mõnus mittwoch

asjalood on nüüd niimoodi, et kesknädalal on K-del popipäev. ja nii hakkabki olema! ses mõttes, et veidi tervist toetada ja niisama mõnusalt leboda. nüüd hakkab järjest varem õhtuti pimedaks ka minema, siis saab tööpäevadel vähemalt ühel päeval valgel ajal pikalt õues olla.

mittwoch kujunes aga eile selliselt, et hommikul käisime Estonia Termides mõnulemas ja õhtul lastega esmakordselt hambaarsti juures. olgu kohe öeldud, et neile meeldis mõlemas kohas üliväga.

alustame siis viimasest: teatavasti on hambaravi üks kallis tegevus, aga Eesti riik on nii hea, et laste ravi makstakse kinni. ma jagasin selle mingi hetk ära ja lõpetasin muretsemise. valisin kõige kenama interjööri ja toredate haigla hambaravist tuttavate heade arstidega asutuse ja kõik oli tõesti tore. lastele oli ooteruumis oma laud-toolid, joonistamistarbed ja hambateemalised raamatud, meie sättisime end pehmele diivanile ritta. kui sisse läksime, muutus Karita veidi kartlikuks, aga minu poolt pikalt väljareklaamitud liikuvat tooli nähes, istus minuga sinna peale küll :) loomulikult näidati talle ette kõiksugu riistapuud, lasti põlema panna lamp ja anti julgustuseks isegi suurehambaline pehme orav kätte. doktor luges hambad kokku ja hindas seisukorra heaks. Karina vaatas seda nalja seni issi sülest pealt, aga kui õega ühele poole saadi, asus ka kohe platsi :) tema, kui suurepärase hammaste pesija kohta, ütles arst, et igemepiiril on märgid tulevstest probleemidest, kui põhjalikumalt ei pese. mul on hirm just teise lapse pärast, aga et temal, oeh! ühesõnaga lühidalt öeldes tuleb võimalikult lai hambahari leida, et see korraga igale poole pääseks, sest kunagi ei või teada, millal väikesed lõualuukesed - klõpsti! - kokku käivad ja pesemise tuju otsa saab. millegipärast kitseneb lapse vanuse kasvades hambaharja mudel pidevalt - veider. aga õnneks harjastel polevat vahet, nii et võib tite oma osta küll. preemiaks said printsessi-sõrmused, ise valisid ja puha. väga uhked olid mõlemad :D

hommikupoolne programm oli väga vesine ja soe. lapsed nautisid täiega ja ma usun, et aeg, millal Karita ujuma läheb, ei ole enam kaugel. ta on ikka väike saarmas meil :) kuna Karina passib kogu aeg issi süles, siis tema kohta ma väga ei oska öelda, aga kuna herr Abikaasa ei oska ujuda ja on suht pelglik sügavama vee suhtes, siis ma nägin teda üsna kõvasti last kinni hoidvat, nii et teisel lapsel läheb rohkme aega. muidu on estonia Termid lastega olemiseks hea koht - pole liiga suur, samas on mitu basseini (lastekad, mullikad, erinevate jugadega värk ja tavabassein) ja erinevad saunad (kuhu küll meie lapsed sisse minna ei julge, kahjuks!), lisaks mõnus loodusvaade. oh, ma ootan talve, kui saab ise vees mõnuleda ja akna taga keerlevaid lumehelbeid vaadelda! soovitan minna pigem pärastlõunasel ajal, siis on soome eakam kontingent juba linna peal kohvitamas ja basseinid tühjad ;)

iga nädal nii vahvat programmi läbi viia ei saa, sest issi peab tööl ka käima, aga puhkuse ajal ikka võib. järgmisel nädalal vast Võrru korra - ma nii ootan juba väikest nostalgialaksu! eelmise talve ilus elu kummitab, mis teha.

kaunis pühapäev pildis

sügis Valgerannas

õnnetünn sealsamas rannas - lihtne ja lahe!! sinna nad olekski kõikuma jäänud. merehaiguse märke ei täheldanud :)

Valgeranna promenaadile on lisaks vaatetornile ja tagurpidi hiidpaadile paigaldatud ka lastele atraktsioonid

mänguköögis

kahepoolesed K-d

mu tütred on juba 2 a 6 kuud vanad - uskumatu!!

Alates 2009.a. 6. aprilli hommikust kell 9.08-st olen ma ema. Saate aru jah!? Ma olen juba 2 a ja 6 kuud ema olnud. Täiesti sürrealistlik tunne oli tol hetkel. Ja rpaegu on ka, kui tagasi mõelda nende aastate ja kuude peale. Kuhu küll see aeg kaob? 

Ausaltöelda, mingit ürgemalikku jõnksu küll läbi ei käinud, ju olin liialt loksutatud ja ärev tolle avatud operatsiooni pärast, mille abil nood tited päevavalgele toodi. Vaatasin ja imestasin pampu, kes hiljem mu juurde toodi. Ja siis natukese aja pärast veel kord teise lapsega sama tunne J Ise haigla-inimesena teadsin igasugu juhtumisi. Püüdsin kohe lastel kõik näpud-varbad üle lugeda ja suhu piiluda, et ikka kõik korras oleks. Oli! Olge te kõik jumalad tänatud!!! Ja minu keha ja meie geenid ka, et meile ilusad terved lapsed tootsid!

2  aastat 6 kuud on pikk aeg. Osad emad siin väidavad, et kõik valud ja vaevad ununevad. Mina nii ei ütleks, kõik see sagimine ja hirm, mis tollel hommikul kella 6-st algas, on väga selgelt meeles, liiga selgelt. Kodune beebiea-hullumaja on suuresti mälust kadunud, mille üle olen kurb, sest see tähendab kadunud mälestusi. Kahjuks kurnatuse tõttu juhtus nii... Toda fustreerivat jonni ja piiride katsetamisi ei unusta ma kahjuks vist kunagi! Või ehk siiski?

Loomulikult olen väga uhke oma kaksikute üle. Edevate inimeste asi – ikka ju tore, kui tähele pannakse või massist välja paistad. Raseduse ajal oli ikka tore mõelda, et kaksikud tulevad. Ema mul vahel ikka veel ahhetab, et nii juhtus. Ta ei saa ka üle :D Ausaltöeldes on see tähelepanu vahel aga väga häiriv. Kui oleks võimalik neid erinevalt riietada, siis teeksin seda, aga ma ei jõua seda hädakisa ära kuulata, kui ühele miskit kenamat selga saab teise arvates... Seega ikka täielik kaksikute värk – kõik on täpselt ühesugune (ok, patsikummid võivad erinevad olla).

Emasid on erinevaid: ühed on ninnu-nännu titemammad, teised asjalikud põngerjatega toimetajad ja kolmandad mingid beib-freekshow tüübid, kes maast-madalast oma lapsest tibi kasvatavad. Beebindus on väga kurnav, selles ei olnud minu jaoks midagi nauditavat. Ainus aeg, mis mulle meeldis, oli uneaeg :D Aga võibolla on see kaksikutega seletatav, ühe lapsega äkki oleks teisiti. Ise pean end teise tüübi emaks. Ma arvasin juba aastaid tagasi, et naudin aega, kus ma saab lapsele/lastele maailma asju seletada ja küsimustele vastata. Ja nii ongi J Nüüd ma olen hakanud end tõeliselt hästi ja emana tundma, kui lapsega saab rääkida arutada ja ta sulle vastu argumenteerib või lihtsalt noogutavalt mmm-mh ütleb. Naudin, et mul on lapsed. Naudin jalutuskäike, kiikumist, autosõitu, poeskäiku, vanni jne. Veel mõned kuud tagasi oli see tappev rutiin, aga nüüd on tore. Ainuke tilk meepotis on söögiaeg, aga küll see ka kunagi korda saab (no ei suuda ma keelitada-meelitada neid sööma ja kui söövadki, siis tõusevad juuksed kuklal püsti lollitamise peale, mis sellega kaasneb!).

 Ja teate – mu ema on suutnud hakata end veidi kehtestama laste suhtes. Mul on selle üle siiralt hea meel, sest muidu ta pistis kasvõi pea ahju, et neile meele järele olla, nüüd aga suudab pahanduste peale ka kurjemat häält teha. Ja see on vajalik, sest muidu astutakse temast varsti lihtsalt üle.

Ah et miks ma lastest ei kirjuta? Kohe!

Mu kallis Karina on ikka veidi õest suurem (14,1 kg, aasta tagasi kaalus 900 gr vähem; pikkust on ta mingi 8-9cm juurde visanud ja hambaid on hetkel 20 + 2 poolikut) ja tema sisse mahub hetkel  hiiglama palju jonni ning sihilikku pahategemist. Samas on ta veidi kannatlikum, kui asi puudutab mingi uue tegevuse juures püsimist või millegagi pusimist. Laulmises on lõoke ja joonistamises kah juba miskit tuleb. Talle meeldib KOHUTAVALT, kui teda kõditada. Uskumatu, kui edev too noor daam olla võib – kui tähelepanu on temal, siis juba naljalt minema ei saa – võtab su lihtsalt konksu otsa. Lasteaeda läheb  Karina rõõmuga, talle väga meeldib, alati :)

Karita, mu õrnake, on veidi pisem (13,4 kg, aastaga juurde tulnud 1,1 kg ja 10 cm; hambaid 20 + 1 poolik) ja hellem, samas väga iseteadlik ja nõudlik. Mõtleb lolluse välja, aga minu reageeringut teades tõmbub õigel hetkel tagasi, nii et pahandada saab õde. Ma arvasin seda juba beebieas, et nii see olema hakkab. Ju ta on siis veidi teravam pliiats või Karina lihtsalt ei hooli, kui temaga pahandatakse. Talle meeldib õde kiusata, lausa haiget teha... kui tagasi tehakse, siis on kisa taevani. Mina õigust ei anna ja lohutama ei lähe. Kui on korduvalt (pidevalt) seletatud, et löömine või juustest tirimine on keelatud, siis peab inimene sellest aru saama. Siis oskab küll kohe kituma tulla, kui Karina temale ülekohut teeb. Muidu meeldib Karitale väga tantsida, lastelaulude CD-sid kuulata ja voolida.  Laulmises ei saa veel aru, kas sealt tuleb lõoke või mitte (ma niiväga loodan, et ikka viisi peab! Ei ole midagi jubedamat, kui lauluhimuline laps, kellel mingi musikaalset kuulmist pole). Joonistada talle meeldib, igale poole :S Füüsiliselt on ta vastupidavam – jõuab ja tahab rohkem joosta ja kõndida. Mõlemale meeldib seltskonnas olla, teised lapsed on teretulnud nähtus. Lasteaias võib kah hädapärast käia, kui just peab minema. Hiljem muutub rühmas asjalikuks ja rõõmsaks  :)

Kui nüüd kõik hästi läheb, siis tuleb hiljem väike kohviku-tuur. Oi kui elevil nad on ;)

lehtede riisumise võimalikkusest kahe kaheaastasega

kõik eeldused selle töö edukaks sooritamiseks olid olemas: tahe, ilus ilm, reha ja kilekotid. segavad faktorid samuti: tuul ja 2 kaheaastast. peibutuspartidena oli kaasa võetud minirehad, ämbrid tammetõrude korjamiseks, pallid, nukukärud.

algul vaadati mind suht hämmeldunult, kui riisuma hakkasin, siis sooritati trepilt hüppeid samblale ja aeti veidi kokkuriisutus lehti laiali. edasi hakkas ving ja hala teemal IGAV!!! aga teha polnud midagi - mina olin lastega üksi, ilmateade lubas koerailma ja see asi tuli ära teha. siinkohal võib kohe ära mainida, et paar tõru korjati, ülejäänud mänguasjad jäid täiesti puutumata, no reha veeti paar korda enda järele. jalgvärava olin ka kinni sidunud, et tänavale ei pääseks. lapsed on aga jube leidlikud - läksid üle :S õnneks sain nad teolt tabatud ja käsutasin oma silma alla. siis aga, oh õnne, avastati prügikotid! elu muutus kohe ilusaks, sest paarist tühjast prügikotist andis välja võluda uhke mütsi, voodilina ja teki ning sai ohjeldamatult end murul rullida või kott järel mööda õuet ringi liduda :D

lehed said riisitud ja kõik need tuhanded tammetõrud ka. õhtuks oli muidugi umbes samapalju tammelehti taas muru peal maas, aga mis teha, igasügisene saaga see. nüüd jääb vaid üle loota, et Naabrinaine teeb järgmise riisumise ja mulle jääb viimne kraabe ;)

P.S. meil 10 vana tammepuud ümber maja - jee-jeee :(

elulood

viimati, kui raamatukogus käisin, võtsin endaga kaasa mõned tuntud Eesti naiste elulooraamatud. olid seal riiulis reas ja ma olen ikka vahel mõelnud, mida sellistes kirjutatakse. nüüd ma siis lugesin ja paha tunne on. paha sellepärast, et kätte juhtusid raamatud naistest ehk emadest. kõik nad kirjeldasid oma noorust kui tormilist: üks pidu ajab teist taga, üks töö jookseb teisele sisse, lõputud ringreisid ja väljasõidud, poole öö ajal või vastu hommikut koju jõudmised. lapsed olid siis vanavanemate või mehe kantseldada või lausa korviga lava taga kaasas... ja siis nad uhkustavad seal, et nende suureks kasvanud lapsed olid nii iseseisvad ja asjalikud. mis neil muud üle jäi, kui ema polnud kunagi kodus, kellega rääkida või lihtsalt sülle pugeda. eriti imikueas :(

seda on kuidagi väga võigas lugeda. teiselt poolt ma adun, et ise ma elan praegu väga lastekeskses ühiskonnas - kogu pereelu keerlebki laste heaolu ja arendamise ümber - kuidas ikka neile parem oleks. vene ajal, tundub, mulle, olid lapsed lihtsalt olemas, ema-isa ajasid rohkem oma asja (tööd, hobid, peod) või püüdsid ots-otsaga kokku tulla. ja veel enne seda oli lihtsalt peredes hulka rohkem lapsi, kes üksteist valvasid ja nende järelt kasisid, sest kord oli kõvem ja vanematel tuhat muud tööd, kuna masinaid veel polnud.

peaks mõne veel lugema, äkki sattusin lihtsalt selliste rongaemade otsa...

nädal numbrites

esimene tapeedijoonistus meie majas Karita poolt. minu oma viga loomulikult, et ei pannud nende vaikset teise tuppa imbumist tähele (muidu mul range joon, et paber-pliiats on ainult elutoa laual). terve meie magamistoa sein on nüüd sinine ja osa voodist ka :S

käisin Karinaga pühapäeva õhtul teist korda tema elu jooksul EMO-s, sest palavik oli 2 h pärast rohu manustamist uuesti 40,1. vaadati-kuulati, tehti esimest korda tema elus kopsuröngen, lasti koju - viirus (miks ma ei imesta, kui juba sajandat korda seda diagnoosi kuulen!). hommikul oli lausa 40,4 temperatuura. oh, vaene laps!! 

homme hommikuks saab 1 nädal täis, kus Karinal on palavik olnud. perearst mainis ka, et see tema palavikutamine, õigemini selle imelik kõikumine  - 2 x ööpäevas lausa lakke ja siis alajahtumiseni - on omapärane, aga mingit diagnoosi ka panna ei mõistnud. läheb jälle proovide tegemiseks. kopsud olevat siiski puhtad.

Karital on pidevalt olnud 73,1-37,3 palavik, eilsest enam pole.

mõlemal on köha ja nohu, mis vaikselt ikka taandub. väga visalt. 

olen korduvalt küll meelitamise, keelitamise, nalja, autoriteediga püüdnud neile manustada ninasprey'd - tühi vaev. Karina satub lõpuks ikka hüsteeriasse, Karina hoiab kramplikult käsi nina ees. täna pärast arsti moraali lugemist võtsin uuesti kätte, seletasin lastele, ei näete, arst ütles, et peab ja siis ikka kuidagi sai. kohe palju parem hakkas neil, nüüd veidi vedelam kogu see sekreet.

lastesse on kadunud 3 pudelit palavikualandamise siirupit, pudel köharohtu, kannude kaupa ingveri- või vaarikateed, 4 pakki jõhvikamahla. lisaks 1 pakk komme, sest kommid tunduvad olevat asi, mis selle sandi olemise kuidagigi paremaks teevad. ma olen muidu väga kommi vastane, aga praegu olen ikka andnud iga päev mõne.

 Karina on kaotanud nädalaga 1 kg oma kehakaalust. ta kaalus tervena 14,5kg, meeletult suur osa ju. kui endal ka selline tulemus nädalaga oleks, siis võtaks kohe selle haiguse ;) söögiga on neil ühesõnaga pahasti. kes siis ikka haigena sööb, eks. eile ja täna veidi ikka läks juba. haige lapse menüüsse sobivad meie majas lisaks vedelikele makaronid, omatehtud ahju-friikad ja õunad. kõik muu ei kõlba kohe üldse. sellest, mis värk tänapäeva lastel friikartuliteg on, mõni teine kord.

õuesaamisi - 0

nutmisi - lastel suht vähe, kui mõelda, kui haiged nad ikka olnud on; minul 2. hale hakkab.
hirmu - iga õhtu, öö ja hommik
mees kodus - korra. seegi hea.

lootust, et see kord läbi saab - iga päevaga järjest vähem, kahjuks. aga täna nagu tärkas väike kiireke, kui magamaminnes kummalgi palavikku polnud.

ja veel üks number: mahalangenud, veel riisumata lehti - mustmiljon...