musta pori näkku

väike raamatukommentaar siis
Mihke Raud on Mihkel Raud. midagi taolist ma temalt ka ootasin pärast kõiki neid kordi populaarses talendisaates süütute laste peale karjumist. räige värk tegelt. eile just lõpetasin lugemise ja mul on siiralt hea meel, et ma seda teost endale ei ostnud. liiga paha maitse jäi suhu (mis pole ka ime, kuna raamatus oli naise suu ainult ühe asja jaoks välja mõeldud...).
muusikaringkonnad kindlasti arvavad sellest enesepaljastusest teistmoodi kui tavainimene, aga ikkagi tekkis mul küsimus - milleks see? võibolla tõesti on hea kõigile ära panna, sealjuures endale, aga lõpuks tõdeda, et teie olete joodikud edasi, aga mina, vaat mina! olen puhas. see muidugi ei tähenda, et Raud kokat või midagi taolist ei tee...
ja ikkagi oleks ma oodanud enne oma vanemate siitilmast lahkumise ära, kui sellist raamatut avaldama oleks hakanud. ausalt!
ja millest see raamat siis rääkis? tegelikult mitte millestki. see on järjekordne " tegime bändi-jõime end oragaks-saime suureks" raamat. arvan, et meile kõigile on taoline elu rohkemal või vähemal määral tuttav. vähemalt mina olen seda pealt näinud ja nooruses ka mingeid sarnaseid asju läbi elanud. mastaabid on ainult erinevad ja minu raamatus ei oleks nii palju tuntud nimedega eputada võimalik.
loodan siiralt, et Hardi ja Roald olid selle kirjatükiga päri. Kojamees kindlasti oli. Mõnes mõttes ma nüüd ootan, et need vennad ka miskit paberile panevad ja kaante vahele ajavad, saaks õigema pildi.
lugemiseks oli muidugi hea - tekst lippas kiiresti (kui plaadiümbrise inimeste kirjeldus välja jätta), lood olid vürtsikad ja paljastusi jätkus. nalja saab üksjagu. minu isiklik lemmik on tarretunud piiritus IRW!!!

mmmõnus

soovitus: ärge jooge 4 kuud kohvi ja siis võtke üks väike tassike HEAD kohvi. uskumatu, kui väikesest maitsenaudingust võib hea hakata ;) aga jah just umbes niikaua ei ole ma kohvi joonud. nüüd siis ei pidanud vastu, põhiliselt küll seetõttu, et rasedad ümberringi siin kõik joovad kohvi. ma ei lase sel harjumuseks saada, kindlasti mitte.

on veel üks maitsenauding, mida hetkel kahjuks nautida ei saa - valgehallitusjuust. no ja üldse igasugu hallitusjuustud. aga brie-st olin ma enne sõltuvuses, seda kohe pidi natuke saama iga mõne aja tagant. ükspäev vaatasin mingit juustu- ja veinisaadet ning pidin teleka lihtsalt välja lükkama, sest nii vastupandamatu isu tuli :(

jube jama tegelt, et neid toiduaineid nii palju on, mida tarbida ei või. varem oli ikka palju lihtsam, häid asju lihtsalt polnud saada ja seega ei saanud need sulle ka ohtlikud olla. kui maks välja arvata, siis kõik keelatud asjad on head.

elumere lainetel

väike hetkeseisu analüüs:

• rasedus on seal maal, kus ma ise väga tunnen pükste väikseks jäämise tunnet, aga kõrvalseisjad veel väga aru ei saa. peamiselt küll minu isikliku keha tõttu. kolleeg siin näiteks on juba ammu ametlikult kõigi silmis rase, kuigi tal on täpselt 1 kuu enne mind tähtaeg. aga kõhnuritega juba on kord nii, et midagi pikalt varjata ei saa ;) ei teagi, kumb variant parem on. mulle praegu meeldib.
• minust veerevad üle kõikvõimalikud tundmused ja tundekesed, millele ei oska nime anda ja raamatus ka ei täpsustata, kas ja mis ja miks. no näiteks mine võta kinni, kas torkimine kõhus on gaasid, laste liigutused või ohu märk. ilusad laulud ajavad nutma. asjad, millele võiks reageerida, jätavad külmaks. tööl käimine on segav faktor, mille lükkaks rahulikult kõrvale ja jalutaks näiteks pigem mere ääres.
• kolmiktesti vastust pole veel, mis on äärmiselt piinav, sest tahaks ju teada, et kõik on korras.
• tööl on veel käia (kui mitte enam tänast tööpäeva arvestatda) veel 5 nädalat ja 2 päeva sellest aastast ja 1 päev järgmisest :)
• shokolaadiisu on meeletu! võtan vastu selleteemalisi kingitusi ;)

värviline

niisiis saab USA endale värvilise presidendi - ohhoo! pean muidugi mainima, et mina olen rahul. midagi imelikku on juhtunud, sest kunagi varem ma pole eelistanud musta valgele inimesele. aga mis parata, valge on lihtsalt liiga vana juba. samas Obama ellujäämine oma valitsusajal saab olema kindlasti vägagi küsitav, aga siiski, mulle meeldib. ja teate miks? aga sellepärast, et sealne neegrite nutt ja hala nende halva elujärje pärast saab nüüd põhjaliku võimaluse muutumiseks, kui enda rassi esindaja pukis on. kahtlusi on ka muidugi, aga tegelt on suht ükskõik, kes hetkel võimule saab, sest seis on suht kehv üle maailma ja kõik noored poliitikud ei ole nii osavad ja otsustuskindlad kui Laar omalajal Eestit reformides.
tänan tähelepanu eest kallid kaaskodanikud ;)

erilisus ennekõike ;)

Me ootame kaksikuid!!!
kuna tegemist on kahe lõvi-tähtkujust vanemaga, siis ei saa me olla nö normaalsed ja lapsi ükshaaval saada, ikka peab eriline olema :) Õnn on valdav, hirm hakkab taanduma, kuna mõte kahest beebist korraga hakkab tasapisi reaalsemaks muutuma. Ah et millal siis? kõigi eelduste kohaselt aprillis, aga kuna kaksikutel tihti isu enne kõhus istumisest täis saab, kui üksikutel, siis võib ka varem võibolla.
reaktsioonidest:
- ultrahelis voolasid mul pisarad kontrollimatult, ehmatusest ma arvan, aga rohkem ikka sellepärast, et kõik tundub kena ja terve olevat topelt... ise ma küsisin selle arsti käest, kas neid on ikka üks.
- mees istus pool tundi metsas kännu peal, kui talle teatasin (ei ole sõjaväelasest isal lihtne arstil kaasas käia, isegi nii oluliste uudiste puhul), kuidagi ei saanud uuesti liikuma
- ema minestas peaaegu ja veel nädal hiljem ei suutnud ta uskuda, et tema tütar saab kaksikud
- mehe isa ütles, et nüüd ongi hea lihtne, ühed kaksikud nüüd ja teised veidi hiljem (ei teagi mis see nüüd oli, praegu küll rohkem kaugemale ei mõtle, kui just need kaksikud)
- meie kaksikute nõiduja muheles omaette rahulolevalt (algas ta selle jutuga 4-5 a tagasi juba!)
- mehe sõber oli natuke aega vait ja siis lausus: "oota, ütle korra veel!"
- üldsõnaliselt on olnud kallistajaid, kiljujaid, ahhetajaid, ohhetajaid, kadestajaid ja rõõmustajaid.

Enesetundest:
- alguses oli uni
- siis tuli iiveldus, mis kestis 2 kuud! ei soovita kellelegi, sest söök oli mu vaenlane, ka toidulõhn või parfüümid või külmkapi ukse avamine kindlustas spurdi vetsu poole
- järgnes hirm ja haigla, kuna arstid kardavad raseda iga "veidrat tunnet kõhus" kaksikraseduse puhul. haigla oli igav ja mõtetu, kuna ma ju tegelikult teadsin, et kõik on korras
- nüüd olen jälle väsinud ja igasugu naljakate isudega: viinamarjad, melon, porgand ja juust on suured sõbrad, liha-kala ja rammusad toidud endiselt out

mis edasi saab?
noh, kaks voodit ja kaks turvahälli ja kaks turvatooli ja kaks vanni ja kahekohaline käru ja neli jalga-kätt-silma-kõrva-kõhtu-selga ning kaks vääääga ähmis väsinud vanemat ;)

elu on lill, kas pole!?

Glaw-fin-ger! Glaw-fin-ger!

jah tõesti-tõesti, nad olid jälle siin :) ülihea kontsert, ausõna! ja need, kes ei hinda taolist mussi, saaksid kindlasti oma eelarvamusi muuta, kui just Zacki lavalist esinemist vaatama tuleksid.
kui me esimest korda Rabarockil kohtusime, oli rahvast mingi 10000 ja katuseks taevalagi, seekord siis ca 200-300 nägu ja Rock Cafe intiimsus. mulle väga sobis. seekord jäi lava ees käik vahele, aga laulja otsustas ise mingi hetk, et tuleb saali tahaossa minu tooli kõrvale laua peale laulma... ja lauliski, terve laulu lõpuni, laskis rahval end katsuda ja ronis lavale tagasi :)))
Eesti peab neile ikka tõesti meeldima, sest kiiduavaldused olid lõputud ja ovatsioonid vastastikused mu meelest. klahvkamees veel teatas, et Zack ei räägi millegipärast kunagi super-publiku juttu sakslastele.
igatahes mina olen rahul ja ootan kannatamatult meie järgmist kohtumist ;)

Lordi vol. 100

jah, see postitus tuleb mu kassist. mis teha, kui ta selline on, et mitte ei saa kirjutamata jätta. igatahes on temas toimumas talvised muudatused - kasukas tiheneb, toidukauss tühjeneb, uni paraneb ja tuju halveneb (see viimane peaks küll kevade sümbol olema, aga ega mul päris normaalne kass pole ka). igatahes ükspäev me läksime riidu - olin teisel kõhu kenasti täis söötnud ja ta end ahju kõrvale toolile kerra tõmmanud. see tool on meil strateegiliselt tähtsas kohas - ühes kõike käidavamas nimelt - ja Lordile meeldib just seal peesitada, sest sealt on hea möödakäijaid käpaga äsada. nii ka seekord, nagu mööda läksin, sain käpaga! tal ei ole õnneks kombeks küüsi välja ajada, tavaliselt kostitab ta liikujat sellise tömbi käpamatsuga ja siis vaene kannataja peab teda sügama ja küsima, et miks sa nii tegid? mille peale vend end laialt sirgu lööb ja eeldab, et teda paitatakse. seekord aga, vana põrsas, kargas ta mulle kätte kinni ja hammustas! käsi on täitsa kriim kohe :( ja ma ei saa siiamaani aru, miks? ise ta ju alustas!
vot selline loom.
ja mu vanemad on ameerika-maalt tagasi :) nii tore, ma hakkasin end juba täitsa üksi tundma...
kass muidugi mängis solvunut paar päeva, siis aga andis alla ja lasi end sügada, paitada ja nurrus sõbralikult stiilis, et lõpuks ometi te tulite, ma pidin pidevalt ilma pai saamata elama ;)