reede, 19. oktoober 2007

liiga palju...

... on juhtunud viimase nädala jooksul. vaatasin, et pole terve nädala kirjutanud. nüüd siis on kõik veidi settinud ja pea klaarim.
algusest alustades tundus mulle nädala alguses, et kõik hakkab juba normaliseeruma ja kaugel ei ole see päev, kus me saame oma tavapärast elu edasi elada (noh et Aimur käib Paldiskis tööl ja mina Pärnus, mida küll muuta võiks, aga sellest kunagi teine kord). otsisin autosid, mida kõlbaks osta ja tegin nimekirja, mida koju vaja on soetada, kui ta oma rahalaevaga tuleb. kõik on ju vaja ära investeerida, eksole, muidu läheb ikka läbi näppude ja ongi kõik.

aga ei ole rahulikku elu mulle ette nähtud. te ju kõik kuulsite, et üks soomul sõitis Afgaanis mingi miini või asjanudse otsa. mina lugesin netist seda jubedust. seal ei olnud kirjas, et peredele on teatatud. hakkas tekkima hüsteeria. siis helistas õnneks ämm, et raadio rääkis, et teatati peredele. noh ei olnud palju abi. mulle õnneks polnud keegi helistanud. samas võis see ikkagi Aimuri soomul olla, ta lihtsalt ei saanud nii kõvasti põrutada. nüüd ma ei teagi kohe, et mis või kellega juhtus. võiks ju pressiteates öelda, et mitmenda jao mitmes soomuk, siis oleks kõik selge. teate, teadmatus on kõige valusam. lihtsalt, sellega ei anna midagi võrrelda.
ja siis ma olin nagu udu sees. praegu olen tuim, midagi ei tunne. loen päevi ja tunde, hetkel 480 h veel. JUBE, lihtsalt JUBE!
lõpud on alati kõige hullemad olnud.

ja siis veel, mis mind täiesti endast välja ajas, neti kommentaarides (mida mul ei olnud vaja lugeda) keegi idioot kirjutas, et mu mees on NATO terrorist. anna abi! kui ikka sealse tegevuse spetsiifikast pole mingit aimu, siis ei peaks sõna võtma igasugused. ei tea millal see Eesti rahva IQ nii madalaks on läinud...

me kõik ju teame, kes on meie naaber ja et Eesti vallutamiseks läheb kõige rohkem paar päeva. meie kaitsevõime on väike ja süsteem on üles ehitatud sellele, et pool tundi, POOL TUNDI, vastu peaks sõjavägi, et valitsus saaks minema. ja ainukesed, kes reaalselt oskavad või julgevad sõdida, on just rahuvalvajad. nemad lähevad esimestena kaitsele. saate ju aru, miks on vaja, et me toetaks neid, kelle abi meil kunagi vaja võib minna? mina saan, kahjuks on lollus valdav.

1 kommentaar:

Klari ütles ...

isegi mina kui maailmavaatelt paadunud patsifist saan aru, mille jaoks selline asi nagu rahuvalvemissioonid oluline on. mis siis, et ma seda võibolla heaks ei kiida. aga jah, delhvi kommentaatori maailm paistab olevat mitte ainult täiesti mustvalge, vaid ka äärmiselt piiratud. sellepärast ma kommentaare ei loegi, et ma ei taha järjekordselt veenduda, millised idioodid olemas on (eelistan õndsat teadmatust onju).

iga kord, kui sellist Afganistaniga seotud uudist kuskilt loen või kuulen, jääb isegi minul korraks süda seisma. ma ei kujuta isegi ette, kuidas sina end tunda võid kõige selle juures.... tugev tüdruk oled! *kalli*