uus

otsustasin, et kodujutud peavad ilusti üheskoos olema, seega on nüüd mul teine blogi veel :) otsige kõrvaltulbast ;)

tegelikult tahtsin sisse seada koduraamatut, aga teades minu KOHUTAVAT käekirja, siis valisin ikka kaasaegsema variandi. lohutan end teadmisega, et ma võin need jutud välja printida ja raamatusse kleepida. mulle niiväga meeldivad sellised koduraamatud, kust saab lugeda, millal Austraalia-vanatädi külas käis ja mis nänni tõi (`80-ndate lõpus ju ikka toodi), millal alustati veranda ehitust või jaanuaritorm jää tuppa tõi.

hüppes

jääaeg sai eile jälle mõneks ajaks otsa, seega otsustasin pärastlõunal lapsi LA-st tuues, et lähme veidikeseks luusima. kuna seeni eriti metsas pole, siis seadsime sammu mere poole. ei-ei, suplusilma päris polnud ;) aga liikusime neid kuulsaid linnalehmi vaatama Raeküla rannaniidule. K-d on seal korra juba käinud vanavanematega, mina aga mitte. 

üllatusin väga, kui nägin, kuivõrd suur on see ala, mis karvaste muruniidukite kasutusse on antud. nüüd lugesin veel juurde, et nad toimetavad ka Vana-Pärnu all. 

tean omast käest, et rannaniitudel on alati lehmi karjatatud, isegi minu vanaemal oli omal ajal Raekülla kolides lehm ja selle pidi enne tööleminekut rannakarjamaale viima (no andis ikka vantsida, sest praegu on see karjamaa ~km kaugusel, toona oli vast lähemale minna, sest päris mere ääres maju polnud). lehma jalutas kas vanaema ise, minu isa või onu. vanaisa oli kahjuks Siberis, nii pidid vanaema ja poisikesed ise hakkama saama, vahetustega töö vanaemale, et majaehitus kuidagigi edasi läheks ja lehmapidamine, et miskit hamba alla panna oleks. jaa, see polnudki ju nii kaua aega tagasi, nii umbes 55 a ehk... vanaisa tuli õnneks koju tagasi! rannaniidud olid puhtad, lehmad söönud ja õhk puhas. nõukaajal lasti niidud käest ja seal on paras padrik olnud niikaua kui mina mäletan. nüüd on aga plats ühe suvega täitsa tühjaks söödud.

jalutada jõudsime nii umbes paarsada meetrit, kui nood Šoti mägiveised meile reageerima hakkasid ja ammuutades kohale kappasid. imelik oli see, et ammuutamist kuulsin nii lehmade poolt kui oma seljatagant, kuigi kogu ala on piiratud elektrikarjusega... lähematele saime paar kaasavõetud maiuspala anda, kaugemalt tulijad leppisid heameelega metsõunapuu võrsetega :) edasi minnes kohtasime teerajal lehmakooke, mis tundus samuti kahtlane, sest kõndisime ju siinpool karjust. ja tõesti-tõesti, mingi hetk hakkas metsatukast kostma raginat ning uudishimulikul sammul lähenes beežikarvaline sarvekandja, et saada ka osa sellest, mida me tema suguõdedele pakkunud olime. eeldasin, et ta on inimestega harjunud, aga paitama kohe ei asunud. loom ise oli näoga nagu sooviks teiste juurde tagasi. jätsime ta sinnapaika ning jalutasime edasi, mispeale kohtusime veel teiseltki poolt vastujalutava mägiveisega. sellel oli nägu juba suht nutune, et tarast väljas peab konutama. otsisin siis lehmapidaja kontaktid ja helistasin. tema juba teadis, et loomad lahti ja oligi hetke pärast kohal :) saime teada, et karjuses on elektripinge madalavõitu ja nii need aktivistid ülehüppele tulevad. katsuvad sarvega ära kui suure suraka saab ja siis hüppavad :P omanik rääkis veel, et toit on loomadel nüüd otsa saamas ja kohe varsti kogutakse nad kokku ning viiakse Viljandimaale talvituma, et kevadel uuesti tulla :) meist jäi peremees lehmi püüdma (olenemata leivaviilust pani jooksik kohe raginal padrikusse, kui peremees teda meelitama läks), meile jäid toredad emotsioonid ja lubadus, et tuleme neid veel enne lund vaatama.

rohkem saab uurida siit: https://www.facebook.com/pages/Linnalehmad-ehk-Urbancows/528020503899427 

Kui issi kaitseb riiki, siis meie...

... oleme seenel, et aeg kiiremini liiguks ja lasteaeda sügisnäitusele midagi viia oleks

miisud - vasakul Karina, keskel minu ja paremal Karita miisu. ütleme nii, et Karita on meie peres meisterdamise terav pliiats, samal ajal kui Karina laseb kõik enda eest ära teha. kõik, mis Karita kassi peale kleebitud-maalitud, on ta enda töö. 

tegelikult on pühapäev issita väga kurb. aeg on aeglane, linnulaul on kurblik kaeblemine ja tuju pole ollagi. või noh, on ju ka, aga sära silmades pole, lihtsalt ei ole. 

väga ammu pole juhtunud, et Herr Abikaasa pühapäeval kodus pole. hing oli kuidagi väga tühi ja ma ise ekslesin ka, nagu siil udus, lastest rääkimata. aga riik tahab kaitsmist ja sel korral tõsisemalt, kui kunagi varem...

Suvelõpu sagimised

Tõeliselt kuldne suve lõpp on olnud. Või see lihtsalt tundub mulle, kuna oma aias lihtsalt tajub loodust paremini kui linnas. Igatahes tehtud on nii mõndagi:

*lõpetatud lõputud kaevetööd, tasandatud muru

mu isiklik abikaasa ehitas meile sellised !!

*ehitatud maasikakastid ja istutatud maasikataimed (lapsed aitasid nii kopsimis- kui värvimistöödel ja nagu tõelised daamid kunagi, siis kummik ja värvine nina ei sega kandmast lillesõrmust või pärlirida randmel :P)

*välja juuritud vanad põõsad (vaja on veel maha võtta nii kümmekond oma aja ära elanud pähklit-sirelit-muud võsa, et asemele panna pirni- ja ploomipuud, aga selleni pole veel jõudnud)

*lõpuks ometi välja mõeldud, kuhukohta õue peal tuleb rahalaevade saabudes autode varjualune/garaaž

*leitud uus elukoht noorele õunapuule, kes nukralt äramurtud ladvaga meie aianurgas konutas. oli enam kui selge, et ta tulevase kasvuhoone kohale elutsema jääda ei saa ja kuna kellegi kuri käsi on talle enne meie aega kõvasti haiget teinud, siis paigutasime ta kraavikaldale, kus ta kedagi ei sega ja vast ikka mõne ubina ka kunagi annab. 

*tehtud hulganisti suvikõrvita-roogasid, kuna see vapper taimeke tõesti kannab kuninglikult (kuna suvikõrvits on minu suur lemmik, siis ma ei kurda, eksole)

*ämma-äia juures sisse veeretatud 21 kõrvitsat + 2 muskaatkõrvitsat meile :D (ämm urgitses ükskord, kui ma muskaatkõrvitsa suppi tegin puhastusprotsessi käigus seemneid välja ja väga ilusti läksid kasvama. neil on küll vist pikemalt ettekasvu aega vaja, aga väiksemad nunnud on ka ok)

*käidud kuke -ja võiseenel

*loodetavasti viimast korda sel aastal tehtud rahvussporti muruniiduki taga

Kui kõik asjatamised lõpuks valmis said, lubasime enestele väikese väljasõidu Lavassaarde Muuseumiraudteele. Lapsed on juba aastaid rääkinud (ja ma ei liialda), et neil vaja rongiga sõitma minna (me ju elasime otse raudteejaama vastas viimased 10 a), aga suurt rongi nagu natuke pelgasid... muuseumirong oli paras pisike, kitsarööpmeline jupike nii 2 km jagu. lisaks sai läbi vaadata kõik vanad vagunid ja vedurid, isegi Mõisaküla rongiehituse kätetööd Eesti Vabariigi aegadest oli näha. tore päev :) aga seda ma ütlen, et sealse piletiraha eest oleks me vist pärisrongiga mitu korda Tallinna vahet sõita saanud...

Ametlikul suve lõpetamisel Pärnu rannas käisime ka. taevasse lennutati sadu paberlaternaid, lauldi ja keerutati tuld, inimmassid jooksid läbi lava... lapsed hoidsid suht vaguralt meie juurde. pärast sellist kogemust tegime kodus üksõhtu omaenda muinastulede öö, kus igaüks sai oma soovilaterna ise taevasse lasta ja sellesse soovi sisse sosistada. ma kuulsin poole kõrvaga nii kogemata, kuidas mu neljapoolene tips kogu südamest roosaks printsessiks end muuta palus :) ja mulle tundub, et ükspäev üsna varsti läheb ta soov täide ;) loomulikult oli meil ka vanas pajas Lapi lõke, hää liha, küpsekartulid ja -basiilikuga peedid ning vahukommid ja terve suur tähistaevas. elu on imeline!

Mr. Entertainer

Robbie Williams on nüüd oma silmaga nähtud :) Jaa, ta on tõesti Meelelahutaja suure algustähega! Rahva käimatõmbamine ja lõa otsas hoidmine käis tal 1-2-3 ja kõik oli hea. ma kohe ei oskagi kommenteerida või emotsioone kirjeldada. minu jaoks oli algus parem kui tema kuulsad lõpulood, aga siiski, väga nauditav. üks huvitav loodusnähtus oli ka: samal ajal kui pilvede taga vajus laulukaare taha merre päikesekera, mis pilved siiski punaseks värvis, tekkis laulukaare vastu mäele vikerkaar! ja-jah, pilves ilmaga, ilma päikese ja vihmata. ja seda kõike enne Robbie lavaletulekut nii umbes 5 minutit :)

see, mis toimus nii minnes kui tulles Tallinn-Pärnu maanteel, oli puhas pornograafia (kuigi me ei läinud 2 h enne algust teele, vaid poole päeva ajal ja öösel viisin ka Herr Abikaasa Paldiskisse, nii et tagasitulek oli ka 2 h nihkes). kõige hullemal hetkel sõideti must mööda kahekaupa korraga, samal ajal kui minu auto teps mitte tee peal ei seisnud... politseid ei olnud, aa 1 siiski oli nii sügaval põõsas, aga ma oletan, et need konstantselt 150-ga kihutajad isegi ei näinud neid. no ma saan aru, et võimekus puudub, aga lükaku siis vähemalt auto tee äärde seisma, ikka võtab liikluse veidigi rahulikumaks, kui masin nähtaval. 50 m sügavusel metsateel pole tõesti mingitki abi. või siis oleks tulnud küsimused, et miks nad lätlasi taga ei aja. ei tea jah. kui Gumbali ajal oli välja panna kümneid patrulle, miks siis ei olnud, kui naaberriikidest tuli 11000 inimest?? vihaseks ajab, ausõna! 

ütleks nüüd lõppu midagi positiivset ka: see, kes on korduvalt näinud Rammsteini laivis, teab, et ükskõik kui palju Robbie oma showga pingutab, ei ole see pooltki nii võimas ja ehe kui Rammsteini omad.

P.S. punane lava ja ülim intiimsus oli Robbiel mingi hetk shows tõesti olemas ja ma ei olnud netist seda kohta enne näinud, kui unenäos vaatasin :D

juhtumised põsega ja pirukategu

ma ei ole väga kannatlik inimene oma iseloomult, eksole. eriti lastega, kahjuks. aga eile ma võtsin end kokku ja lasin neil köögis mäkerdada. või õigupoolest polnudki mingit mäkerdamist, töö hoopis kiire ja korralik, maha ega ümber ei läinud midagi :)

kõik algas muidugi sellest, et õhtul lastele järgi minnes selgus, et üks poiss oli just rattaga Karitale osta sõitnud täie hooga ja tal oli põsk lõhki. värises vaeseke õpetajaga vannitoas, kus teda puhastati, kui ma kohale jõudsin. väga vapper oli mu väikseke! ei nutnud ega midagi, lihtsalt värises kui haavaleht. õnneks palju katki polnud - paar kriimu ja väike auguke - plaaster aitas kui imerohi. mu emasüda teda nii muserdatuna nähes proovis last teistele radadele juhtida ja pakkusin välja, et ta võib kodus mul aidata pirukat teha. juba läkski veidi paremaks, pilk lõi särama, uuris, miks ja mida me teeme ja värisemine jäi ka järgi.

kuna külalist oli oodata, siis mõtlesin suvikõrvitsa-pirukat teha, sest need kasvavad praegu hea hooga. Karita hakkis ära kõik suvikõrvitsad, mis ma olin ratasteks viilutanud. oma tömbi noakesega oli ta väga tubli! ja Karina riivis juustu ning tainast aitasid nad segada vaheldumisi :) no uskumatu, et midagi maha ei läinudki! kui ma ainult suudaks rahulikum olla, nende kallal vähem kaagutada ja rohkem ise ka nautida, kuidas nad asjatavad, siis ma oleks palju parem ema. aga hetkel pole seda paremat kuskilt võtta, vahel harva ainult... kirjutan selle siia üles just seetõttu, et vahel lugemas käia ja kinnitada endale, et K-d on väga asjalikud ja ma võin lasta neil igasugu asju juba teha. ja noh, eks tekkiva laga saab ju ära ka koristada ;)

Robbie-uni

nägin unes, et olin Robbie Williamsi kontserdil VIP-lounge's, kus pääses kokku ~30 inimest. meie istusime teises ehk viimases reas, ees oli veel seisuala nii 5-6 inimesele, mis oli tagantpoolt piiratud. istusime, ootasime ja imestasime, miks see tühi on. siis saabusid mingid lakutud välimusega poisid, kes Robbie tulekul hirmsasti kiljuma ja vingerdama hakkasid... ja mu mõte oli, et kas ka sina Robbie?

kontsert ise oli võimas, nautsin ja laulsin kaasa, ise mõeldes, et kuidas see väike lava ülejäänud 50000-le lauluväljakul olijale kätte paistab :D kõik oli muuseas väga intiimselt punaseks valgustatud.

selline vahvalt punane see lava oligi

eks siis paistab, kuidas 20.08. paistab sinna lauluväljaku pääle too kontsert kätte. ega ma oma arust ülearu ärevil pole Robbie etteaste pärast, aga nagu unenäod näitavad (mulle, kes ma kunagi und ei näe), siis ikka ootan hirmsasti :)