moodne tibi

http://www.gorodmod.com/long-haircuts-for-2013/

Nagu näha, on mu soeng selle kevade trendidega vägagi kooskõlas :D

Nimelt tegime juuksuriga katsetusi, et milline värvi-kombinatsioon kataks mu blondeeritud juukseosad ja toon oleks sama kaunis, kui mu lastel. ühesõnaga oli lootus saada juuksed strawberry blondiks. juurtele on selline kompott juba leitud, mis ei tee mind kollaseks/roheliseks/halliks (mingi eripära mul on, sest kui teistele jääb toon normaalne, siis minu juuksed omandavad mingi veidra varjundi. mu loomulik toon sisaldab natuke punast, ju see mängib). 

viimase juurtevärvimise protseduuri ajal võttis juuksur oma hingeasjaks kokku segada 4 erinevat potsikut ja nende sisu mu täies pikkuses juustesse sisse määrida. need sai pandud küll küljele ja taha alla, aga tulemus oli .... no ma ei oskagi öelda - hirmus. see, mida juuksur arvas normaalne jäävat, muutus šokolaadpruuniks, üks triip tuli täiesti kollane, see, mis juuksuri arvates midagi ei tee, jäi täpselt õige ja viimane, mida oli kõige rohkem ja pidi kõige õigem toon olema, läks tulipunaseks!

üks mu juuste eripära veel - kergvärv ei tule pestes mitte iialgi maha :( 

nüüd ma olengi juba 2 kuud olnud iseenda teadmata ülimoodne trendilooja on kirju oravasabaga...

hea uudis ka: moes on väljakasvanud juured. uskumatu, eks!

siis must saab lill

elulised teemad on hetkel K-del väga päevakorras. sõidame lastega trennist koju, tuleb jutuks, mis seal kellegi perekonnanimi on. järsku teatab Karita uhkustundega hääles: "ja vanaisa nimi on päriselt hoopis Rebane!" mina siis parandasin taktitundeliselt, et ikka Orav ja rääkisin, et mina ka olin Orav. hetkeline vaikus. kordasime siis kõik meie suguvõsa perekonnanimed üle nii ühelt kui teiselt poolt - jube keeruline kompott sai. mõtlesin siis, et selguse mõttes pean rääkima, kuidas ühest nimest vahepeal teine saab. no et abiellutakse ja värki ning soovija võib mehe nime võtta. Karita mõtleb natuke ja ütleb: "ja siis mina võtan endale nimeks Lill", Karina ei saa ju alla jääda ja teatab: "ja mina võtan endale nimeks lilla-roosa lilleõis!" :D

ma tahaks näha, kus selliste kaunite nimedega peigmehed välja võetakse, aga jääme ootele, eksole!

üks tore kandidaat on Karinal juba välja vaadatud ka ;)

ükshommik räägime jälle abiellumisest ja muudest tähtsatest asjades (millegipärast on see teema popp - ju ikka muinasjuttude ...ja siis nad elasid õnnelikult elu lõpuni lause pärast). selgitan, et endale peab ikka hooleda meest valima, selline kes oleks hea ja hoiaks sind ega oleks kuri ja aitaks kodus asju teha ning kõike ise parandada jne. lapsed nagu ei reageerinud eriti, ainult öeldi nii muuseas "aaa". 

jõudsime siis lasteaeda, jõudsime juba patside tegemiseni, kui Karina teatas: "mina võtan siis Greni endale meheks. tema hoidab mind hästi ja oskab igasuguseid asju teha." nii et seedis kogu hommiku minu teksti, sünteesis, kes on oma rühmas selline poiss, kes nendele kriteeriumitele vastaks ja valis õige välja :) julgesin siis küsida, kas too poiss meeldib talle, vastuseks tuli kiire "jah" :) Karita muidugi arvas, et tema võtab ikkagi issi endale meheks. ju siis lasteaias ükski noorsand issi tasemele ei küündi :)

pühadetervitus!

munavärvimine täies hoos - ise tehtud, hästi tehtud!

meie sellekevadine "saak". ümber muna pandavaid kleepse kiidan küll, sest kinnituvad keevas vees hetkega ja näevad ilusad välja. pärast värvisid lapsed otsad ka veel ära.

Karita moondus üksõhtu roosatriibuliseks konnaks :D

kuna eestlased on valdavalt jõuluusku, nii ka meie, siis lihavõtetes mingit sügavat mõtet ei otsi, olen lihtsalt õnnelik, et pere on koos, kõik on rahuldava tervise juures ja meil on 3 vaba päeva mittemidagi teha!

leevike

eile koju jõudes istus meie lillepeenras kaunis leevike :) ju on pikk külm metsalinnud ka linna ajanud. ja mis tal siin kuusekäbisid täis oksal vigagi peaks olema, eks. igatahes oli ta veidi liiga rahulik. ju põrutas vastu aknaklaasi ja sai pisut põrutada. meie jaoks oli õhtu kohe sisustatud - jutuvada K-de esituses oli väga linnuteemaline. kui veel Lastetuba saate lõpuks leevikese laulu lasi, siis oli päris ametlikult see meie leevikese-päev.

nüüdseks oleme kõik haigused seljatanud ja normaalne elurütm taastunud. oh milline rõõm oli eile jälle tööl olla. ma poleks uskunudki ;)

koobas umbes

ma vist ei ole öelnud, et mul on põskkoopapõletik. rõõm-rõõm, kas pole!? ma tegelikult juba nädalavahetusel mõtlesin, et asi pole õige, sest nohu ikka nädalaga tavaliselt taandub, kuid minu oma oli väga visa taanduma. kõrvus plõksis iga nuuskamisega ja pardihääl muudkui süvenes. ajasin selle ikka köha kaela, aga see kadus ka ära ja siis jäi NOHU. eile õhtul siis tundsin, kuidas põsk valutama hakkas, mis kiirgas nii pähe kui hammastesse. ja siis ma kummardasin. oh sa mu meie!! jube valu! lugesin interneti läbi, kõik klappis nagu õpikust maha võetud :(

sorteerisin siis oma ravimikapi läbi, leidsin mõned AB-d ja annan nüüd minna. kuuldavasti selle "toreda" põletikuga nalja pole - võib kergelt krooniliseks muutuda, kui välja ei ravi. ämm ja mees teavad rääkida. ehk saan koera sabast ikka üle ja kevadeks enam-vähem jonksu.

tervis teile, mu head lugejad!

kodused mängud

väike ülevaade, mida K-d kodus teevad, seniks, kuni jälle LA-a lubatakse. ühe sõnaga kokku võttes on neil praegu rollimängude faas. kõigest ja kõigist on võimalik välja mõelda mingi stoori. näiteks pesulõksud, vanninuustikud, rääkimata karvaloomadest või legoklotsidest on suurepärased vahendid pere mängimiseks. muudkui asjatavad: kord on üks ema või isa, teine laps. dialoogi järgi on ema-isa jube kurjad või siis jälle ülihoolitsevad. eks see mingi pildi minu kasvatusstiilist annab, aga ma pigem püüan viimasel ajal vähe pragada ja selgitada-seletada-argumenteerida. ah jaa, kuri nõid või koll on ka kogu aeg keegi. see vast multikatest ja muinasjuttudest, mida hoolega kuulatakse.

teine suur teema kohe-neljastega on printsessindus. haldjatiivad, kroon, loor ja võlukepp on väga olulisel kohal nende mängus. mind võlutakse kuningannaks või konnaks või isegi tiigriks :D

sinna vahele käib ohjeldamatu joonistamine-värvimine-kirjutamine. Karinal tuleb paremini välja, Karita teeb pigem kauneid sürrealistlikke maalinguid ja tähti. tõesõna, mõne võiks värvigammat silmas pidades moodsaks kunstiks küll pidada. nime oskavad mõlemad kirjutada, on saanud selgeks ka emme, issi kõikvõimalikes peegelkirja variantides :P

loomulikult oodatakse meeletult sünnipäeva! iga päev loetakse mulle ette nimekirju oma sünnipäevasoovidega. õnneks on need lapselikult lihtsad ja kindlasti ja teostatavad ;)

ja siis tehakse veel selliseid trikke:

peapealseisjad

pärlipüüdjad

tõbi taandub

võib vist öelda, et lapsed paranevad. igatahes meie majas käib ringi kaks pidevalt näljast last, kes iga natukese aja tagant teatavad, et süüa tahaks või mul on ... isu! ja vaadatakse mulle sellise etteheitva näoga otsa, kui ma koheselt 3-käigulist lõunat lauale ei vea. siit ka mure - mul on ideed otsas, mida neile süüa teha. kui herr Abikaasa kodust ära on, siis suurt praadi ju tegema ei hakka, manna/kaerahelbe/riisiputru teen nagunii kogu aeg, suppe ka, aga just toekama soolase toidu osas, mis poolt päeva valmimiseks aega ei võta, ei oska enam välja mõelda. help!

hetkeolukorra kirjeldus ka: Karita ei köhi enam üldse, nohu veel minimaalselt, AB lõpetatud; Karina köhib vahel, aga see pole enam selline sügav ja lakkamatu köhahoog, nohu veel alla ei anna, AB jätkub teisipäevani, siis uuesti arstile; minul ka köha Islandi sambliku ja Brontexi abil kontolli alla saadud, nina on endiselt kinni ja kõrvad lukus, enesetunne muidu suht ok juba. see on muuseas mu elu pikim nohu. ükspäev käisin korraks tööl, II korrus vist teise õhurõhuga, igatahes lõid kõrvad lukust hetkeks lahti ja see oli väga ehmatav kogemus - ma kuulsin üle nädala aja kõike nii selgelt. usumatu! kui terveks saan, siis kevad on vist juba käes ja linnud puude otsas minu kõrvade jaoks lausa karjumas ;)

igatahes selle nädala veedan veel lastega hoolduslehel, sest mu ema sai ka üleelmisel nädalal lapsi hoides selle tõve endale külge.