tütred 8!!

minu lapsukestest on sirgunud imetoredad tüdrukud - täiesti asjalikud, lahedad ja hea huumorisoonega! ma olen nii õnnelik, et nad just meid valisid. oleme koos tohutult kasvanud, avastanud endas ja teistes kõikvõimalikku, tundnud igasugu tundeid ja tänaseks päevaks jõudnud järeldusele, et me oleme koos nii ägedad :)

värsked kaheksased kell pool kaheksa hommikul sünnipäevalauas.
taamal paistmas suur üllatuskink  - klaver! kuidas see nii tuppa hiilis,
et K-d ei kuulnud, juba teises postituses ;)

 Mõned märksõnad 8-aastaste Karina ja Karita kohta:

• Karita jaoks on praegu jube oluline, et tema on 2 minutit vanem (või oli see 1 minut?)
• Karina leiab, et temal pole üldse vaja rääkida - õde teeb kogu töö ise ära. selles mõttes on Karina isasse ja Karita emasse :D ma ikka julgustan teda ka vahest latrama, aga noh, kui ei tule, siis ei tule. varem oli nagu vastupidi...
• viimastel kuudel on tekkinud järjest süvenev huvi muusika ja eriti pillimängu vastu. on otsustatud, et hakkatakse õppima klaverit (Karita) ja kitarri (Karina). aga flööt ja ksülofon on ka väga huvitavad. koolikoori õpetaja soovitas neil kindlasti muusikaga süvendatult tegeleda, sest nad olla väga musikaalsed. mnjaa, eks ma saan ise ka aru, et neile on antud rohkem, kui mulle ja ütleme nii, et ma olen ka suht ok ses osas :)
• uute teadmiste omadamine on huvitav ja see kõik jääb õnneks möödaminnes külge! kas teie teate mille järgi eristada emast ja isast rasvatihast? ei? mina ka mitte, aga loodusringis käivad K-d teavad ja veel igasugu fakte elusloodusest, et pidevalt imestan, kui nad jälle üht või teist minu jaoks tundmatut terminit/looma/lindu nimetavad ja iseloomustavad. 
• tundub, et neil on keelteandi. Karita vuristab vahel ingliskeelseid sõnu ette, ei tea, kas peaks juba tegusõnu ka õpetama hakkama? Karina ei lase nii kergelt oma teadmisi päevavalgele, aga vajadusel on just tema see, kes mäletab ja teab.
• nad on graatsilised ja liikuvad, painduvad ja kaunid. võimlemistreeningud on andnud tulemusi ja Eesti arvestuses tulevad oma vanuseklassis praegu kullad! loodan, et see huvi säilib, sest 1. nad tahavad, 2. neil tuleb hästi välja, 3. nad on püüdlikud 4. see on ilusa rühi ja hea tervise alus.
• tüdrukud on viimase aasta jooksul saanud headeks sõpradeks. neid ümbritseb nali ja naer. omavahelisi nägelusi jääb järjest harvemaks või oskavad nad neid ilma suure sõjata lahendada. koos on tore ja ema-isa pole enam üldse vaja (nuuks ja krokodillipisarad minu poolt!)

PALJU-PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MU KULLAKALLID!!❤❤

10 x kuulsam ;)

ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 

siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 

mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

mussi kah

ma hakkasin eile seda trennijuttu tegelikult hoopis ühe teise teemaga seoses mõlgutama, aga kirja sai midagi muud :D nüüd siis vigade parandus ;) 

olen vaadanud aastaid, et päris trenniinimesed käivad trennis alati klappidega, ehk nad kuulavad trennis mingit muusikat. võibolla mõni kuulab Vikerraadio järjejuttu ka, kust mina tean. aga põhiline on, et kõigil on klapid peas ja nad kuulavad midagi muud kui looduse helisid. 

ei saanud sellest kuidagi aru. loodus on ju imeliselt andekad helilooja. oi, kuidas mulle meeldib tuul ja selle erinevad varjundid! samas on ka linnulaul väga nauditav, eriti kui on mitmekesisus. vahel on kõrvulukustav vaikus ja ka seda on huvitav kuulata. seega olen ma olnud kindel, et mina küll trenni klappe pähe ei pane. ma olen muusika suhtes väga kapriisne ka muidugi... 

nüüd söön oma sõnu nii mis ludiseb, sest ükspäev, kui oli see viimane kohutav lumetorm, aga mulle tundus, et 10cm lumes on jummala ok sumpama minna, siis mõtlesin, et ei viitsi seda tuule ulgumist kuulata. oli selline Vennaskonna tuju peal. 

ja mida ma avastasin - muusika saatel on trenni teha suurepärane!!! mõtted uitavad kuskil hoopis mujal, kui valutava põlve või liiga pikana tunduva tee peal :) nüüd mul ongi erinevad vahvad nostalgilised trennid. on olnud Vennaskond ja Smilers ja Termikad ja Tubekad ja JMKE jms. Rammsteinist rääkimata ;) ütleme nii, et palju lõbusam on ja kiiremini läheb ja tõesti ei pea mõtlema, palju veel jäänud on või kas käpad juba kanged.

üks tiba negatiivne tulem on sellel ka - aju ei puhka. muidu trenni ajal ei ole aega millelegi muule mõelda, aju mõtleb ainult liigutuste peale. ehk ma lülitun välja igasugu tööteemadest, lastest, kodust, kõigest. nüüd aga ma mõtlen jälle trenni ajal. lähen ikka täiega uitama, kuna olen sellist nostalgilist nooruspõlve mussi kuulanud, siis peamiselt tagasi teismeikka, aga ikkagi. huvitav, mida edaspidi kuulama peaks, et aju ikka nö välja lülitatud oleks?

you cant out-train a bad diet

ma ei ole pikalt trenniinimene olnud. laiskus ja kõik muud hädad, eksole. nüüd jälle nagu natuke olen :) ma olin täiesti ära unustanud, kuiväga see mulle meeldib!! vähemalt minu aladel. kui keegi sunniks mind pilatest või jõuharjutusi tegema, siis ma pole nii kindel, et meeldiks. aga samas, mine sa tea, sõltuvus on kiire tekkima. aastaid tagasi avastasin, et kui ei saanud trenni minna, siis hakkas nagu halb, emotsionaalselt. toona tegin ujumist, kella ja distantsi peale. nüüd on lihtsalt mõnus end liigutada. aga tõesti-tõesti, nagu lumepall läheb veerema: alustasin 2 x n vesiaeroobikaga, siis tuli 1 x nädalas kepikõndi juurde, nüüd teen 2-3 x kk-i, aga vahepeal käisin juba iga päev. põlv siis andis liiga tugevalt tunda, et iga päev ikka ei saa. 

eile olin umbes poole kk-i distantsi peal, kui enda mõtteid kõrvalt jälgides kuulsin oma peas mõtisklemas, et kui põlv ei kannata kõndimist, siis millega ma saaks selle asendada, et iga päev trenni teha saaks. jõudsin rattasõiduni, mis mulle ka väga meeldib. panin juba peas teekonna ka kokku. siis alles tabasin end mõttelt, et iga päev vist ei ole ikka ok trenni teha. pigem peaks praeguste puhul tõstma intensiivsust või pikendama aega. või ei? ma olen selline loll loom ka, et ühegi targa käest küsima ei julge minna, piinlik... samas see oleks nagu kõige õigem samm, et personaaltreener vaataks asjad üle, seletaks, mis on mis ja siis saaks sihipärasemalt ennast liigutama hakata. aga no ei saa ju, sest häbi on...

lugesin eile üht väga head tsitaati: you can´t out-train a bad diet - täpselt nii on :( et see söömisorgia ka taandumise märke ei näita.

jõudsin trenni juurest toidu juurde. eks need ole omavahel seoses. ja sõltlane on sõltlane - toit või trenn, mõlema puhul on sõltuvus kerge tulema. 

looduslikud juuksepikendused

mulle on tekkinud täiesti looduslikud ja üleüldse mitte loomulikud juuksepikendused. ja-jah, ma praegu üldse ei valeta, sest kujutage ise ette, kui teilt ühel halval päeval (või õigupoolest kuul) kukuvad peast maha nii umbes pooled juuksed ja siis nad on saanud aasta aega tagasi kasvada, siis on terve pea täis ~10 cm-i uusi juuksekarvu. samas see teine pool juukseid, mis ei kukkunud välja, on ju alles ja ilusti pea küljes kinni. seega on pea täis veidi pikemaid kui poolemeetriseid ja siis 10-sentimeetriseid karvu... õudne, ma ütlen, õudne!

ega esiti oli veider ka. olin lihtsalt õnnelik, et need tagasi kasvama hakkasid (see, miks nad maha kukkusid on omaette jutt). sellised 1-2 cm pikkused karvad on tegelikult üsna vahvad, sest nad nagu tõstavad pikki juukseid ja tekitavad loomuliku föönitatud efekti. siis mingi hetk venisid need uued juuksed umbes 5 cm pikkuseks. need olid lihtsalt naljakad, sest kui sattusin niiskuse või tuule kätte kinnipandud juustega, siis mõne aja pärast lehvis pea ümber paras punt lokikesi. ikka nendest uutest juustest moodustad, kes olid soengust ilmastiku mõjul välja hiilinud. nendega sai ka veel hakkama - tuli lihtsalt siluda või uus krunn teha. 

aga praeguse olukorra avastasin ükspäev ehmatusega: olin käinud pesus ja jätnud juuksed lihtsalt kuivama. enne ikka kammisin ja lasin nendesse bio leave-in treatment´i, seega kõik oli kerge ja lendlev. 

jalutasin magamistuppa, päike paistis suurest aknast sisse ja peegli eest mööda minnes nägin ma, et mul on juuksepikendused! seisatasin ja silmitsesin pikemalt. mitte ei saanud aru, mis juhtunud on. korra isegi kahtlustasin, et keegi on öösel mul kääridega kalla käinud ja selle harvendamiskääride-laadse tootega hullanud. seisin seal ja mulle vaatas vastu keegi, kellel olid kenad heledad õlgadeni juuksed, millele oli keegi omavoliliselt ja täiesti suvaliselt lisanud poolemeetrised õhukesed pikendused. üldse mitte ilusti ja üldse mitte proportsionaalselt :/ lähemal vaatlusel siis selgus lihtne tõsiasi, et need lühikesed juuksed on vahepeal pikkust kogunud ja neist moodustub selline bobi, ülejäänud on hästi-hästi pikad, aga mida pole, on volüüm. 

nüüd ma ei teagi, mida teha - lõigata nagu ei tahaks. ega suurt muud üle ei jää, kui kõik need karvad iga hommik kenasti kokku korjata ja kuklale kinni seada. ja oodata. oeh!

päriselt?

vahel juhtub logistikaerror. no et lapsed peaks trennist ära tooma tema, aga ei jõua sõidust tagasi, seega pean mina ega saa seetõttu trenni minna. juhtub. 

mida tõi Herr Abikaasa vabandamiseks? ei, mkm, see pole ka õige vastus. kas keegi pakkus karbitäit trühvlikomme? no tore-tore, meeste loogika. armas žest muidugi, aga tuua inimesele, kes ei saanud sinu pärast trenni minna komme - oeh!

mul selleks hetkeks oli juba plaan teistpidi valmis tehtud, sest noh, kevad - voolavad veed, linnulaul, vastupandamatu kevade lõhn. avasin siis kepikõnnihooaja :) kuidagi üksik oli. ainult 2 inimest tuli vastu. muidu on see teekene ikka rahvast täis, aga näed, eile olin üksi. sellest hoolimata, väga mõnus! ja ma ei teadnudki, et kepikõnd on oluliselt rohkem teadmata lihaseid esiletoov tegevus, kui tund aega elu eest basseinis rahmeldamine...

tõde

kui üks ütlus on nii minu, siis saagu see siia kirja :

Ma oskan ise ennast hulluks ajada. Mul pole selleks teiste abi vaja.

millegipärast ma arvan, et sellele võivad enamus inimesi alla kirjutada. oma peas ju mõeldakse need kõikse hullemad asjad kokku...

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 

ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 

praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 

igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D

samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!

tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 

eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.

nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)

ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.

eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 

võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.

teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)

selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 

miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.

aga nii mõnus oli :)

siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

kui juba siis juba

viimasel ajal olen kuidagi tantsu-võimlemise lainel olnud, jätkame ;)

Jõuluvana, tore mees, tõi meile ka sel aastal balletipiletid. ju ta siis teadis, et eelmisel aastal Estonias nähtud "Pähklipureja" jättis meile kõigile kustumatu mulje ja on vaja lisa. seekord siis käisime vaatamas "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". mulle meeldis eelmise aasta tükk rohkem, sest seal on palju rohkem erinevaid balletitantse näha. lastele ja Herr Abikaasale meeldis enam selle aasta etendus, sest see oli naljakam ja lugu oli parem. no heaküll, vahva oli ta küll. lihtsalt balleti mõttes on see Pähklipureja ikka super esimeseks kogemuseks balletimaailmas.

minu enda esimene nähtud ballett oli 6. klassis, kui klassijuhataja organiseeris terve klassitäie teismelisi Tallinnas Estoniasse "Luikede Järve" vaatama. see oli juba midagi! Kaie Kõrb tantsis. mina olin lummatud, isegi poisid vaatasid huviga. no kui esimesed sukkpükste-naljad välja jätta...

ja nüüd hiljaaegu nägin kuulutust, et Pärnusse on balletigalaga tulemas Peterburi teater. ega pikalt ei mõelnud, valisin välja head kohad neljale. ma olin täiesti kindel, et lastele pakub see huvi. ja tõesti-tõesti, eile oli see päev, kus sai nautida suurepäraseid etteasteid ja imelisi kleite! tõdesin imestusega, et minu lemmik on hoopiski kaasaegne ballett. Herr Abikaasa oli samal arvamusel kusjuures. on ikka hea vaadata küll, kui esinevad inimesed, kelle jaoks on balletti elu - tase oli võrratu! galal juhtus olema ka tüdrukute võimlemistreener ja oh kus neil oli siis pärast muljetamist :)

imelik oli aga see, et saal ei olnud päris täis. nojah, fono pealt tulev muusika pole päris see, aga tantsijad on ju ikkagi super! publikuks oli valdavalt vanemad daamid, mõne erandiga. näiteks olid paar isikut arvanud, et 2-3-aastasega on jummala normaalne tulla balletti vaatama... aru ma ei või. ütleme nii, et kontserdimaja töötajatel oli tükk tegemist, et teiseks pooleks need kodanikud koju saata. loomulikult on oluline last kultuuriliselt harida, aga seda siis lasteetendustel ja päevasel ajal. või ei?

all-in-all, ballett on imeline.

järgmiseks eesmärgiks ooper (Herr Abikaasa soovil. millegipärast ma arvan, et tal pole õrna aimu ka, mida ta soovib. seda pole ikka teps mitte lihtne kuulata-vaadata). kogemuse mõttes kindlasti huvitav.

koduõpe

kooli teemal jätkates jõudsin ma nädal-paar olude sunnil järeldusele, et koduõpe oleks lastele ikka oluliselt lihtsam ja stressivabam variant. seda on paraku aga maru keeruline korraldada, kui ise tööl pead käima.

nimelt oli üks tüdrukutest siin tiba tõbine ja me olime temaga mõned päevad kodus. hoolimata palavikust tahtis ta koolitükid ära teha. ütleme nii, et e-kool on selles mõttes üks imeline keskkond, sest seal on kõik tund-tunni haaval näha, mida õpitakse ja milliseid ülesandeid sinna juurde lahendatakse. 

kui nüüd kaksikute neid päevi võrrelda, siis üks lahkus kodust kell 7:45 ja oli koolis kella 13-ni, teine magas une täis, asusime koolitööde kallale nii 11 paiku ja lõpetasime tunnikese hiljem. vahepeal tegime pause ka, et aju kokkujooksmist vältida. ehk siis ühe päevast kulus koolile 5h, teisel 1 h. 

ega ma ei arvagi, et lapsed peaksid koduõppel olema, sest suhelda ja huviringitada tahavad kooliealised lapsed juba väga, aga lihtsalt see on näide, kui kiirelt käiks 1. klassis programmi omandamine, kui see 1:1 ära teha. saaks ju vabalt nii, et kuu-paar tegeled aastas koolitööga, ülejäänud aja peesitad kuskil soojas kliimas ja nö kordad õpitut ;)

see koduõpe muidugi eeldab, et sa ise oled valmis ja suuteline õppetööd läbi viima. ega ma teagi, kas üldse nii võib ilma pedagoogitunnistust omandamata. lihtsalt mõte ;) ma ise arvan,e t 1.-2. klassi saaks vast ema-isa abil kodus läbi vedada vabalt, edasi juba paremaid õpetajaid vaja.

kooli- ja trennikorraldus

imelikul kombel pole sel aastal kuidagi reele saanud. kirjutamise mõttes, ma mõtlen. aga nüüd proovin midagi siia kribada, ehk saan otsa peale ;)

vahepeal on jaanuaris toimunud mitmeid uuendusi seoses lastega, sellest nüüd siis lähemalt või üldisemalt, kuidas soovite.

nimelt on trenne hulganisti juurde pandud. varem oli 3 x nädalas 2 h korraga. kuna aasta lõpus pärast hooaja esimest võistlust kohe medalit ei tulnud, hakkasid ärevamad emad treenerile rääkima, et trenni on vaja rohkem teha. seda, et meie omad võistlevad 10-aastaste vastu, nagu ei panda tähele. grupis on 7-8-aastased tüdrukud. treenerile see jutt loomulikult meeldib, tema teeb oma asja südamega ja tahab ka tulemusi. mina emana aga näen, et praegu rõõmsalt ja õhinaga trenni minevad lapsed muutuvad tusasemaks ja väsivad, kui neilt liiga palju nõuda. tehti koosolek ja puha, kus me Herr Abikaasa ja mõne veel laste huve (loe: toredat lapsepõlve) kaitsva lapsevanemaga omi seisukohti tutvustasime. meie peamised argumendid olid:

• trennirõõm
• teised huviringid 
• väsimusest tulenev võimalik loobumine
• rühma üldised eesmärgid tulevikuks (A või B võistlusklass)

kahjuks kurtidele kõrvadele. nüüd ongi nii, et 4 x nädalas 2,5h + võistlused 1-2 x kuus laupäeval/pühapäeval. jube mu meelest! see ikka päris õige asi pole. trennist ei taha K-sid ju ära ka võtta, sest neile väga meeldib ja on mu meelest ühed tublimad. nii siis ongi, et reedene lisatrenn on nö vabatahtlik ja mina enda lapsi sinna ei vii, sest puhata on ka vaja. ja ausaltöeldes (tundun nüüd ülbena, aga omast arust trenne vaadates suht objektiivsena), on minu tüdrukud ühed tublimad ja ma ei näe vajadust reedeseks trenniks enne, kui teised makaronijalgsed piigad ka varbad lõpuks sirgeks saavad.

olen neid asju vaaginud nii- ja naapidi, aga ikka jõuan paratamatult järeldusele, et laps on täiskasvanu jaoks nagu mingi täitumata unistuste elluviija. koosolekul emad tunnistasid ka, et ise on kunagi võimlemise pooleli jätnud, sest liiga palju oli trenne/võistlusi/pinget või et trenn on hea lapsehoidja, ei pea kodus kuulama, kuidas laps toimetab (kuigi ma ei kujuta ette, mida 7-8-aastane nii hullu korraldab, et segab). pean tunnistama, et mina viin ka oma laste peal oma täitumata unistusi ellu - olla normaalkaalus ja treenitud. aga see on ka mu ainus ja mu meelest väga eluterve soov oma lastele. muus osas saavad ikka ise valida, millised huviringid tõmbavad. kostus ka arusaam, et kui laps ei jõua trenni tulla, võib ju puududa. mina jällegi arvan, et kui kohustus on võetud, siis tuleb seda täita. võistkonnaalal ei saa ju nii, et mingi seltskond pidevalt puudub. 

vaatame, mis nüüd kevadhooajal saama hakkab, sest kevadväsimus teeb oma ja lihtsalt ei ole võimalik 1.-2. klassi tüdrukuid päris pooleks ka tõmmata. õnneks tuli selle hooaja 1. kuldmedal!! kava tuli välja kenasti ja mingit hullu lisatrenni selleks veel keegi teinud ei ole.

teine teema, mis meeli köidab on tänapäeva kooli korraldus. mõned märksõnad aastal 2017 (kuigi lugedes tundub ~1997):

• Pärnu suurim ja kõige viimati remonditud kool, mille garderoobid on sellised, kus märjad jalatsid ripuvad päevad läbi vastu riideid. ehk siis garderoobi laps ei pääse vaid tädike ulatab talle riided/jalatsid. kaasaegset kapisüsteemi pole ega tule (sest linnal pole raha)
• osad lapsed õpivad mingis teises hoones, kooli kirja pannes sellest ei räägita (see, et kooli ise valida ei saa, on juba kahjuks igapäev)
• seal väikeses majas tundub viimati uuendusi tehtud aastal 1997 - suur auk seinas, ei mingeid liiste, koridorid koledad, nagid ja pingid nõukaaegsed. enne kooli lastevanemate koosolekul mõtlesin, et ei pööra tähelepanu, kooli alguseks nagunii tehakse korda. aga kõik on nii tänaseni... (sest koolil pole raha või tahet asjaga tegeleda)
• digiõpe ehk e-õppe päev kodus (et õpetajatele koolitust teha. mis on hea, aga kuuldavasti polnud õpetajad asjade korraldusega üldse rahul)

kui kõik eelmised punktid on selline paratamatu igapäev, millega ei taha võidelda, et mitte oma laste peade kohale süsi koguda (võiks ju pidevalt torkida ja pakkuda, et aitan ise kaasa, aga hetkel tunnen, et tulemust selles koolis poleks, seega pole ka torkinud), siis see viimane on küll asi, mille kohta tahan sõna võtta.

tänapäeval on muidugi vaja, et inimene oleks digitark. samas on jube paljud lapsed nutiseadmetes kaugelt liiga palju. mina emana sellist lapsepõlve oma lastele ei soovi ja ei soodusta seda nutimaailma. nüüd aga korraldati koolipäeval/tööpäeval ülelinnaline e-õppe päev. kodus. ehk siis anti haridusasutuse poolt mõista, et arvutis olla on õige ja hää... 

1. klassi laps pidi ise avama arvuti (kui see tal kodus on), sisestama pika keeruka aadressi ja teostama jada (lihtsaid) ülesandeid. algselt ei pakutudki võimalust kooli arvutiklassis neid teha. vanemate küsimise peale ikka soostuti. meie oma õpetaja ütles, et tema on lapsi igakülgselt juhendanud ja vanemate abiga peaks sinna keskkonda sisse küll saama. jah, koos tõesti saime. kui lapsed oleks pidanud üksi tegema, siis ma arvan, et õige kohani nad jõudnud polekski. kõik need ülesanded oleks kenasti saanud paberil ka teha. nagu 1. klassile kohane.

mulle tõesti sobiks paremini, kui 1. klassi õpilane on koolipäeval KOOLIS ja õpiks seda digitarkust KOOLITUNNIS. kui aga on kodused ülesanded, siis neid peab saama teha VABAL päeval koos juhendajaga, mitte laps ei pea elu eest pusima asja kallal, mida ta ei oska ja abilist pole tööpäeva ajal kuskilt võtta (lapsevanemad juhtumisi käivad tööl). meie näiteks tegimegi nii, et lapsevanem tuli arvutiga koju (meil nt. pole päeval kodus arvutit), aitas sisse logida ja juhtis tähelepanu erinevatele probleemkohtadele. saigi tehtud. osad tuttavad rääkisid, kuidas nende erivanuses lapsed pidevalt appi hõikusid, et kas ja kuidas. too ema ütles, et pea käis lõpuks juba ringi. see muidugi näitab, et digiõpet on vaja, aga kas just terve vaba päeva kujul, tahaksin jääda eriarvamusele. teised (kodused) emad jällegi ütlesid, et iga kuu võiks selliseid päevi olla, lapsel oleks vaba päev ja ei peaks tassima neid kuhugi. igatahes vajab selline asi paremat läbimõtlemist, eriti algklasside osas. minu meelest piisab pranglimisest küll ja veel 1. klassile.

sellised mõtted siis aasta algusesse, küll tuleb midagi positiivsemat ka.

Teretulemast 2017!

Head uut aastat!!

Soovin, et 2017 oleks rahumeelsem ja vähema tormlemisega ning et mina leiaks ka koha elus!

Õnne sai valatud - loomad, maad ja rahvad

Loomad said tuppa varjule toodud. Loodan, et meie perre lisandub mõni pikk- või lontkõrv

Ja et suu ikka magusaks saaks ;)

Kauneid jõule!

puhas rõõm

rõõm lastest, omaenda lastest! 

esimene koolipoolaasta on selja taga, esimesed tunnistused käes, tulemused suurepärased. 

kuigi 1. klassis hindeid ei panda, on siiski olemas ametlik koolitunnistus hinnangutega. meil on variandid suurepärane, väga hea, hea. mingit rahuldavat vms. ei panda, ega siis kohe saa motti alla tõmmata värsketelt koolijütsidelt, eksole. mina nägin meie tüdrukute tunnistustel tulemusi suurepärane kõigis ridades välja arvatud kirjatehnika. see oli väga hea. arvasin, et ühel on ainult seal lahtris märge, aga ikka mõlemal. kusjuures, mina pole näinud, et õpetaja käekirja kohta koolis mingit hinnangut oleks andnud (neil seal käibel templid: lilleke,süda, linnuke - hästi, sitikas - vajab parandamist, mitte nii hästi). sitikaid meie majas nähtud pole, ikka kuhjadega lillekesi :) nüüd tuleb see asi siis käsile võtta ja kirjatähti maalima hakata koos lastega. aga muus osas on meie lapsed tõesti tublid ja põhjust rõõmustamiseks on kuhjaga. nad on taibukad, mul on selle üle hea meel. õpetajalt kuulen mitu korda nädalas kiidusõnu, kuivõrd hästi nad kaasa mõtlevad/teevad koolis ja et oskavad kenasti end väljendada. suhted on ka koolis korras. 

Mai kool osaleb pranglimises, Karina on väga tubli, Karita eriti ei viitsi pingutada, aga kui end kokku võtab, siis jõuab ka üle-Eestilisse tabelisse :) lugemine ja arvutamine tuleb lõdva randmega, koduseid töid kontrollime Herr Abikaasaga möödaminnes. kui abi vajatakse, küsitakse ja kõik saab tehtud. see abi küsimise vajadus sõltub paljuski ka puhtast laiskusest :D lihtsalt ei viitsita ülesannet korralikult läbi lugeda. 

rõõmustamiseks on veel palju põhjusi. oleme viimasel nädalal saanud osa selle poolaasta I võimlemisvõistlusest (Slonny Cup), kus rühm esitas uue vabakava. super oli vaadata, kuidas KÕIK ennast kokku võtsid ja tegid oma parima. vanus on sealmaal, kus natuke juba põetakse ka kohtunike ette minemise pärast. kuna tegemist uue kavaga, mida vaid 6 nädalat harjutatud ja konkurendid on 1-2 a vanemad, siis medalit veel ei tulnud, aga ma usun, et kevadepoole tuleb see medal ka ära. saavad oma rivid täitsa sirgeks ja asja rohkem sünkrooni. suur rõõm on vaadata, et kõigil 12-l tüdrukul on rõõm trennis käia ja kavasid õppida. see on nii oluline, siis tulevad ka tulemused, mida nad ise niiväga ootavad. ah-jaa, seniste võistluste parim punktisumma tuli küll - 14,00

samal teemal jätkates: teisipäeva õhtupoolikul vaatasime võimlemisklubi jõulupidu, meie Lepatriinud esinesid koguni kolme kavaga. nii tore on näha, kuidas ka omade seas võistlusrühm välja paistab. neid hinnatakse ja tuuakse ka eraldi välja, et nad teevad väga palju tööd, et tulemused tuleksid. ütleme nii, et uued ilusad trikood sadade läikivate kivikestega annavad ka oma osa, et teiste seast välja paista ;) ja suur rõõm on näha treeneri silmis uhkust ja heameelt. see on parim tunnustus tüdrukutele ja meile, vanematele ka, kes neid pidevalt siia-sinna veavad, kostüüme teevad, dresse tellivad ja lõpututes kogustes soenguid sätivad!

kuna tulemas on jõulud, siis jõulueelne nädal on alati teguderohke: lastel oli teisipäeval klassiga väljasõit Lotte Jõulumaale. heameel on tõdeda, et nad said seal isekeskis ilusti hakkama. kolmapäeval saime osa aga kooli jõulukontserdist, mis oligi üles ehitatud selliselt, et näha läbilõiget kõigi vanusegruppide oskustest laulu-tantsu-pillimängu valdkonnas. mulle meeldis! meie lapsed rõõmustasid meid kolme lauluga kahehäälses mudilaskooris ja ansamblis ning lõpus tegid veel kaasa ühendkoori etteastes. väga ilus õhtu oli!! ja ma olen südamest tänulik, et K-d leidsid tee muusikaõpetaja Margriti koori ja ansamblisse. 

nüüd ongi jõulutunne südamesse pugemas. kõik ettevalmistused hakkavad valmis saama. mul polegi nüüd muud, kui piparkoogid glasuuriga, hani patta panna ja rõõmustada selle üle, et tervel perel on tulemas pühadevaheline vaba nädal, kus me saame teha, mida hing ihaldab või siis üldse mittemidagi :)

ilusaid ja rahulikke, kallid lugejad!!