läkski juba liiga hästi

lasteaiaga, ma mõtlen. nimelt jäi Karina eile õhtul päris haigeks - 39,1 oli kell 22 :( päeval möllas ja jooksis vanavanemate pool end oimetuks, tagasiteel vaatasin, et kuidagi näost punetav ja lössis. koju jõudes oligi juba üle 38. mingeid muid tunnuseid nagu polnudki, lihtsalt palavik, nüüd ikka tundub nohu ka algavat. eelmise nädala lõpus kiskus nina tal vesiseks ja aevastasid ka mõlemad tihedalt, aga see kadus ära. ei tea, kas jäi vimm sisse või mingi uus asi. lasteaias oli reedel 3 last puudu, kõik haiged... ju ikka sealt. või siis on probleem selles, et neid ei vaadata piisavalt üle enne õueminemist. sokid on küll pidevalt kand eespool jalas, pluus veel taguspidi pole olnud. ma vean sinna küll igasugu riideid, et ikka ilmale vastavalt riietatud saaks, aga vat et tea, kas neid ka kasutatakse (kapp on pidevalt sassis). veel piinab mu südant asjaolu, et kui jopel on kapuuts, siis kas seda kasutatakse, kui väga tuuline on. 

oi kuidas ma tahaks olla kärbes lasteaia seinal!!! algaja lasteaialapse vanema "rõõmud" ja soovid.

homme siis jälle kodused lapsed mul. Karitat korra proovisin välja meelitada täna, kui mul ema siin oli. tuli ka korra, tegi paar tiiru rattal, lükkas selle siis ise kuuri ära ja marssis otse tuppa õe manu. pole nad ju eraldi üldse olnud, ei tasu homme rääkidagi talle üksi lasteaeda minekust. ja ega ma teda viia ikka saaks, kuhu senikauaks haige laps panna?

statistikaks siis niipalju, et käisid 2 nädalat, teise neist poolpikad päevad s.t. magasid ka lasteaias, koju tulid kolme paiku. magama harjutamine läks muidu väga edukalt, mingit virinat polnud. ainult et magasid ikka oma tavapärase tunni, reedel 1,5h (muidu peaks 2,5h magama). 

Karital oli kolmapäeva hommikul väike tagasilöök aeda mineku ees - nuttis teine haledalt ja hoidis kõvasti-kõvasti kaela ümbert kinni (ei lähe emme tööööööleeeeee!!!), aga kui õpetaja Külli tuli (saate aru jah, et ühe nädalaga jõuab laps juba seisukohale, kes on toredam õpetaja), siis saime ikka päeva käima :) õhtul teatati mulle, et tal oli paha tuju lihtsalt ja tõesti-tõesti, järgmisel hommikul oli kõik ok. eks oma rolli mängis ka see, et too paha tuju hommik oli alanud väga vara ja õde oli talt veel teki ka ära tõmmanud. juhtub.

ei tasu siin midagi töö-mõtteid mõlgutada.

ah et kus on laste isa? ikka metsas :S uskumatu! tegin veidi statistikat: herr Abikaasa on kõigi laste haiguste ajal 1 kord kodus saanud olla, kõik ülejäänud korrad on ta metsalaagris oma KRDi töö pärast. sel korral on ta ka ise väga õnnetu, sest talle on see lasteaeda harjutamine kuidagi väga rängalt mõjunud. lisaks sellele üritas üks rekka täna teda ää tappa, nii et sõit lõppes nende sõjaväeautol kraavis, rekka võttis täisnurkset kurvi ainult ühe külje ratastel, aga olevat siiski püsti jäänud. ise õnneks Abikaasa terve, aga hääl värises küll omajagu, jalgu ma ei näinud. olge te, jumalad, kõik tänatud, et mu lastel ikka isa ja mul abikaasa on!!

saatest "Kodutunne"

uus hooaeg algas eile. vaatasin ja nutsin. selliste perede puhul lihtsalt pole võimalik säilitada nö kalki sotsiaaltöötaja südant. kui I hooaeg algas, mõtlesin, et ma ei asu seda vaatama, aga saade osutus mõistlikumaks, kui Kanal 2-st tavapäraselt oodata võiks. ma ei ole just Võsareportri, Krimi või Ärapanija fänn, eksole. 

aga eile, oh see on üle igasuguse mõistuse tegelikult, et lapsed Eestimaal niimoodi elama peavad! näljas, ma mõtlen. 

loomulikult on igal purunenud perekonnal kaks lugu - ema ja isa oma siis. eilses saates oli kirjeldatud isa seisukoht. ema lugu me pole kuulnud, seda teavad arvatavasti ainult kohalikud ja teised pereliikmed. ju emal on mingid psüühilised probleemid ka. ma eriti ei kujuta muidu ette, et sa astud lihtsalt välja ja üldse ei huvita. vahete-vahel ta ju ikka virvendab seal, mõistuse juures inimene häbeneks silmad peast ja kaoks jäädavalt.  inimesed on kohutavad, eksole. selge on see, et kõik on väga haiget saanud ja kannatajateks on lapsed. tabasin end mõttelt, et sellele perele oleks isegi parem, kui ema oleks surnud, siis poleks asjatuid lootusi, kõik saaksid eluga edasi minna, paratamatusega leppida ja riik aitaks rahaliselt toitjakaotuspensioniga. nüüd on välja mõistetud elatisraha emalt, aga seda ei tule. seadus peaks ikka olema selline, et kui mõistetakse välja, aga raha ei maksta, siis riik peaks ise maksma ning seejärel võlgnikult ise summa välja nõudma.

mis minu sotsiaaltöötaja hinge kõige rohkem kriipis, oli asjaolu, et pereisa sõnul toimetab ta 84€ kuus, et perele toit lauale panna. uskumatu, eks! peres on 5 inimest. ise nägi mees küll veidi alatoitunud välja. 84€ on 1314,6 krooni. meie pere keskmine toidukorv on 20€, aga ma käin poes ~10 x kuus. Et siis umbes 200€ kuus kulub meil toidule, mis on 3130 krooni. ja meil on 2 täiskasvanut ja 2 2-aastast last (kes ei söö just väga muljetavaldavaid koguseid). aga tolles peres oli 1 täiskasvanu, 2 kooliealist poisslast ja 2 väiksemat tüdrukut. kasvaval poisil on aga teadupärast palju suurem toiduvajadus, kui meil. oma aiamaad ei paistnud neil ka olevat. sügisepoole leevendab veidi kindlasti metsaandide korjamise võimalus ja head tuttavad, kellel koduaias üht-teist kasvab, aga kuidas nad ülejäänud aasta majandavad, ei kujuta ma ette.

veel tekkis mul küsimus, et miks vald ei aita rohkem. tõenäoliselt on Palamusel piisavalt nukras seisukorras peresid, kes kõik abi vajavad, aga ikkagi, lasta lastel elada nälja piiril, jube! saate käigus aidati pere üsna palju. lisaks remondile said nad toiduabi, riideid, mööblit, mänguasju, jäätist. see kõik aga tundus lastele ebaoluline, sest iga saate tegemisel osalev naine oli koheselt tüdrukutele ema eest. läheduse ja armastuse puudus oli lihtsalt nii suur... ja seda vaadates lihtsalt hakkasid pisarad voolama. eelmistes saadetes oli mõnel perel köögi asemel auk või toa asemel muldpõrand, aga seal oli vähemalt ema, kes oma lapsi armastas. siin polnudki korteris midagi niiväga viga, aga mu meelest oli olukord kordades hullem. 

lootus, et see ema koju tagasi tuleb, on tühine, aga võimalus, et saate abil pere olukord paraneb, on suur. võibolla leiab pere isegi asendusema.

hull lugu on aga see, et selliseid või veelgi hullemaid lugusid on liiga palju veel...

esimese lasteaianädala kokkuvõtteks

kõik on kena. mina olen rahul ja rahulik. teiste lähisugulaste ja laste isa kohta seda päris öelda ei saa. vaba aega veel nautida pole saanud, kuna mees hetkel puhkab veidi, mis omakorda tähendab igasugu kodutöid. peab juhust kasutama, sest terve septembri ja osakese oktoobrist viibib herr Abikaasa metsalaagris... :S

aga lasteaiast: esmaspäev oli nö tutvumise päev, kus olime ainult 2 h, teised päevad kõik 8.15-12.00. alati kui vastu läksime, tulid rõõmsalt vastu. Karina ei tahtnud kohe äragi tulla, soovis veel mängida. 

ühtki nuttu pole terve nädala jooksul olnud ei hommikul kodus ega aeda jõudes. puhas rõõm! paar väga väikest last ikka nutuavad hullult hommikuti, aga see pigem ehmatab K-sid. kolmapäeval mõjus see Karitale nii, et pidi ukselt korra tagasi mulle sülle tulema. kuna aga õde läks mängima, siis kadeduse tõttu ei saanud ta kauaks sülelema jääda :P neljapäeval võttis Karina hetkeks (krokodillipisaraid nutva poisi pärast) mul näpust ja kutsus ka mängima, aga nähes silmanurgast plastiliini võtvat õde, lasi jalga. kadedus on liikumapanev jõud :D tavaliselt lihtsalt lehvitame ukselt.

sööma pidavat K-d tavaliselt umbes poole ära. kui menüüd loen, siis ma tahaksin ka lasteaias käia! alguses pandi nad kõrvuti sööma, aga see ei sobinud copy-paste käitumismustri tõttu mitte. nüüd eri laudades ja üksteisele seljaga olles, sööb vähemalt näljane toidu lõpuni, kui ka teine lauast vehkat teeb. ainuke asi, mis mind häirib, on vanad inetud nõud (teate ju küll selliseid kuldäärega suuri supitaldrikuid, mis nõuka ajal olid - uhh!) ja hiidsuured supilusikad, millega sõimerühma lapsed sööma peavad :S ei tea, kuidas see meie lasteaed selline vaeslaps on.

suhtlemisega saavad kenasti hakkama, pidid arukad ja tragid olema. sellist kirjeldust oli mul õpetajatelt väga hea meel kuulda. jagamine tuleb ka juba veidi välja. selle järgi räägin, et viisime hommikul rühma meie 3-kohalise toakiige (selline laevukese moodi, mis põrandal kiigub), kuna kodus selle vastu mingit huvi pole ammu üles näidatud ja seal on mänguasju ikka häbematult vähe (mees oigab terve nädala, et neil on seal niiiiii igav). herr Abikaasa arvas, et nüüd nad istuvad seal lõunani, aga polevat nii hull olnud. kõik olid ikka kiikuda saanud.

õues on nad ka käinud, pidavat head jalutajad olema. ma ei hakanud selgitama, kui head jooksjad nad veel on ;) 

seda peab küll mainima, et ära tüdrukud aias tõesti ei väsi... ikka hullult jooksevad amokki koju tulles enne, kui magama lähevad. magavad 1,5-2 h. järgmisest nädalast algavad liikumis- ja muusikatunnid saalis, ehk see väsitab vaimu ka.

magamisest: järgmisel nädalal jäävad siis pikka päeva. mina lähen tõusmise ajaks vastu. magamise harjutamiseks valisid õpetajad 4 last välja (kõik uued lapsed rühmas, kellelgi pole lasteaia-kogemust all). meie omad on esimeste hulgas :) et julged ja tublid :) mina olen veendunud, et mingit probleemi selle magamisega ei tule, mees ja ema on teist meelt. eks paistab siis. 

pahupoolelt: Karinal juba veidike nohu, mõlemad aevastavad. loodan, et esmaspäevaks tõmbab tagasi.

kodus oleme jõudnud ära tapeetida koridori (tige triip), käia prügimäel suure koormaga, mis tuli kuuri koristusest, murud niidetud, homme veel küttepuude vedu maalt linna ja siis võib selle nädala lukku panna. raamatukogust on virn koju lohistatud, oh ma loen ja mõnulen ja puhkan järgmisel nädalal. koon ka.

ilusat sügist teile, ühesõnaga!!

isiklik tehnoülevaatus

töö juures peab iga 2 a järel läbima nö tehnikontrolli, et ikka kindlaks teha, kuivõrd töökindel sa oled. jõudis jälle see aeg kätte, isegi üle oli. kuna ma vahepeal pikalt kodus peesitasin, siis keegi väga ei prõõkand ka.

igatahes oli mul südamest hea meel, et kõik proovid ja näidud korras olid. iseäranis hea meel oli hemoglobiini näidu üle - 131 - võib jälle doonorite ridadega liituda :) ma pole seal üle kolme aasta käinud... rasedaid ei lubata (eriti riskirasedat kaksikutega), pärast olin imetav ema, siis omadega läbi ja päris sassis ka veel. nüüd suvi olnud ja seisund stabiliseerunud veidi, nii et tuleb sammud Metsa tänavale seada. ei teagi enam, kas on veel seal too doonoripunkt :/

vererõhk oli veidi kõrge - muidu ikka 110 ülemiseks on mul normaalne, nüüd oli 130. silmaarst arvas lausa, et sellest võib nägemine halvemaks minna :( iseenesest on 130 ju normnäitaja, aga mul ikka pea valutab selle juures juba. 

silmadest niipalju, et rohkem ma töökoha toetusel prille ei saa, sest kuvariga töö pole enam riskifaktor. ülimalt veider, kas pole!? siiani ju oli :( õnneks praegused prillid veel funkavad ja tugevamaid vaja pole.

ühesõnaga terve tüdrik, tuleb tööle minna. lapsed ei taha jätkuvalt lasteaiast ära tulla, missest et täna üksi olid terve hommikupooliku. ühtki nuttu ega vingu polevat olnud, tulid koju kenade krokodillipatsidega :)

päevapoliitikast

tahan lihtsalt ära mainida, et mul on hea meel, et hr. Kikilips võitis hr. Lolli Möla!! kuna ma olen suur Lennarti talendi austaja ning nautisin iga tema kõne, esinemist ja tegemist, siis Ilves midagi erilist minu jaoks muidugi pole, aga labasused mulle põhimõtteliselt ei meeldi. Ilvese puhul on hetkel ainult üks aga - Evelin - võiks ju abikaasa veidi lühema keti otsa panna, aga vaevalt. selle naisega kohe on nii, nagu vahel mõne inimesega ikka - kas armastad või ei salli mitte. aga see selleks. las nad olla ja esindada. muidu oleks ju igav ka, kui Evelini kostüümesid enam arvustada ei saaks ;)

ja selle üle on ka hea meel, et president sai Riigikogus valitud.

ainult sellest on kahju, et Savisaarest lahti ei saanud. aga küll see varsti ikka juhtub, sest võidu % oli ikka väga hädine.

ning emana olen ma siiralt hämmingus, et kellelegi tuli pähe Kaja Kallast hurjutada selle eest, et ta julges rasedaks jääda. oli mingi teema, et ta pettis oma valijaid, sest nüüd tõmbub poliitikast tagasi ja ta on usaldust kuritarvitanud. tavaliselt ikka õnnitletakse tulevasi lapsevanemaid ja kõigil on hea meel, et eestlasi juurde tuleb. peab ikka kuri, kibestunud persoon olema, et nii teist hurjutada. ja kus nad teavad, et ta koduseks jääb? Mailis Reps tormleb kogu aeg kas rasedana või titt rinnal ühelt miitingult teise (mis minu arvates ei ole päris normaalne, aga see selleks) ja keegi ei kobise. omalt poolt on mul küll hea meel, et noor inteligentne naine, kes valimistel tegi hea tulemuse, oskab nüüdsest Oravaparteis asju läbi lapsevanema silmade vaadata, mitte ainult eduka naise vaatevinklist.

seal on teised lapsed ka

ajaloo huvides kirjeldan veidi meie laste esimest lasteaiapäeva.

tegemist siis Pärnu linna ühe väiksema lasteaiaga, kus hetkel 1 sõimerühm 16 lapsega. mu meelest liiga palju, aga personal lubas, et kõik nagunii kunagi kohal ei ole. kas siis haiguste või niisama popipäevade pärast. eriti see lohutust mulle ei pakkunud, sest haigused on paha-paha.

rääkisime siis paar nädalat K-dele enne, et hakkate lasteaias käima. hoov on meie vana tuttav, sest elame kohe üle õue ja käime seal nagunii ronimas-turnimas. ükspäev piilusime aknast sisse ka ja lastele pakkusid küll huvi väikesed toolid-lauad ja mänguasjad, mis kardina vahelt paistsid. Karita arvas, et lähme õige kohe! 

täna siis liitusime ülejäänud 6 lapsega kell 10.30. saime vaevalt kummikud jalast, kui Karita jookusjalu rühma vudis. istus laua äärde ja hakkas mängima. Karina seisis hetke laua juures ja siis võttis platsi teisele poole. huvi teiste laste vastu neil polnud, teised kah ei torkinud. tore :) meie mehega istusime niisama või mängisime natuke kaasa. vahepeal, kui juhatajaga juttu käisin ajamas, ei tuntud minust mingit puudust, ainult väike riid oli ühe lelu pärat olnud. joonistamine oli hitt, nagu alati. 

kahjuks jõudsin ühe lapse juba omas mõttes Näpistajas ristida, sest ta on teistest suurem, tugevam ja kasutab seda julmalt ära. nägin väga lähedalt, kuidas ta ühe abitu noorsandi põski jõuga pigistas... loodan südamest, et minu lapsed seda kogeda ei saa ja ikka enda eest seista mõistavad!

õpetajad tunduvad praegu igati toredad. sellised rahulikud, sõbralikud, samas jälgivad kenasti lapsi ega nunnuta. 

meie lapsed on nr. 13 ja 14, seda pottide, käterättide ja voodite numbrite järgi. võib ka öelda, et Karina on punasekübaraline seeneke ja Karita tigu (et laps ikka hästi oma koha üles leiaks, sest teadupärast sõimerühma laps lugeda ei oska, eksole).

tänase päeva eesmärk oli rühmaga tutvuda ja vaadata, kas laps tahab seal olla - edukalt täidetud.

boonusena osalesime veel lõunasöögil - esialgu arvasid kasvatajad (vabandust! õpetajad ikka. ma vana aja inimene. meie ajal olid lasteaias ikka kasvatajad ja koolis õpetajad. ajad muutuvad.), et saadavad meid enne koju, aga kui teised lapsed söögist juba rääkima hakkasid, siis Karina istus laua äärde, võttis mängunoa ja -kahvli kätte, mingi topsi kausiks ja asus hoolega "praadi tükeldama" :D kuhu meil siis enam minna oli. sättisid meie lapsed end ka uhkelt rivvi ja lauda einet võtma. Karina ja Karita elu esimese lasteaiapäeva menüüs oli talupoja supp ja magustoiduks riisipudruga kisell  - nämm-nämm!! 

söögiaeg oli ka ainuke aeg, kus mõlemad mehega ruumist lahkusime, sest kohe pärast esimest suutäit teatati, et ei taha ja hakati ringi jalutama. kui välja läksime, siis õpetaja suunamise abil läksid mõlemad kenasti lauda tagasi ja sõid enamuse supist ja kisellist nahka, ainult pudru jäi järele. seejärel tuli Karita ja teatas, et sõi kõik ära ja võib tulla :)

magama tulime ikka koju. kuna tavapärast amokki (nagu kodus) nad seal ei jooksnud, siis pidid nad mõned kiiremad tiirud ikka õue peal tegema, aga siis kustusid ka ja magasid 2 h!! uskumatu saavutus meie laste puhul, kes viimati magasid nii pikka lõunaund enne aastaseks saamist...

muljed on seega positiivsed. üldjoontes ma mõtlen. eks 30 a vana supitaldrik või 40 a vana diivan ikka veits häirib, aga mis teha. ainult väikesed vallad või rikkad linnad panustavad lasteasutustele. Pärnu lasteaedades toimuvad uuendused ainult lapsevanema rahakoti arvelt, nagu ma kuulnud olen :S mitte et ma maksta ei võiks, aga lihtsalt tundub veider, kui linnapea teatab, et teatud poppartisti linnakülastuseks peab nui-neljaks asfalt maha saama, aga lasteasutused pole avamisest alates remonti näinud. või mis teie arvate? 

aga homsest siis plaan kohe hommikusöögiks minna ja võimalusel lõunani olla, et siis koju magama tulla. kui ei õnnestu, toob herr Abikaasa nad vahepeal koju ära. mina tööl õnneks. ses mõttes õnneks, et mõte laste üksi aeda jätmisest võtab ikka veidi seest õõnsaks küll.

oh aeg, mu lapsukesed on suureks kasvanud! uskumatu, eks!? varsti nad lähevad kooli, ah?