lillepeenras mu liiliad laiaks :S ajan siis sissetungijat minema, tema loivabki aeglaselt tollesama lillepeenra poole. Lordi vaatab seda poolesabalist olendit juhmi näoga, ilmselt kaalutledes, kas on mõtet end püsti ajada või oleks targem ohutuse mõttes tulpi edasi mängida. kui ma häälekalt nõuan ja loikamile osutan, ajab meie kass end püsti, teeb paar sammu ja vaatab mulle nõutult otsa. ühesõnaga ei ole meie kass kellegi valvekoer. õnneks hiiri ja rotte hävitab :)

hetk enne kustumist

Karina lösutamas, Karita pugemas
emmekad ühesõnaga :)