maa valge

selle aasta esimene lumi on nüüdseks nähtud. ei oodanud teist nii vara, ikkagi poolik oktoober alles, aga ta tuli siiski. hommikul olid põllud täitsa valged ja seda lume-moodi ollust tuli meeletu kiirusega tuuleiilide saatel aina juurde. nüüdseks on see kõik muidugi suland, aga vahepeal ikka keerleb jälle midagi valget akna taga. kõik traadid on ka koosolekut pidavate linnuparvede poolt hõivatud - väljalend vist läheneb minutitega.

talv tuleb

 nägin just esimesi lumehelbeid - prrrr... aga selline oli meie esimene talvevarustuse katsetamine :) hetkel nähtaval siis õuetrööbad. linnariided veel komutavad nukralt kapis ja nende väljatulekuks pole pikalt veel põhjust näha - me ju maainimesed ;)

talve indikaatoriks on nohu, ja mis on parem kui tilkuva ninaga vanaema sülle pugeda ja muinasjuturaamatut vaadata. kalli-kalli vanaema!!

jutu jätkuks

eelmise jutu lõpuks tehnoülevaatuse andmed ka:

Karina - 13,2kg, 86cm

Karita  - 12,3kg, 82cm

mega vahe mu meelest! kusjuures väiksem sööb palju rohkem, küsib tihedamini süüa, ei praagi pooli toite välja. muidugi on tema tegemised ja seedimine ja poole kiiremad, kui õel... seega numbrid on loogilised. 

kuna mu pooleteiseaastased oli arsti juures käimise ajaks endale jälle nohu hankinud ja ülipahurad, ei tulnud mul meelde pooli asju küsida (nõuda). iseenesest ei ole ju normaalne, et ei mõõdeta peaümbermõõtu ega vaadata kõrvu, vereproovist rääkimata. kopse kuulati ka ainult seetõttu, et ma soovisin. see, et ema väidab, et lapsed tunuvad normaalsed, ei tohiks olla piisav argument ühele arstile. aga on, ja nii need nõrkadest peredest pärit lastel igasugu terviseprobleemid liiga kaugele arenevadki, kuna ema-isa ei oska-julge-taha rääkida/küsida!

no mütsimõõdu võtsin ise, see on vastavalt 52 ja 50. seoses mütidega: läbisin Pärnu-nädalal kõikvõimalikud ja võimatud mütsipoed, aga nõutud eset pole lihtsalt olemas. räägin hetkel praeguse ilma peakatetest, mitte talvemütsidest. viimased õnneks ikka sain. no ei taha ju ka päris esimesi ettejuhtuvaid osta. kõik ei sobi talvevarustusega kokku värvi poolest ja iga tegumood ei istu pähe. rääkimata sellest, et kahte sarnast (ühesuguseid ei julge üldse nõuda) pole lihtne õiges suuruses leida.  igatahes on meil nüüd Huppa tuukrimütsid kolme tutiga :) aga need kauaotsitud k/s mütsid jäidki mul sealt linnast ostmata. pean tunnistama, et ühes küll leidsin, aga ma keeldusin välja käimast väikese tüki kanga eest 250kr./per müts! lasteriiete hinnad on USKUMATUD!!! ok, need olid Lenned (üldse mitte kõige kenamad), aga ikkagi, kus on loogika ma küsin? kombe maksab 700-1000 kr, müts veerand selle hinda... kinnastest ma saan veel aru - peavad olema vee- ja pori- ja külmakindlad, aga müts on suht lihtne teha ja ei pea iga päev 3 x vahetama ka, erinevalt kinnastest, mis pidevalt vett ja vilet saavad. selline värk siis. eile läksime Võrru lihtsalt toidumoona varuma ja ühest sellisest poest ostsin lastele vahvad õues trööpamise mütsid 49.90 lahe! ma väga rahul - kõrvad sees, ilusti ümber pea ja põskede, nöörid kenasti kinni tõmmatvad, nats rahvusliku vöökirja moodi mustriga ka :)

poolteist

tänaseks on mu tibulinnud saanud 1 aasta ja 6 kuu vanusteks. hetkel tundub, et see vanus ei sobi neile, vähemalt täna mitte - kuidagi väga virilaks kiskus see õhtu. ei tea, kas neile ei meeldinud see, et külalisi väga polnud või mis, aga midagi igatahes oli. käisid ju külas üks vanaema ja sõbrants Liis.

tegelikult tahtsin kirja panna, mis edusamme neiud teevad:

• selles ei ole midagi uut, et jooksevad nagu pöörased nii toas kui õues
• liivakastis teevad täitsa ilusaid kooke - täidavad vormi ja pööravad ise ümber
• titekiigu peal ei taha enam keegi kiikuda, ikka päris kiiku on vaja. alguses oli tasakaal ikka kehvake, aga nüüd juba isegi lollitavas seal peal :)
• veidikene on mõistust ka pähe hakanud tulema. selles mõttes et kui ikka keelata, siis umbes kolmanda korra peale saavad aru ja pahandust tegevad väikesed käekesed peatuvad, vähemalt hetkeks
• sõnu tuleb järjest juurde, täna püüdis Karita isegi "kardin" öelda :) mingid imelapsed nad rääkimise osas pole, kaugel sellest, kuid tasapisi ikka tuleb. jutu mõistmine on aga super juba. põhimõtteliselt saavad kõigest aru, mida räägitakse, kui rahulikult paar korda öelda, siis tuuakse näiteks mõni lelu või saabas või müts ka teisest toast kohale
• Karita sööb poole toidust ikka ise endale naha vahele. Karina hetkel jälle üldse ei söö (tal pole vaja ka, ikka hullult palju pikem on ta)
• Karita annab väga selgelt mõista, kui ta midagi ei taha: seisab otsustavalt ja raputab pead, ise sinna juurde vastavat häält tehes
• kalli, musi ja pai tahavad nad ka, kui hellushoog peale tuleb. peamiselt küll minu või issi käest, aga vahel tahab Karita õde ka kallistada, mida tema eriti ei taha. vahel harva ikka seisab õnnetult ja laseb end kaisutada :)

ja nüüd üks tõestus, et 1,5-sed on jummala asjalikud. on täitsa teada värk, et kirjutada tuleb paberi peale ja kui mõelda, siis peab vildikaots suus olema, tulevad paremad mõtted ;) ma küll püüdsin tüdrukuid ilusti pildile saada, et teha võrdluspilt poole aasta taguse ajaga, kus kleidid oli oi-oi kui pikad! aga no polnud tuju, mis teha. naiste värk...

Karina mõtlemas, Karita ristsõna täitmas

vaikimise saladus

saladus tegelikult polegi, proosalised põhjused pigem.

nimelt on mu esimene isiklik arvuti läinud läptoppide paradiisi vanadussurma tõttu ja tagasi teda sealt enam ei saa :( kahju, väga kahju! ta oli oi kui hea sõber ja kaaslane. nüüd siis otsin uut, mis mind pankrotti ei viiks, aga töötaks ikka ka samakaua, kui eelmine. see on mu suurim mure hetkel, seetõttu arvutihalaga alustasingi. pean siinkohal mainima, et mul olid ikka tõelised võõrutusnähud, kui netti ei saanud. seda võimendas vast kaugel-olek ka - tuttavaid-sugulasi pole, päev rutiinne, mees ööni tööl. mul mees tihtilugu räägib, et põnev saab olema see päev, kui internet kokku jookseb ja nii jääbki. mina muidugi ei püüa seda üldse ette kujutadagi, sest ilma netita ei ole võimalik elada. punkt.

hetkel olen lastega Pärnus käimas, sest abikaasa mängib Lätis sõda. no mis ma seal Setumaal ikka üksi konutan. igal juhul kodus on tore :) vanavanemad olid lastel täitsa meeles ja kohtumisrõõm suur.

täna muide, tõin meie majja esimesed rattad ;) need on ikka päris, sellised ise-vändatavad ja abiratastega, tiigripildiga ja puha. ise nad muidugi vändata ei suuda, aga kui lükata või tõmmata, siis on nägu kõrvuni ja nõutakse muudkui veel :D seda ei küsi keegi, mis häält minu selg selle peale teeb...

ise söömisest

olme suure vaevaga jõudnud faasi, kus mõni suutäis ikka laste enda käes olevate lusikate abil suhu ka jõuab. kummalgi, muide, on 12 hammast. tavaliselt näeb üks söögikord nii välja:

• lapsed tooli
• pudikad ette, käised üles
• lusikad kätte
• laual külge kleepuvad kausialused paika
• aluse peale toiduga kauss, mis kinnitub iminapaga ja ei liigu paigast :)
• kolmas lusikas mulle nende söötmiseks

te küsite, miks nii palju atribuutikat?aga vaat' kui oleks mingi tavaline anum, siis see lendab kohe vastu taevast...

kui kõik eelloetletu suure kisa saatel tehtud saab (kõht on ju jube tühi, peab kisama), siis püütakse paar suutäit suhu kühveldada. vahel see ka õnnestub :) kiidan ja innustan ;) pärast seda saavutust teevad nad näo, et kõht on juba punnis täis ja suutäitki ei mahu enam juurde. mina jään eriarvamusele. vahel tähendab see jonni, vahel antakse alla ja tehakse suu armuliselt veel ikka lahti. kuna ise kumbki rohkem süüa suhu panna ei viitsi, toimub hullumeelne lusikatega laua vastu toksimine, toidu lusika peale võtmine ja selle teise seina, vastu akent või õe poole lennutamine, käte toiduga kokku mäkerdamine, vahel ka endale pähe määrimine jne... muuseas mina keelan ikka ka, kuigi vahel on hetki, kus tuleb naeru alla suruda (ei taha ju, et lapsed näevad, et nende lollused on toredad). rohkem muidugi vihastan end roheliseks - olen ju vaeva näinud, neile kokanud ja siis ei tahetagi midagi :(

nälga neid tegelasi ka jätta ei saa, siis ei jõua seda vingumist ära kuulata...

sellised vahvad päevad mul siin. ilm keeras kah jälle ära, välja ei saa. muidu oleme ikka suurema aja õues.

lapsehoidjatest siin puudu ei tule - terve õu kihab, kui me laekume - on lausa võitlus, kes nendega tegeleda saab :) esimesel nädalal oli kõigil suur eufooria, nüüd jäänud mõned tüdrukud, kes pidevalt jännata viitsivad. arvan, et talveks saan endale tuppa ka mõne appi, kui neil vahepeal kõrini ei saa. lapsed on siin muidu täitsa toredad, mitte sellised ülbed ja uhked nagu linnas.

sai kinno

just-just :) Vastseliina rahvamajas tegutseb kino ja sinna ma eile sammud seadsin. vaatasin juba Pärnus, et oh-hoo, ongi kino, aga meie saabudes oli see alles suvepuhkusel. nüüd eile näidati Sex&Linn 2-te. suvel ma tahtsin väga seda vaatama minna, aga kuidagi nii kiireks kujunes, et ei saanudki. nüüd paar kuud hiljem sai ikka ära nähtud, hulk raha jäi ka alles. mis siin viga kinos käia, kui pilet on 25 EEKu. sedeli enda peal oli küll 1 rbl. ja kohaks oli mängitud hoopiski Põlvamaa, aga vahet ju pole.

film ise oli mu meelest parem, kui esimene osa. tegelt võiks selle kohta öelda kostüümidraama, sest hilbud olid neil ikka kohati lausa kohutavad... aga mida mina ka siis maailma lõpuks ilma moest tean, eksole!

järgmisel nädalal näidatakse Lelulugu3, selle jätan vahele ;)