ülevaade seenemetsast

mets oli olemas, seentega nii ja naa. ega kurta ei saa tegelikult, sest kaks 10-liitrist ämbrit on suht ok kogus, eriti siis, kui need ka sisse tegema peab. rohkem ei oleks kuidagi viitsinud puhastada-keeta-purgistada.
aga jah, seekord oli nii, et lähimetsades oli rohkem saaki, kui kaugemal. kõigepealt läksime mehega muidugi kukeseeni otsima, sest me oleme sel aastal korra juba kõhu neist täis söönud. oli teisi ka, aga hooaeg hakkab lõppema. leidsime sealt hoopis mingid riisikad. millised, ei tea. aga söögiseened nad olid ja koju me nad tõime. (peab ikka seeneraamatu ostma). meie kaugemas seenemetsas oli 4 autot juba ees, kuid me kõik jäime suht pika ninaga - männiriisikad ei ole veel sambla alt nina välja pistnud :( mõni ikka oli ka, aga väikesed alles. korjasime siis lohutuseks punaseid pilvikuid ja kolistasime mööda külateid kodu poole tagasi.
metsas on niiiiii mõnus!

Riia mu arm

jah, ma käisin Riias :) küll hetkeks ja läbisõiduga, kuid siiski on see mu lemmikumaid lähipealinnu. Tallinna vanalinn ja üldse kogu linn on kuidagi rõhuv ja sünge, Riia aga väga ilusaid vanu maju, mõnusaid parke ja mõtteid täis. vanalinn on eriti armas, seal jalutades ei teki kunagi tunne, et tahaks ära - ikka veel sooviks olla ja avastada. eks oma osa mängivad ka noorepõlveseiklused seal, aga ikkagi, ilus linn on.

põhjusmõtteliselt käisin seal korraks täna öösel, sest viisin vanemaid lennujaama (nad hullukesed sõitsid USA-sse sugulastegele külla) ja tulin kohe tagasi ka.

Riias on üks asi, mis sealse võlu ära rikub - öö läbi töötavad valgusfoorid... aru ma ei saa, linnas on kokku öösel 10 masinat, aga kõik, kõik! foorid töötavad. isegi äärelinnas. neil on ju foore samatihedalt või veel rohkem kui Tallinnas Vabaduse pst.-l. nii ma siis seisin seal üksikuna ja ootasin mingi 10 min kindlasti kõigi taga kokku, et minema saaks. selles mõttes annab väikelinnas elamine kindlasti silmad ette.

ja ma pean kiitma meie GPS-i, ta sai hästi hakkama. Jaagup noh ;) Loviisat pole veel proovinud, aga küllap ta ka suunda juhatada teab. vahepeal sõitsin Jaagupi andmetel ca 20 km mööda põldu ka, sest ühest linnast (mille nimi mul muidugi meelde ei tule, ag ta asub enne Riiat mõnikümmend km-t) on ehitatud möödasõidutee, aga Prestigio kaardid seda veel ei tunnista. küsis teine ühtepuhku, et kas seadistan uuesti või pööran ümber? maruvahva :) koju jõudsin ilusti, kuid see sügisene udu oli ikka päris jube. loodan, et kui nad oktoobris tagasi tulevad, siis uduviirud kadunud ja paistab meeldiv sügispäike. loota ju võib, eks!

Tõehetk WTF?

eile see siis algas. uskumatu saade mu meelest. ikka suht haige inimene peab olema, et sinna minna ja veel haigem kaaslane/perekond, kes sul sinna minna laseb. olin täiesti hämmingus. mul ei ole just palju luukeresid kapis, aga sellisele mõttele, et oh lahe! lähen saatesse, ei tuleks miljoni aasta kestel ka.
iseenesest lahe ju vaadata, kuidas inimeste elud saates purunevad, aga see pole paraku minu koogitükk... miljonimängus on ikka oluliselt lihtsam 10000 peale jõuda. vähemalt eneseväärikus jääb alles. seal ei saa ju väita, et tulles mul polnud midagi, kui raha kaotan, olen samas seisus. arvamus sinust kukub ju kolinal kokku, mismoodi sa siis samas seisus oled huvitav?
kusjuures hull tünga tegemine saate formaadi poolt ka - võite vajutada nuppu, kui tahate küsimuse vastamisest pääseda. no ja siis tuleb selle asemel veel hullem küsimus, mis on otseselt seotud eelmisega ja annab vastuse nagunii ära. vaesed vanemad ma ütlen.
tõenäoliselt oli avasaatesse valitud ülimalt puntras eludega pere, et vaadatavust skoorida, aga ikkagi, jube julm.
mängime parem Aliast või Eesti mängu, eks ;)

unetu

juhtus midagi koletut - mul polnud üksöö und. kohe kole oli olla, alles mingi kell kaks vajusin ära. ma olen ju tuntud kuldmagajana. kui pea patja puudutab, siis uni ka kohe tuleb. kui 5 min pärast veel ei maga, siis juba hädaldan, et und pole. vabalt võib pärast tööd 2-3 h magada, siis veits üleval olla ja siis terve öö jälle rahulikult tududa :) ja nüüd istusin ma voodis väherdes üleval mingi 4 h. uskumatu! analüüsisin läbi kõik päevasündused, no ei olnud midagi põrutavat ega ülemäära emotsioone tekitavat, et magama ei peaks jääma.
igatahes, see oli kole kogemus ja mul on südamest kahju kõikidest unetutest!

mängime!

sel aastal juhtus täiesti ebatraditsiooniline asi - mees ei kinkinudki mulle mõnda üliasrmast iluvidinat, vaid mängu. ja-jah, just mängu - EESTI. teate ju küll, see laulamäng, kus on 6-valdkonna küsimused ja vastavalt ruudule sattudes tuleb ühele neist vastata. point on koguda kõikide valdkondade kaardid.
sõpradega ümber laua istudes sai selgeks, et ma olen täielik ajukääbik ja ei tea Eesti kultuurist ega ajaloost absoluutselt mitte midagi... eriti kui ümber laua istuvad 2 ajaloolast ja kultuuritibi ;) nalja sai muidugi palju, eriti siis, kui mu abikaasale sattusid küsimused parfüümide, vouge'i või Kolja kohta. kes oli Kolja ja miks selline küsimus pakist üldse välja tõmmati, jääb arusaamatuks.

kui kõik need 2500 küsimust meelde jätta, siis võiks vist peaaegu minna "targem kui 5B" saatesse.

huvitavaid fakte: siilid sünnivad valgete okastega, Eesti kõige põhjapoolsem linn on Loksa, Eesti jalgpallikoondis ON osalenud olümpiamängudel.

märka mind ka ;)

on parim, et Eesti taasiseseisvuspäev on just samas kandis, kui mul sünnipäev :) eriti sel aastal. öölaulupeo tõttu ikka. kestvad ovatsioonid, eriti koorilaulude kohta. kirjeldada kõike seda ei saa, kuigi väga tahaks. hea oli olla ja ilus. südames oli ja on soe-soe, sest eestlased on ikkagi oma rahvuse ja riigi üle uhked, olenemata tarbimisühiskonna võidujooksust. selle üle on mul siiralt hea meel, et inimesed on ilusad ja head :)

salakokk?

hmm... mu mehest on saamas salakokk. kui te teda tunneksite, siis te imestaks. mina ka imestasin. asi algas kõik sellest, et töökohas jagati ühikatubasid, kus on mõlemal üks tuba ja kahepeale köök ja muud ruumid. selgus, et köögis on olemas pliit ja külmik ja kraanikauss. mehed ostsid muidugi kohe mikrouuni, et ei-ei, nemad küll süüa tegema ei hakka ega oskakski, ainult soojendavad. ja mida minu kõrvad peavad kuulma! kohe sissekolimise järgselt viidi kohale taldrikud-tassid-kausid, seejärel küsiti, millist panni osta. ka pott oli siginenud. ja nüüd, kas teate, helises mul üksõhtu telefon ja hakati uurima, mida ikka prae sisse panna, et parem tuleks :P naljamehed, ma ütlen. ise räägivad, et ei oska munagi praadida, aga tegelt kokkavad salaja. eile uuriti, kust saaks sellise sõela, mis meil kodus on...
loodan, et kaugesse tulevikku jääb aeg, kus mees maitseb kooki ja teatab, et selle või tolle aine lisamisega tuleks ikka veel parem. või tegelt, võiks kiiremini tulla, siis saan mina teleka ees logeleda, kui mees köögis kokkab ;)