ma siin vaatan, et mu mehe sõbrad/tuttavad/töökaaslased on palju rohkem uudiste vaevas, kui minu kaaskond. aga see on ainult hea, et minu telefon vahet pidamata ei helise. ei-ei, ärge mõistke valesti, võib helistada loomulikult, aga pole vaja karta, et ma teada ei anna, kui tähtsündmus toimunud on.
kaksikud ja nende sünd oli eile suur hitt - naljapäev oli ju. sugulased ikka nautisid oma mõtet täiega, et kõigile laiali saata teada Siina ja Miina sünnist... no anna abi! kuidas sai selliseid nimesid üldse tõsiselt võtta??? aga noh, püha lihtsameelsed. tervitan siinkohal Heikot, Elist ja Virgot :) kohe näha, et ühe pere lapsed. vahva igal juhul.
muudel teemadel ka: meie kass on tõeline hiirekuningas - ta on püüdnud täna priske hiire, eile hiiglasliku roti ja üleeile ühe varblase. toidan ma teda hästi, kuna kõik on kenasti terved, küll veidi nätsutatud. aga see rott oli ikka paras üllatus, see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiii suur. küll meil on tubli loom. küllap ta aimab minu paisuvat kõhtu vaadates, et midagi on toimumas ja ta peab oma eksistentsi kõvasti põhjendama ;) kusjuures ma ei valeta, kui see näriline oli mingi 1/3 meie kassi kaalust. on ikka jubedaid tegelasi linna vahel liikvel...
neljapäev, 2. aprill 2009
teisipäev, 24. märts 2009
hämming
viimasel ajal olen seoses koduse staatusega liialt palju telekat vaatama hakanud. ja see, mis sealt tuleb, on pehmelt öeldes hämmingut tekitav. mitu eestit meil siis ikkagi on??? 2 on kindlasti vähe. pakun mingi 3-4, sest ajuvabadus, mis inimeste suust ja tegusest peegeldub, on uskumatu!näiteid? aga palun. hetk tagasi oli uudistes lõik mingi suure toidupoe tuletõrjeõppustest, kus kõik lasti suitsu täis ja tsenaariumi järgi asi ikka põles. ukse peal seisis turvatädi ja üks muti pressis temast mööda, et ikka poodi pääseda. kusjuures suitsu tuli ja alarm möirgas ja inimesi sisse ei lastud. tädi siis väljus endast ja teatas, et tema on maalt ja tal on vaja poodi minna, muidu läheb buss ära. saate te aru??? tal läheb buss ära... ei ole ju normaalne. põhimõte oli selline, et las see leib olla natuke kõrbenud ja ühtlasi võib ka minu mantlisiil tuld võtta, aga poodi peab saama.
neid saateid on muidugi igasuguseid, mida ma muidu ei vaata. näiteks "võsareporter" või "kaua võib" on sellised üllitised, mille peale lihtsalt süda läheb pahaks. ei vaata seda kraami vist seetõttu, et kole on tõdeda, et eestlased on tõesti nii labased ja tõesõna lollid. kui ennast taolised ei ümbritse, siis võibki mõelda, et me oleme täitsa normaalsed, kahjuks siiski mitte. ma olen jälginud pühapäeviti Võrno-saadet. rohkem hasardist vist, et kui madalale inimene on valmis langema raha pärast. kusjuures pealtnäha täiesti normaalne inimene läheb sinna ja laob oma luukered kenasti ritta. pärast on veel õnnelik ka... samas võib see olla meeletu vabanemine, mina siiski eelistan oma elu keerdkäigud enda teada jätta ja usun, et olen selle läbi sama õnnelik kui nemad, väärikam aga kindlasti :)
ja nüüd see "võlast vabaks" saade. oh, mul pole kohe sõnu! uskumatut elu elavad inimesed. sms-laen selleks, et süüa ja kingitusi jõuludeks osta, 4000.- igakuine autoliising avariilise auto eest, millega sõita ei saa juba mitu kuud, raamatute tellimus ajal, kui eelarve on tuhandetega miinustes, jne. aga inimesed elavad nii ja süütundest ei pilgu silm ka. väikest valgusekiirt nägin selles, kui osalejal läks silm märjaks kasvõi hetkeks, kui ta adus, et tõesti ongi elu nii puntras ja et ta ise on selle supi kokku keeranud.
mul ei ole ühtki laenu ega liisingut. ma olen õnnelik inimene. aga kahju on nendest teistest, kolmandatest ja neljandatest eestidest, kes ei oska ega taha inimväärselt elada nii, et ei oleks hirm iga õhtu magama minna ja ust avada oodates seal inkassofirmat.
neid saateid on muidugi igasuguseid, mida ma muidu ei vaata. näiteks "võsareporter" või "kaua võib" on sellised üllitised, mille peale lihtsalt süda läheb pahaks. ei vaata seda kraami vist seetõttu, et kole on tõdeda, et eestlased on tõesti nii labased ja tõesõna lollid. kui ennast taolised ei ümbritse, siis võibki mõelda, et me oleme täitsa normaalsed, kahjuks siiski mitte. ma olen jälginud pühapäeviti Võrno-saadet. rohkem hasardist vist, et kui madalale inimene on valmis langema raha pärast. kusjuures pealtnäha täiesti normaalne inimene läheb sinna ja laob oma luukered kenasti ritta. pärast on veel õnnelik ka... samas võib see olla meeletu vabanemine, mina siiski eelistan oma elu keerdkäigud enda teada jätta ja usun, et olen selle läbi sama õnnelik kui nemad, väärikam aga kindlasti :)
ja nüüd see "võlast vabaks" saade. oh, mul pole kohe sõnu! uskumatut elu elavad inimesed. sms-laen selleks, et süüa ja kingitusi jõuludeks osta, 4000.- igakuine autoliising avariilise auto eest, millega sõita ei saa juba mitu kuud, raamatute tellimus ajal, kui eelarve on tuhandetega miinustes, jne. aga inimesed elavad nii ja süütundest ei pilgu silm ka. väikest valgusekiirt nägin selles, kui osalejal läks silm märjaks kasvõi hetkeks, kui ta adus, et tõesti ongi elu nii puntras ja et ta ise on selle supi kokku keeranud.
mul ei ole ühtki laenu ega liisingut. ma olen õnnelik inimene. aga kahju on nendest teistest, kolmandatest ja neljandatest eestidest, kes ei oska ega taha inimväärselt elada nii, et ei oleks hirm iga õhtu magama minna ja ust avada oodates seal inkassofirmat.
kolmapäev, 18. märts 2009
kolmapäev, 11. märts 2009
lastetuba vol. 2
nagu siin mitmed head sõbrad-tuttavad maininud on, olen ma koduse inimesena äärmiselt laisk ega viitsi üldse blogi kirjutada. proovin end parandada, aga lubadusi ei anna.
vahepeal on asjad niikaugele saanud, et tapeet on seinas ja voodid käes (ja koos), kummut paigas, ruloo laes, kardinad õmmeldud. lamp, mis mu meelest hiiglama armas on, ei ole veel lakke rännanud, aga lootused on eesootava nädalavahetuse peal :) tuba on muideks väga nummi! ma pean pilte üles panema, aga need vast ikka koos beebidega, seega hiljem.
veel lastemaailmast: riiete osas on vist piir juba kätte tulnud, sest Mari-Heiko pärandasid oma Mia Lota riided meile ja nüüd saatis Elis Iirimaalt ja veel terve kohvritäie asju, mida ma eile pool päeva imetlesin. jube armsad on ikka kõik asjad kahekaupa! nüüd oleks vast nali, kui ikkagi selguks, et mõni neist poiss on... eks siis tuleb roosalembene noorsand ;)
muidu on nii, et ma hakkan natuke ikka raseda kuju ka võtma. lõpuks, võiks öelda. aga sellist tunnet küll veel ei ole, et veeren. ega pikkadel seda vist ei tule ka.
seda peab ka kindlasti mainima, et mälu on kadunud, täiega! millest on väga kahju. ma kohe tunnen end juhmina, oma tavapärasest teravast mõistusest pole miskit järgi ja see on jummala tajutav mulle endale ka (ei kujuta ettegi, mis teised veel arvata võivad). kõige kurvem näide on kontsert, millel ma lihtsalt päevad segi ajasin ja pärast ikka väga kurb oli, kuna piletid olid olemas ja asi ise väga hea :(
kui nüüd tavainimese juttu rääkida, siis ma fännan täiega seda kevade tulemise värki - no et kõik nii veidralt vahva on ja et peaaegu hiirekõrvus puudele järgneb 30 cm lund. lahe!
vahepeal on asjad niikaugele saanud, et tapeet on seinas ja voodid käes (ja koos), kummut paigas, ruloo laes, kardinad õmmeldud. lamp, mis mu meelest hiiglama armas on, ei ole veel lakke rännanud, aga lootused on eesootava nädalavahetuse peal :) tuba on muideks väga nummi! ma pean pilte üles panema, aga need vast ikka koos beebidega, seega hiljem.
veel lastemaailmast: riiete osas on vist piir juba kätte tulnud, sest Mari-Heiko pärandasid oma Mia Lota riided meile ja nüüd saatis Elis Iirimaalt ja veel terve kohvritäie asju, mida ma eile pool päeva imetlesin. jube armsad on ikka kõik asjad kahekaupa! nüüd oleks vast nali, kui ikkagi selguks, et mõni neist poiss on... eks siis tuleb roosalembene noorsand ;)
muidu on nii, et ma hakkan natuke ikka raseda kuju ka võtma. lõpuks, võiks öelda. aga sellist tunnet küll veel ei ole, et veeren. ega pikkadel seda vist ei tule ka.
seda peab ka kindlasti mainima, et mälu on kadunud, täiega! millest on väga kahju. ma kohe tunnen end juhmina, oma tavapärasest teravast mõistusest pole miskit järgi ja see on jummala tajutav mulle endale ka (ei kujuta ettegi, mis teised veel arvata võivad). kõige kurvem näide on kontsert, millel ma lihtsalt päevad segi ajasin ja pärast ikka väga kurb oli, kuna piletid olid olemas ja asi ise väga hea :(
kui nüüd tavainimese juttu rääkida, siis ma fännan täiega seda kevade tulemise värki - no et kõik nii veidralt vahva on ja et peaaegu hiirekõrvus puudele järgneb 30 cm lund. lahe!
teisipäev, 17. veebruar 2009
lastetuba
mõtlesin kunagi, et lastetoa remont ja sisustamine saab üks lust ja lillepidu olema. sellisele mõttele sundis mind paljude lasteootel isikute kirjeldused, kuidas pesapunumise instinkt üle pea kokku lööb. hea küll, instinkt nagu tuli ja on ka, aga ega siis kõiki ideid ei saa teoks teha. miks siis ometi? aga sellepärast, et meie suurepärane kaubandusvõrk lihtsalt ei tule oma lubadustega netis reaalelule järele.
mingi hetk kirjutasin siin tapeedi hindadest. nüüd on mure voodite pärast. neid lihtsalt ei ole olemas laos ja see teine ladu, kust meie ladu tellima peaks, et too neid hetkel kolmandast laost sisse... mingite nädalate pärast ikka lubati õnneks. siis on veel madratsi küsimus. poes läks mul silme eest suht mustaks, kui kõik variandid kohusetundlikult müüja poolt peetud loengu alusel ära olin katsunud, sest seal oli lihtsalt nii palav. pean ütlema, et vahet eriti käe all tunda ei olnud. tõenäoliselt langesin reklaami ohvriks ja valisin kookos-tatar variandi, kuna see on kõige ostetavam ja saavad kohe otsa, kui kiirelt ei tegutse. hetkel on meil siis broneeritud 2 madratsit ja voodid, mida tegelikkuses poes ei ole. aga ma olen positiivse hoiakuga hetkel :) lastetoa lampide ostmine läks ju nii ladusalt ja saime soodukat ka veel!
kui siin poe-juttu juba sai ajama hakatud, siis käisime mehega nädalavahetusel Decoras, kuna seal oli mingi hull vaipade ale. mõtlesime siis, et lastetoas võiks ju kogu põrandat kattev vaip küll maas olla, sest need tegelased nagunii ei taha eriti põrandapinnast kõrgemal eriti püsida. no ei olnud sobivat, käisime kõik vahed kolm korda läbi. vaesed vaibapoisid, ma ütlen, neil ikka higi lahmas täiega ja majanduskriisist rahvast polnud tol päeval haisugi, sest osteti ikka tõsiselt suuri rulle. meie ikka ka, peab väikese häbiga tunnistama. tegelt, mis häbi, ei ole siin midagi! vaja oli meie voodi ette ka ju midagi sellist, millele oleks hommikul hea soe, pehme ja mõnus jalgu lükata. saimegi :) müügihulluse tagajärjel saame vaiba kätte mõne nädala pärast, sest see sõitis Tartusse ääristamisele. ma ikka olen varem Pärnus ka seda masinat kohanud, aga ju siis majanduslangus ei lase siia osta.
igatahes pesa hakkab valmis saama. eks peab ju ka, kaksikud hakkavad ka valmis saama :)
mingi hetk kirjutasin siin tapeedi hindadest. nüüd on mure voodite pärast. neid lihtsalt ei ole olemas laos ja see teine ladu, kust meie ladu tellima peaks, et too neid hetkel kolmandast laost sisse... mingite nädalate pärast ikka lubati õnneks. siis on veel madratsi küsimus. poes läks mul silme eest suht mustaks, kui kõik variandid kohusetundlikult müüja poolt peetud loengu alusel ära olin katsunud, sest seal oli lihtsalt nii palav. pean ütlema, et vahet eriti käe all tunda ei olnud. tõenäoliselt langesin reklaami ohvriks ja valisin kookos-tatar variandi, kuna see on kõige ostetavam ja saavad kohe otsa, kui kiirelt ei tegutse. hetkel on meil siis broneeritud 2 madratsit ja voodid, mida tegelikkuses poes ei ole. aga ma olen positiivse hoiakuga hetkel :) lastetoa lampide ostmine läks ju nii ladusalt ja saime soodukat ka veel!
kui siin poe-juttu juba sai ajama hakatud, siis käisime mehega nädalavahetusel Decoras, kuna seal oli mingi hull vaipade ale. mõtlesime siis, et lastetoas võiks ju kogu põrandat kattev vaip küll maas olla, sest need tegelased nagunii ei taha eriti põrandapinnast kõrgemal eriti püsida. no ei olnud sobivat, käisime kõik vahed kolm korda läbi. vaesed vaibapoisid, ma ütlen, neil ikka higi lahmas täiega ja majanduskriisist rahvast polnud tol päeval haisugi, sest osteti ikka tõsiselt suuri rulle. meie ikka ka, peab väikese häbiga tunnistama. tegelt, mis häbi, ei ole siin midagi! vaja oli meie voodi ette ka ju midagi sellist, millele oleks hommikul hea soe, pehme ja mõnus jalgu lükata. saimegi :) müügihulluse tagajärjel saame vaiba kätte mõne nädala pärast, sest see sõitis Tartusse ääristamisele. ma ikka olen varem Pärnus ka seda masinat kohanud, aga ju siis majanduslangus ei lase siia osta.
igatahes pesa hakkab valmis saama. eks peab ju ka, kaksikud hakkavad ka valmis saama :)
teisipäev, 3. veebruar 2009
kodus
kannan ette, et õudused on selleks korraks lõppenud, olen kodus :)
mind on terveks või normaalseks rasedaks tunnistatud. kõik sümptomid käivadki kaksikrasedusega kaasas ja mida ma siin üldse kaeblen. see olevat täiesti normaalne.
nii et ärge pange mind tähele.
mind on terveks või normaalseks rasedaks tunnistatud. kõik sümptomid käivadki kaksikrasedusega kaasas ja mida ma siin üldse kaeblen. see olevat täiesti normaalne.
nii et ärge pange mind tähele.
pühapäev, 1. veebruar 2009
räägime "toidust"
ma mõtlesin, et enne uneaega pajatan teile mõne loo haigla menüüst. iseenesest midagi toredat rääkida pole, aga noh, praegu siis sellest, mis siiani on olnud. seda ei tasu üldse mainidagi, et kogus on väike, eriti ühe raseda jaoks ja haigla kohvik/kiosk teenivad ikka kõvasti nälgivate patsientide pealt.
reede:
õhtu -2 kartulit, hapukoorekaste sibulaga, kuivanud heeringaviil
laupäev:
hommik - 4-vilja puder (maitsetu), kohv, vorstisai - suure koguse suhkru lisamisel pudrule tekib sellele mingigi maitse. aga veega keedetud puder on nagu ta on.
lõuna - ühepajatoit 2 viineriga, kollane kisell tassis - see, mida nimetati ühepajatoiduks oli tegelikkuses mingi hall löga peamiselt kapsast, kus oli ka mõni tükike kartulit ja porgandit. kõik see oli üle valatud piimakastmega (uhh! jube!). maitse puudus täielikult. esimese suutäie järel tuli mõte, et läheks alla köök ja paluks kokal endal kõigepealt süüa, siis sunniks end ka. minust see jubedus sinna laual peale jäi. viinerid läksid loosi, nendel oli tavapärane jahusisaldus ja veidi lihamaitset ikka ka :) kisell, muide, oli hea.
õhtu - piima-riisisupp - täitsa söödav jällegi hulga suhkru ja soola lisamise järgselt. ma nagu ei saa aru, kas kokal on kohe eesmärk toit täiesti maitsetuna köögist välja saata. sellest ma saan aru, et soola saab igaüks juurde panna, aga ikka nagu tahaks ju kodus ise süüa tehes, et mingi maitse oleks. kiituseks pean ütlema, et hetkel ei ole ühtki rooga põhja kõrvetatud (mis muidugi ei tähenda, et homme hommikul selline üllatus mind ei või oodata)
pühapäev:
hommik - odra-kaera puder (jälle jummala maitsetu, ei läinud üle 3 suutäie alla), kohv, vorstileib (viimase sõin mingi kella 11 paiku, kohv jäi puutumata)
lõuna - kana-makaronisupp - nämma, ainult hapukoor oli puudu. kohupiimakreem.
õhtu - karulipuder kastmega ja väsrske kurgi viiludega! see kooslus oli päris mõnus. keefir oli hapu, mille tõttu viimased 2-3 h kõhus kõik keeras. loomulikult oli see keefir oodanud oma aega juba poole lõuna ajast siin korruse peal, muudkui soojenes ja hapnes. oma viga mul ka, kes sundis jooma? aga nii tahtsin natuke. ega pärast üht suutäit rohkem ei puutunud, aga kahjuks piisas :(
võib vist väita, et pühapäeval oli parem kokk või parem tuju. seda ka veel, et mingid ooted on rasedatele. noh väike puuvili ja mahl või tee ja saiake või juustusai. aga see on vist ainult rasedate eelis. seda, millest suured mehed näiteks ortopeedias või kardioloogias elavad, mina ei tea. küllap siis naised-sugulased veavad süüa.
siit moraal - haiglasse mitte sattuda või kui, siis täis kõhuga.
reede:
õhtu -2 kartulit, hapukoorekaste sibulaga, kuivanud heeringaviil
laupäev:
hommik - 4-vilja puder (maitsetu), kohv, vorstisai - suure koguse suhkru lisamisel pudrule tekib sellele mingigi maitse. aga veega keedetud puder on nagu ta on.
lõuna - ühepajatoit 2 viineriga, kollane kisell tassis - see, mida nimetati ühepajatoiduks oli tegelikkuses mingi hall löga peamiselt kapsast, kus oli ka mõni tükike kartulit ja porgandit. kõik see oli üle valatud piimakastmega (uhh! jube!). maitse puudus täielikult. esimese suutäie järel tuli mõte, et läheks alla köök ja paluks kokal endal kõigepealt süüa, siis sunniks end ka. minust see jubedus sinna laual peale jäi. viinerid läksid loosi, nendel oli tavapärane jahusisaldus ja veidi lihamaitset ikka ka :) kisell, muide, oli hea.
õhtu - piima-riisisupp - täitsa söödav jällegi hulga suhkru ja soola lisamise järgselt. ma nagu ei saa aru, kas kokal on kohe eesmärk toit täiesti maitsetuna köögist välja saata. sellest ma saan aru, et soola saab igaüks juurde panna, aga ikka nagu tahaks ju kodus ise süüa tehes, et mingi maitse oleks. kiituseks pean ütlema, et hetkel ei ole ühtki rooga põhja kõrvetatud (mis muidugi ei tähenda, et homme hommikul selline üllatus mind ei või oodata)
pühapäev:
hommik - odra-kaera puder (jälle jummala maitsetu, ei läinud üle 3 suutäie alla), kohv, vorstileib (viimase sõin mingi kella 11 paiku, kohv jäi puutumata)
lõuna - kana-makaronisupp - nämma, ainult hapukoor oli puudu. kohupiimakreem.
õhtu - karulipuder kastmega ja väsrske kurgi viiludega! see kooslus oli päris mõnus. keefir oli hapu, mille tõttu viimased 2-3 h kõhus kõik keeras. loomulikult oli see keefir oodanud oma aega juba poole lõuna ajast siin korruse peal, muudkui soojenes ja hapnes. oma viga mul ka, kes sundis jooma? aga nii tahtsin natuke. ega pärast üht suutäit rohkem ei puutunud, aga kahjuks piisas :(
võib vist väita, et pühapäeval oli parem kokk või parem tuju. seda ka veel, et mingid ooted on rasedatele. noh väike puuvili ja mahl või tee ja saiake või juustusai. aga see on vist ainult rasedate eelis. seda, millest suured mehed näiteks ortopeedias või kardioloogias elavad, mina ei tea. küllap siis naised-sugulased veavad süüa.
siit moraal - haiglasse mitte sattuda või kui, siis täis kõhuga.
Tellimine:
Postitused (Atom)