mina bloginduse surma ei usu!

sest ei salli seda facebooki kohe mitte!
ei teagi kohe, kellelt see meem pärineb, aga siin ta on:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
mingi 2-3 x päevas. põhimõtteliselt siis, kui arvuti lahti teen ja kirjakasti olen üle vaadanud. kui ise midagi hetkel sisse kanda ei taha, siis peamiselt selleks, et vaadata, mida sõbrad-tuttavad head kirjutavad.
2. Poliitikute blogisid loen…
harva, aga vahel ikka - nii 2 x kuus vast
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
neid kirjutavad inimesed, kes mulle korda lähevad (vt. list paremal) heade blogide vihjeid võib mulle alati saata. eriti tahaks juurdepääsu mitmike emmede blogidele, aga need kõik parooli all. kui kegi viitsib, saatke mulle e-mail, et saaks parooli küsida omanikelt, pliis!
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
eelistan blogi facebookile. ma olen tõenäoliselt liiga vana juba selle sigri-mirgi jaoks, mis seal toimub. blogidele eelistan krabisevat käeshoitavat ajakirjandust ;)
5. Millist blogi asusid lugema esimesena (kui mäletad)?
ise hakkasin lugema kõigepealt vist Klari blogi
6. siinkohal sisesta oma küsimus ja saada meem edasi... 

vastata võiksid: Klari ja Kristina

 

õuduste öö :(

oli küll jah!

väljendus see laste lakkamatus oksendamises. oi see oli jube! neil pole sellist asja enne väga esinenud, Karital mõni episood on olnud, aga seda korra, mitte mitu tundi järjest.

Karita muidugi alustas. esimene ohver oli elutoa diivan ja vaip mõningasel määral. Karina oli veel kobe ja vaatas seda tralli muretult pealt. ära keeras ka tal, seda magamamineku ajal. Karital hakkas voodis ka kohe muidugi paha, sain tema ja voodi just puhtaks, toa õhtutatud, kui alustas Karina. ma kohe vaatasin, kui ta magama ei jäänud, et head see ei tõota ja nii oligi. siis koristasin tema, ta voodi, põranda. loomulikult keeldus ta voodisse heitmast, nagu pärastpoole aru sain, siis põhjusega - kõik, mis väljuda soovis, polnud veel seda teha jõudnud :S

Karital jõudis vahepeal veel korra paha hakata, aga ma olin selleks hetkeks juba kaval - voodi ja padi oli kaetud roheliste kilepõhjaga aluslinadega, mille sain lihtsalt kokku keerata ja ära visata. Karina okendas veel korra, s.t. et vahetasin veel korra linad, kasisin põranda, õhutasin tuba, otsisin midagi, millest patja teha ja lõpuks kustus ka tema. 

mingil hetkel selle tralli jooksul tõmbasin ära ma oma parema kaela-ja õlavahelise lihase, mis täna väljendub totaalse käe mitteliikumisega :( väga huvitav oli põhjalikku tubade küürimist öisest jamast läbi viia vasakukäelisena... ei soovita proovida, kui just poole aeglasemalt tavalisemast kogu protsessi teostada ei taha. 

loodetavast on oksetõbi lõpetatuks loetud. hommikul söödi ja joodi kenasti, praegu püsib kõik sees. millest see kõik alguse sai, ei kujutagi ette. lapsed pole kellegi võõraga kokku puutunud, inimeste seas käisime viimati laupäeval. mu meelest sellest juba liialt pikk aeg möödas, et nüüd välja lüüa. meie mehega terved. rääkides mehest, tema loomulikult oli jälle metsalaagris sellel hetkel, kui lastel paha oli - story of my life... tuleb ehk täna öösel, aga pole kindel.

õnneks avanes hommikul välja vaadates ilmeline pilt - kuldne lumetolm hõljumas läbi õhu :) :) suur särav päikesekera naeratab ka otse aknasse, jääpurikad helgivad ja puud on härmas :) missest et -14 C, meie oleme soojas toas peidus.

läkiläki?

kui noormehed soovivad, et nende kohta "tädi" ei öelda, siis ei tohi kanda õlgadeni lahtisi juukseid koos läkiläkiga... just nii juhtus, kui poistekamp ükspäev mööda läks :D too isend ise ei osanud musta ega valget kosta. pean märkima, et tavaliselt läheb "tädi" või "onu" täiesti õigesti K.-del paika. nii et asi on ikka tänapäeva nooruse väljanägemises ;) kusjuures mulle endale on kogu aeg sellised Kurt Cobain wannabe's väga sümpatiseerinud!

pidev pimedus

viimati nägin päikest toona, kui päikesevarjutus oli. millal see oligi? jube ammu igatahes - 04.01. - seega viimati kohtusime selle kollase keraga täpselt 3 nädalat ehk 21 päeva tagasi... täna onta  ka selline udus. väga harjumatu tegelikult, tavaliselt vuhiseb siin majade vahel pidev kile tuul ja taevas on pilvine. samal ajal kui näiteks Pärnus ema väidab üle päeva päikest paistmas...

tegelikult ütlesin eile õhtul enne uinumist mehele, et tahan sügist. ehmatasin tal une pealt ära :P ausõna tahan! et saaks seenele minna või jalgu kuldsetes lehtedes sahistada. et saaks jaki selga tõmmata ja minna (mitte ei peaks ennast ja lapsi tund aega riidesse toppima). ja siis võiks tulla kevad ja suvi ja veelkord sügis! selle viimase avalduse peale mees rahunes uuesti ja peagi tudud. mina aga, vahtisin veel tund aega lakke. ise olin nii väsinud, aga und ei tulnud. nii juba pidevalt. talv-talv! 

kas keegi oskaks soovitada mõnda head energiasüsti? peaks vast punast päevakübarat või magneesiumi võtma hakkama? ei teagi kohe. teen ju iga päev korralikult sooja sööki, tarvin puu- ja köögivilju, sibulat, küüslauku, kiivit ja joon hibiskuse teed. kohvi ei tarbi hetkel - pea valutas veidi aega tagasi pidevalt, siis mõtlesin, et teeks pausi sellele hommikukohvile. mõjus :) aga ikkagi, anyone, häid mõtteid energiasüsti osas?

HILJEM (kell 13:25): sellest udusest päikesest on saanud nüüd kileda tuulega veebruaritorm. teate küll - selline, kus Arno lumehange istub ja "enam ei jaksa" ütleb - tuul ulub kõrvulukustavalt, peenike valus lumetorm rullub üle tühja välja, kõik on justkui välja surnud.

ema süda

ennevanasti, kui ma veel kellelegi emaks polnud, võisin ma ilma ühegi tundeliigutuseta vaadata filme (või üldse saateid), kus olid armsad või hädas lapsed, konstanteerida külma professionaalsusega, et asjalood on nii või naa ning teha oleks vaja seda-teist-kolmandat. nüüd ei ole see enam nii. kui kuskil on mõni laps hädas, tahan talle appi tormata. kui kuskil on mõni üliarmas beebi, tahan kohe veel lapsi saada. oh seda naise südant küll! õigupoolest ema südant.

viimase aasta jooksul (ju see aeg on juba lihtsam olnud mu kaksikutega) olen end korduvalt leidnud mõtlemas ahvatleval teemal - veel üks laps. nii kutsuv on see eelkõige seetõttu, et meie peres jäi põhimõtteliselt ära armas ja hell imikuaeg. kõik käis ju kella peale ja teise lapse kisa saatel, kui just parasjagu temaga ei tegeletud... kui juhtun nägema, kus ema/isa ja laps naudivad üksteisega koosolemise hetke ja kõik on nii rahulik, siis tekib hull igatsus veel ühe beebi järele, et seda kõike nautida saaks. siit aga dilemma - mis siis, kui tuleb jälle kaks??? ausaltöeldes ei ole seegi nii hirmutav. laste eest hoolitsemise kogemus ju on. ja kui see hetk saabub, on tüdrukud juba suuremad, saavad juba aidata ka. meie sugulaste pealt olen vaadanud, et lapsed mängivad suht meelsasti beebidega, ikka päris pikalt ja mõnuga :) see ju ongi see, mida üks (või kaks) beebit soovivad - tähelepanu. teisalt hirmutab mind südamepõhjani mõte uuesti rase olla ja sünnitada!!! no ei olnud tore ja õnnis aeg. midagi hullu ka polnud, aga kui oleks võimalik, siis võtaks kohe umbes nii paarikuuse beebi ;)

minu ajusagarate vahele ei mahu hetkel üldse mõte, kuidas need lapsed üles kasvatatud saab. ma ei leia, et laps vajab jubedalt raha. loomulikult on mingid väljaminekud, mis peavad olema ja normaalsed riided tuleb ka selga osta. tänapäeval on valik nii lai, et ikka leiab soodsalt ja ilusalt. muidugi ma annan endale aru, et lihtne see olema ei saa, aga lapsed tuleb ikka kasvatada nii, et pole vaja mustmiljonit asja või viimast mõtetut moeröögatust. asjadega tuleb ikka poes ära mängida ;) 

nüüd teise kandi pealt: kodanik abikaasa muidugi argumenteerib mu uitmõtete mõtetust just kaksikute geeniga. mina võtan seda kui mitte "ei"-d :) ega ju suurt vahet enam pole - 2 või 3 või siis 4 last, onju! eriti kui nad on 2 x n vanuses.

aga hetkel igatsen tagasi mind ennast, minu hobisid, minu tööd ja minu sõpru. see jutt siin hetkel justkui enda rahustuseks, et vast kunagi...

oo kaunis pühapäev!

absoluutselt lemmikosa minu päevades - õnnis uni neile, vaikus ja rahu meile

kuniks kestis unerahu, käis minul pirukategu (liha-riisi pärmitaignapirukad, taigen ka ikka kodukootud!)

maiuspalaks õuna-kaneeli kringel, mis sai hiljem šokolaadiglasuuri ka peale, aga see oli nii üürikeseks ajaks enne kui nahka pisteti, et ma ei jõudnud fotokat uuesti välja ostida :p

nüüd on asjad sealmaal, kus on keemas kartulitangu puder, mille kõrvale ootavad praadimist lihalõigud sibulaga. täiuslik kodukokk, kas pole!? kodusoldud aja jooksul on tekkinud selline tunne, et perioodi 2009-2011 võib vabalt üles täheldada kui kodukoka-perioodi... 

tänased pirakad ja kringel valmisid tänu siirdipurgile, sest ühtku tühja klaaspudelit mul siin pole, taignarullist rääkimata. kohalik pood loomulikult sellist asjandust ei pakkunud, seega võtsin poe kõige siledama eseme, milleks osutus siider. väga hästi ajas asja ära. pärast endal ka kasu sees ;)

päh-päh!!

meie peres on võõraväha juba täiesti väljakujunenud. täna vaatasime hommikul mingit haridusprogrammi USA koolides, kus pikk must mees seletas oma teooriaid. mina räägin Karinale, et näe, neeger, ka inimene, osad inimesed ongi teist värvi. laps vaatab, imestab ja ütleb: "päh-pähh!!" kusjuures ei mina ega kodanik isa pole neile sisendanud, et valge inimese suurim viga oli neegrid sealt aafrikamaalt välja tuua... kuigi me ise nii mõtleme. meie naerulagin tema väljendi peale oli lapsele suht ehmatav, kusjuures.

ma saan aru küll, et valgele inimesele on lihtsam, kui mustad või kollased kõik mustad tööd ära teevad ja meie saame peamiselt hüvesid nautida, aga igasugu jama kaasneb sellega ka liiga palju. kõik ju kiruvad, et jälle made in China, aga tarbime ikka heameelega või vähem heameelega (kui ise peaks tegema, jääks pooled asjad tegemata ja hind tuleks nii kõrge, et keegi ei ostaks nagunii). või kuidas saksamaal hakkavad türklased võimu võtma ja noor sakslane on juba rohkem tumedasilmne põngerjas, kui heledapäine baierlane. minu point on selles, et kui valge inimene poleks läinud torkima aafrikasse ega aasiasse, oleks siinkandis rahulikum elada, tööd jaguks kõigile kohalikele ega peaks muretsema kõigi nende tegelaste pärast, kes koloniseeritud piirkondadest sisse trügida tahavad kogu oma sugukonnaga... puhtalt meie oma viga, kahjuks! maailm muidugi ongi muutumises ja sellele kätt ette panna ei saa. aga vahel nii tahaks!

kui nüüd pudikeelest rääkida, siis ma konkreetselt ei salli seda väljendit, mis pealkirjaks sai. ise seda ei kasuta, lastele pole kunagi öelnud. vanaemad ja kõik siinsed tädikesed, kes õues lastega juttu ajavad, on aga selle väljendi üliagarad kasutajad, sealt see siis tuleb :S vanus ju siiamaani selline olnud, kus kõik imeasjad suhu käivad, seetõttu see sõnapaar käiku läheb. meie peres öeldakse, et must või ei tohi või ära pane suhu! samuti ei ole meil käibel kätu või jallu või ninnu jne. uh! mul tuleb kananahk ihule praegu, kui neid siia kirjutan. minu seisukoht on kohe õigeid sõnu õpetada, siis jääb pärast palju jama ära.