meie Padaorg oli Elistveres

juhtus küll nii jah. mõtlesime siin Vastseliinas kui vanajumala selja taga, et ilus laupäevane päev, läheks õige patseerima värkesse õhtu. valisime parajalt kauge sihtkoha, et lapsed saaks une autos täis magada ja asusime teele Elistvere loomapargi poole. millegipärast olin ettenägelik - pakkisin kaasa banaane ("naan") ja pirne ("pinn"), kauplusest endale nosimiseks paar pirukat ja limpsi, võileivad olid nagunii. Tartust läbi saades hakkas olikord ära pöörama ning 1 km enne sihtkohta jäimegi kinni. Sellele eelnevalt oli tee järjest kitsamaks jäänud tuisuvaalude tõttu. põhimõtteliselt oli tee kadunud, ainult ühes autojäljed läksid. tollel hetkel, kui põhja peale lumme jäime, polnud jälgigi enam näha... ja nii me seal siis olime - keset lagedat välja, tuul ulgumas ja lumi möllamas. teeäärsed vallid kadusid minutitega s.t. vallid ja see koht, kus kunagi oli tee, muutusid ühetasasteks. eemal oli paar maja ja kostus traktorimüra, rühkisin sinnapoole, traktor haitus kui tinatuhka :( küllap see oli miraaž. meile vastu sõitis üks jeep, mis arvas, et tõmbab meid naksti välja ja jätkab oma teed. olukorda ta muidugi ei hinnanud ja kinni jäi temagi (kah lapsed autos). ei aita see nelikvedu midagi loodusjõudude vastu. seejärel tuli veel üks auto, mis heaga veidi eemale seisma jäi. taamal nägime veel üht sõidukit lumes puterdamas ja sinna jäi temagi. 

kohtusime kohaliku koloriidiga: tutimütsiga naisterahvas, kes meile kohe traktorit otsima asus (ikka vaevatasu eest) ja nooremapoolne meesterahvas. pean küll häbiga tunnistama, et peast käis läbi mõte - need kodanikud ei kuulu isegi mitte teise Eestisse, no nii  umbes neljandasse. ühes autos olid ka samasugused - vaatasid, et edasi ei saa, koukisid aga uued õlled lahti ja hängisid rõõmsalt edasi. seda mõtet, et 4 noort meest võiks aidata autosid lumest välja kaevata, neile ei tulnudki... hambaid oli neil noortel inimestel kokku nii ühe suutäie jagu vast. ikka õnnetu on see elu Eestimaal, kui lähemalt vaadata. 

traktori kauplemisest oli abi, meieni jõuti 1 tunni ja 30 minuti pärast. jeep tõmmati köie otsas kui noor kutsikas hangest välja, kuhu ta end hullusti sisse oli kaevanud. meie saime traktorijägedes lihtsamini liikuma, kuid köit läks vaja ikkagi. hiljem selgus, et loomapargist ollime 500 m kaugusel, täpselt käänaku taga. loomad meil nägemata jäidki, sest tolleks hetkeks oli park juba suletud, kui liikvele saime. kahju! eks teinekord üritamine (oluliselt parema ilmaga!) uuesti.

aaa - häirekeskusesse helistasin ka. nad kiitsid, et helistasin. muidu ei teatagi, et inimesed kuskil lõksus. võeti ühendust kohaliku teemeistriga ning helistati tagasi, et abi on teel tänase päeva jooksul. väga lohutav see just polnud. ikka üsna suur tõenäosus oli tol hetkel öö veeta kuskil hanges või kohalike sõbralike, ent väga imelike isikute manu...

lapsed, pean mainima, olid väga tublid! esiteks tahtsid nad sealt autost välja tuisu kätte. olin sunnitud nende suht loogilise soovi täitma, sest olid nad juba 1,5 h ju autos kägaras tudinud. ekslesime veidi seal hanges, siis istuti ülejäänud aeg rõõmsasti autos tagavarasid nosides :) kuna lubatud loomad jäid nägemata, siis otsustasime neil Tartus veidi ringi trallida lasta ja Lõunakeskuse mängutuba tundus selleks suht sobiv paik olevat. nii oligi! pärast jooksid veel kõik hallid ja koridorid ka seal läbi täiesti hullumeelse pilguga, ise heameelest lõkerdades :D ju autost vabanemise tunne oli niiiiii suur!

kokkuvõtvalt: õnneliku lõpuga lugu, mida sellegipoolest selles elus korrata ei taha!

mina bloginduse surma ei usu!

sest ei salli seda facebooki kohe mitte!
ei teagi kohe, kellelt see meem pärineb, aga siin ta on:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
mingi 2-3 x päevas. põhimõtteliselt siis, kui arvuti lahti teen ja kirjakasti olen üle vaadanud. kui ise midagi hetkel sisse kanda ei taha, siis peamiselt selleks, et vaadata, mida sõbrad-tuttavad head kirjutavad.
2. Poliitikute blogisid loen…
harva, aga vahel ikka - nii 2 x kuus vast
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
neid kirjutavad inimesed, kes mulle korda lähevad (vt. list paremal) heade blogide vihjeid võib mulle alati saata. eriti tahaks juurdepääsu mitmike emmede blogidele, aga need kõik parooli all. kui kegi viitsib, saatke mulle e-mail, et saaks parooli küsida omanikelt, pliis!
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
eelistan blogi facebookile. ma olen tõenäoliselt liiga vana juba selle sigri-mirgi jaoks, mis seal toimub. blogidele eelistan krabisevat käeshoitavat ajakirjandust ;)
5. Millist blogi asusid lugema esimesena (kui mäletad)?
ise hakkasin lugema kõigepealt vist Klari blogi
6. siinkohal sisesta oma küsimus ja saada meem edasi... 

vastata võiksid: Klari ja Kristina

 

õuduste öö :(

oli küll jah!

väljendus see laste lakkamatus oksendamises. oi see oli jube! neil pole sellist asja enne väga esinenud, Karital mõni episood on olnud, aga seda korra, mitte mitu tundi järjest.

Karita muidugi alustas. esimene ohver oli elutoa diivan ja vaip mõningasel määral. Karina oli veel kobe ja vaatas seda tralli muretult pealt. ära keeras ka tal, seda magamamineku ajal. Karital hakkas voodis ka kohe muidugi paha, sain tema ja voodi just puhtaks, toa õhtutatud, kui alustas Karina. ma kohe vaatasin, kui ta magama ei jäänud, et head see ei tõota ja nii oligi. siis koristasin tema, ta voodi, põranda. loomulikult keeldus ta voodisse heitmast, nagu pärastpoole aru sain, siis põhjusega - kõik, mis väljuda soovis, polnud veel seda teha jõudnud :S

Karital jõudis vahepeal veel korra paha hakata, aga ma olin selleks hetkeks juba kaval - voodi ja padi oli kaetud roheliste kilepõhjaga aluslinadega, mille sain lihtsalt kokku keerata ja ära visata. Karina okendas veel korra, s.t. et vahetasin veel korra linad, kasisin põranda, õhutasin tuba, otsisin midagi, millest patja teha ja lõpuks kustus ka tema. 

mingil hetkel selle tralli jooksul tõmbasin ära ma oma parema kaela-ja õlavahelise lihase, mis täna väljendub totaalse käe mitteliikumisega :( väga huvitav oli põhjalikku tubade küürimist öisest jamast läbi viia vasakukäelisena... ei soovita proovida, kui just poole aeglasemalt tavalisemast kogu protsessi teostada ei taha. 

loodetavast on oksetõbi lõpetatuks loetud. hommikul söödi ja joodi kenasti, praegu püsib kõik sees. millest see kõik alguse sai, ei kujutagi ette. lapsed pole kellegi võõraga kokku puutunud, inimeste seas käisime viimati laupäeval. mu meelest sellest juba liialt pikk aeg möödas, et nüüd välja lüüa. meie mehega terved. rääkides mehest, tema loomulikult oli jälle metsalaagris sellel hetkel, kui lastel paha oli - story of my life... tuleb ehk täna öösel, aga pole kindel.

õnneks avanes hommikul välja vaadates ilmeline pilt - kuldne lumetolm hõljumas läbi õhu :) :) suur särav päikesekera naeratab ka otse aknasse, jääpurikad helgivad ja puud on härmas :) missest et -14 C, meie oleme soojas toas peidus.

läkiläki?

kui noormehed soovivad, et nende kohta "tädi" ei öelda, siis ei tohi kanda õlgadeni lahtisi juukseid koos läkiläkiga... just nii juhtus, kui poistekamp ükspäev mööda läks :D too isend ise ei osanud musta ega valget kosta. pean märkima, et tavaliselt läheb "tädi" või "onu" täiesti õigesti K.-del paika. nii et asi on ikka tänapäeva nooruse väljanägemises ;) kusjuures mulle endale on kogu aeg sellised Kurt Cobain wannabe's väga sümpatiseerinud!

pidev pimedus

viimati nägin päikest toona, kui päikesevarjutus oli. millal see oligi? jube ammu igatahes - 04.01. - seega viimati kohtusime selle kollase keraga täpselt 3 nädalat ehk 21 päeva tagasi... täna onta  ka selline udus. väga harjumatu tegelikult, tavaliselt vuhiseb siin majade vahel pidev kile tuul ja taevas on pilvine. samal ajal kui näiteks Pärnus ema väidab üle päeva päikest paistmas...

tegelikult ütlesin eile õhtul enne uinumist mehele, et tahan sügist. ehmatasin tal une pealt ära :P ausõna tahan! et saaks seenele minna või jalgu kuldsetes lehtedes sahistada. et saaks jaki selga tõmmata ja minna (mitte ei peaks ennast ja lapsi tund aega riidesse toppima). ja siis võiks tulla kevad ja suvi ja veelkord sügis! selle viimase avalduse peale mees rahunes uuesti ja peagi tudud. mina aga, vahtisin veel tund aega lakke. ise olin nii väsinud, aga und ei tulnud. nii juba pidevalt. talv-talv! 

kas keegi oskaks soovitada mõnda head energiasüsti? peaks vast punast päevakübarat või magneesiumi võtma hakkama? ei teagi kohe. teen ju iga päev korralikult sooja sööki, tarvin puu- ja köögivilju, sibulat, küüslauku, kiivit ja joon hibiskuse teed. kohvi ei tarbi hetkel - pea valutas veidi aega tagasi pidevalt, siis mõtlesin, et teeks pausi sellele hommikukohvile. mõjus :) aga ikkagi, anyone, häid mõtteid energiasüsti osas?

HILJEM (kell 13:25): sellest udusest päikesest on saanud nüüd kileda tuulega veebruaritorm. teate küll - selline, kus Arno lumehange istub ja "enam ei jaksa" ütleb - tuul ulub kõrvulukustavalt, peenike valus lumetorm rullub üle tühja välja, kõik on justkui välja surnud.

ema süda

ennevanasti, kui ma veel kellelegi emaks polnud, võisin ma ilma ühegi tundeliigutuseta vaadata filme (või üldse saateid), kus olid armsad või hädas lapsed, konstanteerida külma professionaalsusega, et asjalood on nii või naa ning teha oleks vaja seda-teist-kolmandat. nüüd ei ole see enam nii. kui kuskil on mõni laps hädas, tahan talle appi tormata. kui kuskil on mõni üliarmas beebi, tahan kohe veel lapsi saada. oh seda naise südant küll! õigupoolest ema südant.

viimase aasta jooksul (ju see aeg on juba lihtsam olnud mu kaksikutega) olen end korduvalt leidnud mõtlemas ahvatleval teemal - veel üks laps. nii kutsuv on see eelkõige seetõttu, et meie peres jäi põhimõtteliselt ära armas ja hell imikuaeg. kõik käis ju kella peale ja teise lapse kisa saatel, kui just parasjagu temaga ei tegeletud... kui juhtun nägema, kus ema/isa ja laps naudivad üksteisega koosolemise hetke ja kõik on nii rahulik, siis tekib hull igatsus veel ühe beebi järele, et seda kõike nautida saaks. siit aga dilemma - mis siis, kui tuleb jälle kaks??? ausaltöeldes ei ole seegi nii hirmutav. laste eest hoolitsemise kogemus ju on. ja kui see hetk saabub, on tüdrukud juba suuremad, saavad juba aidata ka. meie sugulaste pealt olen vaadanud, et lapsed mängivad suht meelsasti beebidega, ikka päris pikalt ja mõnuga :) see ju ongi see, mida üks (või kaks) beebit soovivad - tähelepanu. teisalt hirmutab mind südamepõhjani mõte uuesti rase olla ja sünnitada!!! no ei olnud tore ja õnnis aeg. midagi hullu ka polnud, aga kui oleks võimalik, siis võtaks kohe umbes nii paarikuuse beebi ;)

minu ajusagarate vahele ei mahu hetkel üldse mõte, kuidas need lapsed üles kasvatatud saab. ma ei leia, et laps vajab jubedalt raha. loomulikult on mingid väljaminekud, mis peavad olema ja normaalsed riided tuleb ka selga osta. tänapäeval on valik nii lai, et ikka leiab soodsalt ja ilusalt. muidugi ma annan endale aru, et lihtne see olema ei saa, aga lapsed tuleb ikka kasvatada nii, et pole vaja mustmiljonit asja või viimast mõtetut moeröögatust. asjadega tuleb ikka poes ära mängida ;) 

nüüd teise kandi pealt: kodanik abikaasa muidugi argumenteerib mu uitmõtete mõtetust just kaksikute geeniga. mina võtan seda kui mitte "ei"-d :) ega ju suurt vahet enam pole - 2 või 3 või siis 4 last, onju! eriti kui nad on 2 x n vanuses.

aga hetkel igatsen tagasi mind ennast, minu hobisid, minu tööd ja minu sõpru. see jutt siin hetkel justkui enda rahustuseks, et vast kunagi...