õnn saabus

reede hommikul kell 6.45 :)))

olen nüüd mõnda aega õnnelik oma mehe seltsis (loe: arvutist eemal)

C.

p.s. ta on täitsa samasugune, ülimalt armas :)

õhus on tunda...lennukikütust

nii, reedene vaba päev on nüüd käes :) inimesed muutuvad nii toredasti lahkeks, kui asi puutub armastajate taasühinemist. nii armas (teeb nunnut nägu). siinkohal suur aitäh ülemusele!

nüüd on veel mõned pisiaskeldused, nagu menüü väljamõtlemine ja poeskäik ja siis tallinna!!!

kindlasti jõuan ma veel ennast mõned korrad tühjaks nutta ja põhjalikult paanisteda, aga see pole oluline.

lumi, kas tõesti?

laupäeva hommik tundus selline sürr - maas ladiseb, aga taevast keerleb valgeid helbeid. tegelt olid need ikka suht suurepiisalise vihma nägu. ilm on ilmeline, 5 km minu kodust oli maa valge ja sadas laia lund, sama asi mehe vanemate juures. talvekummid tuli ju alla panna ja talvevarud täiendada, selleks käisingi maal. kõrvitsanunnu ootab nüüd diivani taga, et purki saaks :)

mingi hetk seisen keset õue, vaatasin üles ja korraga hakkas laia lund sadama. nii suuri räitsakaid pole ammu näinud (ma lõtlen aastatid), üks langes otse peapesale, kattis 1/3 ära. müstika!

tegelt mulle talv ei meeldi ja see, et praegu juba lumi peab võitluse mahajäämise eest, ei kiida ma üldse heaks. pole parata, on nagu on, lihtsalt mõistus streigib talveriiete vastu. tugevalt kusjuures.

loen veel päevad kokku, esmaspäev, teisipäev, kolmapäev, neljapäev. punkt! edasi tuleb reede, ja oh õudust, kui ka laupäev. keegi ei tea. kui raudlind inglismaale jõuab, siis kuuleb täpsemalt. ikka vist reede. madalseisu muidu ei ole, hetkel ;)

ma naersin end just lolliks

http://englishrussia.com/?p=1598#more-1598

juhend

võta postkastist välja või osta 02.nov.2007.a. Pärnu Postimees, ava keskkohalt ja loe, ei, parem vaata pilte!
sellest pole midagi, kui sa praegu lugesid alles, et selline artikkel on. ma olin ka üks viimaseid, kes teada sai...

aga muidu on nii, et kui keegi tänast päeva näeb, siis andke talle üks hea hoop, et kiiremini minema läheks ja järgmiste päevadega sama asi ka nädala otsa jutti!

selline rahutus on juba sees, mitte ei saa tööl olla. tahaks mere äärde, et tuul saaks kõik mõtted minust välja puhuda.

sõda hakkab lõppema

vähemalt meie pere jaoks :)
eile sain teate, et rahuvaövajad on tagasi baasi jõudnud ja jäävad sinna kuni kojusõiduni. see tegi mu südame kohe poole kergemaks ja meele helgemaks. õigupoolest viimase tekitas küll telefonikõne mehelt.
need satelliidid on ikka veidrad - kord kuuled nagu kõrvaltoast, siis jälle maapõhjast. seekord oli nagu suht hea, ei pidanudki ootama, kuidas su jutt läheb kosmosesse, sealt afgaani, siis vastus kosmose kaudu minuni.
kõige parem selle kõne juures oli teadmatuse lõpp. ma ju olen selline, kes kõike alati teadma peab, olgu uudis milline tahes. nüüd siis tean, et millal, kuidas ja keelega juhtus. minu mehega juhtus ikka ka. mida mu süda juba ette aimas, kui ta ütles, et tead, üks asi oli ikka veel. aga sellest praegu ajalugu vaikib tema ema närvide heaolu pärast. eks me hiljem serveerime seda kuidagi rahulikumalt ja kindlasti pärast seda, kui ta on oma silmaga veendunud, et pojaga kõik korras on.

nüüd ongi nädal veel ja siis nad juba lendavad. ja siis lendan mina, lennujaama ;)

kassiteema lõpetuseks

panen üles mõned vahvad ülesvõtted Lordi esimesest eluaastast

kassi-isand ilmus välja :)
nüüd magab nii et kõrv ka ei liigu. oli teine puhas ja kuiv ja üldse mitte konkurentide küünejälgi täis. küllap oli ikka kuskil kinni.
kui hommikul tuppa sai, siis sõi natuke ja puges sülle, pai nälg oli tohutu :)
ta on ikka niiiiiiiiiii armas!

katsejänes

mis te arvate, kas ma sain täna shoki, kui rahuvalve kaplan mulle helistas? sain - süda hakkas peksma ja jalad läksid nõrgaks selle aja peale, kui ta rahulikult ja hästi aeglaselt seletas, kes ta on. õnneks muidugi oli tal hoopis mingi muu jutt, mitte see, mille pärast missiooni ajal tavaliselt peredele heistatakse. tahtis andmeid kontrollida ja mingit kirja mulle postitada.

ja mul on mure: kass on kadunud, juba üle ööpäeva. tunne aimab halba, aga ei taha ära sõnuda. ma olen teda lõputult kiisutanud ja kõrvaltänavad läbi käinud, ei midagi... nüüd kardan, et ta on kuskil kinni, kuuris või mingis muus hoones. hirm on sellepärast, et sügisel pannakse osad hooned kevadeni kinni ja kui mu kassike seal sees on, siis :(
nii kurb on praegu, ta ju mu ainuke lohutaja. eile õhtul ei saanud undki, ta nurrub mul tavaliselt kõhu peal ja nurub pai seni, kuni tule ära kustutan ja magamisasendi sisse võtan. siis läheb jalutsisse ja laulab mulle unelaulu. tahan teda tagasi!