üksinduse pisarad on need kõige hullemad. ausõna. see on lihtsalt jube, kui pole seda ainust ja ühte inimest, kellega oma elu tavaliselt jagad, talle pea sülle paned ja lihtsalt oled, kui raske hakkab.
nüüd on möödas kõigest 2 nädalat, kui Aimur on ära olnud ja mul juba katus sõidab... see väljendub ülitundlikkuses ja üliemotsionaalsuses ja tujukuses ja tujutuses. kõik on nii mõttetu ja kurjaks-või kurvakstegev.
täna sõitsin autoga kodu poole. tulla oli vähe - papiniidu ristist raekülla - selle aja peale oleks võinud 3 korda juhtuda, et ma põhjustan avarii. õnneks teistel juhtidel polnud halb päev. asi ooi nimelt selles, et ma lihtsalt ei näinud neid autosid ehk ei pannud tähele. olin kui vati sees. tavaliselt kui midagi liikluses juhtub, siis süda hakkab peksma. täna olin jummala apaatne ega saanud üldse nagu aru, et riskimoment oli. oeh!
õnneks homme koidab see õnnis päev, kui Ta koju tuleb. ja mida mina teen? paanitsen juba sellepärast, et ta jälle laupäeval kaheks nädalaks ära läheb. oh seda naise südant küll!

öeldakse, et lahusoleku esimene kuu on kõige hullem, see on täitsa õige. arvan, et ma tegutsesin alateadlikult, kui seda shoti koolitust endale sebima hakkasin, sest teadsin, et seda 3. korda ma üle muidu ei ela. esimese kahe missi vahe oli nii väike, seda head turvalist rutiini ei jõudnudki veel tekkida, kui ta jälle läks. aga nüüd oleme üle 2 aasta pidevalt koos olnud iga vaba hetke ja ABIELLUNUD ja plaanime peret luua ja uut kodu ehitada. saate ju aru, kui õudne see olema saab.
ei tasu uskuda minu tugevat välisfassaadi, mida tavaliselt näha on, kui missioonist ja sõjast jutt käib, sest see on VÄGA petlik. millegipärast ma arvan, et seekordse 6 kuu jooksul saate te kõik näha seda õudsat pilti, kui ma kokku varisen. ma ei taha seda üldse, aga kardan ja tunnetan, et seekord see tuleb... ma ei taha ju seda, ei taha.