haigus vol 4 jätk

Karinal on nüüd diagnoosiks äge bronhiit, ohuga muutuda kopsupõletikuks :( kopuskahinad olid ühel pool hulga nõrgemad, ragises ka, lisaks vereproov paha. Alustasime AB-ga. Karital lihtsalt nohu-köha, saab ACC lastele mõeldud siirupit, mõlemad saavad õigupoolest. lisaks veel Quixx ninna, sest arst nägi suhu vaadates sekreeti kurku valgumas, aga ninast ei tule tegelikult midagi - selline peidunohu.

kuna on koolivaheeag, siis meie perearst puhkab, oli asendaja arst-resident. olen teda varem ka kohanud ja muljed on ülihead! põhjalik-hoolitsev-huvitundev - kõik, mida ühes perearstis tahta võiks, lisaks kommentaarid neiude sitside-satside ja patside kohta :) helistas mulle ise, kui vereproovi vastused sai, uuris veel põhjalikult eelmisi haigestumisi ja ravimeid ning helistas veel kord tagasi, kui digiretsepti valmis oli teinud. suurepärane tunne jäi lihtsalt temaga suheldes. püüan täna uurida, kas ta kuskil ise ka vastu võtab, läheks kohe tema nimistusse üle! karta on, et veel ei oma praksist. 

Karina tunneb end juba paremini, need AB-d on ikka võimsad! nõuab muudkui õue ja lasteaeda. hetkel ei kujutagi ette, kuidas ma teda veel terve nädalal kodus hoian...

paar sõna endast ka - megaköha, kaasneb hull peavalu ja 38 palavik. ma pole nii haige aasta ega olnud :(  õhtul võtsin lausa paracetamoli. ah jaa, kõik lihased ja selggroog valutab ka. võimas! mehel suht sama seis, ilma palavikuta esialgu. manustame siis ohjeldamatult teed (pärnaõis, köhatee, islandi samblik - öäk!), mett, mingit vees lahustuvat pulbrit ja teeme auru.

ah jaa! meil on nüüd inhalatisooniaparaat :) kui Karinaga EMO-s käisin, siis sealne arst mitu korda rääkis, et väga vajalik asi väikeste lastega, siis oma perearst tegi sellest juttu ja nüüd too asendaja ka soovitas soojalt. ostsin siis ära, rahakotile oli küll valus, aga kui ma pean nendega aastaid haiguslehel istuma, siis see on vist veel valusam. pidavat väga hästi aitama köha ja muude hingamisteede haiguste puhul - niisutab ja leevendab. endal on küll väga hea tunne pärast protseduuri. lähengi nüüd auru tegema, selg on juba istumisest valus.

palun võtame kassi!

katkend hommikusöögilauast mingi paar tundi pärast seda, kui öökullidest ärkajad olid hävitanud hunniku jogurtit, babaani ja õuna ning oleks pidanud valmis olema jälle midagi suhu pistma:
Aimur (lootusrikkalt): võta aps muna
Karita: ei taha!
Aimur: aga sinki?
Karita: ei ta-ha!!
Aimur: leiba?
Karita: EI!
Aimur: mine siis kassi saba alla!
Mina: siis me peame kassi võtma, sest praegu pole tal kuhugi minna
Aimur: võime Reidu sõita, seal on Lordi (meie endine kass, kes sinna kolis, kui me vahepeal Võrumaal olime)
Mina: see on liiga kaugel, laps unustab ära, miks ta sinna saba alla minema pidi
sööme rahulikult edasi, laps vajub mõttesse.

natukese aja pärast:
Karita (moosivarga näoga): palun võtame kassi!
Meie: AH-AH-HAA :) :)

esimene palve lemmiklooma võtmiseks oli siis 2 a 6 k 3 n ja 1 päevaselt Karitalt. Karina nõustus otsemaid :)

haigus vol 4

nii! läheb lahti, jälle. soovijad lugege, teised nautige haigustevaba elu!

ühesõnaga: Karinal ei ole see köha ära kadunudki, millega tal eelmisel korral palaviku lõi, taandus lihtsalt. andsin Prospani köhasiirupit 7 päeva. seejärel vaatasin, et pole rohkem mõtet, tulemust pole. viisin neiu siis lasteaeda, sest ei ole midagi hullemat mu meelest, kui vaadata lapse südamepõhjani solvumise pisaraid, et õde saab minna ja tema peab jälle koju jääma. Karinale niiväga meeldiv LA-s käia. kuna seal kõik köhivad, siis julgesin arvata, et vahel köhatav laps pole just see kõikse hullem. käis eelmise nädalal N ja R ja selle nädala E ning õhtuks oli palavik 39... mina pidin muidugi teisipäeval tööle minema ja Karita tuli LA-a, teine jäi vanaemaga koju. hingepõhjani solvununa muidugi. hommikul nuttis mitu korda täiesti lohutamatult. 

see on selline nutt, kus laps ise saab aru olukorra paratamatusest, aga üüratu kurbus ajab nutma - kõigepealt hakkab lõug värisema, kui ma kurva uudise teatavaks teen, siis vajuvad suunurgad kõhuni ning korra püüab ta piuksuda, et on küll terve ja läheb ka õega kaasa. kui talle õigust ei anta, siis pöörab pea ära ja hakkab maailma kõige kurvema häälega nutma. jube on vaadata teda sellistel hetkedel. süda lõhkeb sees. valu-nuttu või jonni ma võin kuulata, siis ma tean, et valu läheb üle ja jonn vast ka, aga kui on pettumus-nutt - õudne! endal tulevad ka pisarad silma. 

kuidagi ta siiski koju jäi ja pärastpoole muutunud täitsa rõõmsaks. palavikutas 38-piiril ja oli suht asjalik. õhtul Karitat kohates oli selge, et sel nädalal on LA-ga kõik - tal ka tugev köha. mitte et nad terve päeva köhiksid, aga hommikul hullult ja päeval siis, kui ringi tormavad mänguhoos. öösel ei köhinudki kumbki. hommikul oli jälle 38 platsis, Karital õnneks pole.

täna siis arstile ja ma tahab diagnoosi! mingi tühise viirusega ma sealt ära ei tule :S ei ole ju normaalne, kui laps on üle kuu aja mingis tõves olnud!? nagu näha, siis käsimüügi ravimid mõju ei avalda, peab organismi vähekese aitama, et terveks saada. mingi tõhus köharohi oleks teretulnud. mulle endale ka, sest eile hommikul tekkis minulgi köha :( täna on juba suht hull. lähen praegu põdrasambla teed keetma (teate küll, see jubedus, mida Kingpool jõi) ja siis kaalun Sinupreti ja Stodali vahel. küsin arstilt. suht bronhiidi tunne on tegelt, eks siis näis. mees on muideks haiglane, tal lisandub veel peatäis nohu... öösel tuleb, siis me perekond tõbised :(

tantsudest

Eelmistel aastatel on „Tantsud tähtedega“ blogijate huljas kuidagi populaarsem olnud. Vähemalt nende hulgas, keda ma jälgin. Vaatasin ja mõtlesin eile, et kuidagi vähe on neid tähekesi, keda valus vaadata ei ole. Et mis mõte käib läbi inimese peast, keda saatesse kutsutakse ja ta teab, et mingit kuulmist ega rütmitaju pole, jaatavalt vastab?  Kole, kui inimesel pole õrna aimugi, mida oma käte-jalgade-kehaga peale hakata, missest, et teda on juba mitu nädalat koolitatud on... Isegi Erki Noolt polnud nii valus vaadata mõni aeg tagasi. Lugesin just Eve Kivi raamatut ja ta kirjutas, et tütarlapsel on noores eas vajalik osaleda võimlemis- või tantsutundides, et teada, mida oma käte ja kehaga peale hakata. Väga õige märkus mu meelest, mäletan isegi mingis vanuses, et käes olid nii ülearused, et midagi hullu - kuhugi ei osanud neid panna. Kuigi ma käisin päris väiksena võistlustantsu-trenni 2 hooaega. Kui keskas seltskonnatantsu mõttes tantsu teema jälle üles võeti, siis tekkis keha tunnetus.

Saate positiivse poole pealt nüüd ka: Kati, Anna ja Getter on teisest puust. Jan ka :) Teisi mehi kahjuks sel hooajal siia ritta panna ei ole. Stig on muidugi pandav. Igas naisteseltskonnas jõuab jutt lõpuks selleni, nii et pole mõtet tõde varjata ;) Aga ta ju seisab ja on lihtsalt ilus, puus ei liigu üldse.

Minu isiklik lemmik on Kati. Vahet pole, mis rahvas räägib, temas on tohutult töötahet ja perfektsionismi ihalust. Minu moodi ses mõttes (ikka peab ise tegema, kui tahad, et hästi tehtud saab. Ja kui ei saa, siis pole mõtet poolikult tegema hakatagi – kui, siis juba täiega!).  Anna on lihtsalt geniaalne ja sportlik ja ilus – kõik toimib. Getterist on tantsija potensiaali – liigub hästi, jagab tantsu olemust suht hästi ja tahab seda asja teha. Janil on lavaka taust. Ses mõttes peab selline inimene teadma, mida oma kehaga teha. Ja praegu tundub, et ta on ok (no et ei joo või ei pane hullu) ja teeb täiega. Ja jummel, milline jalgade töö! Viimases saates võttis küll vaadateski põlved nõrgaks.

Ennustada on suht raske praegu. Ennast tundes jõuan veel mõne postituse enne finaalsaadet teha. Aga praegu pakun, et finaalis näemegi Jani ja Katit (loodetavasti!), aga pigem Getterit tema populaarsuse tõttu.

Setude manu

sellel kesknädalal toimus väike nostalgiareis mägieestlaste manu ehk o. asja oli ka (need, kes teavad, mis sealkandis eriti soodsalt kätte saada on, aimavad). muuhulgas skoorisin suurepärased k/s saapad iseendale :D jopetu olen ma paraku ikka, sest pole leidnud oma kehale/rahakotile/meeldivusele sobivat isendit... aga Võru kaubamaja soovitan soojalt, sealt lihtsalt on veidralt hea valik, võrreldes Pärnuga näiteks.

väga tore oli eelmise sügis-talve kodukandi radadel jälle varbaid liigutada. lapsed olid ka äraütlemata vaprad. olenemata veidratest sõidukellaaegadest suigatasid kergeks päevauneks ja üle poole tagasiteest magasid ka maha. koju jõudes jäid paari minutiga uuesti magama, mis oli esmakordne omalaadne sündmus meie majas :)

suurt kultuuriprogrammi muidugi ette võtta ei saanud, kuna 2 +2 h sõitu võttis päevast oma osa. tegime siis väikese pikniku-pausi Pigilinnas järve ääres, kus olid eriti aplad ja sõjakad pardid, trallisime Tamula järve äärsel promenaadil (ma ei saa jälle mainimata jätta, et Pärnul on ikka NII PALJU arenemisruumi oma promenaadi osas), einestasime siestalikult Võrus ja asjatasime niisama. 

tibinad said endale ka telefonid ja päikeseprillid, mille üle nad eriti uhked on. tänapäeva mänguasjad on nii PÄRISasjade sarnased, et hetkeks olen juba segadusse sattunud ja nõudnud issi telefoni silmapilkset tagasipanemist :D ise on neiud muidugi ülimalt rahul.

nüüd läks mees pärast 2 n puhkust jälle tööle ja on lootust, et kolmapäeva õhtul kohtame teda taas. mina kallan pokaali veini naha vahele ja jään kelgukoeri ootama. seda vist ei peaks mainima, et täna sain silmad lahti kell 10.30, millele järgnes mõnus lõunaeile linna peal, aga tõe huvides vist ikka peaks ;) noh, tööloomad, kadestage!!! ma kadestan teid vastu, kui palgapäev tuleb ;)

haigus vol 3

Karina hakkas köhima lasteaia 2. päeval. vahepeal ei olnud ta siis 2 n lasteaias käinud. neljapäeva õhtul oli juba suur köha ja reede hommikul näitas kraadiklaas 37,6 ... lõunaks oli see juba 38.6 peale roninud :S uskumatu ikka! rühmas köhivad paljud täpselt samasugust rögast köha. ja kedagi ei jäeta koju, k***di-k***t! ma ütlen. ma saan aru, et teiste lastest on ükskõik, aga enda omast võiks ju ikka hoolida.

õnneks piirdus palavik ühe päevaga, nüüd lihtsalt köhib, ma juba veidi vähem. Karital on kerge variantsioon õe haigusest. mõnemad rõõmsad ja asjalikud. 

Karinal suus veel mingi katt või soor vms. kunagi beebina oli ka, panen praegu sama geeli peale, mis toona, ja tundub mõjuvat. endal mul muidugi mingisugust mälestust sellisest probleemist polnud, aga emal tuli meelde. nii hea, kui kellelgi mälestused on!

Karita, tubli laps, lõpetas neljapäeval poole tee peal lasteaeda, vingumise ja on sellest peale igati rõõmus ja valmis rühma minema. isegi reedel, kui õde koju jäi, tahtis ta minna. sellisest meelemuutusest ma aru ei saa, aga tore, et see toimus. ikka suht karm oli nutvat või jala külge klammerduvat last sinna jätta. reedel olevat bossanud ja ringi tuhisenud :) mitte et ta muidu vaikselt nurgas istub (ükspäev nägime läbi akna, kuidas ühelt poisilt mänguasja käest tõmbas ja kui see tema tooli peale istuda julges, siis tõmbas tooli lihtsalt alt ära nii, et poiss vaibale pudenes...), aga nüüd siis sai õitsele lüüa ;)

mõtlen siin nüüd, et mida teha esmaspäeval - jätta koju mossitama, kui teine laps aeda läheb (reedel ta solvus südamepõhjani, et õde üksi minna sai ja tema pidi koju jääma) või viia ka? seal ju nagunii kõik köhivad-tatistavad. vaatame homse õhtu pealt, kui ainult veidi köhatab veel, siis ikka saab minna.