kummikuhooaeg :S

pean ikka ära mainima, et kõigi vigin teemal "küll on vastik talv, lõpeks juba ära" ei olnud minu teema. pigem muretsesin ma juba kuu tagasi tolle koleda kevade pärast, mis nüüd kätte on jõudnud. talv oli küll külm, aga väikelaste ema seisukohalt väga mugav - riided puha puhtad. talvekombesid olen pesnud ainult 2 korda. puhas võrumaa lumi ju ei määri :) ainuke jama oli lume söömisega. talve lõpuga saab see nüüd otsa, aga muud jamad nagu väga ei kompenseeri seda mu meelest. 

nüüd on olukord, kus:

• õueriideid tuleb pesta iga päev
• kindaid peab olema lademes, sest sulalumi ja lombimered on niiiiii ahvatlevad teatud kontingendile :S
• jalanõudest tunnistan kõlbulikeks ainult kummarid (kuigi need on hetkel veel veits libedad)
• kui iga teine inimene peab tänaval kõndides hakkama saama enese püstihoidmise ja kuivaksjäämisega, siis mul tuleb seda teha kolme eest... kusjuures kaks nendest on hoopis vastupidisel seisukohal

ja see porimeri jääbki olema, sest meie maja õues on suures osas lohkudega asfalt, milles on lombid isegi suure suvega :(
jah loomulikult on vahva, et vares ennastunustavalt kraaksub ja vanaisa juba vahtramahla mekkida tõi ning lumemäed iga hetkega madalamaks jäävad, aga ma südamest soovin, et suur kevad juba kähku-kähku kätte tuleks!

töine naistepäev/vastlapäev

kuna ma olen nüüd teisipäeviti tööinimene (jeeiiiiiiii!!!), siis naistepäev möödus töö tähe all. ei ole sugugi hull 2 a kodus istumisest tööle tagasi minna. kõik on täpselt samamoodi, kolleegidel on isegi samad riided seljas, mis toona... tunne on igatahes hea ja kogu dokumendindus pole ka õnneks nii hull. see oli juba küll õigupoolest mu teine töine teisipäev, aga esimene kurnas mu nii ära, et polnud jõudu kirjutadagi ;)

ah et kus lapsed on? loomulikult vanaemaga (minu emaga siis). tema see mu tööle utsitaja oli. mingit emme järele igatsemist polnud näha ei hommikul ega õhtul naastes. vanaema on nagu vahukoorekook või pühapäevased pannkoogid - kui tema on olemas, siis meie võime vabalt jalga lasta. kalli mulle ikka tehti, kui koju jõudsin :)

aga liugu sai lastud ja kukleid söödud :P

vastlaliug oma õue mäelt. Karita luigleb parasjagu alla, Karina pugib mõnuga lund :S



pidupäeva puhul peab ikka pärleid kandma ja nende ehtsust kontrollima - naiste värk

ROXETTE

kui on kedagi, kellel on plaanis Roxette'i kontserdile minna, siis ma tahan ka! lähme koos!!!

müüki tulid lisapiletid, nii et võimalus on :)

mine palun kindlasti valima!

see on oluline! iga hääl, mis on antud IRL, RE, SD või ROH-iste poolt on antud Savisaare vastu ja see loeb. ootan hetkel peaministrikandidaatide debatti ja loodan, et too kahepalgeline inimene taandub, kuid reaalsus on vist selline, et tal pole mingit au- ega häbitunnet :S väga keeruline on aru saada, miks muidu arukad noored inimesed liituvad tolle erakonnaga. kas tõesti tuleb sealt niivõrd suur raha, eneseteostuse võimalus, kuulumise tunne või mis? minu meelest satuvad nad pigem oma sõpruskonna põlu alla. aga see selleks.

tegelikult tahtsin rääkida vahvast seigast, mis täna jälle üle nelja aasta juhtus: olen mina Pärnu turul värkset rohelist kraami ostmas (õnnestus skoorida Paikusel kasvatatud juurikaid, aga Itaalia tillile, roh.sibulale ja petersellile ei suutnud ma vastu panna), kui vastu jalutab Trivimi Velliste (IRL-i kandidaat Pärnumaal). küsib, et kas plaanin minna valima. mina siis vastu, et teate, mul juba valitud, valisin Teid. härra nagu kohmetus hetkeks, seejärel kohe teatas, et siis on küll hästi ja tänas mind :) ma ju nägin, et ta seal hea meelega ei olnud, aga selline see riigimehe elu on - vahel harva tuleb ikka minna ja suhelda. iga nelja aasta tagant seda läbi teha ei olegi ju nii hull, eriti kui positiivset tagasisidet saab. eriti tore on selle juhuse juures see, et eelmiste valimiste aeg toimus meil täpselt samasugune vestlus hr. Vellistega Port Artur II fuajees. see näitab kõnekalt, et ju ta meie mees ole ;)

üks lähisugulane mul tahab Erik-Nilest valida. aga mu meelest ei ole need vabamehed kellegi õiged mehed. nagunii kalduvad nad mingi erakonna külje alla ja hakkavad koos hääletama. ja nende vabadus on pigem edasi-tagasi pendeldamine omakasu eesmärgil, mitte iseseisev olemine.

hea lugeja, kui sa mõtled homme, et ei viitsi või pole mõtet, siis on ikka. palun võta see aeg ja mine hääletama! ei ole ju raske. ja kui on, siis arvesta, et järgmise Riigikogu koosseisu tegude kohta pole sul mingit õigust ühtki kommentaari öelda, sest sina ei viitsinud oma kodanikukohust täita...

muide, ma ei kuulu ühtegi erakonda ja vist ei hakka kuuluma ka, aga kodanikuks olemine on mulle alati tähendanud valimas-käimist. tänan tähelepanu eest!

tagasi kodus :)

nii on. nii tore! lapsed olid sillas, meil kah suht hea meel, vanaemad oleks suurest heameelest nurrunud, kui oskaksid :D kohanemine oli ka ok, magavad normaalselt.

PALJU ÕNNE MEILE KÕIGILE EESTIMAA SÜNNIPÄEVA PUHUL!!!

kulus 1 aasta 10 kuud...

... enne kui tüdrukud aru said, et tolmuimeja ei ole mingi koletis, kes nad kohe sisse imeb või alla ajab. oh seda jänku südant küll!

kui nad päris väikesed olid, siis selle masima käivitamine muutis lapsed võbisevateks haavalehtedeks - kartsid jubedalt. nii tuli see koletis kapist välja ainult õueune ajal. peretuttav aga rääkis, et tema võtab vabalt oma 3-kuuse magava lapse voodi alt tolmu ja ükski närv ei liigu :S veidi suuremaks saades oli Karita nõus selle riistapuuga tutvust tegema küll, aga ainult siis, kui too häält ei teinud ja paigal püsis. Karina tagurdas käpuli igaks juhuks teise tuppa. seega jätkus ajajärk, kus tolmu sai imeda ainult siis, kui lapsed issiga õues olid :( kui Vastseliina kolisime tuli paratamatult tolmutama hakata ka siis, kui lapsed toas. välja nägi see nii: mina võtsin koletise kapist välja, suundusin elutuppa, mille peale lapsed kabuhirmus issile sülle ronisid, täiest kõrist kisades teada andsid, et see elukas neile mitte üks teps ei meeldi ja tuleb kohe meie magamistuppa kinnise ukse taha peitu minna.  mina siis tegin elu kiiremaid liigutusi, et hullumeelne nutt ja masina ulgumine lõpeksid. edasi tekkis aeg, kus  magamistoa kinnise ukse tagant hakkas kuulduma kilkeid - hirm hakkas vähenema, julgeti juba voodi peal möllata, kui uks turvaliselt kinni oli ja jube elukas teiselpool seda. paar kuud tagasi juhtus ime ja uks avanes - Karita otsustas vaatama tulla, et kuidas see masssin emmet ära ei söö. vaatas korra ja põgenes. järgmisel korral oli nii vapper ka Karina.  eel paaril korral on nad nii tegijad olnud, et istuvad diivanil või lasevad enda jalge ees vaipa puhastada. ja üleeile juhtus see, mis ammu juba juhtuma oleks pidanud - sain endale kaks väikest abilist :) tõestus on ka: