haigused vol 2 ja nimemüstika lasteaias

vaatame, millise numbriga toalisi pealkirju siia kevadeks tekib, ah? pole midagi parata, 4. lasteaianädala lõpuks on K-d jälle tõbides - õhtul oli Karita kuidagi soe ja öösel algas mõlemal köha. vaevlesid hommikuni. nina nuusata, vett või teed juua anda ei lastud. said 3 päeva rühmas käia, kui sealne köha külge hakkas :S ma olen suht nõutu tegelikult - kuidas võivad meeletu köhaga lapsed rühmas olla? seadus ütleb jah, et ainult palavikuga last ei ole LA kohustatud vastu võtma, aga reaalselt pole nagu asi õige. oleme siis kodusel režiimil jälle. ega Karita minna tahagi. seni, kui uksest sisse, kombe ära ja sandaalid jalga saab, on kõik ok, aga vat rühma sisse minek on üks kole asi, siis tuleb kohe see kojuminemise jutt ja nutuvõru ümber suu. 

teine teema, mille üle ma muudkui mõtisklen, on tänapäevased laste nimed. meil väga palju suguvõsas lapsi pole ja need, kes on, on ikka suht normaalsete nimedega - suupärastega, võiks öelda. töö juures on aastatega igasugu koledaid nimesid läbi jooksnud, mida aeg edasi, seda hullemaks. tipp oli see, kui vastuvõtule tuli konjakinimeline laps... lasteaias aga, oh sa aeg, on igasugu imenimesid kuulda. ses mõttes, et vaatad, suht normaalne lapsevanem, aga on oma tütrele nimeks pannud kodumaise hitt-koeramultika peategelase nime...  mis seal salata, on teine natuke selle koeraplika nägu küll ;) mine võta siis kinni, kas oma laps räägib õhtul kodus tollest tüdrukust või nad vaatasid multikat. siis on veel riidekappidel näha nimesid, mida ma kõige parema tahtmise juures välja ei häälda. ühte pusisin tükk aega, siis sain aru, milline ingliskeelne nimi see olema peab, mis häälduspärase kirjapildi saanud (lisaks muidugi veel paar c-d ja y-it, et uhkem oleks). hetkel on rühmas 1 normaalse nimega poeglaps (herr Presidendi nimeline), teistel kõigil rahvusvahelised või imelised (huvitav, kas lapsevanemad tõesti loodavad kohe lapse sündides, et nende võsuke Eestist vehkat teeb?) mina küll ei taha, et minu väikesed eestlased siit ära lähevad. tütarlastel on enamikel rühmas keerukas nimi. imelikul kombel ei ole poistel traditsioonilist Kevinit või Mattiast. ei tea, kas see ring sai mõned aastad tagasi täis, nagu tüdrukutel Miia. me muuseas kaalusime ka nimepaari Piia ja Miia, aga sugulaste laps sündis 8 kuud varem ja omastas tolle hittnime ära, nii et see varinat langes välja, õnneks! Piiast on muidugi kahju, see on lihtsalt nii ilus ja lihtne nimi. Siis mõtlesime veel Piia ja Marii, aga kuidagi polnud kumbki Marii moodi. see oleks eeldanud mu meelest sellist peent preilikest, kes kohe veidi kõrgilt sulle otsa vaatab, aga polnud taolist kusagilt võtta, olid ainult teki sees kaks imearmast titte :)

oma laste nimesid ei pea ma ei keerukateks ega imelikeks. tavalised. ise oskavad välja öelda kenasti. kuna nime originaalpilt on c-ga, siis kaalusime seda, aga jäid ikka K-ga. nendest nimedest on jõutud ka juba variatsioonidega esineda: vanaisa küsis, et mis te nendest ka-dest sinna ette panite, oleks võinud kohe Riina ja Rita olla :D ülihea, mu meelest!! ja siis paljud vanemad inimesed panevad rõhu i-le, nii et nimi muutub venepäraseks - Kariina, Kariita. töö juures mul vene kolleegid kohe hääldasid nii. ja kui ma olen parandanud neid valerõhulisi, siis nad ei saa üldse aru, mis valesti on. meie jaoks on aga rõhk esimesel silbil ja kõik tähed ühekordselt hääldatavad.

ma nüüd teed keetma. ingver, va imerohi, ikka aitab!

teerulliralli ja käsitöönurgake

 lõputu sonkimine ja trampimine meie maja ees maanteel hakkab varsti otsa saama. asfalt igatahes pakseneb iga päevaga :) eile õhtul siis avanes selline vaatepilt üle tee - täielik teerulliralli :D ja siis nad hakkasid akna taga rullima, lapsed olid lummatud, sõna teerull hääldub ka prefektselt! terve suve oleme elanud nagu, nagu... ei leiagi sõnu. jube on olnud igatahes, sest kunagi ei tea, kas saab hoovi sisse või ei saa, kust saab ja kuidas. et kas tuleb minna kõnniteelt või on mõni hea onu ikka kopaga tee rajanud. viimased nädalad on auto täitsa tänaval näiteks seisnud, sest lihtsalt pole kuskilt sisse sõita - teed pole. eilsest on, aga ülesõitu pole... igatahes 10.okt. pidi tähtaeg olema, pole enam kaua jäänud. sellest ma üldse ei räägi, kuidas liiva ja killustiku kinnirullimise ajal maja meeletult värises, kogu aeg oli maavärina-tunne ja klaasid aina klirisesid.

 pärast hirmsat haigust uut teed katsetamas - sai mõned kiiremad tiirud teha küll.

sügisesed triibu-lokimütsid. 

ma ei tea, kas ja millal see triibumaania üle läheb, aga senikaua peavad K-d triibulises ringi liikuma. hea, et täpiline mulle väga ei istu, seda on jube raske kudumitesse või heegeltöösse panna. need on mütsid nr. 7 ja 8, kõik eelmised harutasin üles, sest kõik olid liiga SUURED, ükskõik kui mitu(kümmend) silma vähem lõin... lõpuks taipasin, et lõnga etiketil oli viga - vardad 4,5 asemel kasutasin nr. 3-e ja siis tulid kohe ilusad. allääre heegeldasin veel üle ka ja tuti asemele heegeldasin vallatud lokid ;) sügisene aeg, enda lokid ju kõik K-del mütsi alla peidetud. ühel õigel noorel daamil aga peab väike lokk siin-seal olema, eks! neid on marulihtne teha ja on sel hooajal käsitööemmede blogides väga popid. heegeldad aga niipika keti, kui soovid ja teed igasse silmusesse 3 kinnissilmust ja ta tõmbabki krussi!! homme lähevad mütsid kohe kasutusse, sest kodune piin sai läbi ja lasteaed ootab. ehk tuleb ilmasid ka, kus lokikesed mütsil rõõmsalt hüpelda saavad, mitte ei pea kapuutsi all peidus olema. aga muidu mulle sügis väga meeldib, eriti tänavu, kus kõiki aiasaadusi on nii rikkalikult!

esimene mürk K-de kehas

et siis ikkagi antibiootikumid... kuigi välisel vaatlusel arst miskit ei leidnud, siis vereproovis olid kõrged põletikunäitajaid. arst lausa ise helistas mulle hommikul! et hakake kindlasti võtma ja et Karital näit veel hullem (69), kui Karinal (48) ja et norm kuni 10. ei teagi, kus see põletikuline protsess käimas on, aga hea, et ravi peale sai. see pidi küll võimalikult leebe variant olema.

täna olid nad suht asjalikud, palavikku pole (juhuu!), siiski vaiksemad ja hullult kaamed näost. ega antibiots pole nalja asi.

aga teate mis - mul endal on väike palavik, algav köha ja natuke nohu ka :S õnn-õnn, kas pole! ehmatasin patsille küüslaugu, kuuma jalavanni, Sinubreti tilkade ja punase päevakübara eliksiiriga. kui ma homme õhtuks terve pole, peab abikaasa minu pärast hoolduslehe võtma ;)

aga laste suhtes hakkab vast looma.

täna oli parem päev

jah tõesti, õnneks olen täna nii hakkama saanud, et palaviku alandajat olin sunnitud andma ainult hommikul Karinale, kellel oli öö läbi üle 38 palavik ja ka päeva alustades 38,5. Karital oli 37,1 ja nii terve päeva. ravijaks vist issi, kes leidis võimaluse metsalaagrist ära põgeneda paariks päevaks ja lõuna paiku kohale jõudis :) mitte et ma lastega hakkama ei saaks, aga mulle on emotsionaalset tuge vaja. ema/ämm pole ikka see, õdesid-vendi mul pole, lähedastel sõpradel endalgi muret küllalt.
arsti manu käisime ka, selleks hetkeks oli Karina külmaks läinud hoopiski (36,4) ja Karita normis. ainult näost on mõlemad jummala valged terve päeva olnud ja praktiliselt rahulikult vaibal mänginud või joonistanud. miskit arst ei tuvastanud, kõik oli ok esmasel vaatlusel. tegime vereproovid, homme topsikud ka ning kirjutas ikka väikse antibiotsikuuri, kui palavik tagasi peaks tulema. ma nii lootsin, et sellele pudelile jääb kork peale, aga ei :( õhtuks oli Karinal jälle 38,8 platsis... palaviku rohu andsin ikka ka, et ta magada saaks. oli vaeseke jälle täiesti kutu. Karita õnneks ok.
ega ma kangete rohtude pooldaja pole, aga üks med.haridusega hea kolleeg eile õhtul rahustas mind, et väike antibiots on lapsele mõistlikum lahendus, kui pikk kõrge palavik, mis piinab ja piinab. suured tänud sulle!!
eks siis homme näis, kas ja mis.
ja tänan kõiki heade mõtete ja soovide eest, need läksid täie ette!

lihtsalt jube :(

väljas tormab, toas on kaks puruhaiget last, kellel palavikud kõiguvad 39-40 vahel ja ükski rohi ei võta seda kauemaks, kui paariks-kolmeks tunniks, alla. ÕUDNE! õudne on vaadata väikest imearmast inimest, kes ei suuda kõndidagi, sest ta on nii läbi, ainult nutab härdalt, sest tal on nii paha. siiani on see toimunud vaheldumisi ehk siis kord on üks läbi ja siis teine. korraga pole kraadiklaas veel 40 näidanud. ja Karinal on sama olukord laupäeva õhtust, paranemise asemel läheb asi aina hullemaks. olen mähkinud ta niiske lina sisse, hõõrunud viinaga - ei midagi - ikka aina tõuseb see näit. EMO-st on mulle varem öeldud, et pole mõtet minna, sest nemad annavad ka lihtsalt palaviku alandajat. oh ma ei tea, mida teha. kitku või ahastusest juukseid.

loomulikult on see perearsti arvates jälle üks viirus, vereproovi ja kuulamise vajadust ta ei näinud... ma pean perearsti vahetama, aga keda võtta? ma lihtsalt ei tea, kes hooliks ka inimestest, kellele ta perearstiks on.

ma eelmises postituses lootsin, et nii hulluks asi ei kisu, aga on kordades hullem, kui kõik eelnev 2,5 aastat.

praegu ma panin nad voodisse ära, õigupooleks nad ise tahtsid. tulin siis ära ja lihtsalt nutsin patja. see on NII õudne. ja ma olen jälle üksi!!! 

kusjuures, sellistes kriitilistes olukordades olen väga külma närviga ja suudan säilitada rahu, aga ka mul on vist piirid. 3 ööd magamatust ja hirmu teemal, et kas lapsed ikka hingavad, on jätnud oma jälje.

jaa, ma tean, et see on kättemaks selle eest, et mul oli nii hea meel näha nende särasilmi, kui nad lasteaiast tulid ja julgesin tõeliselt nautida kahte nädalat, kui nad aias olid.

palavikutamisest

huvitav, kas kellelgi kunagi nii ka on, et kui peres üks laps jääb haigeks, siis teine (teised) ei jää?

siin hetkel olukord, kus Karinal läks hommikul palavik alla ja tagasi pole tulnud (veel), aga kuna Karita oli lähedal ja too pahalane veel meie perest lahkuda ei tahtnud, siis puges hoopis Karita sisse :S enne lõunaund oli 37.6, veidi enne seda 37.9 ehk hull palavik halastab väiksemale lapsele ja ei kruti kraade päris keemiseni!

Karina oli hommikul veel nii kutu, et ei taibanud küsida, aga Karita nõudis küll enda riidessepanekut ja lastaeda viimist :)