Estonia's Next Top Model

täna lõpeb Eesti esimene supermotelli otsingu saade. ma olen nende modellisaadete suur fänn olnud juba pikki aastaid. olen vaatanud of course USA omi, siis veel brittide, Austraalia ja veel mingit.

Eesti saatega olen ma täitsa rahul - vaadates ei jäägi väga kodukootud tunnet ehk siis suht hästi on kokku lõigatud. oleks võinud rohkem välitingimustes pildistamisi teha, see oleks vast tütarlaste ja ka tiimi omapärad välja toonud, aga ehk järgmisel hooajal.  kohtunike kohta ma eriti ei kommenteeri, vast seda ainult, et vürtsi on vähevõitu - võiks ikka rohkem lajatada. samas külmade eestlaste kohta pole vigagi ja väikeses Eestis on hiljem kommetaare raske taluda.

meediakajastus on väga vähene olnud mu meelest. tõenäoliselt on nad lepingute hirmus oma suu täiesti lukku pannud, aga nagi mingit kära üldse pole selle saate ümber. võibolla ma muidugi ei loe õigeid väljaandeid, äkki Kroonikas või Naistekas või Delfis on miskit olnud. Tüdrukute tausta oleks ju ikka huvitav teada.

minu poolehoid kuulub Helinale, sest ta on läbi teinud väga suure muutuse. muidu on ikka selline 15-aastane teismeline, aga pildistades kaob see lapsemeelsus täiesti ja fotod tulevad super! ja mu meelest suudab ta erinevaid kaadreid anda! vanus on ka muidugi väga kümnesse - on kuhu areneda ja on aega tööd õppida-teha, enne kui selles äris vanuriks kuulutatakse.

Keiu on juba valmis produkt - suurt muutust toimunud pole, ta teab suurepäraselt, kuidas see töö käib, oskab ja tahab hästi teha. samas, kui ta on juba modellinduses kodus ja pole tippu lennanud, siis on vähe lootust, et ta ka edaspidi seda teeb. boyfrendi-faktor on omaette lugu.

Xenaga on omaette lugu - ma ei arva tast mitte midagi! on arusaamatu, kuidas saate tiim jättis tähelepanuta fakti, et ta lubas ühele konkurendile lihanoa silma lüüa!!??? see näitab täielikku emotsionaalset ebastabiilsust, kui inimene ei suuda kaamerate ees oma sõnavõtte absoluutselt kontrollida. jah, ta on samuti noor, aga selliste avalduste peale tulnudks tibi ikka koju lainerijoont harjutama saata.

nüüd siis saadet vaatama ;)

"Mesikäpa" vaimustus

Tavapäraselt pole ma Kalevi toodete fänn, aga see Mesikäpa-seeria on neil küll hästi välja tulnud. kusjuures esialgne vahvlikommi variant mulle üldse ei sümpatiseeri, aga batoonike ja nüüd need küpsised on super! Eks ta Domino koopia ole, kuid minu meelest veel parem :) Kuidagi krõmpsum, Domino liiga jahune (mitte et ma seda viimastel aastatel söönud oleks, mälu järgi nagu tundub Kalevi oma parem).

Nii et kui tekib küsimus, kuidas süüa Mesikäpa komme, siis õige vastus on: mõlema suupoolega!! :P

Edu Otile!

venekeelne versioon väga hingeminev. judinad jooksid üle selja, kui esimest korda kuulsin!

väga hea mõte mitmes keeles versioon teha, läheb inimestele südamesse.

soovin Otile tõesti edu ja loodan, et finaali saab!!

käisin korjel

vaasis Karita korjatud kimbuke, esiplaanil minu nopitud kodune köharohi/rahusti

kevad on täies hoos, eksole. täna oli kohati suveõhkugi külma mere rannikul tunda. viimane aeg on koguda talvevarsusid. ajan segast? üldse mitte, kui tegemist on nurmenukkude ja muu seesuguse kraamiga, mida külmema perioodi saabudes hää tassi segada on. varud ise pärinevad herr Abikaasa tädi metsatalu aasadelt, kuhu peale põlluvaherada ei vii ühtki tolmutavat või heitgaasirohket teed. idüll missugune - puhas loodus! kui siia lisada veel võililli näkitsev lammas, kukkuv kägu, pesaehitvad pääsulinnud ja erkkollane nurmenukupõld, mis läheb edasi ilveste kodumetsaks, võib unustada, et polegi muinasjutus.

koduteel tegime puisniidul peatuse lillebukettide korjamiseks, mille tüdrukud innukalt ära kasutasid. kimbust leidsin nii nurmenukke kui kullerkuppe, ülaseid ja kannikesi. mingid lillakasroosad käpalised olid ka, aga neid ma targu korjata ei lubanud. ütlesin, et las midagi jääb siia ka. kui need võikad sääsed (mida on mustmiljon :S ja ma ei liialda!!!) välja arvata, oli eile suurepärane ning asjalik päev! sai veidi nurmenukke koju kuivama toodud, täna võtsin minu vanemate poolt ka mõned värsked piparmündid tee jaoks. sidrunimelissi veel polnud teekoguse jagu, aga küll tuleb. 

naabrimemm tõi õhtul ka veel peotäie nurmenukke, mille maalt kraavipervelt korjanud oli, nii et päev missugune!
"kullerkupp" on aga selline sõna, mida meie 3-aastaste suud veel välja ütlema ei väändu. naera ennast herneks, kuidas nad seda väänasid ja käänasid :D

päev iseendale Türi Lillelaadal

nagu igal aastal juba traditsiooniks saanud, avab aiahooaja Türi Lillelaat. meie suguvõsa mõistes küll rohkem kasvuhoonehooaja, aga pms sama teeb välja :)

kevad on erakordselt külm ja hiline olnud, mis väljendus ka suht nirudes taimedes. sõitsin sel korral laadale koos emaga, kes asus tomati-, paprika- ja kurgitaimede jahile. tavaliselt on ta saanud õitsvad kurgi- ja paprikataimed ning lausa väikeste tomatitega tomatitaimed. sel korral tomatid isegi ei õitsenud veel, kurgid olid ainult 6-lehega enamus, paprika, tõsi küll, õitses :) ostsin esimest korda elus õunpaprika, mis pidavat magushapukas olema ja eriti lastele meeldima. loodame! muidu söön meie peres paprikat ainult mina. selle ostu tegin koos presidendiprouaga, kes ka õunpaprikate kasuks otsustas. lonkis teine nagu vana hipi kirjude sitsipükste ja kompadega, ainult päänupuke oli lille löödud, nagu alati. 

mina jahtisin põhiliselt püsililli lahkunud vanaema hauale. eks see selline kibemagus otsing oli, aga taimed said vähemalt kenad. isa on mul teada okasvormide armastaja, sinna vahele sobivad madalamad püsikud kenasti. endal mul palju peenrapinda pole, aga ei taha ka kõige tavalisemaid võõrasemasid-petuuniad sinna. üheaastaste õitsejatega veel see jama, et vajavad pidevat kastmist. püsikud saavad mõned päevad ka kõige kuumemate päevadega veeta hakkama, kui ise juhtun ära olema.

rahvast oli loomulikult murdu, ilm kahjuks erakordselt halb, aga läbi autoakna paistis ilus kevadine Eestimaa. ja selle eest suured tänud!!

ega ma ei arvanudki, et see nii lihtsalt läheb

kui opijärgsetel tundidel minu lapsed hullult nutused olid ja teised saatusekaaslased lõbusalt ja rahulikult mänguasju vaatasid, mõtlesin kohe, et ei lähe see nii lihtsalt. oligi õigus :(

palavik tõusis lakke - ikka kohe 40 peale ja nii 4 päeva järjest, alla ka enam ei läinud. ei julgenud sellise palaviku ja köha fooniga üle kolme päeva koju ootama jääda, sest üle 40-nene temperatuur on ikka ohtlik. EMO-s diagnoositi siis Karinal äge bronhiit, või õigupoolest suisa kole bronhiit nagu arst ütles ja Karital lihtsalt bronhiit. seda kõike siis AB foonilt :S kolme opijärgse päevaga kujunes välja. eks see kunsthingamisele viimine tegi ikka liiga nende hingamisteedele...

koju saime ikka tagasi, kuna meil on auruaparaat. mind hämmastas kõige rohkem see, et AB ei võtnud 4 päeva palavikku mingilgi määral alla ja tervis läks üha kehvemaks. siis hakkas nagu mõikama, köha taandus, teotahe taastus (muidu magasid praktiliselt kõik päevad maha) ja siis tuli eile uuesti hull köha. kust nad selle said, ei tea. kogu aeg kodus istutud ju. kas miskit haiglast? igal juhul AB jätkub, lasteaeda minekust ei hakka üldse unistamagi. teooria kohaselt oleks täna juba pidanud minema, vähemalt opiarst arvas nii. 

kogu selles jamas on niipalju head, et EMO-s kohtusin lastearstiga, kes on usaldusväärne, tema selgitused loogilised ja asjakohased ning ta tõesti ka kuulas-vaatas last ja mind, mitte ainult arvutit. kui kunagi vaja, panen kindlasti talle numbri.

ei meie peres midagi lihtsalt ja kenasti lähe, ikka üle kivide ja kändude. vähemalt on herr Abikaasa kodus!

Nina vaba, adenoidivaba!

10.05.2012 jääb ajalukku sellega, et K-delt eemaldati adenoidid. Tohtriproua sõnul olevat väga pirakad olnud, pole siis ime, et lapsed poolkurdid olid ja öösiti kostis  nende toast vanamehe hääli.

Nagu välja tuli, muretsesin enne eilset täiesti valede asjade pärast. Minu nimekirja tipus oli andestesioloogi mainitud fakt, et meie jääme palatisse, kui laps ÜKSI ära opiblokki viiakse. Kujutasin elavalt ette, kuidas hüsteerias voodil visklev laps ära viiakse ja mina hulludes maha jään. Kõik oli aga täpselt vastupidi: enne „etenduse“ algust anti tipsidele lusikatäis rahustit ja nad muutusid totaalselt tuududeks – silmad vilasid, näole ilmus totter naeratud, asjad ei püsinud enam käes, istumine (kõndimisest rääkimata) ei tulnud üleüldse välja ja silmad vajusid muudkui kinni. Kui järele tuldi, lamasid mõlemad kõrvuni teki all, roheline opibloki müts peas ja lehvitasid loiult.

Protseduuri lõppedes lubati ikka meil ka üles toibumistuppa minna ja siis läks hullumaja puhvet lahti – Karita vaeseke, nuttis haledalt, püüdist narkoosisegaselt end püsti ajada, vehkis kätega ja oli monitorianduri peale väga pahane, mis ta näpu küljes pidi olema. Kui kõiki kohalikke see nende nimetust mööda jorin ära hakkas tüütama (kuigi minu arust oli see üks haledamaid nutte, mida oma lapse suust kuulnud olen), mainiti, et võin ta sülle võtta ka. Eksole, laske ikka laps end segaseks karjuda ja siis tulge sellise infoga lagedale! Kust mina teatsin, et võib sülle võtta??? Ma arvasin, et ei tohi tõusta. Õnneks veidi rahunes. Vaat see oleks olnud koht rahustile, aga ei tehtud. Öeldi, et juba hilja - tagasi palatisse minek. Mees jäi Karina juurde, kes ka just toodi. Minul süda tilkus verd, aga sain aru, et teha pole midagi – variante oli täpselt kaks:

1. minna veidi rahunenud, kuid ikka nutva lapsega palatisse või anda ta isale üle, kellega ta hetkel üldse leppida ei tahtnud
2. ise siirduda veel pms magava lapse juurde, kellel minust veel sooja ega külma polnud.

Hiljem kuulsin mehelt,  et ta oli kohe Karinale toda rahustit küsinud, kui nutt algas (no et hilja ei oleks), kuid samuti ei tehtud. Terve mõistus minus ütleb, et küllap on parem, kui laps korralikult narkoosist välja tuleb, mitte lisarahustit ei saa, kuid ema minus oli ikka suht meeleheitel seda südantlõhestavalt nuuskumist kuulates.

Kerisin palatis end koos Karitaga voodisse, hoidsin nii kuid oskasin ja ta isegi suigatas veidi (ikka läbi une nuuksudes). Aeg venis meeletult! Teine laps oli ju ikka veel üleval, mul polnud aimugi, kuidas mu emmekas laps issiga lepib ja mis seisukorras ta naaseb. Mind nähes klammerdus ja lasi kõik tunded valla, loomulikult. Karita oli vahepeal kosunud, jõi mahla, mis haigla poolt pakuti. Ei saa lisamata jätta, et tal õnnestus see meie peale väja oksendada – rõõm-rõõm L Siit moraal – alati võta kaasa 3 paari vahetusriideid nii lastele kui endale ja ära luba kellelgi targem olla teadmaks, mida su laps suudab seedida või mitte. Karinat hoidsin vee peal, hiljem lisandus väike jogurt ja tema pääses iivelduseta. Loomulikult ei saanud nututa, sest kogu eelnev tegevus sõitis hooga uneaega sisse. Kui siia lisada veel ühe varem kojulubatud palatikaaslase lahkumine, siis võib ainult ette kujutada, millised tuurid too kehv olek ja uneaja ületamine kaasa tõi...

Koju jõudes oli kõik korras – lapsukesed kustusid kiirelt, magasid kaua, ärksasid suht rõõmsalt ja sõid palju. Õhtul tuli juba manitsema hakata, et joosta-hüpata ei või J

Ah-jaa, AB  pandi ka Karitale peale, mis tähendab vähemalt 7 päeva suht kodust režiimi, et õrn immuunsus miskit kuskilt üles ei korjaks. Pandi selleks, et mõlemad köhivad, Karital polevat kuulateski kena... Minu mõistuse järgi oli see vaid kerge köhake, aga eks operatsioonijärgne värk. Karinal on täna õhtuks tekkinud juba 38.6 palavik, nii et hakkasin talle ka AB-d andma, sest köha on jube.

Siiski, ei soovita sellist päeva kellegi, kuid kui midagi muud üle ei jää, siis paluda endale ka lusikatäis seda rahustavat vedelikku.