sõda hakkab lõppema

vähemalt meie pere jaoks :)
eile sain teate, et rahuvaövajad on tagasi baasi jõudnud ja jäävad sinna kuni kojusõiduni. see tegi mu südame kohe poole kergemaks ja meele helgemaks. õigupoolest viimase tekitas küll telefonikõne mehelt.
need satelliidid on ikka veidrad - kord kuuled nagu kõrvaltoast, siis jälle maapõhjast. seekord oli nagu suht hea, ei pidanudki ootama, kuidas su jutt läheb kosmosesse, sealt afgaani, siis vastus kosmose kaudu minuni.
kõige parem selle kõne juures oli teadmatuse lõpp. ma ju olen selline, kes kõike alati teadma peab, olgu uudis milline tahes. nüüd siis tean, et millal, kuidas ja keelega juhtus. minu mehega juhtus ikka ka. mida mu süda juba ette aimas, kui ta ütles, et tead, üks asi oli ikka veel. aga sellest praegu ajalugu vaikib tema ema närvide heaolu pärast. eks me hiljem serveerime seda kuidagi rahulikumalt ja kindlasti pärast seda, kui ta on oma silmaga veendunud, et pojaga kõik korras on.

nüüd ongi nädal veel ja siis nad juba lendavad. ja siis lendan mina, lennujaama ;)

kassiteema lõpetuseks

panen üles mõned vahvad ülesvõtted Lordi esimesest eluaastast

kassi-isand ilmus välja :)
nüüd magab nii et kõrv ka ei liigu. oli teine puhas ja kuiv ja üldse mitte konkurentide küünejälgi täis. küllap oli ikka kuskil kinni.
kui hommikul tuppa sai, siis sõi natuke ja puges sülle, pai nälg oli tohutu :)
ta on ikka niiiiiiiiiii armas!

katsejänes

mis te arvate, kas ma sain täna shoki, kui rahuvalve kaplan mulle helistas? sain - süda hakkas peksma ja jalad läksid nõrgaks selle aja peale, kui ta rahulikult ja hästi aeglaselt seletas, kes ta on. õnneks muidugi oli tal hoopis mingi muu jutt, mitte see, mille pärast missiooni ajal tavaliselt peredele heistatakse. tahtis andmeid kontrollida ja mingit kirja mulle postitada.

ja mul on mure: kass on kadunud, juba üle ööpäeva. tunne aimab halba, aga ei taha ära sõnuda. ma olen teda lõputult kiisutanud ja kõrvaltänavad läbi käinud, ei midagi... nüüd kardan, et ta on kuskil kinni, kuuris või mingis muus hoones. hirm on sellepärast, et sügisel pannakse osad hooned kevadeni kinni ja kui mu kassike seal sees on, siis :(
nii kurb on praegu, ta ju mu ainuke lohutaja. eile õhtul ei saanud undki, ta nurrub mul tavaliselt kõhu peal ja nurub pai seni, kuni tule ära kustutan ja magamisasendi sisse võtan. siis läheb jalutsisse ja laulab mulle unelaulu. tahan teda tagasi!

huligaan

mingi naljakas kampaania on alanud "sõidan reeglite järgi." aga kuidas üldse tänases liiluses saab sõita reeglite järgi??? mina küll ei saa, ausalt ei taha ka. sorry, olen juba kord selline rumal.

toome siis mõned näted, kuidas ei ole võimalik reeglite järgi sõita:
- maantee, keegi uimerdab 70-80ga, mina pean temast mööda saama. ainuke võimalus on möödasõit vastassuuna vööndi kaudu, kuna meie teedel pole kaht ühesuunalist sõidurida. kõige parema tahtmisegi korral ei leia vaba teelõiku, kus saaks kellestki vaikselt 90ga mööda ujuda nii, et keegi vastu tulemas ei paista. ja siis veel see tegelane, kellest möödasõitu teed, leiab ka äkki gaasipedaali üles :(
- kui ma linnas sõidan 50ga, siis... noh tegelikult midagi ei juhtu, aga teatud tegelased vilgutavad tulesid, et mis sa passid ja mulle endale tundub, et ma seisan.
- ülekäigurajal ei saa inimest üle lasta, kui ta krt ei taha minna - passib ja seisab ja siis hakkab nagu minema, kui oh ei! seisatab keset teed jälle. teate, kui ma juba hoo maha võtan, siis võiks minema hakata, ma ei sõida ju teist siis üle!!! see ajab mind jummala turri küll, kui nad lihtsalt tee peal molutavad. mitte et mul kiire oleks, aga kui ma ise sebral teed ületan, siis ikka kõnnin üle tee ära, mitte ei unele seal või arva, et seisev auto äkki mind rünnata otsustab. eriti kehtib see vanamuttide kohta.

kui mul ei oleks juba liiluspolitsei kuisteks tagaaknal "hundi süda sees", siis paneks "sõidan tunde järgi"

ja ma ei kujuta ette mis siis juhtuma hakkab, kui mu mees ostab turboga auto.
tõenäoliselt saab minust vanamuttide hirm ;)

kargelt ilus

külm on siiamaani niimoodi vaikselt hiilinud, et pole arugi saanud, täna siis lahmas täiega, 15 min sulatasin autoaknaid. tore on see, et mu amplilill on endiselt VÄGA ilus, täisõites ja vohav. külm pole siiani kallale saanud. ta on hästi maja juures, umbes 2 m kõrgusel maapinnast.
mingi hetk (arvatavasti 3 n tagasi) ostsin ära kanarbikud, et sinna amplisse talveks istutada. et oleks sellised ilsad tutid lume alt välja paistams. päris tühja kohta ka nagu ei taha. ootasin ja ootasin, lõpuks istutasin nad ikkagi peenrasse. tuleb välja, et see oli ülimalt õige tegu, sest nagu ma ülal kirjeldasin, on ampel veel täiselujõus ja ei ilmuta mingeid märke õitsemise lõpetamisest :)

kuulge, kas kellelgi keeratava kaanega purke on üle? sobivad 0,5 ja 0,7 liitrised. ma täitsin viimased eile kõrvitsaga. aga see oli väike nunnu, tulemas on veel selline hästi pirakas, mida ei jõua õieti süllegi võtta. võin ise järgi tulla, vabalt! heameelega lausa ;)

Lordi on lahe

mu kass on tõeline hiirekuningas - mina istun arvutis, tema lamab arvutihiire peal. ise nurrub nii uhkelt, nagu oleks just saagi koju toonud mammuti või mingi sellise suure eluka kujul :D