kurja kõhuviiruse küüsis

raport väga ebameeldivast nädalast:

teisipäev - lõunaunest ärgates alustas Karita oksendamist, tegi seda 4-5 korda, edasi oli lihtsalt uimane ja kurb, õhtuks juba toibus. õde tassis mänguasju ja oli muidu toeks. 

neljapäev - tundsin end juba varahommikul sandisti, minu ema samuti (kes oli teisipäeval oksendava Karitaga kodus olnud, kui ma tööl käisin). läksin siiski Tallinna konverentsile. see oli viga! hommikusöök väljus teel olles, lõunaks võtsin 2 ampsu, need tulid ka loomulikult tagasi. sellest ei hakka rääkimagi, et pidevalt pidin vetsu vahet jooksma... tagasiteele kulus tavapärast 1,5h asemel 3,5 :( nii hullusti iiveldas. lisaks hakkasid kõik lihased valutama. vahepeal mõtlesin, et teele ma jäängi. koju jõudes avastasin nukralt issi süles istuva Karina. kohe käis peast läbi mõte, et nii, järgmine. nii oligi. oksendas teine 2-3 h, korra läbi une ka veel. õhtupoole teatas ema telefonitsi, et temal on nüüd süda rütmist väljas selle suure oksetõve peale ja tuleb haiglasse viia. orgunnisin mehe (ise olin ju tallinnas ja mu isa haapsalus). kuna asi krooniline tal, siis teati juba, mis teha ja sai rütmi tagasi - olgu kõik jumalad tänatud!!!

reede - ema sai haiglast välja kohe hommikul. tuiasime Karinaga sihitult mööda tube ringi, enamuse hommikupoolikus lebosime vaikselt raamatuid vaadates voodis. õde läks issiga maale vanaema juurde - mugisid seal kooki moosiga ja muud head-paremat, silitasid kasse-koeri ja külastasid sugulasi. meie liitusime õhtupoole, kui Karinal olemine ergemaks läks. temal võis selle teema lukku panna, mul keeras ikka veel. emal samuti - magas ja valutas lihaseid vaheldumisi. mees arvas, et tema on suur ja tugev, pole häda kedagi.

laupäev - hommikupoole ööd murdis seesama tõbi mu tugeva mehemüraka ka ikka maha... tal on nüüd terve päeva kehv olnud, aga toit pole enam välja tulnud. kõhuvalu hoopis. hetkel loeb end juba paranenuks. mul ikka veel pole kõige parem olla. see neljapäevane tallinna-sõit oli ikka viga.

koleda mündi kenam pool on see, et see on tüdrukute 2-aastase eluea jooksul esimene kord, kui selline viirus meid ründas. olen kuulnud, et paljudel on Rotad ja muud koledad haigused ikka juba väga varakult olnud. 

ärge teie keegi seda endale korjake nüüd, eks!

ood hambaharjale

ostsin uue hambaharja. kolleeg Piret soovitas. suured tänud talle siinkohal! tegemist Parodontaxi pehme hambaharjaga veritsevatele igemetele. on teine selline läbipaistev ja voolujooneline, iga harjase kimbuke lõpeb 1-2 pikema karvakesega, mis ulatuvad IGALE POOLE! see hari on jumalik - ta ulatub kohtadesse, kus ükski hambahari varem pole käinud, samuti leiab see üles iga prao ja vahe, toidupalad ja kõik muugi. suus on imeline tunne, kuskilt ei ole valus ja tahaks veel-veel-veel. see võis nüüd kõlada nagu uue suure vibraatori reklaam, aga nii see on ;) mingti vertsust pole enam ka näha.

ma kusjuures pole suur hambapesu fänn (mitte et ma ei peseks 2 x päevas, aga pole selline fanaatiline, nagu mõned), aga selle harjaga on hakanud asjad muutuma.

ah et kust ma sellise välja kaevasin ja koju tassisin? Rimis oli soodukas.

läheb nüüd vannituppa - teadagi, hambaid pesema :D

tehtud! :) :) :)

lapsed lutivabad!!!!!!!!!!!

see võttis aega 2 a  2 n 2 p

ilma ühegi nutujoruta :) :)

lihtsalt konstanteeriti, et lutt katki ja pandi ära. eile enam ei küsitud ka.

oli vist õige aeg. oleks võinud varem ka, aga ma tõesti ei tahtnud endale klammeruvaid-kisavaid-mitteuinuvaid  lapsi, kes tagasi titekateks muutuvad (olen kuulnud siit-sealt, et nii läheb). no ja viimastel kuudel on lutt nagunii ainult uinumiseks sahtlist välja tulnud. loodan, et hambumusega miskit hullu veel ei juhtunud. minul lasti see kummitükk hambus üle 3 a ringi joosta, mille tagajärjeks oli 2 a hambaklambreid :S kusjuures ma lausa mäletan ise, kuidas lutiga veel olin ja selle "ärakaotamist" üle elasin.

ajaloo huvides

... olgu öeldud, et hetkel toimetab meie majas (õigemini küll lastetoa ülemises sahtlis) kurjemat sorti hiirerahvas, kes järjekindlalt kildhaaval lutte lühemaks närivad. ega meil muud teha pole, kui tõdeda, et sellised elukad on meile sisse kolinud ja lutte nad tõesti armastavad järada :D K-d vaatavad ja konstanteerivad fakti, et lutid on tõesti katki ja kiisut oleks appi vaja. esimesel õhtul tekkisid vaid mõned hambajäljed lutiotstesse. see polnud veel eriti mainimist väärt, sai ikka suhu panna ja tuttu jääda. eile olid aplad elukad suurema tüki kaksanud, mille tõttu neid enam väga suhu panna ei tahetud. Karina uinuski ilma(lutt voodi kõrval toolil), mingit kisa ei tulnud :) Karita pani ikka hetkeks suhu. vaatame, mis täna saab, kui hiirerahvas veel usinalt tegutseb ;)

teine teema on potitreening: Karita on VÄGA TUBLI!!! istub heameelega, pea kõik korrad teeb miskit, kui istuma paneme. oleme nüüd 2,5 päeva tegelenud sellega ja mõlemal hommikul on mähe kuiv olnud ning kohe on ka hommikul potile õnnestunud minna. paar korda on küsinud ka! eile ja üleeile juhtus ikka "õnnetusi" väga palju, täna oli õueminemiseni täitsa kuiv, nüüd käis veel enne minekut potil ka ära :) nr. 2 veel ei tule, aga kus ta pääseb, eks! arvan, et Karitaga läheb libedalt. ta on meil ikka terav pliiats! 

Karina seevastu keeldub isegi potile istumast, sinna pissimisest rääkimata :S nagu teemaga lagedale tuleme, paneb tema ajama või tuleb tönn... eelmised päevad lasi mõnuga püksi ja siis katkus kohe sukakad jalast, tänaseks on targemaks saanud - hoiab kinni ja laseb ainult mähkmesse :S jälle jama, sellest võib ju mõni põletik või miskit tulla. kaalun varsti boonussüsteemi rakendamist, kui nii edasi läheb ja edusamme näha pole (miski imepisike maius, kui istub ja kui juba ise istub, siis selle järgselt, kui miskit tuleb ka. aga veel ei tahaks) äkki ikka käib klõps endal ära.

nii et kui muu maailm tähistab Ülestõusmispühi, siis meil on sel aastal Istumispühad :D 

kauneid pühi soovib:       

                                     eriti ablas Hiireemand

tehnoülevaatus 20.04.2011

Karina:
13,8kg
89,5cm
16 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, aga hästi suurte ehmatus-silmadega

arst kiitis, et tubli laps.

Karita:
12,7kg
88cm
17 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, kohalikud mängutelefonid mõlemas käes, et ülekohtust (loe: nõeltega torkimisest) vanaemadele koheselt teada anda

ikka püsib see kaalu-ja pikkusevahe. peab ikka Karina dieedile panema. tundub, et jonn ei taha väikeses kenas elada.

protseduure oli segamas üks venekeelne plastnukk, kes vahetpidamata Karina agarate sõrmede abil kisas: mama-papa-hi-hi-hiii-uuu-uuu-uuuuuuu. küll ma olen tänulik, et meil sellist elukat kodus pole. kõik muusikalised mänguasjad kokku pole meil nii häirivad, kui see tegelane oli.

nii et selleks korraks kõik. järgmine kord torgitakse enne kooliminekut :) ja mingid proovid tuleb anda enne lasteaeda ehk siis sügisel.

veel med.teemadel: olen siin mõtisklenud puugivaktsiini mõttekusest. eelmisel aastal mõtlesin ka, siis perearst arvas, et liiga väikesed alles ja nagunii kogu aeg meie silmade all. nüüd said just viisikvaktsiini, ei tahtnud teha eriti veel ühte lisaks. ja hilja on ka, kaitse tuleks alles pooleks suveks peale. porrelioosi vastu ei aita nagunii. nende argumentidega ma ennast rahustan. lisaks see, et kõigi veregruppe need elukad ei tahagi. mind näiteks ei taha. aga ma ei tea hetkel, mis veregrupid tüdrukutel on. ühesõnaga jääb ära.  järgmisel aastal vast küll, sest siis nad ikka väga iseseisvad juba - ma ei jookse pidevalt sabad ega jälgi, kas nüüd roomab miskis veidras kohas ringi või mitte. seenemetsa minnes katan neiud nagunii kinni ;)

kaheaastaste kirjeldusi

meie neiud väga jutukate hulka just ei kuulu (või eestikeelse jutu osas on see nii, omas keeles mulisevad küll). viimasel ajal on ikka olustiku või olukorra kirjeldusi tulema hakanud. täna nenditi mulle linnu laula ja lähen poodi. esimene siis hommikuse jalutuskäigu ajal, aga teine oli jummala koom mu meelest: tuleb tips liivakastist, endal korv mänguasju täis kuhjatud, ütleb mulle koketeerivalt da-daa, lehvitab ka veel vaba käega ja suundub nurga taha. kui ma uurisin, et kuhu minek, siis öeldi, et läheb poodi :D nii hea mu meelest! missest, et tavaliselt minnakse ikka tühja kotiga, aga ju laste poes käib vastupidi. Karita tipsis kohe järgi, kummaski käes tühi ämber, jutt oli sama :) ju tal oli kõht tühjem või silm poekottide täituvuse osas selgem.

muidu sellist üldist mulinat tuleb pidevalt (auto sõida, onu kõnni, ei tee suitsu, tädi nuta, kutsu pissib, kiisu nurr-nurr, vana laula, tuli põle, taha veel juua, anna õuna, jne.). kogu aeg kommenteerivad maailma. aga sellist abstraktsemat juttu veel eriti ei tule. linnulaulu mainimine oli selline kena hetk.

mis veel kaheaastaste repertuaaris meie majas on:

*ise söömine (keegi ei või eriti lähedalgi olla, tekib hirm, et äkki tahetakse aidata ja seda ei või mitte juhtuda lasta). väga hullu läbu enam ei olegi

*ise hammaste pesemine või väga kenasti nende pesta laskmine (mille üle ma olen üliõnnelik!!! eriti sellel foonil, kui palju ma olen kuulnud, kuidas lapsed seda tegevust ei salli)

*potil käimise harjutamine (Karina keeldub istumast enamus kordi, Karita on tublim)

*lutt on veel uinumise ajaks (aga selle nalja lõpetame järgmisel nädalal ära, kui Herr Abikaasa vaba on. üksi pole tahtnud unetuid öid ette võtta)

*ise pusitakse kombe-kindad-müts ka  üll, vahel täiesti õigesti. kõik see käib suure seakisa saatel, aga asja saab :) sellest ma üldse ei räägi, et meil käib üks pidev jalanõude moedemm... 

*kõige mõnusam on muidugi ilma riieteta emme-issi voodil hüpata või diivanil kõõluda

*nad on veeloomad s.t. vann on lemmikkoht. Karita on musterlaps peapesu osas - kallutab taha ja laseb pesta; Karina vingerdab ja viriseb, pead taha ei lase, ise muudkui õiendab, et läheb silma. no mitte ei õpi õe pealt, kuigi ma kogu aeg seletan, et võiks :S

*lemmiktoit on vastvalminud kotletid (neid vohmitakse sisse 4-5 tk/per face) ja lemmikjook Gutta segumahl (ei anna nii palju kätte, kui nad tahaks, aga no see on tõesti hea mahlajook ka). muidu söömise rindel muutusteta s.t. ei taheta eriti midagi, vahel harva võib näha tühja kaussi, muidu lihtsalt songivad. Karita armastab kaerahelbeputru, Karina mannaputru, seega ühel ikka nälg...

*magamine: 10 h öösel (21-7) ja 1-1,5 h päeval (12-14). nüüd esimest mõjutas kellakeeramine ka meie pere. eelnevalt oleme valututlt saanud. nüüd aga nihkus ööuni edasi ja see mulle üldse ei meeldi.

*mänguasjad on out, liikumistegevused in. nüüd veedame 2+3h õues :) täna õhtul täheldasin juba päevitustriipe meie kõigi nägudel.

*telekat ei vaata, arvutit ei lase. tegelt pole neil kummagi vastu huvi õnneks tekkinud. multikaid on suudetud kõige pikemalt 5 min vaadata. arvutil tahavad niisama kaant kinni lüüa.

*hääljuhitavus on pooltel juhtudel täiesti olemas, aga POOLTEL EI OLE!!!

*kõikvõimalike sigaduste limiit on AMMU ületatud, aga see neid ei häiri.

*täna juhtus üle 4 kuu, et käisime vankriga jalutamas (häbene silmas peast ja rebi naba paisgast!). ei ole huvi selle asjanduse vastu pikalt-pikalt olnud, aga täna avaldati tungivalt soovi. ju nad said mu käru müügiplaanidest haisu ninna.

*iga nende poolt antud musi või tehtud kalli läheb vist kuhugi üleskirjutamisele või limiidi alla, sest enne neid tegevusi kaalutakse pikalt, kas ikka tasub ja kui, siis mitte üle ühe korra... meie issiga oleks palju enamaks suutelised, aga ei anta :( kui keegi koju tuleb, siis on preilid veidi lahkemad ;)

tänane skoor: päästetud 9 elu

oli küll nii jah! muudmoodi ei oska seda hästi väljendada. asi järgmine: tuli alt naabrinaine ja seletas, et puu otsas kass. oligi. istus teine seal terve päeva, mitte ei liigutanud. ikka suht kõrgel oli. ju mõni hulkuv krants oli ta hiirejahilt sinna hirmutanud :S mina, kui teada-tuntud kassisõber, ei saanud seda asja nii jätta. meil ju suur tee kohe kõrval, mis hetkekski ei vaiki ja lootus, et kiisu ise alla tuleb, oli suht vähene. ootasin õhtuni  liivakastis kooke tehes ülemise naabrimehe ära (ta meil majas ainuke nooremapoolne meesterahvas, kes igal õhtul koju tuleb) ja moosisin ta pika redeliga aiaposti otsa ;) - maast lihtsalt ei ulatunud selle miisuni. naabrimees, kusjuures, teatas kohe, nagu loo ära rääkisin, et loomasõber ta pole, aga tõmbas siiski nahkkindad küünte kaitseks kätte ja hakkas ronima :) looma sai korraks kätte, aga siis tuli viimasel selline eluvaim sisse, et sooritas kiired poognad redelil ja läinud ta oligi. lõpp hea, kõik hea! naabrimees ka terve.

ah et miks hea ronimisoskusega kassi päästma üldse asusime. asjalugu selline, et kui kass on teatud arv tunde joogiveeta, siis hakkavad ta siseorganid üles ütlema, mis ilmselgelt lõpeb surmaga. seda ei saanud mitte lasta juhtuda. ja kui loom pole päev läbi liigutanud ega isegi üritanud enam alla tulla, siis pidi ikka appi minema. Päästeamet ütles, et nemad ei tule (tollesama esimese naabrinaise sõnade kohaslt).

kaasa lõi seega kogu maja: üks naabrinaine juhtis probleemile tähelepanu, teiselt saime redeli, kolmas naaber sooritas ronimistegevuse ja mina orgunnisin. pilte kahjuks polnud meeles teha. aga kass oli ilus kollane, valge kurgualusega.

Kaunid Kahesed (stuudiopildid)

mis juhtus, Andrus?

aru ma ei saa, kuidas selline asi juhtuda sai... FB-s levib seinalt-seinale teade, et "Usun Andrus Veerpalu". iseenesest ma ju usungi. kui nüüd mõelda sellest vaatevinklist, et ta on eluaeg ränkrasket tööd teinud ja edu saavutanud ning nüüd pressikonverentsil lausa pisarad jooksid mehel. teisalt annavad sarnaseid proove kõik tippsuusatajad ja teistel pole see näit nii kõrge olnud. vaevalt, et teistel võetakse proov alati enne trenni või pärast kerget trenni. ja ta on neid proove andnud aastaid, nii enne kui pärast trenne ja võistlusi - seega peaks teadma, millal mida tarvitada võib või ei või. veel teeb mind ärevaks asjaolu, et pressikonverentsil kõik muudkui vabandasid. kamoon! kui sul midagi salata pole, siis tuleb ikka rusikaga rinnale lüüa ja kõvahäälselt vastupidist väita!!! oleks ikka pidanud kohe A-proovi selgudes kõik ära rääkima, saanuks vähemalt endal kergem. sellise pika grillimise peale muutub vist igaüks halli näoga kurva kuju etaloniks. oh! mul on tast nii kahju!

ja seda ma ütlen, et kaevaku see otsus edasi kuhu tahavad, aga head nahka sellest ei tule nagunii. sest mõelge ise, kui Veerpalule antakse õigus, siis hakkab iga tulevikus patustav sportlane (ma ei väida siinkohal, et ta seda tegi) topingiagentuuri kohtusse kaebama ning see jada ei lõpe iial.

tahan siinkohal veel lisada, et võiks korraldada igal populaarsemal alal ka võistlusi neile, kes on söönud igasugu steroide ja rohkmegi veel. no lihtsalt niisama, et vaadata, kuhu siis võivad inimvõimete piirid küündida, kui kaasa aidata. sellist ideed välja pakkudes ei tahaks muidugi võtta vastutust nende isikute eluea pikkuse eest, sest midagi head sealt oodata ei ole, eksole. meenutagem siinkohal kõiki neid noori, terveid (!?) ja tugevaid jalgpallureid, kes viimase aastakümne jooksul palliplatsil pildi kokku on pannud ja surnult maha lebama jäänud :( diagnoosiks, muide, on enamustel infarkt, mis on ikka veider küll, sest eelpoolmainitud noorsandid ei kuulunud kuidagigi riskirühma.

üks asi veel: miks muidu nii sõnakas ja meelsasti intervjuusid andev sõber Jaak Mae nüüd midagi ei räägi? mis toimub?? anyone? someone???

kallid kahesed

Meie kallid tütred said täna 2-aastasteks! vasakult: Karina, mina ja Karita (issi ikka tööl...)

küünlaid puhumas

torti mugimas - tundub hea :P

naiste värk: lilled ikka ennekõike, missest, et äge uus klaver istumise all on (aga nüüd käib küll lastetoas suur kassikontsert, peaosas seesama klaver ja kaks kahest marakratti :D )

vanaisaga kingituseks saadud nukumaja kokku panemas (nukud ja mööbel läks loosi, maja seisab nukralt nurgas)

suurpere??

Sattusin vaatama Eesti oma home-make-over-showd "Kodutunne." seal saatejuht orgunnis ühele suurperele (mingi 6-7 last oli) pesumasina remondile lisaks. Ise selgitas, et suurel perel läheb nädalas ikka oma 4-5 masinatäit. Ma hakkasin mõtlema, et ma pesen iga nädal ka vähemalt samapalju masinatäisi. Praegu läheb viies, aga  korvis on veel mehe suusavarustus, mis ka pesemist ootab ning laste eilsed riided + tudukad.

nii et kas meie oleme siis ka oma kahe lapsega suurpere või mis... ?

Igatahes tahan ma isiklikult tänada inimesi, kes mõtlesid välja amtomaatpesumasina ja nõudepesumasina! respect!

Mäletan väga hästi, kuidas minu ema omal ajal Rigaga pesu pesi. Palju teevad seda tänapäevalgi, kuna veevärki pole sees. Kindlasti on inimesi, kes mäletavad oma ema/vanaema päris pesupaligagi .No igal juhul võttis see protseduur terve päev: kõigepealt tuli meil pioneer-pliidile tuli alla teha, mille peale parnikusse keema valge pesu. Seejärel läksid Rigasse külm ja soe vesi pooleks, lisaks Bio-Est ja riided. samasse lasti veel kaks suurt anumat täis külma vett, mis olid loputuse jaoks. asi ise toimis nii, et kui pestud sai, siis pidi pesu välja väänama, seejärel ühes veetünnis loputus ja jälle väänamine ja teises veetünnis sama lugu.  ja nii ma ei tea, kuimitu masinatäit järjest. kujutage siis ette neid vaeseid käsi, mis kõik selle seebitamise ja külma vee ning väänamised üle pidid elama :S lisaks libedus, pidev sundasendis olek ja märja nahaga pesu õue kuivama viimine - uhh!! ja minu emal oli veel hästi, sest tal oli tsentrifuugiga pesumasin - lõpus sai ikka pesu suht kuivaks selle abil. paljudel lausa voolas pesust vett välja, kui nöörile riputati. 

lugesin, et Nepaalis käib pesupesemine järgmiselt: lähed pesuga katusele, laotad selle maha, kallad vee ja pesuainega üle ning tammud selle peal või peksad pesu vastu maad. seejärel loputad paarist veest läbi ja asetad niriseva pesu nöörile. poole tunniga on kuiv tänu sealsele kliimale. pidi puhtaks küll minema. kah variant!

igal juhul on pesumasina surin muusika mu kõrvadele :)

sellised mürakarud on mul kodus

Karinal sinine, Karital roosa seelik

korraks ka ei suudetud itsitamist lõpetada, kui ma palusin pildi jaoks ilusat nägu teha :D 

nad olid ikka nii sillas, et leidsid diivanile uue kasutuse!

aga eile ma ei saanud pildi peale momenti, kus mõlemad olid õue kõige suuremas, mustemas ja õlisemas poriloigus täispikkuses maas ja lakkusid sealt vett :S oi ma olin kuri! nii kuramuse kuri!!! sel põhjusel ei saanud pilti, of course. ma ei tea, mida nad veel välja mõtlevad. ma saan veel aru, et nad lund või jääd lutsutada tahavad, aga lombist vett - no ma ei tea :(

nüüd on muidugi jube naljakas, aga kui ikka terve õuesolemise jaa rääkida, et vette minna ei tohi (veelvähem sinna pikali visata), siis ajab ikka tigedaks küll, kui kogu jutt hetkega haitub, kui ise korraks selgjakeerad, ühesõnaga kogu mu kaagutamine on asjata...

ving ja hala

tuleb jah selline post nüüd.

ühesõnaga ei ole võimalik kaksikutele ühesuguseid (või sarnaseid) riideid kevad-suveks leida, sest kahte sarnast asja ühe numbriga lihtsalt ei ole :S no ei ole, noh :S  ja mu lapsed keelduvad erisuguseid asju selga panemast, sest kadedus on NII suur. 

ma olin kohe täitsa tige täna. käisin Lindexis. igasugu ilusat suve nodi oli tulnud. tavaliselt ma käin seal nina vingus, sest midagi sellist pole, mis meeldiks ja oma laste seljas vaimusilmas näeks. aga nüüd oli. hinnad olid ka ok. aga KAHTE ÜHESUGUSE SUURUSEGA asja polnud :(

uurisin siis, et kas laos on veel. vastus oli, et kõik on väljas... ja et neile tulebki nii, et igat asja 1 tk. ühte suurust. hämming! mis  mõttes? kas sellest peab aru saama, et Pärnu maakonnas võib olla üks nr. 92 suurust kandva lapse vanem, kellele meeldib helesinise-triibuline suvekleit? ja siis veel teatati, et nad saavad vaadata, kas kuskil mujal poes on see, aga järgi pean ma ise minema, Tartu näiteks...

urrr!! porisen nüüd omaette edasi.

lõime urudele 2 väravat - juhuuuu!!!!!

kui vastane on kõva, oskavad eesti jalgpallurid väga hästi mängida. ründav jalgpall on eesti nokia! suur heameel ja austus! kaitsev sööstumäng ei lähe kunagi hästi, nagu ajalugu näidanud on... uruguailased, vaesekesed, olid vist külmast nii hangunud, et lihtsalt ei saanud oma mängumootorit käima. eriti vahva oli seik, kus üks uru maandus 2-meetrises lumekuhjas väljaku äärel. vaene mees - hihii :D lumi ja jää ei ole ikka kellegi liiv. ma ka alguses ei suutnud valge platsi pealt palli üles leida, ei aidanud see oranž lume-pall miskit. lõpu poole oli muru jälgi täis, lumi laiali tambitud ja pall täitsa nähtaval.

me läheme nüüd tähistamise mõttes või nii kööki jätsi sööma.

mood või mis?

ma tahaks teada, kust tuli see jõletis, mida kõik "moodsad" naisterahvad vanuses 5-25 uhkusest pakatades kannavad? kas ma olen midagi maha maganud? lihtsalt ei saa aru. mis mõttes nagu SELLINE asi moeröögatuseks sai?

esimesed ilmingud tolle mütsi edukusest olid sügisel Võrumaal laadal, kus teismelised nendega ringi lasid või vanemate käest selle ostmist mangusid. kui lumi tuli, oli terve Võru neid juba täis. ma siis mõtlesin, et mingi maalaste fenomen, aga ei, hiljuti Tallinnas käies kohtasin ka neid - uh!!! 

ok, ma saan aru, et teismelised, aga et ka nende emad ja nooremad õed selliseid kannavad, on ikka väiga veider. sorry, kui ma kedagi siinkohal solvan, aga esiteks tundub ta ebamugav ja kohmakas, kapuutsi pähe tõmmata ei saa, siseruumides hakkab kohe palav ja veidi soojema ilmaga kipub higistama. karvamütsid olid sel talvel kuum kaup jah, aga et just taoline moehitiks sai... hämming.