talverõõmud

selle talve esimene sulaga tuli ka esimene lumememm :D Karina muideks kartis seda suurt valget elukat...

erinevalt kõigist teistest ei ole ma veel lund, külma ega isegi sulailma löga vihkama hakanud. ju vist selleks, et ma pole pidanud aja peale iga hommik õuet lahti kaevama või põlvini lumes tööle sumpama. meie põhilised trajektoorid on ju majadevaheline kringelring ja trepid. täna ajasin kummikud jalga ja asusime jälle teele. pean mainima, et mina olin meie kolmikust ainuke, kellel meeldis plusskraadilist õhku sisse hingata ja linnulaulu kuulata.  küll see oli kena vaheldus nina jopehõlma peitmise asemel! paarkümmend minutit hiljem katkes mõnus jalutuskäik kaksikute kakofoonilise kisa taha :( preilid ei saa kõndida, sest lumi valjub läbi ja kohati on libe. lombid on lahedad, aga loll emme ei luba sinna - u-uu-uuu-uuuuuu!!! jne. 

pildil olevast memmest ei ole tänaseks suurt midagi järel. esiteks oli meil mega tuul, mis ta suht kohe ümber puhus (issi kallis parandas küll ära) ja teiseks sadas vihma, mis memme silmnähtavalt kahandas. täna oli alles siis kaks alumist palli, millele keegi oli käbidest uue näo meisterdanud ja porgandi kinnitanud nii, et memmest sai kõva kutt ;-)

pühapäevale kohaselt sai kooki ka tehtud. sõime ja mõmisesime - hea oli :) mingid tunnid hiljem vedelesime mehega teleka ees suusatamist vaadates, kui tekib küsimus: miks on selline kahtlane vaikus? kuulen kahinat köögis. hõikan siis sinna, et mis teete seal? vastus kiire ja konkreetne: "mämm-mämm!" ja nii oligi!

Pätud

just nähtaval pildil olevate tegude tõttu on meie majas tavaliselt kõik toolid laua peale tõstetud. selle üle on meie duol küll väga kahju, aga pole parata, mind on siiski ainult üks.
täna õhtul käis aga suur uhke trakats maja ees müristamas ja kraapis kõik sulalume viimseni ära, isegi parkla tegi puhtaks :) nii et homme ei taha ma ühtki jorramist kuulda ja õuetuur tuleb kohe pikk-pikk-pikk!!!

1 a 9 kuused K-d

mõned märksõnad, mida niivanad lapsed mul oskavad, teevad, mõtlevad:

• aastavahetuseks omasid mõlemad tüdrukud 14 hammast per suu - lisaks lõikehammastele ja purihammastele on olemas ka alumised silmahambad. Karinal oli selline seis juba tegelikult ka 1,8-selt, Karital puges teine alles nüüd läbi. algul tundusid megalaiad hambavahed olema, aga nüüd hakkab rida veidi kobedamaks muutuma. ei tea, millal jälle mõni tuleb, hetkel tundub patiseis olevat.
• kui tüdrukud puuri panna ja kirevad hilbud üll riputada, siis annaksid papagoide mõõdu välja küll - ütle ette mistahes sõna, kohe tuleb nende versioon sellest järgi.  igasugu näo- ja  kehaosad on ilusti omandatud. 2-silbilised sõnad tulevad peamiselt õigesti, 3-silbilised on suht naljaka kõlaga, kui silbid omavahel segi aetakse, pikemate puhul toimub omalooming ;) issile pakuvad eriti elevust sõnad, mis tüdrukute suu läbi omandavad eredamaid varjundeid. vahel kisub ikka suht ropuks kätte ära... näiteid? aga palun - mõelge ise, mis tuleb välja, kui nad püüavad öelda "lumi" või "müts."
• meisritiitli jonnimises ja oma mina näitamises võib vabalt kätte anda Karinale. ta kuramus on ikka nii kangest puust, et vahel ajal lausa nutma (mind põhiliselt siis, endal ei tule tal ühtki pisarapoega)! ikka hull piiride katsetamine käib - ma räägin iga päev sama juttu: algul ilusti, siis resoluutsemalt, siis karjudes, lõpuks pean ikka ta ette maha kükitama, seletama, miks ma teda karistan ja viin ära teise tuppa rahunema. ta teab suurepäraselt, et juhtmeid ei tohi katsuda ega pliiti lahti keerata, aga vaatab otsa ja teeb vihuti!! no ei tahaks karjuda, aga ilma üldse ei saada aru. endast on vahel päris hale... Karita õnneks mõistab paremini. ju see peabki vahetustega käima, mõni aeg tagasi oli temaga palju raskem.
• viimaste nädalate jooksul on ööunega suured probleemid Karital. ta on hommikustest kaisusmõnulemistest maigu suhu saanud ja nüüd üritab öösiti minu juurde pugeda. Pärnus on tuba nii pime, et ei näinud voodist välja tulla ja karjus kohapeal. siin marsib ikka ülbelt ilma ühegi piuksuta voodisse - tõstab tekiääre üles ja keerab nätsti! pikali :S no ei sobi selline asi, kohe üldse mitte. laps magab ikka oma toas ja oma voodis. proovisin teda siis oma voodisse pikali tagasi panna. oh sa aeg, mis sellel igal ööl järgnes! hull kisa tund aega järjest!!! lihtsalt seisab voodis ja ulub - "op-aa, op-paa!" hullumaja!!! ma algul võtsin ta sülle, mõtlesin, et jääb magama, panen voodisee. tutkit ta jääb! hängib niisama, voodisse pannes ikka kisa lahti. Karina suudab läbi selle karjumise tavaliselt veel 30 min. magada, siis vaatab abitult õe poole ja ohkab, aga uni on läinud. kõik see toimub tavaliselt 4-5-paiku. siis paari tunni pärast nad vaeseksed suudavad mõlemad uuesti magama jääda ja mina saan ka voodisse tuikuda. endal süda tilgub verd, et murdsin oma lapse vaimu :( ikka täiesti Super Nanny teema, üksi on seda jube üle elada. on vaja kedagi kes ütleks, et õigesti teed, tal ei ole miskit valu ega probleemi.  issit ei tunnistata enam öösiti üldse, kahjuks :( vanasti olid minu ööd magamiseks, tema askeldas nendega (pani lutti suhu vms).
• lutid on alles, ainult magamajäämiseks muidugi
• mähkmed on ka alles :( nüüd tundub midagi potistreigi-laadset kujunema hakkavat - ei taheta kohe üldse. potti on tulnud miskit harva ja väga juhuslikult. ei saa öelda, et vara, aga ei saada veel aru. 
• hetkel ruulib lume loopimine ja enda hange pikali viskamine, kelguga võin ma ise sõita. loodan siiralt, et nädalavahetuse sulaga saame ühe korraliku memme ka meisterdada!
• mänguasjad on endiselt out, mõningal määral veetakse taga nukusid (patsipidi), sõidetakse pealeistutavate autogeda ja laotakse legosid torniks. ülejäänud asjad on ainult kastist välja loopimiseks. maavanaema tahab tüdrukutest ikka maanaisi kasvatada - kinkis neile umbes aasta tagasi pehmed lehmakesed ja nüüd jõuluvana oli toonud lehmakujulise klaverikese :)
• kaisuloomi/tekke/rätte/nukusid vms. pole meie lastel kunagi olnud ega ole ka praegu, lihtsalt pole tahetud ja kõik. kui voodisse lähevad, praabivad endale teki peale ja ongi kõik. 
• uni tuleb tavaliselt 20.30 5-10 minutiga.
• päevakava ise selline: 8.30 üles, 12.30 tudule, 13.30-14.00 üles, 20.30 magama. oleks see öö nüüd ka rahulik, siis oleks super.

nii, aitab! lapsed muidu mu peale kurjad, et nii palju kaeban nende peale. tegelikult on nad jube vahvad ka ikka, eriti siis, kui üksteist taga ajavad, kõdistamise peale naerda rõkkavad, voodis hüpates kilkavad, hommikul musi annavad ja käes ümber kaela põimivad :)

lähen nüüd oma nööpsudele keeksi tegema!

2010 lõpu pildid

suur õnn

auvahtkonnas Karina :D

õnne põhjuseks selline majake/telk

maaidüll  (2010 viimane päike)

lapsed vaatasid omasugustega tõtt

Koonga kodumaja katusel oli selline siiruviiruline lumehang - kui kokku lugeda, siis just niimitu korda on sel talvel lund sadanud... Mees oli sunnitud seda valget ollust 2 päeva katustelt alla ajama, mille käigus ta ise pidi 2 x laviini alla jääma, kuid pääses. Meie autol nii hästi ei läinud - mattus lumme, sai sellest mõlgi ja läks kohe sirgu tagasi, kui paar kühvlitäit ära sai võtta.

nüüd on see (€) siis käes

uus aasta ja uus raha.

Head uut aastat mu lugejad ja hüva mündiklõbinat!!!

mul on esimesed €-mündi kogemused tänasest käes. käisin Võrumaal jogurtit ostmas, arve oli 1.31 otsisin välja oma ülikena muhu tikandiga mündikukru (minu jõulukink iseendale), kallasin sisu peopesale ja hakkasin klõbistama. ei läinud liiga libedalt see õige summa kokkusaamine. mündid ise kraamisin mööda majapidamist kroonimünte otsides eelmisel nädalal kokku. euroopas reisides on neid ikka jäänud. see oli mu elu pikim sularahatehing vist, müüja vaatas sellise stoilise näoga, ju ta on juba 2 päeva selliseid juhme näinud. esimene €-kaarditehing oli toidupoes (mille hulka kuulus ka uus lumelabidas, kuna eelmine andis nende valgetele kuhjadele alla, ehitus- ja majapidamispoed on aga labidatest tühjad...) ja esimene €-arve tuli Eesti Energiast. viimase puhul mõtlesin alul, et olen näidu valesti andnud, sest arve oli kahekohaline summa. siis mõtlesin natuke ja selgus saabuski :) ühtegi €-kupüüri mul veel pole ja niipea vist ei tule ka, teades minu kaadrimakse-sõltuvust.

kommidest

paar nädalat enne pühi algas kommihooaeg. mina pole süüdi, mehe tööandja hoopis. rõõmu on nendest muidugi olnud, aga iga kord, kui mõne kommi võtsin, ajas vihaseks ka - kurrradi Kalevi kommid!!! kes mõtles välja selle jubeda pakendi??? või ongi nii mõledud, et paar tükk viitsid lahti pusida, siis vihastad ja viskad kommid nurka?  kalorikontroll või nii. ma pole eriline kommisöödik, M&M-sid on  my thing ;) aga tõesõna olen näinud, kuidas mu isa istus toas käärid käes ja mugis komme süüa (magusasõltlane on leidlik). no mis teha, kui ei leia seda avamise kohta üles, iga kord ei viitsi kommi söömiseks prille ka otsima minna ju ja kui leiadki, siis libiseb ikka pakend näppude vahelt ära... lastest ma üldse ei räägi, nad lihtsalt ei saa kommil paberit ümbert ära. töökaaslane täna rääkis, et tema poeg oli haamriga kommi tagunud, et äkki siis tuleb :(

vanasti oli ikka hea - kruttisid paberi lahti ja komm lupsas suhu. isegi pätti sai teha, kui ühe söödud kommipaberi teise sisse keerasid, kaussi tagasi panid ning õnnetut ohvrit ootama jäid. ilus lapsepõlv :)

miks ma just täna sellest kirjutan? aga selleks, et käisin täna oma töö juures tööandja poolt lastele ette nähtud kommipakkide järel ja veendusin, et mehe tööandja oli kordades heldem sel aastal. tegelikult on tore, et meeles peetakse kõigi töötajate lapsi, olenemata sellest, kas vanem ise töötab või on nendesamade lastega kodune. aga imelik on see, kui on kärgpere, siis mittebioloogiliselt sinu lapsele pakki ei tehta. jube veider mu meelest. ma siinkohal ei räägi oma tööandjast, pole aimugi, kuidas haiglas see asi korraldatud on. aga selle mõne pakiga ka hullu pappi kokku ei hoia mu meelest.

kalevi kommide laituse kinnituseks see, et eelmise aasta jõulupaki viimased kommid lvskasin kapist ära selle aasta jõulueelse suurpuhastuse käigus...

meie jõulud

eile soovisin ma jõuludeks ainult rahu ja vaikust. üleeile veel olin optimistlikum, aga K-d suutsid mu tuju kahjuks täiesti ära nullida. mingil imelikul ja täiesti nähtamatul põhjusel suutis Karina 23. õhtust järjepidevalt jonnima hakata ja jätkas seda kogu eilse päeva. algul vaatas Karita seda nõutu näoga pealt ja püüdis isegi mõne mänguasja loovutamisega teda lohutada, aga väsis. eile hommikust liitus õe paha tujuga ja nii see hullumaja paisus. lohutasime, lõbustasime ja riidlesime vaheldumisi, kõik tulutult. ainuke vaikuse hetk oli lõunauni.

mina püüdsin ikka jõulumeeleolu tekitada - riputasin üles jõuluehted, panime mehega õue tuled, asetasin hane ahju küpsema ja tegin muid jõulutoimetusi. kui aga ämm ja äi õhtupoole saabusid nii tunnikeseks, et kohe tagasi minna, sest muidu tuiskavad teed kinni, siis tundsin küll, et milleks kõik see rabelemine... kui isegi pole kedagi, kes seda hindab ja kellega oleks pühade ajal võimalus maha istuda ja lihtsalt olla. päkatsid olid käinud ja toonud lastele hulga vahvaid asju, aga need ei sobinud eile ükski mitte. ausõna, see oli mu elu jubedaim jõuluõhtu :(

ühtegi ilusat pilti ei saanud ma ka, sest muidu mütsihullud lapsed kiskusid hetkega päkapikumütsid ära, kleidid pahupidi ja soengu sassi. siis ei panegi ühtegi üles, vot.

täna plaanisime minna minu vanemate manu, läksimegi. õnneks jonn oli kellegi teise juurde läinud. jõudsime teeotsa ja kaevasime autole parkimisplatsi, edasi läks tee nii: lapsed sülle, asjad kotti ja kätte ning sumpasime 250m läbi puusadeni tuisanud lume... saate aru, jah!? mina pole ausõna midagi sellist enne kohanud. kelke ka kasutada ei saanud - lumi on nii pehme ja sügav, et ei püsi, läheb ümber. minnes oli valge, tulles jummala kottpime, see oli vast elamus! suht positiivne, kusjuures :) kokkuvõtlikult sumpasin täna läbi poole kilomeetri paksu lume! veider oli aga see, et mu vanemad pakkusid meile mitte seapraadi-ahjukapsaga  (mida ema-isa juures pühade ajal ikka saada loodad), vaid lasanjet... ei saagi aru, mis neile pähe kargas. roog ise oli muidugi hea :p siis tekkis jälle selline tunne, et sel aastal pole mulle jõulu ja head rooga ette nähtud. mis teha.

ehk järgmine tuleb parem!

kauneid pühi oma nahal kogetu põhjal ei julgegi soovida, rahulikke aga küll. seda on meile kõigile vaja, et aeg, inimesed ja emotsioonid nii kiirelt ei kulgeks, et pole hetke koos perega maha istuda. aeglast pühadeaega!

köögis

riivin mina porgandit, tuleb Karita, vaatab, mõtleb ja konstateerib: "katki" loodiline tüdruk, ma ütlen! ongi nii, et kui porgand ära riivida, siis ta ei ole enam terve :D

köök on üldse popp koht meie krattide seas. seal on ju kraanikauss ja nõud ja pliit ja vesi! mingi aeg tagasi käisid meil kõik köögitoolid laua peale, sest plikad ronisid neile, aga sadasid sealt jälle alla tagasi. siis avastasin, et end rebestama enam ei pea ja toolid jäid laua alla, sest istumisoskus oli paranenud. nüüd on toolid taas laual, sest teatud kodanikud veavad need kraanikausi juurde ja kukuvad seal "nõusid pesema"... ja nad teevad seda nii tasakesi, et mina saan teisest toast jaole alles siis, kui solinat või nõude kolinat kuulen. aga siis on juba hilja, riided puha märjad :S oh seda avatud planeeringut küll!