teisipäev, 25. mai 2010

märkidest

olen siin mitmeid kordi autoroolis mõelnud, et nüüd tuleb küll blogipostitus kirjutada. seda mõtet on ajendanud nii mõnedki juhtumised. üks vahva asi, mis eile just silma jäi, oli selline tore daamikese punane auto ja auto tagaotsal hoiatav kleepekas - naine roolis. see näeb välja selline, et punase ohukolmnurga sees on kübaraga naise kujutis :) väga lahe igatahes! tavaliselt ikka kirutakse, et näed, naine roolis, aga siis kui kleeps peal, siis teised kohe teavad, et pole vaja tõmmelda.

teine juhtum on samuti seotud nende kleepsudega, mida autodele panna saab. mingi aeg oli kampaania "sõidan reeglite järgi." no teate küll, et linnas 50, maanteel 90 ja sebra on peatumiseks, eks. jube popp oli endale see autole kleepida. mulle need üldse ei meeldi, sest ma ei usu elusees, et on olemas ka 1 autojuht maailmas, kes kunagi pole ühtki liiklusreeglit rikkunud! ausalt ei usu!! no üks sellise kleepsuga eksemplar sõitis ükspäev mul eest ära linnas. mina liikusin mingi 50-60 vahel ja see kodanik oma autoga kadus mu eest suht kiiresti. jõudsin veel kiigata, et seal mingi kleeps, just seesama reeglite-järgi-sõitmise kleeps... no ei tundunud küll sedamoodi. tahtsin ühesõnaga öelda, et ei tasu end võltsvagadusega ehtida!!

vanasti oli mul autol Metsatöllu kleeps "Hundi süda sees," nüüd siis vastavalt olukorrale "laps autos." kusjuures täiesti olude sunnil, sest ma pole veel "kaksikud pardal" pole kuskil veel müügil näinud. kui see on olemas, siis paluks mulle teada anda ;)

kolmapäev, 19. mai 2010

emme naiivitar!

ei tea, mis mul küll mõttes oli, kui otsustasin täna meie koduranda oma tipsudega minna... just eile sai räägitud siin, et promenaadil on seinad ümber, aga tavarannas ei ole. igatahes läksime Raeküla randa. on selline täitsa olemas, ainult sinna pääsemine oli ka meie lillelisele tankile (loe: kaksikute vanker) paras katsumus - suht mudane on see tee veel. igatahes saime kohale, lasin lapsed lahti ning pärast mõningast viisakat kohanemist, nagu ülalolev pilt näitab, võeti suund otsejoones vee poole... meri on eestpoolt juba täitsa supp, seega ma ei kartnud, et nad külmetuvad. hetk pärast alljärgnevate piltide tegemist olin sunnitud eemaldama kõik riided peale suurepäraste Kadri heegeldatud mütsikeste, sest plikad viskasid end kohe külili. sellest tegevusest enam pilte pole, sest polnud aega fotoka järelel minna kuivale maale, pidi hülgeid passima ;) Karina veel viisakalt vett katsumas - tundub ülimõnus!

Karitale ka meeldib maailma suurune vann väga!

teisipäev, 18. mai 2010

tore päev oli

eile siis nimelt. kodus passimisest sai küllalt, õigupoolest sopastest lastest, sest nende meelistegevus on poriloigus pladistada. neile ei saa seda küll pahaks panna, sest tõepoolest oli lapsena tore loigus vaadata, kuidas vesi pritsib ja plartsub :D pigem võiks päikesele etteheite teha. miks ta seda lompi ära ei kuivata???
igatahes pakkisin ma oma nubinad autosse ja vurasime promeneerima. meile väga meeldis seal. eriti just seetõttu, et promenaadil on seinad ümberringi (kui laste tasandilt vaadata muidugi). siis nad ei saa mul nelja suunda plehku panna, jääb vaid võimalus siia-sinna joosta. tegelikult oli hitt hoopiski rannaliiv, mis oli nii valge-valge ja nii peen-peen. isegi suhu ei märgatud seda toppida, katsuti niisama ja kraabiti reha või labidakesega. ja purskkaevud on ka vägevad asjandused. kahjuks küll suur ei ole veel tööle pandud, aga väiksemad sobisid ka meile hästi. ainuke, mis ei sobinud, oli taevast lahti lastud purskkaev :( see rikkus meie rannailma ära. jälle autosse ja poodi.
seekord oli pood omaette nali. K&K muidu väga naudivad ostlemist - vaadata on palju ja kui emme end unustab, siis ka katsuda nii mõndagi... aga seekord kohtusime me enda pisikeste koopiatega. nimelt on pärnus üks kaksikutepaar, kes hetkel on 4,5-kuused, vuravad ringi meiega identse vankriga ja kannavad meie riideid. tervitused H&I-le!!! maru pull oli vaadata, nagu oleks ajas tagasi rännanud 8 kuud. isegi väike igatsus tuli selle aja järgi, sest siis nad ei suutnud veel liikuda ja pahandusi teha. see mõte kadus aga kohe, kui hirmsad nutuööd meelde tulid. meie tipsid uudistasid hoolega. ümberkaudsest rahvast ma ei räägigi, need läksid puha pöördesse - kaks paari kaksikuid!!! oleks suht koom olnud, kui me oleks oma vankriga olnud, siis oleks need ka ühesugused... õnneks olid mu lapsed poekärus. üks istub lapse koha peal ja teine on kärus püsti. see variant töötab meil ideaalselt. saime nodi kätte ja tulime koju tuttu. enne limpsisime veel nats jäätist :p ma pole veel pildile saanud püüda neid nägusid, mis külma jäätise suhu sattudes tehakse, see on lihtsalt kirjeldamatu.nagu oleks ikka midagi väga jubedat antud, aga samas tehakse suu kohe uuesti lahti, et anna veel! ju siis on ikka hea :D
täna on aga teine päev ja teised teod. liiga rannailm on randa minekuks, lähme siis vanaemaga surnuaeda ja kaltsukatest tudukaid otsima.

laupäev, 15. mai 2010

üllatus :)

selline päev siis, kus nägin ema-isa juures Uulu külje all sooblit kõrgel puu otsas turnimas. linnud karjusid nii mis kole, ema läks vaatama, et mis toimub ja siis nägi seda selli kõrgel okste vahelt talle otsa vaatamas. ema arvas, et kärp, isa et soobel. nüüd vaatasin netist, aga ei leidnud soobli kohta mingit infi :( ise arvan ka, et see oli siis soobel, sest kärbil on kirjelduste järgi tume sabaots, aga sellel oli täiesti sama pruun nagu muu kasukaski. ema-isa muidugi arvavad, et seesama tegelane on nende oravad nahka pannud, sest ühtki pole ammu enam näha olnud...
praegu mõtlen, et see võis nugis ka olla, see on ka hea puude otsas ronija ja kirjeldus sobib.

muidu on aga nii, et sel aastal saab minust vist pruun valge naine. lastele meeldib väljas olla ja mina pean sealsamas kõrval ju olema. nemad aga tahavad päikese käes olla. eelmisel aastal jäi ju mul suvi vahele, nüüd siis topelt ;)

Edit järgmisel hommikul: pärast loodustarga abikaasaga konsulteerimist selgus, et soobel ei saanud see elukas kuidagi olla, sest nad ei ela Eestis. hoopiski Siberis. mu isa pani natuke puusse... tegemist oli siis nugisega. ja siin on üks jutt, kuidas see tegelane elab ja mismoodi teda kinni püüda saab. kuigi mulle tundus ta armas ja vägagi ilus :D

reede, 14. mai 2010

segaduses

nii, mina enam ei tea, mida lastele selga panna! igatpidi on valesti. selles mõttes, et suvi saabus äkitse, nagu tavaliselt, ja ma ei suuda nende termoregulatsioonile pihta saada. põhimõtteliselt on tüdrukutele kasvanud nüüd juuksed ja need on kogu aeg märjad. nahk on ka märg :( iga päev on riideid vähemaks võtnud, täna on siis väike T-särgike ja retuusid. lasevad paljajalu. aga õues on jälle teine teema. seal on ju tuul :S samas on päike ja palav. no mida teha? eile lõppes asi sellega, et pluusedele pealetõmmatud vestid võtsin ära, mütsid ka, aga lapsed ei jäänud ikkagi magama. pidin tuppa viima, nii palav oli vaesekestel. päris lühikeste varrukatega ka õue ei julge viia, või peaks?
oh aeg ma ütlen. ootasin muudkui seda aega, kui riidessetoppimine ometi lõpeks ja nüüd jälle jama. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et suvi lihtsalt ei ole minu aastaaeg. vastik palav, kuum ja kuiv. kevad-sügis ikka palju inimlikumad ringiliikumiseks ja muidu ka.
ja õues meil veel see jama, et on asfalt ja seda on palju. pehme kombe ja kinnastega kukkumine ei olnud üldse õudne, võttis lausa itsitama, kui jälle "pots" käis, aga nüüd on see kuri-paha asfalt õelaks muutunud ja tahab laste põlvedest-peopesadest tükke välja hammustada :( samas on see palju kindlam jalgealume ringi vudimiseks kui muru. muru on ebatasane ja seal kasvavad mingid õitsavad asjandused, mis omakorda jooksmist takistavad. ja emme jutt, et tuleb ikka muru peale tulla, ei maksa kahjuks midagi.
kunagi rääkis mu sugulane loo, kuidas tema ema oli lapsena köögilaua külge nööri otsa jalgapidi kinni seotud, kui vanaema tööle pidi minema. selleks, et laps väga palju jama ei saaks korraldada, hulkuma minna ja endale häda ei teeks. no see pidi suht väike laps olema siis, et lahti harutada ei osanud sõlmi. siis tundus mulle see jutt äärmise lapse väärkohtlemisena, kuid nüüd tundub mulle see igate hea mõte olevat, kui mu hävituspataljon mööda maailma ringi jookseb. linnas on ohte nii palju, jube! maal oleks parem, aga sinna ju ka kogu aeg ei saa.
see ei olnud nüüd mitte selline hullult hädaldav post tegelt. rohkem nagu olukorra kirjeldus või nii, mis teha, et selline ving-ving tuli. algaja ema asi sellised probleemid ;)

kolmapäev, 12. mai 2010

kevad õues

meie väike linnadžungel on lõpuks valmis. lasime "elukad" lahti :)

oi meile meeldib kiiiiiiiiiiiiiiikuda!!!

kõige tüüpilisem tegevus, kui hüüda: "tibud! tulge emme juurde!"

Karina sööb küll lilli... seetõttu on tal ka "punn" ees

kolmapäev, 5. mai 2010

uskumatu elukas!!!

et eilsest veel vähe oleks, avanes mulle hommikul rulood ära tõmmates järgmine pilt: meie kass ja kaks "sõpra" istusid päikeselaigus hoovimaja ääres ja tundsid end igati mõnusalt. täiesti mõistusevastane, kuidas isased kassid niimoodi sõbraks saanud on? varem Lordi ikka näitas, kes siin õues peremees on, aga nüüd on kui ära vahetatud. tõe huvides pean muidugi märkima, et ta on ex-isane juba mitu aastat, aga sellist käitumist pole ikkagi varem täheldanud.
tegelt ma tean, mida nad ootavad. meil on ju liivakast nüüd õue peal. nad ootavad sinna liiva, sest arvavad seda oma uus tualett olevat...

teisipäev, 4. mai 2010

meie kass ei ole ikka kellegi koer!

hängin mina õues, oodates laste unest ärkamist. väljas on ilus päike. järsku väljub meie kuurist mingi must pooliku sabaga kõuts ja võtab iseteadlikult suuna meie maja koridori poole, endal peas jumal-teab-mis-mõtted. meie kass magab rahulikult lillepeenras mu liiliad laiaks :S ajan siis sissetungijat minema, tema loivabki aeglaselt tollesama lillepeenra poole. Lordi vaatab seda poolesabalist olendit juhmi näoga, ilmselt kaalutledes, kas on mõtet end püsti ajada või oleks targem ohutuse mõttes tulpi edasi mängida. kui ma häälekalt nõuan ja loikamile osutan, ajab meie kass end püsti, teeb paar sammu ja vaatab mulle nõutult otsa. ühesõnaga ei ole meie kass kellegi valvekoer. õnneks hiiri ja rotte hävitab :)

esmaspäev, 3. mai 2010

hetk enne kustumist

Karina lösutamas, Karita pugemas
emmekad ühesõnaga :)

reede, 30. aprill 2010

õues

kui nüüd väga hästi läheb, siis varsti on meie neiud kiikude ja liivakasti võrra rikkamad. saime kõik peaaegu kokku, aga siis tegi akutrell "surra-murra" ja suri välja. nüüd siis akulaadimispaus. hakkab looma igatahes. meie asfaltõuest hakkab saama mänguväljak selle väikese lapi osas, mida me muruks kutsume :)
täna tõestasid tüdrukud muide, et nad saavad omapäi õues suht hästi hakkama. meie asjatamise ajal silkasid tegelased naeru kihistades mööda õuet ringi, kui vahepeal kaugele hakkasid kaduma, hõikusime ja lapsed vudisid jälle tagasi. nii kulges see pea tund aega, kui kuri vihm meid ära tuppa ajas. aga liivakast (missest et alles nö skelett on koos) võeti juba täiesti omaks, vähemalt seal sees istuda on igati boss, kui veel liiv ka tuleb, küll siis on pidu!

pühapäev, 25. aprill 2010

keha/näomaalingud

oli plaanis teha kaunis pühapäevane maalitund, aga välja tuli nagu alati :D
pildil Karita issiga

siin asjalik Karina, tema võttis veidi tagasihoidlikumalt ja väga tõsiselt, aga värviseks saime ikkagi kõik

Karina ja emme romantiline pläkerdus :)

Karita ja issi kunstiteos ;)

kogu selle rõõmu eest peame tänama tädi Klarit, kes tipsidele sünnipäevaks näpuvärvid tõi. tõe huvides peab mainima, et pakendil olevat infot värvide hea mahapestavuse kohta ei tasu väga tõsiselt võtta, sest pärast põhjalikku vanni ja küürimist läks Karita ikka sinise ninaga magama...

kolmapäev, 14. aprill 2010

ilupildid






nummimeeter põhjas, eks!


meid püüdis purki www.stuudio8.ee

esmaspäev, 12. aprill 2010

uskumatu

ma ei tea, kuidas see on võimalik, aga üks mu lastest oksendas endale selja taha pluusi peale... täitsa keset selga. ma ei kujuta ette, kuidas seda teha saab, aga nii juhtus. neiu ise ei saanud aru,et miks ma teda toolist välja kisun ja pluusi ära hakkan võtma. noh, emaduse rõõmud ;)

teisipäev, 6. aprill 2010

Karina 1. sünnipäeval:

11,7 kg

76 cm

6 hammast

Esimene hammas laekus 1. novembril.

Samal päeval katkes tal kannatus ja soov liikuda võidutses –meie tütreke hakkas roomama!!! Õigupoolest küll meie mõlemad lapsed jätsid roomamise vahele ja asusid kohe käputama J

Kõndimine on aga tunduvalt huvitavam liikumisviis, püsti vinnas Karina end esimest korda oma voodis novembri alguses ja päriselt käima hakkas 27. veebruaril vanavanemate juures maal. Eelnevalt tehti 2-3 nädalat väikesi katsetusi. Teate küll neid linnupoegi, kes tiibu katsetavad ja pesa kohal õhku tõusevad või üliuhke näoga naaberpuul maanduvad. Just samasuguseid sammukesi võttis ka Karina ja tahtis uhkusest lõhki minna ;)

Karita 1. sünnipäeval:

11 kg

74 cm

6 hammast

Karita seljatas õe hammaste tulekus pika puuga, tema esimene hammas lükkas end läbi igeme 18. oktoobril.

Roomamise põhitõed said selgeks ja 27. november rakendati need praktikasse.

Jalad võttis Pätu alla oma voodis suure kisa saatel end pulkipidi üles vinnates, sest mis lugu see olgu – proovi ja proovi, aga mitte ei saa! Teeb ju südame täis!? Püsti ta sai ja kõndima läks õega täpselt samal päeval, samas kohas. Tulid teised vudinal üle toa, ise rõõmust kilgates J

Kui nüüd teha kokkuvõtteid emaks olemisest, siis minu meelest ei ole esimese aasta kirjeldamiseks õigemaid ega tõesemaid sõnu, kui järgnevas luuletuses.

"Enne kui sain emaks"

Leelo Tungal

Enne, kui sain emaks,
tegin ja sõin sooja toitu.
Mul olid ilma plekkideta riided.
Mul oli vaikseid telefonivestlusi.

Enne, kui sain emaks,
magasin nii kaua kui tahtsin ega muretsenud, kui hilja magama läksin.
Kammisin juukseid ja pesin hambaid iga päev.

Enne, kui sain emaks,
koristasin iga päev.
Kunagi ei komistanud lelude otsa ega unustanud unelaulu sõnu.

Enne, kui sain emaks,
ei mõelnud, kas minu toalilled on mürgised või mitte.
Ei mõelnud kunagi vaktsiinidele.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud minu peale kunagi

oksendatud,
kakatud,
sülitatud,
hammustatud,
pissitud
ega näpistatud väikeste sõrmedega.

Enne, kui sain emaks,
oli mul täiuslik enesevalitsemine
- mõtete ja keha kontroll.
Magasin kogu öö.


Ei olnud kunagi hoidnud karjuvat last, et arstid saaksid teha uuringuid või süsti.
Ei olnud kunagi vaadanud pisarates silmadesse ja nutnud.

Ei olnud kunagi olnud ääretult õnnelik pelgalt naeratuse üle.
Ei olnud kunagi öösel kaua istunud vaadates magavat last.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi süles hoidnud magavat last lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud teda voodisse panna.
Ei olnud kunagi tundud südant purunemas miljoniks tükis, kui ei saanud valu ära võtta.

Ei olnud kunagi teadnud, et keegi nii väike võiks minu elu mõjutada nii palju.
Ei olnud kunagi teadnud, et võiksin kedagi nii palju armastada.
Ei olnud kunagi teadnud, et ma armastaksin emaks olemist.

Enne, kui sain emaks,

ei teadnud seda tunnet, kui süda on kehast väljaspool.
Ei teadnud, kui hea tunne võib olla näljast imikut söötes.

Ei teadnud sidemest ema ja lapse vahel.

Ei teadnud, et keegi nii väike võiks panna mind ennast tundma nii vajalikuna.

Enne, kui sain emaks,
ei olnud kunagi tõusnud öösel üles iga kümne minut tagant, et kontrollida, kas kõik on korras.

Ei olnud kunagi tundnud seda soojust,
rõõmu,
armastust,
südamevalu,
imetlust
või rahulolu, mida emadus tekitab.

Ei teadnud, et võiksin nii palju tunda...

Jah, ma olen tõesti kõike seda tundnud ! See on müstika, see on hullumeelne, see on usukumatu, see on raske, aga see on päris, sest see on meie elu ja ma ei vahetaks seda mitte millegi vastu! Ausalt!!!

Lõpetuseks: ma armastan oma meest! Armastan selle eest, et ta oli tütarde esimestel elukuudel minu saamatusega võrreldes rahulik ja tegus; suutis säilitada kainet mõistust, kui mina olin uppumas pisaratesse ja emotisoonidesse. Armastan, sest ta armastab piiritult meie lapsi!!!