nutt ja hala või midaiganes

peaks midagi kirjutama, aga ei tea mida.
tean ju ka, aga ei taha seda kogu maailmaga jagada. või õigemini pole siin veel midagi jagada. kuigi tunne on hetkel suht kehv. ei teagi miks.

igatahes olen ma töölt vabastatud määramatuks ajaks. see iseenesest on hea, isegi väga, ainult et kodus tahaks olla...

see ei ole ju ülepingutamine, kui inimene on 1 x üle mitme kuu pool ööd üleval, sest oli sünnipäev (millele ei saanud minemata jätta) ja käib korra ühe päeva Tartus? ei ole ju? eriti minuvanuse ja muidu suht terve inimese kohta. aga tuli välja, et on.

E.

P.S. täna pidi haiglasse oma voodi kaasa võtma, sest kõik voodikohad on täis.
P.P.S. kui normaalsel isikul haiglas või arstide läheduses vererõhk tõusel nii umbes kahekordseks, siis minul langeb. sellega võib põhjendada ka uimast olekut ja kohinat peas.

HEAD SÕBRAPÄEVA!

armastus on valus?

kõik on ümberringi nii kurjad ja pahurad või kurvad ja õnnetud. ei saagi aru, miks. ma ise olin ka eelisel nädalal selline. ehk on sel seos ärajäänud talvega, valguse puudusega. kui lumi on maas, tundub kõik ikka puhtam ja kenam. üksindus on vähemalt valgem, niimoodi mulle kunagi paistis teistpool kuud...
aga jah, kurb on kuulda, kui sinu jaoks tähtsate inimeste elud on sassis. kuidagi ei saa aidata ka, sellistest asjadest peavad ikka asjaosalised ise välja tulema. või siis eesmärke muutma ja suundi. öelda on kerge, ma tean. samas selline ühe koha peal tammumine ei anna muud, kui jalgealune muutub vesiseks ning vajud üha sügavamale, kuniks on sootuks võimatu välja rabeleda.

vaatasin soome pealt mingit mõtetut suhtesaadet, selline psühhiaater stuudios värk oli. ei olnudki nii mõtetu tegelt, minu jaoks oli point selles, et tõdesin veelkord, kuivõrd õnnelik ma oma suhtes ikka olen :) ja see on hea, lõpmata hea. teate, mis kõige parem on? aga see, et me mõlemad oleme õnnelikud, ausõna! hea tunne on praegu. teiste elu keerdkäigud panevad mind alati enda elule mõtlema ja väikesed murepilved kaovad kohe, sest need ei mängi rolli, lihtsalt tuleb oodata tuult, mis nad minema puhub.

ei kujutagi ette, millised sõbrapäevad seekord tulevad. ikka jube on küll, kui see kõik ei tule südamest, mida kombeks öelda on. tegelt on nõme, et mingil päeval aastas sa mõtled oma kallitele inimestele või teed kaaslasele kingituse. meil õnneks nii ei ole, ikka siis ütlen, kui tunne peale tuleb, et elu on ilus just koos Temaga.

get off the track, Veerpalu is back!

Jaagu minek oli super, aga Baueril on lihtsalt tiivad, sinna pole midagi teha.
ülilahe oli muidugi. mõned pildid illustreerimiseks.







meie kass samal ajal

I'm a midnight!

You are darkness and moonlight and a sky full of stars. You're nocturnal, but not in a lonely way. You are the moment when an unbelievably good rock show goes into its third encore. Just when everyone starts to wonder if it's finally over, the band runs back on stage and starts another song. You are the time of night when everybody knows it's getting late, but nobody wants to go home. You are the smoke machines, still going strong, and the stage lights that make that smoke glow blue and red. You are the warm mass of people singing along in unison, the sweaty rockers, the guitar solo, and that split second when you could swear the lead singer looked in your direction.

roosamannavaht

kas teile tundub ka, et hästiunustatud vana on see kõige õigem uus?
mulle tundub, eriti kui mõelda tagasi kooliajale ja magustoitudele. millest selline teema praegu, aga sellepärast, et meil on kodus veel pool potti roosamanna vahtu alles :P isver kui hea see ikka on! me sõime eile end oimetuks. pärast oli ikka suht raske olla. aga nii juhtub, kui ammu pole saanud ja hiiglama hea on.
teiste lapsepõlvest meenuvate suurköökide jaoks lihtsalt valmistavate magusroogade kohta võin sama öelda - piima-, karamelli- ja kakaokisellid ruulivad. ja neid on palju kergem seedida ka kui mingeid kooke või shokolaade.

aga üks asi, mis mulle ei meeldinud lapsena ega nüüdki on mannapuder kiselliga, külmavärinad tulevad peale, kui sellele mõelda. paljudele tekitab sama tunde saiavorm, õnneks mina hiilisin selles alati kuidagi ära. no aga see puder, oh õudust! koolis keedeti see alati millegipärast põhja, eks! ma alati mõtlen, et kui kodus miski põhja kõrbeb, siis teed uue, aga lasteasutuses on ikka nukker küll, kui kokk on hooletu ja selle all peavad kõik pidevalt kannatama, sest 500-le lapsele mõeldud putru just ühe liigutusega ära ei viska, kui see põhja keeb.
ja lumepallisupist pole ma ka kunagi aru saanud...

veeloom ikka

suurematsorti kõrvahädad ületatud, mis kestsid terve aasta, otsustasin, et lähen jälle oma lemmikkeskkonda - basseini. oi küll see oli hea :) ma olen ikka hüljes, pole midagi teha ;) ja suureks rõõmuks pidin tõdema, et jõudsin kõik kaasa teha (vesiaeroobikas käisin noh) ja harjutused olid suht meeles. jalalihased ei öelnud üldse, et pidur-pidur! me pole terve aasta midagi teinud, aga käed nutsid küll natuke. põhiliselt "nuudli" vettesurumise harjutuste kompleksi peale. aga ära kannatasin, selline hea tunne tuli jälle.
tore oli tõdeda, et hinna-kvaliteedi suhe on endiselt hea ja et trenn on 10 min pikemaks veninud :))) milline rõõm.

õhtul, pean küll tunnistama, oli kell pool 11 tunne, et vähemalt südaöö on. selline väsimus oli peal. uni tuli hea ja oli hea. nii vähe on õnneks vaja, eks!? kui nüüd kõrvad ka vastu peavad, oleks imetore. aaa, praegu on paremas ninasõõrmes hoopis kohutav nohu, teises, ei midagi. väga veider, esmakordne kogemus.