kommidest

paar nädalat enne pühi algas kommihooaeg. mina pole süüdi, mehe tööandja hoopis. rõõmu on nendest muidugi olnud, aga iga kord, kui mõne kommi võtsin, ajas vihaseks ka - kurrradi Kalevi kommid!!! kes mõtles välja selle jubeda pakendi??? või ongi nii mõledud, et paar tükk viitsid lahti pusida, siis vihastad ja viskad kommid nurka?  kalorikontroll või nii. ma pole eriline kommisöödik, M&M-sid on  my thing ;) aga tõesõna olen näinud, kuidas mu isa istus toas käärid käes ja mugis komme süüa (magusasõltlane on leidlik). no mis teha, kui ei leia seda avamise kohta üles, iga kord ei viitsi kommi söömiseks prille ka otsima minna ju ja kui leiadki, siis libiseb ikka pakend näppude vahelt ära... lastest ma üldse ei räägi, nad lihtsalt ei saa kommil paberit ümbert ära. töökaaslane täna rääkis, et tema poeg oli haamriga kommi tagunud, et äkki siis tuleb :(

vanasti oli ikka hea - kruttisid paberi lahti ja komm lupsas suhu. isegi pätti sai teha, kui ühe söödud kommipaberi teise sisse keerasid, kaussi tagasi panid ning õnnetut ohvrit ootama jäid. ilus lapsepõlv :)

miks ma just täna sellest kirjutan? aga selleks, et käisin täna oma töö juures tööandja poolt lastele ette nähtud kommipakkide järel ja veendusin, et mehe tööandja oli kordades heldem sel aastal. tegelikult on tore, et meeles peetakse kõigi töötajate lapsi, olenemata sellest, kas vanem ise töötab või on nendesamade lastega kodune. aga imelik on see, kui on kärgpere, siis mittebioloogiliselt sinu lapsele pakki ei tehta. jube veider mu meelest. ma siinkohal ei räägi oma tööandjast, pole aimugi, kuidas haiglas see asi korraldatud on. aga selle mõne pakiga ka hullu pappi kokku ei hoia mu meelest.

kalevi kommide laituse kinnituseks see, et eelmise aasta jõulupaki viimased kommid lvskasin kapist ära selle aasta jõulueelse suurpuhastuse käigus...

meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.

mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(

ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.

täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.

ehk järgmine tuleb parem!

kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D

köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!

mina kui piparkoogivastane...

... olen ühtedesse neist hetkel täiesti jäägitult armunud! nimelt on nii nämmad Helle vahvlipiparkook glasuuriga. muidu olen ma aastaid laia kaarega piparkoogikausist mööda käinud. tänavu jäi Võru Maksimarketis jalutades jõulunodi juures pilt neile peale ja mõtlesin, et äkki lapsed tahavad, head õhukesed, jõuavad läbi hammustada. ja oh sa mait! kui ise ühe proovisin, enne käest panna ei saanud, kui vürtsid vastu hakkasid (see ongi põhiline põhjus, miks piparkooke ei taha). laped oleks vist kogu karbi korraga nahka pistnud ;p nüüd meil teine karp käsil juba ;)

soovitame soojalt!!!!

uh! külm

see külm on mind nüüd murdnud - olen nagu talveunest üles aetud karu - unine, torisev ja külmetav. viimase paari tunni jooksul pole muud teinud, kui ohjeldamatult haigutanud, lastega torisenud, et nad järjepidevalt mingit pahandust teevad (ja nad teevad seda nimme, kui aru saavad, et mul mängutuju hetkel pole) ning sihitult ringi tatsanud (õue selle külmaga ei lähe).

seoses väljaskäimistega: võib märkida, et K-d on lumega harjunud ja naudivad jälle õues liikumist (jooksevad, kilkavad ja tirivad kelke järele). Suures hanges muidugi ei suma, aga teed on siin hetkel väga heas seisukorras. mida rohkem kinni sõidetakse, seda libedama kelguraja sellest saab :D algselt ei olnud kelgu peal istumisest ka vaimustuses, kuid nüüd istuvad ise kenasti paika ja naudivad sõitu. muidu võiks normtingimustes väljas kauemgi olla, aga ma pole leidnud veel selliseid kindaid, mis nende käes soojad hoiaksid :( eile panin lausa ReimaTec-id ja Lenned üksteise otsa, aga abi ei midagi... võtsime natuke pika ringi ka ette temperatuuri langedes, kui tagasi jõudsin, olin ise kringliks külmunud ja lastel olid huuled lillad. õnneks kõik muu (va käed) soe.

eks me passi siis nüüd külmavangidena toas - nuuks!! eriti kahju on mehest, kes tänaseks 6 päeva ja ööd metsas on veetnud ja on seal veel teisipäevani. ma saan aru küll, et õppused on vajalikud, aga see on veidi liiga ekstreem mu meelest. ise ta väga nukker pole, hääl on lihtsalt väga väsinud ja kuidagi 'aeg luubise' peal... külmaga muutub ju kõik aeglasemaks ;) kui ta läks, siis ma ei kujutanud hästi ette seda 1,5 nädalat lastega täitsa üksi, aga nüüd ma olen juba üle poole üle elanud ja mõistus on veel suht-koht korras (omast arust). ühegi täiskasvanud inimesega selle aja sees silmast-silma juttu pole vestnud, ei tea, kas enam oskangi...

suu vajub jälle lahti :-O

norr-norr-norr...

"mandaliin"

seda ütles Karina eile, kui ma üht sellist lahti koorisin ja muudkui korrutasin "manda-riin, manda-riin, manda-riin." Karita suudab öelda manda, riin ei tule välja :D 

ja siis täna, oh seda uhkust, millest mu rind lõhkeda tahtis, laulis Karina "Põdramaja" laulu! ikka nii, et kopp-kopp! lah-ii-ee, meh-ah uu-i aa-hi-ees, jää-ne up-pa u-le saaa... rohkem ma ei suutnud vait olla, hakkasin suurest vaimustusest kaasa laulma. nii tore, et ta laulda tahab! see laul kõigi liigutustega on viimaste päevade täielik menuk ;) muusika on minu elus nii olulsel kohal olnud pikki aastaid, hea kui lastele ka meeldib. igapäevaselt on muidu Karita see, kes mind pidevalt laulma ärgitab. kui ma midagi tehes ümisen (ja seda ma teen kogu aeg), siis tuleb seisab mu juurde ja ütleb "eel-eel!!" tõlkes siis veel-veel. nii ma siis muudkui laulan lastelaulukesi, sest tõsisemad palad talle ei sobi. kusjuures ma ei mäleta üldse sõnu. pean mingi lauliku hankima. autos mul raadio ei mängi, makk ka mitte, CD-mängijat pole üldse seal. olen sunnitud pooletunnise tee vältel pidevalt viimasel ajal laulma, sest muidu kisub tagaistmel väga nutuseks. mu vaene kõri! (Jõuluvana! palun too mulle automakk!)

Karina kärutamas

täna sõitsime selleks, et käia kratti tegemas. veetsime aega Kratikeskuses, kuhu peame kindlasti tagasi minema, sest teha on seal palju ja selle napi aja jooksul, mis täna oli, ei saanud kaugeltki isu täis joosta-sõita-liuelda-hüpata-joonistada-meisterdada.

kui üles välja saime, olin veits hirmul, mis sees on, sest trepikoda ja koridor ja trepp ise oli väga nõuka. sees oli see-eest väga tore ja soe! kodukal soovitatakse lausa sussid kaasa võtta talvel, nii hoolitsevad. kuna kodus meil jahe, siis võtsin pusad ka, aga polnudki vaja.

Karita kärutamas

tänane tõeline hitt oli beebivanker. ikka selline päris, mitte võileivakas. kas seal oli keegi sees või mitte, see ei huvitanud kedagi. vankri pärast läks väikest viisi sõjaksik, aga õnneks oli igasugu tähelepanu kõrvale  juhtimise asju piisavalt. liumägi ja pallimeri ruulisid ka muidugi. 

teistest lastest oli neil jummala savi, mu meelest vaadati neid sellise pilguga, et mis sa tolgendad mul ees, kui ma siin sõita tahan.

ja neil on seal viirpapagoid ja merisead. vaesed loomas! mis jubedat lärmi ja pidevat solgutamist nad taluma peavad... täna küll ei pakkunud nad kellelegi peale minu huvi, õnneks ;)

Karina pallimeres

 

aga ikkagi, ma ei saa üle, mu laps on laululaps!!!!!!!