sai reisul käidud

tegime perega väikese "tunne Eestimaad"-reisi. õigupoolest käisime Valgamaal sõprade pool ja Saadjärve ääres Jääaja keskust kaemas.

Valgamaal said "nelikud" omavahel lustida ja me mõnusasti juttu puhuda, päeva lõpetuseks käisime veel kohalikus metsas mustikal ja kukeseenel :) ühe pirukatäie jagu seeni saime ka :) marjahooaeg on vägev, pean ikka ise ka marjule minema.

ööbimiskoha võtsime huupi nendesama sõprade soovituse järgi, kuna see neile lähedal ja soodne kah - Kaldavere hostel. polnudki väga viga, lihtsalt kahju, et tänapäeval kõik seinad paberist ehitatakse :( 

sellel ma pikemalt peatuma ei hakka, et mind ründas keset ööd väga äkiliselt põiepõletik, mille tõttu lausa Valga haiglasse öösel sõitsin. ega nalja polnud, veri oli juba uriinis... ses mõttes müstika, et päeval ega õhtul ei tundnud midagi, öösel paari tunniga läks asi väga kurjaks. õnneks ikka sain abi ja hommikul kirjutas perearst juba digiretsepti.

hommikul oli olemine suht ok ja tegime ikka päevaplaani teoks - ees ootas Alaveski loomapark ja Jääaja keskus Äksil Tartumaal. Soovitan mõlemaid soojalt, ainult positiivsed emotsioonid. esimest paika imetlen seetõttu, et see praktiliselt ühe pere ülalpidamisel ja vastuvõtt kena,  lisaks elutseb seal praegu 3 karupoega ning imelised hundid! teist paika soovitan seetõttu, et kõik uus ja ilus ning väga huvitav. kohvik muidugi ei töötanud veel, aga saime hakkama ;) Saadjärv on imeliselt läbipaistva veega, tahan kindlasti sinna soojemal suvel ujumise eesmärgil tagasi pöörduda. läheduses on ka Vudila ning Elistvere loomapark, nii et perepuhkuseks ideaalne :)

ah jaa, tagasiteel jalutasime veel suvises Tartus ja mõnulesime niisama. lapsed olid igati tublid, ise jäime ka rahule.

prillid peas hea unelda

 

nädal tagasi saabus hetk, kus meie tütred said endale prillid. hetk ise oli muljetavaldav, kui noored daamid tänavale astusid ja ülima tähelepanelikkusega maju, puid ja isegi jalgealust teed uurima asusid. 

kui nüüd algusest alustada, siis nii umbes mai keskpaigas käis lasteaiarühmas ühe teise lasteaia silma erirühma töötaja laste silmi kontrollimas. mina seda ei teadnud, lihtsalt ühel õhtupoolikul teatati herr Abikaasale, et lastel on kõõrdsilmsus. mismõttes nagu??? ei saanud mina sellest avaldusest aru, sest ükskõik mis kandi pealt uurida, midagi viltu küll nende silmades polnud. Karina lausa küsis mu käest ühel õhtul: "emme, miks sa mind kogu aeg vaatad?"

aga ega emasüda ei andnud rahu ja nii algas silmaarstide kadalipp. polikasse aega loomulikult polnud, nii kasutasin oma perearstikeskuse silmaarsti. kogemus oli õõvastav, kuna lapsed said pragada, kui mingist aparaadist kohe õigest august sisse vaadata ei osanud, selle eest ka, et julges niheleda ja öelda, et tahavad koju. mina ei julgenud üldse enam midagi küsida, kuna arst vaatas muudkui kella... kui ma ikka sõna suust sain  (pisaraid neelates), teatati mulle, et siit tulevad nüüd küll tugevad prillid. šokk oli võimas, ei saanudki kohe aru, mis suuremat rolli selle juures mängisid - suhtumine või fakt iseenesest. igatahes jube see oli. lahkusime nuttes - lapsed seepärast, et kohe neid mainitud prille ei saanud ja mina just ristivastupidisel põhjusel :( olgu siinkohal mainitud, et K-del on hull prillivaimustus juba pikemat aega olnud, olgu need siis päikeseprillid, vanaema omad või kellegi teise peas.

ega ma hästi toda arsti uskuda tahtnud. minu jaoks on prillide kandmine lapseeas veel hullem, kui olla paks laps. vähemalt ise ma nii lapseeas tundsin ja mõnitamine, mida minu klassikaaslased prillide pärast kogema pidid, oli ikka jube. sugulased ka siin arvasid, et küllap kasvavad välja ja pole vaja neid prille. herr Abikaasa oli mõistlik ja arukas. samas on +2, +3 ikka väga suur number, et lastele mitte prille osta. ega me keegi aru ei saanud, et nad midagi ei näe. tagantjärele mõeldes võibolla nägemisprobleemi tõttu ei taha kokku minna ükski puzzle ega ole muu käeline tegevus väga pop.

aga ega's midagi, selgust tuli sellesse asja saada, aga selle arsti juurde ma küll tagasi minna ei soovinud. uurisin elu oma kolleegidelt, külastasime sedasama lasteaeda, kus silmarühm on ja sealne arst vaatas silmi. kõõrdsilmsus välistati kohe, aga aparaadiga ei saa nii väikeseid suslikuid kontrollida - ei suuda nad veel nii pikalt ühte objekti jälgida. info oli üldjoontes sama, mis esimeselt arstiltki. juurde saime soovituse pöörduda ikkagi haigla polikasse silmaarstile, kes mingite tilkade abil pupillid fikseerib ja uuringu ära teeb. väikese kaasabiga saingi arstiajad, uuringu tehtud ja põhimõtteliselt sama vastuse, ainult et veel täpsema ja koos prilliretseptiga. mõlemad arstid promosid hoolega toda silma erirühma, kuid nad ei suutnud ära põhjendada, miks meie muidu tublid lapsed peaks sinna ümber kolima, jäime ikka oma lasteaiale truuks.

prillide hindadest ma siinkohal rääkima ei hakka, tuleks ainult hulk ebatsensuurseid väljendeid... aga nüüd on need vähemalt olemas, väljanägemiselt kenad, lapsed vist kah rahul ja jääme lootma, et mõne aasta pärast on nägemine oluliselt paremaks läinud ja prillide vajadus kaob tulevikus sootuks!

infoks veel teistele lastevanematele niipalju, et lapse silm areneb koolieani välja. kuna beebina on nägemine väga kehvake ja see järjest areneb, siis  laps ise ei saagi aru, et midagi valesti on. tema jaoks on kehvake nägemine norm. kui aga õigeaegselt prille ei kanna, pole tulevikus võimalik enam laseroperatsiooniga asja parandada...

tähelepanekuid värskete prillikandjate elust:

• kõnesse on ilmunud hulganisti hüüdeid "vaata!" "näe!" - ju siis ikka on suur vahe sees.
• kõigile on suure uhkustundega hääles seletatud, et need on meie uued prillid ja ma võin neid nüüd kogu aeg kanda.
• Karita tuletab ise meelde, et prillid on vaja ette panna, selgitab sinna juurde, et siis ta näeb paremini ja et ilma on kõik udune.
• esimese eufooria möödudes hakkas Karina prille ära peitma ja keeldus ütlemast, kuhu ta need pani. nüüdseks on siiski valdavalt alla andnud ja kannab prille hoolega. õde kutsub vahel korrale ka ;)
• kas prillikandate peres nalja ka saab? ikka - seisab laps keset õue ja ahastab, kui õde naabritädile uhkelt oma uusi prille näitab, et kus mu prillid on?????? prillid olid muidugi ees :D
• sellest ma parem ei hakka rääkima, kuivõrd ruttu võivad laste prillid kattuda väikeste sõrmejälgede, rasvaplekkide ja muu mustusega.

vahepeal

3-aastased on ikka juuube rasked juba ;)

puhkamine on täies hoos, tehtud-käidud-nähtud nii mõndagi. kodus pole veel lillegi liigutatud, aga küll seda ka jõuab ;)

kõik, kes Tallinna Loomaaias käinud on, tunnevad pildi järgi juba ära, et seda aeda me külastasime tõesti. valisime jaheda päeva, et loomad rohkem liikvel oleks, aga teooria ei pidanud paika - karud magasid nagu kasukahunnikud, lõvisid polnud üldse. leopard jalutas pahaselt ringiratast, ainult kõiksugu pärdikud tegid rõõmsalt ahvitrikke. K-de jaoks oli hitiks linnud ja hobune (lisaks tollele lastevedamise kärukesele muidugi). hobune ehk poni sellepärast, et temaga sai ratsutada. esimene sadulasoleks läks väga edukalt, mõlemad avaldasid selleks ise soovi, ronisid hoogsalt sadulasse ja sõitsid maailma uhkeimate nägudega paar tiiru. eks me oleme eeltööd ka teinud, nagu näha, pole kõik need hobuste vaatamas käimised ja porganditega söötmised tühja läinud. eelmisel aastal samas kohas ja samal ajal ei oleks ükski vägi tüdrukuid hobuse selga ajanud.

muus osas pean nentima, et loomaaed head muljet ei jätnud. kui ikka nõgesed on IGAL POOL üle pea on, siis ei saa kuidagi toredasti aega veeta. võibolla tõesti peab leopardi aed olema nõgeseline, et tal end kuhugi peita oleks (kuigi ma kahtlen, kas need just nõgesed olema peavad), aga külastajatele mõeldud alad võiks ikka vähe viisakamad olla. eks rahaga ole kitsas. aga nagu juba vanarahvas ütles: olgu riided õmmeldud ja paigatud, aga peaasi, et puhtad.

tolles laste loomaaias käisime ka - kahjuks kedagi katsuda ei võinud (kitsed väga arvatud) ja personal oli nii tülpinud nägudega, et hammustavad lastel kohe pea otsast :( 

järgmisel aastal teeme vast tiiru hoopis Riia loomaaeda.

Pärnu Hansapäevad olid toredad - saime ürdileiba, keskaegset muusikat kuulata ja etnoehteid ka kaeda :) igast hääd kraami oli ka igal pool. sõime miskit Ungari grillvarda-kooki - liiga hea oli!

soojad ilmad tulid ka lõpuks :) mida on lastel täiuslikuks päevaks vaja? lihtne: bassein+batuut :D riideid pole üldse vaja ;)

nii elamegi, homsest lasteaeda värvima, sest meie lasteaed võitis Caprolilt lasteaiatäie värve :)

puhkus paistab!

mõningate tundide pärast koidab see päev, mida ma olen siin pikisilmi oodanud - viimane puhkuseeelne (poolik!) tööpäev! viimasel nädalal on nii palju olnud märke, et tegelikult peaks ma juba puhkusel olema või vähemalt mu mõistus ja keha arvavad nii. mõned näited? aga palun: 

• ükspäev jalutasin südame rahuga koduplätudega tööle, ise taipasin seda alles veidi enne lõunat, kui mõtlesin, et huvitav, kuidas täna põrand libe ei ole. 
• teen mingi tegemata tööde nimekirja lahti, vaatad tuimalt, ja panen jälle kinni. olgu-olgu, paar-kolm asja teen ikka ära ka ;) aga lihtsalt aju ei tööta enam, mingit tahtmist ka ei ole. küllap on 3 aastat ajugümnastika puudumist tugevalt tunda andma hakanud.
• eile ütles ka arvuti kell pool 2 päeval, et mine ära koju - kõik hangus, midagi enam lahti ei tulnud või kui, siis venis nagu tigu. mina korraliku inimesena ikka püüdsin, siis kirjutasin it-meestele olukorda kirjeldava kirja (no on selline kord nüüd meie majas), siis pool 4 läbi (mul tööpäev 4-ni), saabus üks tegelane ja kukkus väga kanges eesti keeles mind probleemi olemuse osas ristküsitlema ja hurjutama, et miks ma ei helistanud. tegin talle selgeks, et käitusin juhise järgi ja nüüd jälle veits töötab, siis kukkus tüüp mingite tabelitega vehkima ja seletama, et kui keegi on tööarvuti kaudu FB-s, ei jõuagi protsessor (oli vist selline elukas) normaalset töökiirust tagada. oh jah. lõpuks andis mulle oma mobiili numbri ja käskis kohe helistada, kui jälle sarnane asi juhtub :D kusjuures mina panin ette, et võiks kõigile teatada, et FB-s käimine on mittesoovitav, sest mina ka ei teadnud seda. lõunapausi ajal ikka heidan pilgu peale. asja naelaks oli tänahommikune telefonikõne teiselt itivennalt küsimusega, et mis probleem mul siis eile on... "kiiresti" liigub info meie majas :S tänasin ikka viisakalt, et ta mu pärast muret tunneb ja ikka helistas. järgmiseks korraks peab tagalat kindlustama, eks ;)
• ilm on ka kahtlaselt ilus. ning Jaanipäev tulev vihmane nagu tavaliselt, mis ennustab tulevat kuumalainet, nagu alati, kui ma puhkama jään.

nii et ma ei kujuta ette, mis ma oma suure vabanemistunde ja õnnega homme lõuna ajal peale hakkan. võike hüpe vast ikka, kui ust tagantkätt kinni lüües välja astun? jep!

ärge must nüüd valesti aru saage, mu tööl ei ole häda kedagi (kui palgateema välja jätta), aga täiskohaga tööl käimine on ikka kole. ma arvan, et seda võivad kõik lapseemad tunnistada, kes mingil hetkel veidi pikemalt kodus olnud on.

puhkuse ajal on plaanis:

• minna vesiaeroobikasse
• juuksurisse enda ja lastega
• pediküüri (jube ammu pole saanud lasta end poputada)
• loomaaeda, of course
• Ilon Wiklandi Imedemaale Haapsalus
• Valgamaale sõprade juurde
• magada-magada-magada
• rannas logeleda
• absoluutselt mitte kui midagi teha - kõik ajukäärud sirgu lasta :P

Rabarock 2012

käidud, nähtud, kuuldud :)

alustan algusest, eks! üldmulje koha pealt nii 4- vast. miks? aga sellepärast, et esimene oli muusika koha pealt minu jaoks täielik feil. Reckless Love ja Kosmikud olid hääd, Evert ja draakonid oleks pidanud ju ka olema, aga kuna kõik bändid olid suht uimased nagunii, rahval töönädal ka seljataga, ootasid kõik miskit, mis vere käima lööks ja emotsioonid taevasse tõstaks. selle asemel aga uimav lõppemine. Evert ei ole festivalibänd, ma ütlen. nad on väga head, mulle meeldivad, aga indoors ja plaadilt. rahvas tundus ka seda meelt olevat.

reedese päeva märksõnadeks minu jaoks on hoopiski 70+ aastased festvalikülastajad ning Seenelava. teatavasti saavad kõik pensionärid tasuta sisse ja kohalikud eakad näisid seda suht aktiivselt kasutavat :) õnneks end nina-vingus-kontingent kohale ei vedanud, vaid olid saabunud memmed, kel rullsoeng uhkelt lehvimas ja pärlirida kaelas. jalutasid, vaatasid, istusid, nautisis. eriti ehedalt meenuvad ühed vanaprouad, kelledest ühel jalg mõnusasti raju rocki ajal rütmi kaasa tatsus ja teise rullisoeng muudkui takti nõksutas. super! tuled kohale ja ei hakka ohkima, kuidas noorsu hukka on läinud, vaid sulandud sisse ja naudid. kusjuures tädikesed ei tundud end ebamugavalt ega võõristavalt. ja siis oli veel üks memm oma teismelise lapse(lapse)lapsega. tüdrukule peab muidugi au andma, et ta memmega kenasti koos oli, tall burksi ja juua muudkui tõi ning truult temaga koos ringi jalutas. kätt südamele pannes, mina vist teismelisena küll poleks julgenud vanaemaga kuhugi sellisele üritusele minna. mul poleks see mõttesegi tulnud! memm ise oli ka põhjalikult ettevalmistusi teinud :) nägin mingi hetk teda karpi lahti koukimas, kust tulid välja rohupudelid, millest igaühest tabletike suhu lupsas ja coca-cola selle kõik alla uhas. ikka ette tuleb mõelda, eks ;)

no ja Seenelaval jätsid kustumatu mulje Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärv oma luuletustega. vennad olid kenakesti hoos ja anti ilusti minna. Rooste muidu naudib etlemist täiega, mis tegi selle veel kordi paremaks! too Seenelava oli hea mõte. öine Kukerpillide pidu läks esimesest loost alates täiega käima, päris lõpuni ei suutnud olla, töönädala väsimus tappis, aga kuulsin, et kõik laulsid kaasa ja pidu käis taevani :D

nüüd laupäeva juurde. ütleme nii, et reede öösel kodus olin väga morn ja mõtlesin, et kui poleks rasedat sõbrannat, kellega järgmiseks päevaks minek kokku lepitud, ei lähekski. nii pettunud olin reedeses kavas. aga läksin siiski. ja hästi tegin. kõik oli super! The Dwarves oli küll räige, aga hea, Winny Puhhi laivi ei saa kunagi alahinnata, Metsatöllust rääkimata. leidsin värskust lava ees möllamas ka käia ;) Andrew W.K.oli meeldiv üllatus oma party-metalliga! 

sellest ma parem ei räägi, kuidas herr Abikaasata tundub kõik mõtetu ja nõme (ta jälle metsalaagris), aga laupäeval ma taipasin end ta töökaaslaste seltsi haakida mõneks ajaks, mis leevendas mu igatsust mõnevõrra ja tõstis oluliselt tuju. sõjaväelastega on juba kord nii, et kui üks sobib, sobivad teised ka ;) ühe pundi mõttemaailm sobib kuidagi kokku ja need mehed on omad, missest, et mina neid kuigi tihti ei näe. tundub, et nende jaoks olen mina ka oma, nii et win-win.

kohtumiseni järgmisel aastal Rabarockil!!!

mitmike kokkutulek 2012 ja kaksikute nädalalõpu muljed

kõik koos (või peaaegu)

FB on suur ja võimas. 30 a tagasi oleks suht keeruline võhivõõraid inimesi lihtsalt nii lõbu pärast kokkusaamisele kutsuda olnud, aga näed, praegu saab kõik mõne kuuga korraldatud ilma kodust väljumata. ja korraldatud oli hästi, võin ma öelda. isegi jäts oli sponsorluse korras välja aetud :)

kokkutulek ise toimus Nurmenuku puhkekeskuses Pärnumaal. oleme seal korra enne ka käinud, kui piigad 1 a 3 k vanad olid. imede-ime, mäletasid! teadsid kohe, kuhu poole vudima hakata, et batuudile saaks. 

olime esimesed saabujad koos meil terve nädalavahetuse külas olnud samavanade kaksikutepaari Hanna ja Helena ning nende seltsidaamiga (loe: ema Kristinaga). see andis muidu veidi pelglikele K-dele aega ümbrust taasavastada ning juurdevoolavast rahvamassist mitte välja teha. suur hitt oli muidugi rong. ma ei kujuta ette, mitusada ringi nad sellel tegid. loomulikult istuti juhtival kohal ehk siis veduris, kedagi teist eriti löögile ei lastud, isegi jäätisega meelitamine ei pannud neid sealt lahkuma.

kokku oli kohal 40 pere. suht paras arv rahvast mu meelest, rohkemaga oleks puht-füüsiliselt hakanud tekkima jooksvate laste kokkupõrkeid. järgmisel aastal saab tõenäoliselt seda kogeda, sest meediakära on paari päeva kohta suht kõva olnud. mõned näited:

• minu 3-aastased lapsed on AK teletähed siin (see oli paras üllatus ikka, et kõigi nende 40 mitmike pere pealt just meie lapsed nö kaanestaarideks said!): http://uudised.err.ee/index.php?0&popup=video&id=48692
• delfis on lugu ja pildid siin: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/fotod-kaksikute-ja-kolmikute-pered-said-parnumaal-kokku.d?id=64521938#
• Pärnu Postimehe lugu siin: http://www.parnupostimees.ee/871650/galerii-mitmikud-lustisid-kokkutulekul/
• teisipäevases Tartu Postimehes lausa piltidega intervjuu:   http://www.naine24.ee/873352/need-on-kaksikud-jah-uhevanused/ 

muidu võiks see meediakära olemata olla, aga et ta kannab õilsamat ideed veidi riiki märkama panna, et mitmikke on alguses ikka ühel kodusoleval vanemal väga keerukas üksi hooldada ja ka raha kulub korraga kordades rohkem, siis las olla!

päev ise oli SUPER, lapsed lustisid üle nelja! tunni :) ja kustusid teel koju paari minutiga (uneaeg oli 3 tundi üle ka, eksole). ma ei pidanud neid karjatama, kõik sujus, midagi trastilist ei juhtunud. ja seda kõike sooloetendusena, sest herr Abikaasa on loomulikult metsas sõda mängimas. fakt, et ma täiesti näost põlenud olen, annab tunnistust asjaolust, et kingsepp käib ikka paljajalu ehk mul pole heegeldatud mütsi ja päev päikese käes muutis mu kenasti ladvaõunaks, mis kuidagi taanduda ei taha.

ei muud, kui KORDAME!

eelnevalt juba mainitud H-d on meil sõbrad juba paar aastat. oleme ikka külas käinud üksteisel ja muidu muljeid vahetanud. täpselt ühevanused, on mida arutada. noored daamid said omavahel suht normaalselt läbi, kuigi rohkem käis mäng ikkagi oma õega, viimaseks päevaks siis seltsiti juba rohkem. kõige muljetavaldavam seik oli vast rattaralli, kus isegi oma isiklikku ratast oli igaüks nõus vahetama ja sõbrale lubama! võtsime lolli peaga ette ka Grillfesti külastamine Pärnu Vallikääru aasas, aga selline rahvasumm veidi väsinud kaksikute ja närtsinud emmedega on ikka liig. suvekülalised on hoolimatud ja purjalik, suht keerukas on lastele pealeastumist vältida. õnneks saime end hiljem klaasi veiniga turgutada, kui õnnis nohin tagatubadest kostma hakkas ja maailma asjad kohe 2 õhtut jäjest sirgeks rääkida :)

rattaralli

töömõtted ei püsi üldse peas

viimastel nädalatel olen pidanud end lausa füüsiliselt sundima tööd tegema. mõtted lähevad kogu aeg rändama, seega on keskendumisvõime null. ühesõnaga paberikuhjad laual ei vähene kuidagi :( puhkus aga läheneb ning Jaanpäevaks peab plats puhas olema, sest tegemata töödega ei saa puhkama minna. soovitusi? 

tahaks juba väga puhata ja mängida. täiskohaga töötamine on ikka julm, eriti pärast 3-aastast kodus "mõnulemist." kodus ringi vaadates karjub kõik abikäe järele. midagi hullu just pole, aga rahulikku aega on vaja, et kõik normaalselt ära sättida ja põhjalikult koristada. aga pärast tööpäeva lihtsalt ei ole sellist energiat, et midagi suurt ette võtta. K-d soovivad ka enamus õhtuid väljas veeta, nii et toas käin pärast tööpäeva kiirelt riideid vahetamas ja pärast söömas-pesemas. edasi kukun jalalt unemaailma. 

nii et puhkus, palun tule juba! ja ületöötand aju, palun pea veel natuke vastu ja teeme koostööd, eks!