pean ennast rohkem kuulama

viimasel ajal olen tähele pannud, et ma tunnetan või näen asju ette. ja-jah, olen lolliks läinud :D aga ei, päriselt. eks ma olen varem ka vahel harva tundnud, et üks asi peab nii või naa minema ja lähebki, aga pärast vanaema surma on kõiki neid tundmusi rohkem ja selgemini olnud. alates muidugi sellest, et nägin teda ennast minu magamistoa uksel seismas paar päeva pärast tema lahkumist. hirmu ei olnud, sest ma teadsin, et ta tuleb. vanaema ise oli üks kõige realistlikkumaid ja maalähedasemaid inimesi, keda ma tean, ei huvitunud ta maarohtudest ega käinud kirikus.

tavalisemad näited on muidugi need, et ma vahel tean ette ja valmistan millegipärast söögid, kui herr Abikaasa mingil x-ajal koju tuleb, ilma, et sellest ette teataks. sellest rääkimata, et kui nad töökaaslastega teiselpool Eestit napsu võtavad, seda ma tean alati! või et laste suhtes on paha tunne, selline imelik ärevus ja siis nad jäävad haigeks. kahjuks ei oska ma neid tundeid (veel) tõlgendada. õnneks oskan ma neilt ka pea-ning kõhuvalusid ära võtta, praegu küll veel enda sisse, aga asi seegi.

viimane näide on kassikesega seoses: kirjutasin tema kesksoostumise operatsioonist. kirjutasin ka sellest, et paha tunne oli hinges. nonäete, oligi põhjust, sest kass ei toibunud üldse, terve nädal on olnud väga kriitiline, sest loom ei söönud-joonud palakestki ega olnud üldse energiat. haav iseenesest ilus. isegi loomaarst ütles mitu korda, et loodame, et ta sellest ikka välja tuleb :( nüüd siis saab süste mao ärritussündroomi vastu ning kiisuke sööb jälle ning söök püsib ka sees. Mirr ise on end jälle õnneks leidmas - hiilib mind nurga tagant ja turnib puudel. sellest, kuidas teda sundtoitsin ja muid õudusin tegin, siin täpsustama ei hakka. aga jah, ma ju teadsin, et see op pole praegu hea mõte, aga ma ei kuulanud ennast. arst muudkui ütles, et kõik on ok ja vanust on piisavalt.

igasugu unesid olen ka nägema hakanud. aastaid pole üldse und näinud, nüüd vist elu rahulikum, laste pärast enam mure pole, ju siis jäävad unenäod meelde. vahel ma mõtlen, et ei taha neid näha, sest ma näen asju, mis üsna kohe päriselt ka juhtuma hakkavad või siis näen sõpru unes imelikult tegutsemas ja nendega suheldes saangi teada, et mingid asjad on juhtunud ja unes öeldi mulle väga selgelt, mis selle inimesega tunnetega lahti on. 

ja siis ma usun märke, kasvõi selliseid, et kui mingi vana autoromu teise kahe masina vahele võileivaks sõidetakse, siis tuleb see romulasse viia ja kindlustuse pakutud raha vastu võtta, mitte seda veel 10 x üles putitada, kuigi see järjekindlalt märku annab, et aitab. eks ma mainisin ka seda uskumatutele, aga vastus oli teada, et pole siin mingied märke. aga teate mis, on ikka küll, viimati remondist tulles läks autol kumm pärast esimest kurvi tühjaks! vahetamise ajal hakkas vihma sadama ja tuul tõusis. kokkulangevused, ikka, aga nagu oleks midagi muud ka, eks :)

oh kui imelik jutt...

ühesõnaga, mul oleks vaja kedagi, kes aitaks mul ennast paremini tunnetama ja kuulama õppima. 

ronin nüüd luua selga ja lendan nõiamäele :D ah õige, ei saa, ma ju kardan lendamist, paaniliselt!

Mirjamson

eile oli päev, kui lasin kassi kesksoostada. kurb on olla. 

ühest küljest on arusaadav, et see tuli ära teha, teisest küljest naisena on seda väga raske mõista, et nii tegema peab... või noh, ei pea ju, aga need isaste kasside hordid meie maja ümber tundus juba ilmselge liig ja kui nii hakkabki iga mõne kuu tagant olema, siis see ei ole ka väga hea variant. kusjuures need isased on nii ülbed! neil on ikka konkreetne siht silme ees ja isegi hari ei aja neid minema - istuvad ülbelt terassil laua peal ja vahivad tuppa. ole nagu vang iseenda kodus :( ju siis eriti nurr miisu on meie Mirrist sirgumas... aga nüüd on lõpp, päris lõpp. 

isast kassi omades ei tundunud kastreerimine nii hull või lõplik tegevus. aga ju ma siis ei osanud kaasa tunda. emase loomaga nagu teine asi.

õnneks protseduur ise läks kenasti, taastub ilusti, haav kena ja kass tegus. õue nurub hirmsasti, aga ei saa veel lasta. lahtiseletatult tähendab too kenast seda, et sai palgaldatud ka kiip, millega anti kassile pass, kuhu peaks kõiksugu temaga tehtud toimingud sisse kantama. vaktsiinid ja muu. 

väike seik ka: viin mina kassi kohale, panen puuri. küsin, millal järele võib tulla, öeldakse, et mõned kassid veel järjekorras, ikka paar tundi peab ootama ja siis umbes tund läheb protseduurile. mina siis räägin, et teate, ta on kuri, eelnevad arstilkäigud on kõik teda järjest kurjemaks muutnud, ootamine ei ole hea. ja et mul oli aeg kokku lepitud, oleks võinud siis helistada, ma oleks ta hiljem toonud. vastati hajameelselt ja-jah, kuid lubati õigeaegselt ette võtta. kusjuures nii tehtigi, sest ma olin õigel ajal kohal, mul on kuu aega ette kokku lepitud ja ju ma siis paistsin koos lapse ja kassiga piisavalt ähmi täis. lähen siis kassile järele ning sealne töötaja hakkab seletama, kuidas Mirr kõik töötajad lõhki tõmbas, isegi arsti läbi kinnaste... NO KAS MA EI ÖELNUD TEILE, ET TA ON KURI??? ega ilmaasjata ei öelda, et kuula inimest, eks ;)

Oktoobritorm

huvitav, kas Jaanuaritorm saab nüüd noorema venna Oktoobritorm? Vaated on igatahes muljetavaldavad. Liikusin hommikul veidi mere äärt mööda ringi ja seiklesin linnas. tormi-ilm on lihtsalt nii LAHE!!!!!!!! ainult rannaniidu-veistest on kahju, kes sõrad vees kuivemale maale toimetamist ootavad :(

Kertu

ma niiväga tahtsin seda filmi näha. eile viimaks õnnestus. Pärnus nimelt näitas kino seda 3 (!) päeva. mismõttesnagu??? õnneks teatris toimub ka vahetevahel kino, seal siis sai ära näha.

filmist: treiler jättis mulje, nagu oleks Villu tavaline külajoodik, kes kõigil jalus ja üldse üks käpard ning Kertu kohmetu pere mõju all olev külatüdruk. Aga vaatama hakates olid lood hoopis teised. kohati tekkis tahtmine karjuda, kohati lüüa, kohati püsti tõusta ja hüüda, et mis me siin kõik istume, lähme appi! 

eks vint on veits üle keeratud ja kõike võimendatud, aga täitsa võib nii olla ju. mulle isiklikult oleks rohkem meeldinud, kui teostus oleks parem olnud - natuke üle jala ning etteaimatavalt oli pildid ja story kokku pandud ja kaameratöö polnud ka minu maitse. oli nagu tunne, et arutati, ah teeme ära, küll nad aru saavad ja vaatavad. aga eks see nii ongi, et külajoodik viskabki akna sisse või läheb traktoriga sõitma ja ema seisab väraval ees. samas intiimstseen oli väga hästi mu meelest lahendatud.

hr. Raag oskab filmi teha, midagi pole öelda. tänud ja jällenägemiseni! see film oli piisavalt jube sisu mõttes, et vastukaja tekitada.

filmi tutvustus ja treiler siin

näpud tööle

alustasin eile kardina heegeldamist. kogu selle kolimise-sisseelamise virr-varris pole üldse aega olnud käsitööga tegeleda. kirjutan seda postitust siia iseendale meelespidamiseks, et sina ei pea mitte loobuma tegevustest, mis sulle naudingut pakuvad ettekäändel, et aega või viitsimist pole. 

lausa imeline rahu laskus mu peale, kui ammujoonistatud mustri ette ning heegelnõela kätte võtsin ning lõpuks niiti näppude vahelt läbi laskma hakkasin. tulemas on väike romantiline ülakardin, nii et see võib isegi selle aastanumbri sees valmis saada ;) tegelikkuses kulub selleks umbed 10 õhtut, aga eks näis. lihtsalt nii mõnus on jälle midagi nokitseda!

marineeritud õunad

rikkaliku õunahooaja lõpetuseks korjasin ära meie suurepärased punapõsksed vürtsikad sügisõunad ning nende ämbritäitega tõtt vaadates tõdesin, et midagi tuleb nüüd vaaritada (hea küll, ühe ämbritäie viisin Naabrinaisele ka, sest talle hullult maitseb see sort). õunamoosi sööjaid meie majas pole, mahla teeb ämm, seega jäi kas kuivatamine, kompott või marineerimine. õunakompott on üks suhteliselt lääge kraam, kuivatamise kunsti ei valda, seega jäi marinaad.

pilt netiavarustest, aga täpselt niisama nämm tuligi :P

toimetasin nii:

• 5-6 liitrine ämbritäis õunu koorida-puhastada
• 2 l vett keema, millesse lisada
• 7 vürtsitera
• 10-12 nelki
• 2-3 cm pikkune jupp kaneelikoort
• 3 dl suhkurt
• 3 spl äädikat (õunaäädikat peaks rohkem panema)
• näpuotsaga soola panin ka maitsete esiletoomiseks

ega's midagi, kui õunad marinaadi, veidi keeta, et veel krõmps oleks ja purki. vägagi hää kraam tuli liharoodage kõrvale :) ja niisama näkitsemiseks samuti. nüüd kahjetsen hirmsasti, et ploome ei marineerinud, kuna Herr Abikaasa tädi pool sain neid just maitsta ja olid oivalised! järgmisel aastal teen kindlasti.

kuna mõned ämbritäied õunu kuuri all veel ootamas, siis mõtlen, et peaks ikka kuivatamist ka proovima, kel kogemusi, palun jagage.

kuri palavik

jõudsin mina rõõmustada, et K-d juba 2 kuud lasteaias käinud ja peale väikese nohu pole miskit olnud, kui Karina kolmapäeval otsa lahti tehi. tõin ta koju 38,8 palavikuga, hirmus peavalu, laps oli läbi nagu läti raha. muid sümptome polnud, lihtsalt palavik, mis kuidagi alla ei tahtnud tulla. õnneks kestis sellised suured numbrid õhtul ja pool ööd, hommikuks oli juba 37,1 ning põhimõtteliselt laps jummala rõõmus ja terve olemisega.

uurisin siis lasteaiast, et mis värk. selgus, et tõesti-tõesti on midagi ringlemas, sest mitu last on sarnaselt haigestunud ja suht kiirelt tervenenud. jäin siis ootele, sest ega üks ilma teiseta saa. kahjuks nii oligi, kuigi alles pühapäeva hommikul... iseenesest väga pikk vahe, eriti kui arvestada seda, et keskkond ja muud tegurid neil samad. ju siis Karita on suvel rohkem päikest sisse maukida jõudnud, et lasteaia pisikute tase teda ei murdnud, alles kodus lähikontakt haigega teda murdis.

igatahes pühapäeva hommik algas Karita poolt jutuga, et temal pea valutab. seniks, kuni minuni tuikus, oli juba selge, et vol 2 on saabunud. temal on ikka poole hullem: esiteks on palavik kestnud juba ööpäeva (Karinal siis ~12h), mis ainult korraks rohule allub, aga siis kohe 39 peale jälle tagasi kihutab :( tänagi on 37.5 ja olemine suht sant alles. loodan väga, et õhtuks ikka toibub, sest neljapooleste puhul on palavik ja haigus hoopis midagi muud, kui eelmise hooaja laste puhul. miks? aga selleks, et nad ise aduvad nüüd väga selgelt, et ollakse haiged - keritakse end teki sisse, oiatakse ja ohatakse pidevalt ning küsitakse väga murelikult kraadiklaasi näitu. aasta tagasi oli palavikualandaja mõjudes laps jälle tegus ja amokki-jooksev ja vajus ära alles siis, kui numbrid uuesti suureks läksid, aga nüüd jah, hoopis teine lugu. nii hirmus on kõrvalt vaadata. eriti täna hommikul, kui ta aru sai, et midagi pole paremaks muutunud :(

loodan südamest, et talvehooajal kuidagi valutumalt saab ja me ei pea liiga palju haigustega võitlema.

P.S. arvake, kas ma pidin neljapäeva varahommikul tegelikult Tallinna poole sõitma ja see ära jäi - off course.

P.P.S. ja kas ma peaks homme sedasama tegema või ikkagi saan minna, kui palavik taandub? loodame-loodame, muidu läheb 2 koolitust järjest vett vedama...