oma aia maasikad :D

ära siin pildista midagi, me sööme nagunii kõik ülehelikiirusel ära!

et siis:
12.06. - esimesed maasikad oma peenralt
04.06. - esimesed kurgid oma kasvuhoonest
esimesi tomateid pakun 27.06. (isa sünnipäevaks ikka tavaliselt mõni tuleb)

eelmise postituse illustratsioon ka. kahjuks on limpa mahlapulk tekitanud lööbe nii meie lastele kui ka sugulaste omadele...

uued asjad K-de repertuaaris

tänase seisuga on K-d 2 a 2 k 2 p vanad ja on mitu asja, mida ajalooraamatusse kirja panna:

• kui Karitale hoog sisse lükata, siis ta teeb ise kiigule hoogu! ikka kohe päris õigest - jalad + kehatöö. ma ei tea, kas see on mingi saavutus, aga mu enda arvates suht varakult sai asjale pihta :) Karina liigutab ka jalgu õigesti, aga keha ei kalluta veel. 
• lapsed sõid täna esimest korda ise oma käes hoides pulgajäätist. õigupoolest oli see küll mahlapulk, aga vahet pole. jah, alles nüüd juhtus see! sest emme ei kannata läbu, kleepivaid käsi ja musti riideid. nüüd aga olime terve päeva ära trööbanud ühtede riietega, hirmus jätsi isu oli peal ja nii ma lubasingi. minskit hullu polnud, ainult korra tilkus peale. ise olid ilmatu uhked ja kohe nagu veidi pikemaks kasvasid selle limpsimise ajaga ;)
• potiteemaga on suht hästi - mähkmevabadus, kui magamise aeg välja arvata (vahel saan pärast und kuivalt mähku kätte ka). õnnetusi ikka juhtub, aga nr. 1 ikka naljalt püksi enam ei tule. tänu rannailmadele on nad nüüd ise ka hakanud pükse alla tõmbama ja ise omi asju ajama. Karina pühib alati ise, kui ma võimaluse annan.
• rattaga sõidavad nagu profid, enam lükkama ei pea. kui kuhugi kinni jäävad, saavad ise end edasi aidatud. rattad toovad kuuri ise ära ka :)

mere lapsed

tervitusi põrgukatlast! (loe: suvepealinnast, kus suvi on täies hoos)

sel korral saabus see suvi ikka eriti suure hooga. väga eestlaslikult, peab mainima - algul ei saa vedama, pärast pidama. herr Abikaasa arvas paar nädalat tagasi, et tema peab ikka uuesti jopega käima hakkama, sest nii külm oli. nüüd siis hoopis vastupidi. saigi kohustuslik ilmajutt kirja ;)

asjast ka: kuna suur suvi on käes ja veel suurem lainetega "vann" ootab kodust kiviviske kaugusel, siis sinna me nüüd igal õhtupoolikul ka tüürime - merre ühesõnaga. mina muidugi arvasin, et ega merevesi nii kiirelt soojene, aga eksisin. kuna meil käisid kauged külalised Valgamaalt - samavanad kaksikud + nende emps - ja avaldasid soovi mere äärde minna, siis saigi mindud. ja oh seda rõõmu, mis 8-s väikeses silmas säras, kui too meri paistma hakkas! isegi omavahel asjatasid ja ajasid veidi salajuttu (seda nii toas kui väljas). selle üle on eriti hea meel, sest muidu meie omad lihtsalt jälgivad teiste tegevust nagu soolasambad. ju vanus on sealmaal, kus ise ka suhtlusesse asutakse teiste ilmakodanikega. mere ääres oleme tõestanud veel seda, et mingit veekartust pole (eile jalutasime neile rinnuni vette), nad ON hääljuhitavad ja jonn käib peal ainult toas. 

eks veidi hirm oli ka toppeltkoguse laste ees. ses mõttes, et kuidas teised võõras kohas magama jäävad ja kuidas meie omad selle vastu võtavad, et keegi veel häälitseb lisaks emme unelaulule. aga polnud hullu miskit, alla poole tunniga saime vaikuse majja :) riiuks ja ei kiskunud, ainult Karina oma jonnihooga ehmatas vaese Helena päris ära... muidu oli kõik väga vinks-vonks ja ootame H-sid emme-issiga jälle külla!!

nelikud, joondu-valvel-vette jooks!

ei oska seisukohta võtta

mul on probleem mittekäituvate laste/noortega.

1. kui käime mänguväljakutel ja seal on mingi kogum vanemliku järelevalveta lapsi (nö. kodutänava kraaded ja vahet pole kas eelkooli või algklasside vanuses), siis tuleb sealt valimatult igasuguseid sõimusõnu ja muid roppusi nii palju, et endal hakkab paha. kusjuures võõraste täiskasvanute juuresoleks ei ohjelda neid mingilgi moel... olen jälginud ja jõudnud arusaamisele, et neid kasutatakse kui sidesõnu - nad ei pane ise üldse tähele, et midagi sellist ütlevad. ükski teine laps ka ei reageeri kuidagigi sellisele sõnakasutusele. või siis on see vanematest külge jäänud kõnemaneer - mõnda poissi kuulates on konkreetselt kuulda täiskasvanulikku lauseehitust ja "mõttesähvatusi."

2. teismeliste kambad on teine grupp, kellest ma kuidagi aru ei saa ja end nende suhtes suhestada ei oska. ma ei olnud ju NII KAUA AEGA tagasi ise teismeline! või olin? mina igatahes ei mäleta, et jõudes mänguväljaluke/bussipeatusesse/poe ukse taha/kuhu iganes tuli kohe taskust välja marker, millega hakati seinu sodima (siinkohal on jälle esirinnas needsamad roppused ja muu tiineritele kuuluv kõnepruuk). võibolla kuskil bussika nurga taga oli jah miskit soditud, aga et päevavalgel võõra täiskasvanu silme all seda nii häbematult tehakse, müstika! sellest ma ei hakka üldse rääkima, kuidas nad üksteisega käituvad...

et kuidas siis käituda - sekkuda ja tõreleda või pealt vaadata ja lasta sisuliselt vandaalitsemisel toimuda? esimesel juhul saan ise ka sõimu osaliseks, teisel juhul on tunne, et tahaks ennast sõimata tegevusetuse tõttu.

ma olen loomuselt esimese lahenduse tüüp, aga ajad on juba sellised, et ma kardan neid lapsi. mul on ju kaks väikest last endal kaasas, siinkandis ei ole palju kaksikuid, kohalikud kraaded teavad, kus me elame. on miljon võimalust, mida nende haige mõistus välja mõelda võib meie maja, hoovi või autode peal :( jube kahju, et lastel pole midagi teha-kuhugi minna ja nende vanematel pole aega või tahtmist nendega tegeleda!

3. mure oma maja lastega. minu lapsed kõige väiksemad, mis tähendab, et teised omapäi õues, mina aga koos lastega. vaatan siis pealt nende tegevust või tegevusetust ja sellest tulenevaid jamasid, mida üks igavlev aju välja mõtleb (ja mida minu lapsed pealt vaatavad). jälle dilemma - keelata/mööda vaadata. olen proovinud nii ja naa. ülalpool juba kirjeldasin, miks sekkumata ei saa hästi jätta. oma maja lastele ju päris julmalt ei taha turja karata, proovin ikka heaga. no absoluutselt ei mõju! kohutav!!! nagu ma ei räägikski. selline abituse tunne tekib, ei saa aru, mismoodi veel seletada (no meil on siin hoovi peal mõned kohad, mis pole lastele ohutud ja kuhu minna ei tohi. kõik teavad seda ideaalselt). või kui mõni pättus tehakse ja küsid, et kes tegi, siis veel kihistatakse omavahel ja naerdakse sisuliselt mulle näkku. täna siis jõudis asi selleni, et ma ärritusin ja tõstsin häält. mille peale tuppa joosti ja seal ulguma kukuti. pärast tuli isa ja ütles, et ma ei tohi tema lapse peale häält tõsta. ma saan temast ka aru - mina ka ei taha, kui keegi minu lapsega kurjustab. aga ma olen oma laste puhul kahe käega kurjustamise poolt, kui tegu on selline, et hääletõstmine on põhjendatud. eks ma läksin ka endast välja sellise vestluse peale ja ei taibanud ennast kuidagi kaitsta tolle mehe ees. nüüd mõtlen, et oleks ikka pidanud ütlema, et mina ei pea seda lastekarja siin valvama, tulgu ise ka välja mitte ärgu lesigu diivanil.

oehh!

hilfe! ma tõesti ei oska käituda lastega, enda omadega ka vist mitte. palun paigaldada mulle see emalik geen, mis mul puudu paistab olevat! kogu selle jutu peale ei hakanudki kergem, ikka keen seesmiselt. päriselt ka - appi!!!

lihtsalt KUULA oma last

kõik vanemad on mingil hetkel mures oma lapse kõne arengu pärast (ühed mu sugulased välja arvatud, kelle tütar moodustas puhtaid 5-sõnalisi lauseid siis, kui 1a 8k vanune oli). ma olin ikka ka, nüüd enam mitte. aga hiljuti sain tööl teada ühe tõe, mida tundub mõtekas siia ka kirja panna - ehk on kellelgi abi või tulevikus endal vaja.

asi järgmine: kuula oma last! oleme ju kõik öelnud ja kuulnud järgmiseid fraase: räägi rahulikult! ütle uuesti! ära kiirusta! mina isiklikult olen suht palju kasutanud järgmist: emme ei saanud aru, proovi uuesti öelda eesti keeles, titakeelest ei saa ma aru, mille peale jäi eriti Karita suht arusaamatu näoga mulle otsa vaatama. no ja nüüd selgus, et on väga oluline oma kõne tempot jälgida ja seda oluliselt aeglasemaks ja selgemaks muuta. pole vaja lõputult kiireid käsklusi vuristada, sest laps ei jõua seda nagunii jälgida, kui tal parasjagu mingi mure või jonn on. ja kõige olulisem - kuula oma last! ütledki, et mul on aega sind kuulata ja kuuladki. seejärel peegeldad kuuldut.

vaat mina ei teadnud, aga lapsevanema liig-kiire kõnetempo võib põhjustada 2-3-aastastel lausa kogelust :(

oma lastest niipalju, et Karina on juba mitu kuud lauseid moodustanud, pean küll mainima, et need ei sisalda käändelõppe, aga asesõnad on olemas. viimasel ajal suurt progressi pole täheldanud, kõiki sõnu ütleb küll meelsasti nagu papagoi järele nii nagu oskab. Karita on rohkem vait olnud või pudikeeles rääkinud. viimase nädalaga on ta minu kõrvade jaoks omandanud oskuse ja julguse rääkida korralikke lauseid, olen kuulnud ka 5-sõnalist lauset, kus kõik sõnad olid õigesti välja öeldud ja õiges järjekorras! puhas rõõm. tema räägib üldse puhtamalt ja vahel tuleb mõni käändelõpp ka juba. pudikeelt ei kohta ma enam pea üldse või ei oska sellele tähelepanu pöörata, sest omavahelised jutud saame ikka selgeks juba räägitud ilma keeleparjäärita :) on kaks kaksikute-keelset väljendit, mis tekkisid kohe, kui nad rääkima hakkasid ja on alles siiani. lahti kodeerinud neid me mehega ei ole. kõlavad järgmiselt: a-ka-vaaa! seda kasutatakse eriti siis, kui telefonivestlust jäljendavad või muidu asjalikud püüavad olla. teine on ai-aaaaaa! see on kasutusel kuhugi otsa ronides, kui tippu jõutakse. selline sõjakas rõõmuhüüe, et vaadake kõik, sain hakkama või siis, et siin ma nüüd olen.

eks ma ka püüan nüüd kuulata oma lapsi, et mis või kuidas, püüdke teie ka.

aeg iseendale lillelaadal

kuna ma olin täiesti kokku jooksnud viimaste nädalate jooksul, oli kindel mõte, et lähen Türile lillelaadale - mõledud-tehtud. eks ole enne ka seda massiüritust külastatud, aga seekord mõtlesin, et võtan ikka põhjalikult ette. pean kohe ütlema, et välja kukkus nagu alati. selles mõttes, et rahvast oli ikka kordades rohkem, kui minule inimlik on. olin tark ja hakkasin tagantpoolt ette tulema. tänu sellele skoorisin endale amplitaimed (5€, sealt ampliost oleks tähendanud 15€, aga mul oli ju tühi ampel ja muld omast käest võtta.), ühe madala pinnakattetaime oma kollektsiooni täienduseks, talinelgi ja täidisõielise Virkliisu (midagi uut, pole sellist isendit Pärnus varem kohanud). muud ei hakanud vedama, kuna tulbivarred ei taha kolletuda, seega tuleb veel suvelilledega oodata. muus osas jäin ka rahule, sest hilbuturult sain tüdrukutele 2 seelikut ja 2 suvepüksid, kõik olid uued, 1€ tk!

täna olen ka lihtsalt olnud ja koristanud ja kokanud. lõputult mullitajast mulle ka puhunud - odav populaarsus ;) nüüd on jälle hea olla.

teeme mõne kiirema ringi!

21.05.2011 on see hetk, kus tüdrukud omandasid iseseisva rattasõidu oskuse!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ma olen hetkel nii uhke ja õnnelik, et minu tibulinnud selliste keerukate asjadega ISE hakkama saavad! 

eks me oleme ikka paar kuud harjutanud ka nende sünnipäevaratastega, aga pole nagu hästi saanud. mina mõtlesin, et raam ikka liiga raske, siis et lastel jalad alles lühikesed. kurb tõsiasi oli, et motivatsiooni polnud. kui nüüd naabrilapsed nädala sees rattaga sõitsid, siis vaadati ja uuriti hoolega. kummide hästi täis pumpamine aitas ka kaasa ;)

meie hirm väntama õppimise ees oli see, et siis panevad pambusesse, õnneks mitte, täitsa hästi roolivad.

mul on ikka nii andekad lapsed!!!

lõpuks ometi reede

see krdi Kevadtorm lõpeb täna! oh kui vastik on lastega nii pikalt üksi olla. hea küll, ma ei ole tegelikult ju üksi - ema ja isa käivad, mina käin nende juurde, mehe vanemad käivad. selles mõttes jube jama, et meil kummalgi õdesid-vendi pole. oleks vast ikka lihtsam kellegi omavahusega suhelda ja vajadusel lapsed nende hoolde jätta, et oma vaimset tervist korras hoida. vanaemad on toredad küll, aga ma ikka täiesti rahuliku südamega kodust ära ei lähe, kui nemad lapsehoidjateks... minuga on vähemalt nii, et herr Abikaasa on tegelikult ainus inimene, kellega end tõeliselt hästi ja turvaliselt tunnen. eriti just laste suhtes, sest ma tean, et  tema on rahulik ja saab igas olukorras hakkama.

ma tegelikult ei arvanud, et 2 n lastega üksi keset suurt kevadet osutub nii raskeks. olen ju enne ka olnud, korduvalt. see on minu igapäev, mitte erandkord. aga vahepeal on K-d 2 saanud ja paar nädalat pärast sünnipäeva algasid ikka hullud jonnihood. iga päev 2-3 hoogi mõlemal  a pool tundi järjest. ma pikemalt ei kirjelda, ütlen vaid niipalju, et nt. üleeile veetsin keset Rüütli tänavat pool tundi Karina kõhuli maas jonnimist kannatades. asi algas sellest, et vihastas õe peale ning mänguasjad hakkasid vastu seinu lendama. mina seda ei lubanud ja nii see jonn algas... soomlased, rootsalsed ja japsid vaatasid ning imestasid, kohalikud tädikesed püüdsid lohutada (aga ma ei lubanud ja ajasin ära). lõpuks ajas ikka püsti ennast, aga terve tee autoni ulgus muljeltavaldavalt :S

aga täna saab see hullumaja mõneks ajaks läbi (kaheks päevaks siis) ja ma kavatsen selle ära kasutada Türi Lillelaadale minnes. vot nii.

aga nüüd õue, kahehäälne kisakoor nõuab juba ;)

murutrakats

isa tõi ülalmainitud eluka oma elamisse eelmise suve lõpul. siis ma vaatlesin seda kaugelt ja pigem kartusega. tegi teine ikka hulllu müra mingitel hetkedel. aga loomulikult oli roolis mees. need on ju sellised isendid, kellele mingit tehnikavidinat kätte andes ei tasu üldse eeldada, et nad kasutusjuhendit loeksid.

eile oli isal nats kehv olla, aga muru vohas juba kui noor heinamaa - ikka väga tahtis niitmist. ma siis puurusin ja uurisin toda juhendit, lapsed rõõmustasid trakatsi otsas erinevaid kange-nuppe näppida. ise muuskui korrutasid mulutrak-mulutrak! küll ühel tehnikavidinal võib neid nuppe palju olla! mingi pooletunnise süvenemise järgselt ronisin ikka rooli ja proovisin - sain eluvaimu sisse, mispeale lapsed kõrvu kätel hoides aupaklikku kaugusesse taganesid. :D

põristasin esialgu suure avara platsi peal. sain selgeks, miks see masin vahetevahel niimoodi müriseb: 

1. lõiketerasid alla lastes

2. tagurpidikäiku sisse pannes, kui unustad  lõiketerad üles tõsta (mingi turvavärk, et terad peavad ära olema). 

muidu on nagu murumasin ikka - surisev ja uriseb, ainult et jube kähku saab suure platsi puhtaks! ja te ei kujuta ette, kuivõrd hea manööverdusvõimega on see isend. super! ronisin ikka kõik põõsavahed läbi ja noorte õunapuude ümbrus sai ka kõik kenasti siledaks :) lisaks kõigele on ta ka tempokas. olen kunagi hämmeldunult vadanud võistlust, kus selgitati välja kiireim murutraktor - hull mass rahvast oli koos, kõik ekstaasis ja üliinnukad. nüüd ma saan aru küll ;) lastele tegin ka paar tiiru sõitu, üldse ei kardetud :)

pika jutu lühikokkuvõte on see, et edaspidi veedan ma vähemalt ühe õhtu nädalas muru niites ja seda nautides.

ja siis ma unistan oma majast suure aiaga, kus on imeilus tasane roheline muruvaip, mida pügab omapäi robotniiduk ;)

Reikop maha!

muud ma Eurovisiooni kohta ei ütle. seda olen ka juba mitu aastat mõelnud, et kas tõesti ei leia ETV pädevamat inimest seda showd kommenteerima??? Reikopil muud ei ole hindamise ajal, kui ving ja hala ning ohked teemal kas Eesti punkte saab, miks Eesti punkte ei saa, kuidas meie naabrid meile ikka 12 punkti ei andnud, kuidas teiste riikide naabrid neile 12 punkti andsid, et see on üks poliitiline võistlus, mitte lauluvõistlus jne. samas eelmevad 2 h räägib, et Eurovisioon on ikka nii populaarne ja see on üks super-saade... hindamise hetkeks olin juba nii väsinud, et ei viitsinud enam raadiot köögist tuppa vedama hakata, et sealt ülekannet kuulata. on ju räägitud, et pildi peab võtma telekast ja hääle raadiost, siis on talutav. järgmisel aastal plaanin igatahes kohe alguses nii teha!

Kadri ja Ester: au teile! nii täpset ennustust pole võitja osas meil aastaid olnud... pidu tuleb, kuupäevad selgitamisel ;)

potiteema vol 2

kõigepealt oli 2 roosat potti ja 2 tüdrukut, kes neid mööda tube ringi vedasid mõeldes, et emme on jälle uued mänguasjad toonud. istusid ka vahel nagu toolis. tol hetkel oli väga paanikas emme, kes mõtles, et ma olen viimane inimene, kes oma lapsi potitama hakkab (suht õigesti liikusid mu mõttes, võin kohe ära öelda). eelmainitud seigad juhtusid umbes eelmisel suvel. 

aeg läks linnutiivul ja mingit iseeneslikku progressi ei toimunud. siis kui plikad said 2, võtsin asja käsile. nagu te juba teate, oli Karita koostööaldim ja Karina keeldus isegi potile istumast.

nüüd on kaadripakk ümber jagatud - Karina võib potil istuda kasvõi pool tundi järjest, resultatiivselt :) Karita ei istu, kui siis ainult tol hetkel, kui kohe-kohe tuleks muidu püksi või suure veenmise/moosimise peale (vahel annan psitist ka, aga väga harva). see kõik on juhtunud viimase paari päevaga. enne oli ta valmis suht kohe potile istuma, kui ma teema päevakorda võtsin. Karina pani tavaliselt putku. lapsed muutuvad ikka nii kiiresti, ma ütlen. sellisest meelemuutusest ei saa ma muidugi üldse aru. midagi katasroofilist pole vahepeal juhtunud. kui siis ainult see, et issi on ära Kevadtormil.

ja veel - kui mähkmed on ära, siis naljalt püksi enam ei tule, välja arvatud õues, sest seal on nii palju teha, et lihtsalt ei tule meelde kinni hoida, eksole! aga kumbki ei küsi ka (mis on väga paha!), ei toas ega väljas. kuidas asja edendada, ei tea. minu mõistus on otsas, ju tuleb ajafaktorile loota ja ise lollilt järgekindel olla.

toda viimast on kõige raskem teostada, eriti kui kodanik vanaema on kõrval ja mõnel tuleb jonn peale. vanaema ei suuda ju "nutvat" last vaadata ja laseb tal kõike teha (õigupoolest mitte teha :S). eile näiteks tegelesin enne väljaminekut 40 minutit potidraamat: Karita muudkui veiderdas, ulgus ja itsitas vaheldumisi - ükskõik mida, et mitte potile istuda. Karina vaatas seda jama pealt ja muudkui istus truult :) vihma hakkas juba sadama, enne kui õue saime. olin piisavalt järjekindel ja sain ikka jonnipunnilt ka tilga kätte (puhas töövõit ja närvide mäng, ma ütlen!!).

ok, lõpetan oma loba ära ja vaatan Eurovisiooni edasi. ühesõnaga, läheb aega veel selle potiteemaga. ohh!
muuseas, eelmise aasta Eurovisiooni kohta pole mingit mälestust, aga üleeelmisest mäletan niipalju, et loomulikult oli jälle Kevadtorm ja herr Abikaasa metsas, mina 1-kuuste K-de ja ämmaga kodus. tean, et kui lapsed lõpuks magama sain, oli Eesti laul juba kõlanud. vajusin oimetult diivanile, vaatasin paar laulu unelauluks ja oligi kõik :P

elu kui maasikas ehk inimkatsed

arutasime herr Abikaasaga paar nädalat tagasi, oma õnne õue peal ringi jooksmas vaadeldes, et sellest tuleb üks igavesti tore suvi. no et lapsed on juba suts iseseivamad, kui eelmisel suvel ja kahe kõrva vahele on ka tarkust juurde kogunenud. nii ongi :)

oleme viimasel ajal palju aega veetnud minu vanemate pool maal, sest see on lähedal ning seal on palju ruumi ja muru ja meie kass ja linnud ja liblikad ja batuut jne. ma olen seal olnud lastega üksi, koos emaga, mõlema vanavanemaga ja lihtsalt oma perega. suht palju on teha olnud, kasvõi kändude juurimine, riisumine varakevadel või okste põletamine. K-d jooksevad omapäi ringi. midagi hullu juhtunud pole, vahel mõni märg varrukas või üle peenarde jalutamine. nüüd aga tõestasime inimkatsete põhjal ära, et üks väikene inimene ei hakka näuguma, kuigi ta kahe suupoolega pistab kassikrõbinaid... juhtus jah selline seik :) mina olin üksi maja taga asjatamas. vaikus kiskus pikaks (mis aga tähendab ALATI pahandust). pliksid kükitasid maja ees kassikausi juures ja pugisid krõbuskeid. kui ma teatasin, et ei tohi ja lapsed kassitoitu ei söö, siis Karita krabas veel peotäie ja pani sellega jooksu :D ju siis maitsesid nii hästi. kauss oli peaaegu tühi ka. tavaliselt me kassi toitu väljas ei hoia, aga sel ajal olid vanemad Saaremaa tuuril ja et ülekaalulist kassi näljasurmast päästa, oli talle head-paremat välja pandud... vahejuhtumi tagajärg oli väike kõhulahtisuse episood Karina poolt. Karitale sobisid need hästi (ta on üldse suur kanaliha sõber ka ja need olid just kanakõrbinad).

teise teemana pean mainima, et maasikamüüjad, nees igavesed ahnepäitsid, võivad meie rahakoti sisust oma suud puhtaks pühkida, sest ma istutasin sel nädalal 36 pesa maasikaid. alustuseks sai maad kaevatud ja põllurammu pandud, siis maasikaloor peale tõmmatud ning augud sisse tehtud (see must loor on üks imeline asi, ma ütlen. meil oli eelmisel maasikapõllul ka see ja ei jõua ära kiita! vihma ja muu kasuliku kaseb läbi, samas on pealt kuiv s.t. maasikad ei lähe hallitama ja umbrohi ei pääse ka vohama. super!). seejärel võis taimi istutama hakata. isa muidugi taimi ei lugenud, kui neid toomas käis, ja nii tuli neid puudu. otsisin sõprade käest juurde ja täna tõin veel suglaste käest. nii on meil nüüd Senga-Sengana, Bounty ja Polka. ma ei jõua ära oodata, kui taimed juba saaki andma hakkavad. me oleme uue põllu rajamist juba mitu aastat planeerinud, aga laste tõttu ja peamiselt muidugi laiskuse pärast on seda ikka edasi lükatud. oma lapsepõlvest ja teismeeast mäletan, kuidas ma vedelesin keset maasikapõldu ja lihtsalt pugisin maasikad seni, kuni enam ühtki ei mahtunud. oh aegu ilusaid! ehk need ajad ootavad mind uuesti ees. õigupoolest kogu meie pere :) K-del maasikate peale mingeid täppe ei tule, nii et bring it on!

aga praegu joon shiraz-cabernet'd ja vaatan Eurovisiooni, Getter tuleb peale, hoiame pöialt!!!!!

loogilised killud

seletan lastele maalt koju sõites, miks vanemad peavad tööl käima. eeltöö mõttes, sest homme on jälle tööpäev ja issi läks juba täna ma-ei-tea-kui-kauaks tööle, sest on ju Kevadtorm. Karita ikka väga pettunult nentis mitu korda: issi jälle tööle! minu selgitus töökäimise mõtekuse kohta kõlas umbes selliselt: issi ja emme käivad tööl, et saada raha. raha on vaja selleks, et saaks poodi minna ja süüa osta või teile mänguasju ja riideid. vaikus, kuulatakse hoolega. hetk hiljem teeb Karita järelduse: emme tööle raha tooma! 

:D  loogilised lapsed, eksole.

imeline on olla ema! ausõna.

kuradi gravitatsioon, ma ütlen!

jah, see kurb hetk jõudis kätte ka minu jaoks - olin sunnitud ostma kortsukreemi :S õigupoolest oli see küll seerum, aga vahet pole. ma olin absoluutselt kindel, et mind see probleem niipea ei kummita, sest ema on mul sile ja ümar, nagu minagi. aga ei, mul peab ikka teisest suguvõsa poolest pärit nahk olema. maa külgetõmbejõud on ikka üks kole asi küll... sellest ma üldse ei hakka rääkima, mis hinda nende mökside eest poes tahetakse.

see jube hetk jõudis kätte õigupoolest juba kuukese tagasi, kui päike õelamaks muutus ja nahka pruunistama asus. me ju veedame pooled päevad õues lastega, mina kissitan silmi muudkui ja nii need päevituskortsud silmade ümber ilmusid :(  tedretähnid tulid ka, üks eriti suur ilmus ninaotsa :) mul pole varem nagu üldse tedretähne olnud, aga nüüd tulevad nagu seened pärast vihma. varsti olen Pipi valmis, kortsus Pipi.

aga kreem on täitsa ok või on see mu hea ettekujutus, miski igatahes silub.

muidu ma olen ikka noor ja ilus edasi, eks ;)

kurja kõhuviiruse küüsis

raport väga ebameeldivast nädalast:

teisipäev - lõunaunest ärgates alustas Karita oksendamist, tegi seda 4-5 korda, edasi oli lihtsalt uimane ja kurb, õhtuks juba toibus. õde tassis mänguasju ja oli muidu toeks. 

neljapäev - tundsin end juba varahommikul sandisti, minu ema samuti (kes oli teisipäeval oksendava Karitaga kodus olnud, kui ma tööl käisin). läksin siiski Tallinna konverentsile. see oli viga! hommikusöök väljus teel olles, lõunaks võtsin 2 ampsu, need tulid ka loomulikult tagasi. sellest ei hakka rääkimagi, et pidevalt pidin vetsu vahet jooksma... tagasiteele kulus tavapärast 1,5h asemel 3,5 :( nii hullusti iiveldas. lisaks hakkasid kõik lihased valutama. vahepeal mõtlesin, et teele ma jäängi. koju jõudes avastasin nukralt issi süles istuva Karina. kohe käis peast läbi mõte, et nii, järgmine. nii oligi. oksendas teine 2-3 h, korra läbi une ka veel. õhtupoole teatas ema telefonitsi, et temal on nüüd süda rütmist väljas selle suure oksetõve peale ja tuleb haiglasse viia. orgunnisin mehe (ise olin ju tallinnas ja mu isa haapsalus). kuna asi krooniline tal, siis teati juba, mis teha ja sai rütmi tagasi - olgu kõik jumalad tänatud!!!

reede - ema sai haiglast välja kohe hommikul. tuiasime Karinaga sihitult mööda tube ringi, enamuse hommikupoolikus lebosime vaikselt raamatuid vaadates voodis. õde läks issiga maale vanaema juurde - mugisid seal kooki moosiga ja muud head-paremat, silitasid kasse-koeri ja külastasid sugulasi. meie liitusime õhtupoole, kui Karinal olemine ergemaks läks. temal võis selle teema lukku panna, mul keeras ikka veel. emal samuti - magas ja valutas lihaseid vaheldumisi. mees arvas, et tema on suur ja tugev, pole häda kedagi.

laupäev - hommikupoole ööd murdis seesama tõbi mu tugeva mehemüraka ka ikka maha... tal on nüüd terve päeva kehv olnud, aga toit pole enam välja tulnud. kõhuvalu hoopis. hetkel loeb end juba paranenuks. mul ikka veel pole kõige parem olla. see neljapäevane tallinna-sõit oli ikka viga.

koleda mündi kenam pool on see, et see on tüdrukute 2-aastase eluea jooksul esimene kord, kui selline viirus meid ründas. olen kuulnud, et paljudel on Rotad ja muud koledad haigused ikka juba väga varakult olnud. 

ärge teie keegi seda endale korjake nüüd, eks!

ood hambaharjale

ostsin uue hambaharja. kolleeg Piret soovitas. suured tänud talle siinkohal! tegemist Parodontaxi pehme hambaharjaga veritsevatele igemetele. on teine selline läbipaistev ja voolujooneline, iga harjase kimbuke lõpeb 1-2 pikema karvakesega, mis ulatuvad IGALE POOLE! see hari on jumalik - ta ulatub kohtadesse, kus ükski hambahari varem pole käinud, samuti leiab see üles iga prao ja vahe, toidupalad ja kõik muugi. suus on imeline tunne, kuskilt ei ole valus ja tahaks veel-veel-veel. see võis nüüd kõlada nagu uue suure vibraatori reklaam, aga nii see on ;) mingti vertsust pole enam ka näha.

ma kusjuures pole suur hambapesu fänn (mitte et ma ei peseks 2 x päevas, aga pole selline fanaatiline, nagu mõned), aga selle harjaga on hakanud asjad muutuma.

ah et kust ma sellise välja kaevasin ja koju tassisin? Rimis oli soodukas.

läheb nüüd vannituppa - teadagi, hambaid pesema :D

tehtud! :) :) :)

lapsed lutivabad!!!!!!!!!!!

see võttis aega 2 a  2 n 2 p

ilma ühegi nutujoruta :) :)

lihtsalt konstanteeriti, et lutt katki ja pandi ära. eile enam ei küsitud ka.

oli vist õige aeg. oleks võinud varem ka, aga ma tõesti ei tahtnud endale klammeruvaid-kisavaid-mitteuinuvaid  lapsi, kes tagasi titekateks muutuvad (olen kuulnud siit-sealt, et nii läheb). no ja viimastel kuudel on lutt nagunii ainult uinumiseks sahtlist välja tulnud. loodan, et hambumusega miskit hullu veel ei juhtunud. minul lasti see kummitükk hambus üle 3 a ringi joosta, mille tagajärjeks oli 2 a hambaklambreid :S kusjuures ma lausa mäletan ise, kuidas lutiga veel olin ja selle "ärakaotamist" üle elasin.

ajaloo huvides

... olgu öeldud, et hetkel toimetab meie majas (õigemini küll lastetoa ülemises sahtlis) kurjemat sorti hiirerahvas, kes järjekindlalt kildhaaval lutte lühemaks närivad. ega meil muud teha pole, kui tõdeda, et sellised elukad on meile sisse kolinud ja lutte nad tõesti armastavad järada :D K-d vaatavad ja konstanteerivad fakti, et lutid on tõesti katki ja kiisut oleks appi vaja. esimesel õhtul tekkisid vaid mõned hambajäljed lutiotstesse. see polnud veel eriti mainimist väärt, sai ikka suhu panna ja tuttu jääda. eile olid aplad elukad suurema tüki kaksanud, mille tõttu neid enam väga suhu panna ei tahetud. Karina uinuski ilma(lutt voodi kõrval toolil), mingit kisa ei tulnud :) Karita pani ikka hetkeks suhu. vaatame, mis täna saab, kui hiirerahvas veel usinalt tegutseb ;)

teine teema on potitreening: Karita on VÄGA TUBLI!!! istub heameelega, pea kõik korrad teeb miskit, kui istuma paneme. oleme nüüd 2,5 päeva tegelenud sellega ja mõlemal hommikul on mähe kuiv olnud ning kohe on ka hommikul potile õnnestunud minna. paar korda on küsinud ka! eile ja üleeile juhtus ikka "õnnetusi" väga palju, täna oli õueminemiseni täitsa kuiv, nüüd käis veel enne minekut potil ka ära :) nr. 2 veel ei tule, aga kus ta pääseb, eks! arvan, et Karitaga läheb libedalt. ta on meil ikka terav pliiats! 

Karina seevastu keeldub isegi potile istumast, sinna pissimisest rääkimata :S nagu teemaga lagedale tuleme, paneb tema ajama või tuleb tönn... eelmised päevad lasi mõnuga püksi ja siis katkus kohe sukakad jalast, tänaseks on targemaks saanud - hoiab kinni ja laseb ainult mähkmesse :S jälle jama, sellest võib ju mõni põletik või miskit tulla. kaalun varsti boonussüsteemi rakendamist, kui nii edasi läheb ja edusamme näha pole (miski imepisike maius, kui istub ja kui juba ise istub, siis selle järgselt, kui miskit tuleb ka. aga veel ei tahaks) äkki ikka käib klõps endal ära.

nii et kui muu maailm tähistab Ülestõusmispühi, siis meil on sel aastal Istumispühad :D 

kauneid pühi soovib:       

                                     eriti ablas Hiireemand

tehnoülevaatus 20.04.2011

Karina:
13,8kg
89,5cm
16 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, aga hästi suurte ehmatus-silmadega

arst kiitis, et tubli laps.

Karita:
12,7kg
88cm
17 hammast
vaktsiin ühegi piuksuta, kohalikud mängutelefonid mõlemas käes, et ülekohtust (loe: nõeltega torkimisest) vanaemadele koheselt teada anda

ikka püsib see kaalu-ja pikkusevahe. peab ikka Karina dieedile panema. tundub, et jonn ei taha väikeses kenas elada.

protseduure oli segamas üks venekeelne plastnukk, kes vahetpidamata Karina agarate sõrmede abil kisas: mama-papa-hi-hi-hiii-uuu-uuu-uuuuuuu. küll ma olen tänulik, et meil sellist elukat kodus pole. kõik muusikalised mänguasjad kokku pole meil nii häirivad, kui see tegelane oli.

nii et selleks korraks kõik. järgmine kord torgitakse enne kooliminekut :) ja mingid proovid tuleb anda enne lasteaeda ehk siis sügisel.

veel med.teemadel: olen siin mõtisklenud puugivaktsiini mõttekusest. eelmisel aastal mõtlesin ka, siis perearst arvas, et liiga väikesed alles ja nagunii kogu aeg meie silmade all. nüüd said just viisikvaktsiini, ei tahtnud teha eriti veel ühte lisaks. ja hilja on ka, kaitse tuleks alles pooleks suveks peale. porrelioosi vastu ei aita nagunii. nende argumentidega ma ennast rahustan. lisaks see, et kõigi veregruppe need elukad ei tahagi. mind näiteks ei taha. aga ma ei tea hetkel, mis veregrupid tüdrukutel on. ühesõnaga jääb ära.  järgmisel aastal vast küll, sest siis nad ikka väga iseseisvad juba - ma ei jookse pidevalt sabad ega jälgi, kas nüüd roomab miskis veidras kohas ringi või mitte. seenemetsa minnes katan neiud nagunii kinni ;)

kaheaastaste kirjeldusi

meie neiud väga jutukate hulka just ei kuulu (või eestikeelse jutu osas on see nii, omas keeles mulisevad küll). viimasel ajal on ikka olustiku või olukorra kirjeldusi tulema hakanud. täna nenditi mulle linnu laula ja lähen poodi. esimene siis hommikuse jalutuskäigu ajal, aga teine oli jummala koom mu meelest: tuleb tips liivakastist, endal korv mänguasju täis kuhjatud, ütleb mulle koketeerivalt da-daa, lehvitab ka veel vaba käega ja suundub nurga taha. kui ma uurisin, et kuhu minek, siis öeldi, et läheb poodi :D nii hea mu meelest! missest, et tavaliselt minnakse ikka tühja kotiga, aga ju laste poes käib vastupidi. Karita tipsis kohe järgi, kummaski käes tühi ämber, jutt oli sama :) ju tal oli kõht tühjem või silm poekottide täituvuse osas selgem.

muidu sellist üldist mulinat tuleb pidevalt (auto sõida, onu kõnni, ei tee suitsu, tädi nuta, kutsu pissib, kiisu nurr-nurr, vana laula, tuli põle, taha veel juua, anna õuna, jne.). kogu aeg kommenteerivad maailma. aga sellist abstraktsemat juttu veel eriti ei tule. linnulaulu mainimine oli selline kena hetk.

mis veel kaheaastaste repertuaaris meie majas on:

*ise söömine (keegi ei või eriti lähedalgi olla, tekib hirm, et äkki tahetakse aidata ja seda ei või mitte juhtuda lasta). väga hullu läbu enam ei olegi

*ise hammaste pesemine või väga kenasti nende pesta laskmine (mille üle ma olen üliõnnelik!!! eriti sellel foonil, kui palju ma olen kuulnud, kuidas lapsed seda tegevust ei salli)

*potil käimise harjutamine (Karina keeldub istumast enamus kordi, Karita on tublim)

*lutt on veel uinumise ajaks (aga selle nalja lõpetame järgmisel nädalal ära, kui Herr Abikaasa vaba on. üksi pole tahtnud unetuid öid ette võtta)

*ise pusitakse kombe-kindad-müts ka  üll, vahel täiesti õigesti. kõik see käib suure seakisa saatel, aga asja saab :) sellest ma üldse ei räägi, et meil käib üks pidev jalanõude moedemm... 

*kõige mõnusam on muidugi ilma riieteta emme-issi voodil hüpata või diivanil kõõluda

*nad on veeloomad s.t. vann on lemmikkoht. Karita on musterlaps peapesu osas - kallutab taha ja laseb pesta; Karina vingerdab ja viriseb, pead taha ei lase, ise muudkui õiendab, et läheb silma. no mitte ei õpi õe pealt, kuigi ma kogu aeg seletan, et võiks :S

*lemmiktoit on vastvalminud kotletid (neid vohmitakse sisse 4-5 tk/per face) ja lemmikjook Gutta segumahl (ei anna nii palju kätte, kui nad tahaks, aga no see on tõesti hea mahlajook ka). muidu söömise rindel muutusteta s.t. ei taheta eriti midagi, vahel harva võib näha tühja kaussi, muidu lihtsalt songivad. Karita armastab kaerahelbeputru, Karina mannaputru, seega ühel ikka nälg...

*magamine: 10 h öösel (21-7) ja 1-1,5 h päeval (12-14). nüüd esimest mõjutas kellakeeramine ka meie pere. eelnevalt oleme valututlt saanud. nüüd aga nihkus ööuni edasi ja see mulle üldse ei meeldi.

*mänguasjad on out, liikumistegevused in. nüüd veedame 2+3h õues :) täna õhtul täheldasin juba päevitustriipe meie kõigi nägudel.

*telekat ei vaata, arvutit ei lase. tegelt pole neil kummagi vastu huvi õnneks tekkinud. multikaid on suudetud kõige pikemalt 5 min vaadata. arvutil tahavad niisama kaant kinni lüüa.

*hääljuhitavus on pooltel juhtudel täiesti olemas, aga POOLTEL EI OLE!!!

*kõikvõimalike sigaduste limiit on AMMU ületatud, aga see neid ei häiri.

*täna juhtus üle 4 kuu, et käisime vankriga jalutamas (häbene silmas peast ja rebi naba paisgast!). ei ole huvi selle asjanduse vastu pikalt-pikalt olnud, aga täna avaldati tungivalt soovi. ju nad said mu käru müügiplaanidest haisu ninna.

*iga nende poolt antud musi või tehtud kalli läheb vist kuhugi üleskirjutamisele või limiidi alla, sest enne neid tegevusi kaalutakse pikalt, kas ikka tasub ja kui, siis mitte üle ühe korra... meie issiga oleks palju enamaks suutelised, aga ei anta :( kui keegi koju tuleb, siis on preilid veidi lahkemad ;)

tänane skoor: päästetud 9 elu

oli küll nii jah! muudmoodi ei oska seda hästi väljendada. asi järgmine: tuli alt naabrinaine ja seletas, et puu otsas kass. oligi. istus teine seal terve päeva, mitte ei liigutanud. ikka suht kõrgel oli. ju mõni hulkuv krants oli ta hiirejahilt sinna hirmutanud :S mina, kui teada-tuntud kassisõber, ei saanud seda asja nii jätta. meil ju suur tee kohe kõrval, mis hetkekski ei vaiki ja lootus, et kiisu ise alla tuleb, oli suht vähene. ootasin õhtuni  liivakastis kooke tehes ülemise naabrimehe ära (ta meil majas ainuke nooremapoolne meesterahvas, kes igal õhtul koju tuleb) ja moosisin ta pika redeliga aiaposti otsa ;) - maast lihtsalt ei ulatunud selle miisuni. naabrimees, kusjuures, teatas kohe, nagu loo ära rääkisin, et loomasõber ta pole, aga tõmbas siiski nahkkindad küünte kaitseks kätte ja hakkas ronima :) looma sai korraks kätte, aga siis tuli viimasel selline eluvaim sisse, et sooritas kiired poognad redelil ja läinud ta oligi. lõpp hea, kõik hea! naabrimees ka terve.

ah et miks hea ronimisoskusega kassi päästma üldse asusime. asjalugu selline, et kui kass on teatud arv tunde joogiveeta, siis hakkavad ta siseorganid üles ütlema, mis ilmselgelt lõpeb surmaga. seda ei saanud mitte lasta juhtuda. ja kui loom pole päev läbi liigutanud ega isegi üritanud enam alla tulla, siis pidi ikka appi minema. Päästeamet ütles, et nemad ei tule (tollesama esimese naabrinaise sõnade kohaslt).

kaasa lõi seega kogu maja: üks naabrinaine juhtis probleemile tähelepanu, teiselt saime redeli, kolmas naaber sooritas ronimistegevuse ja mina orgunnisin. pilte kahjuks polnud meeles teha. aga kass oli ilus kollane, valge kurgualusega.

Kaunid Kahesed (stuudiopildid)

mis juhtus, Andrus?

aru ma ei saa, kuidas selline asi juhtuda sai... FB-s levib seinalt-seinale teade, et "Usun Andrus Veerpalu". iseenesest ma ju usungi. kui nüüd mõelda sellest vaatevinklist, et ta on eluaeg ränkrasket tööd teinud ja edu saavutanud ning nüüd pressikonverentsil lausa pisarad jooksid mehel. teisalt annavad sarnaseid proove kõik tippsuusatajad ja teistel pole see näit nii kõrge olnud. vaevalt, et teistel võetakse proov alati enne trenni või pärast kerget trenni. ja ta on neid proove andnud aastaid, nii enne kui pärast trenne ja võistlusi - seega peaks teadma, millal mida tarvitada võib või ei või. veel teeb mind ärevaks asjaolu, et pressikonverentsil kõik muudkui vabandasid. kamoon! kui sul midagi salata pole, siis tuleb ikka rusikaga rinnale lüüa ja kõvahäälselt vastupidist väita!!! oleks ikka pidanud kohe A-proovi selgudes kõik ära rääkima, saanuks vähemalt endal kergem. sellise pika grillimise peale muutub vist igaüks halli näoga kurva kuju etaloniks. oh! mul on tast nii kahju!

ja seda ma ütlen, et kaevaku see otsus edasi kuhu tahavad, aga head nahka sellest ei tule nagunii. sest mõelge ise, kui Veerpalule antakse õigus, siis hakkab iga tulevikus patustav sportlane (ma ei väida siinkohal, et ta seda tegi) topingiagentuuri kohtusse kaebama ning see jada ei lõpe iial.

tahan siinkohal veel lisada, et võiks korraldada igal populaarsemal alal ka võistlusi neile, kes on söönud igasugu steroide ja rohkmegi veel. no lihtsalt niisama, et vaadata, kuhu siis võivad inimvõimete piirid küündida, kui kaasa aidata. sellist ideed välja pakkudes ei tahaks muidugi võtta vastutust nende isikute eluea pikkuse eest, sest midagi head sealt oodata ei ole, eksole. meenutagem siinkohal kõiki neid noori, terveid (!?) ja tugevaid jalgpallureid, kes viimase aastakümne jooksul palliplatsil pildi kokku on pannud ja surnult maha lebama jäänud :( diagnoosiks, muide, on enamustel infarkt, mis on ikka veider küll, sest eelpoolmainitud noorsandid ei kuulunud kuidagigi riskirühma.

üks asi veel: miks muidu nii sõnakas ja meelsasti intervjuusid andev sõber Jaak Mae nüüd midagi ei räägi? mis toimub?? anyone? someone???

kallid kahesed

Meie kallid tütred said täna 2-aastasteks! vasakult: Karina, mina ja Karita (issi ikka tööl...)

küünlaid puhumas

torti mugimas - tundub hea :P

naiste värk: lilled ikka ennekõike, missest, et äge uus klaver istumise all on (aga nüüd käib küll lastetoas suur kassikontsert, peaosas seesama klaver ja kaks kahest marakratti :D )

vanaisaga kingituseks saadud nukumaja kokku panemas (nukud ja mööbel läks loosi, maja seisab nukralt nurgas)

suurpere??

Sattusin vaatama Eesti oma home-make-over-showd "Kodutunne." seal saatejuht orgunnis ühele suurperele (mingi 6-7 last oli) pesumasina remondile lisaks. Ise selgitas, et suurel perel läheb nädalas ikka oma 4-5 masinatäit. Ma hakkasin mõtlema, et ma pesen iga nädal ka vähemalt samapalju masinatäisi. Praegu läheb viies, aga  korvis on veel mehe suusavarustus, mis ka pesemist ootab ning laste eilsed riided + tudukad.

nii et kas meie oleme siis ka oma kahe lapsega suurpere või mis... ?

Igatahes tahan ma isiklikult tänada inimesi, kes mõtlesid välja amtomaatpesumasina ja nõudepesumasina! respect!

Mäletan väga hästi, kuidas minu ema omal ajal Rigaga pesu pesi. Palju teevad seda tänapäevalgi, kuna veevärki pole sees. Kindlasti on inimesi, kes mäletavad oma ema/vanaema päris pesupaligagi .No igal juhul võttis see protseduur terve päev: kõigepealt tuli meil pioneer-pliidile tuli alla teha, mille peale parnikusse keema valge pesu. Seejärel läksid Rigasse külm ja soe vesi pooleks, lisaks Bio-Est ja riided. samasse lasti veel kaks suurt anumat täis külma vett, mis olid loputuse jaoks. asi ise toimis nii, et kui pestud sai, siis pidi pesu välja väänama, seejärel ühes veetünnis loputus ja jälle väänamine ja teises veetünnis sama lugu.  ja nii ma ei tea, kuimitu masinatäit järjest. kujutage siis ette neid vaeseid käsi, mis kõik selle seebitamise ja külma vee ning väänamised üle pidid elama :S lisaks libedus, pidev sundasendis olek ja märja nahaga pesu õue kuivama viimine - uhh!! ja minu emal oli veel hästi, sest tal oli tsentrifuugiga pesumasin - lõpus sai ikka pesu suht kuivaks selle abil. paljudel lausa voolas pesust vett välja, kui nöörile riputati. 

lugesin, et Nepaalis käib pesupesemine järgmiselt: lähed pesuga katusele, laotad selle maha, kallad vee ja pesuainega üle ning tammud selle peal või peksad pesu vastu maad. seejärel loputad paarist veest läbi ja asetad niriseva pesu nöörile. poole tunniga on kuiv tänu sealsele kliimale. pidi puhtaks küll minema. kah variant!

igal juhul on pesumasina surin muusika mu kõrvadele :)

sellised mürakarud on mul kodus

Karinal sinine, Karital roosa seelik

korraks ka ei suudetud itsitamist lõpetada, kui ma palusin pildi jaoks ilusat nägu teha :D 

nad olid ikka nii sillas, et leidsid diivanile uue kasutuse!

aga eile ma ei saanud pildi peale momenti, kus mõlemad olid õue kõige suuremas, mustemas ja õlisemas poriloigus täispikkuses maas ja lakkusid sealt vett :S oi ma olin kuri! nii kuramuse kuri!!! sel põhjusel ei saanud pilti, of course. ma ei tea, mida nad veel välja mõtlevad. ma saan veel aru, et nad lund või jääd lutsutada tahavad, aga lombist vett - no ma ei tea :(

nüüd on muidugi jube naljakas, aga kui ikka terve õuesolemise jaa rääkida, et vette minna ei tohi (veelvähem sinna pikali visata), siis ajab ikka tigedaks küll, kui kogu jutt hetkega haitub, kui ise korraks selgjakeerad, ühesõnaga kogu mu kaagutamine on asjata...

ving ja hala

tuleb jah selline post nüüd.

ühesõnaga ei ole võimalik kaksikutele ühesuguseid (või sarnaseid) riideid kevad-suveks leida, sest kahte sarnast asja ühe numbriga lihtsalt ei ole :S no ei ole, noh :S  ja mu lapsed keelduvad erisuguseid asju selga panemast, sest kadedus on NII suur. 

ma olin kohe täitsa tige täna. käisin Lindexis. igasugu ilusat suve nodi oli tulnud. tavaliselt ma käin seal nina vingus, sest midagi sellist pole, mis meeldiks ja oma laste seljas vaimusilmas näeks. aga nüüd oli. hinnad olid ka ok. aga KAHTE ÜHESUGUSE SUURUSEGA asja polnud :(

uurisin siis, et kas laos on veel. vastus oli, et kõik on väljas... ja et neile tulebki nii, et igat asja 1 tk. ühte suurust. hämming! mis  mõttes? kas sellest peab aru saama, et Pärnu maakonnas võib olla üks nr. 92 suurust kandva lapse vanem, kellele meeldib helesinise-triibuline suvekleit? ja siis veel teatati, et nad saavad vaadata, kas kuskil mujal poes on see, aga järgi pean ma ise minema, Tartu näiteks...

urrr!! porisen nüüd omaette edasi.

lõime urudele 2 väravat - juhuuuu!!!!!

kui vastane on kõva, oskavad eesti jalgpallurid väga hästi mängida. ründav jalgpall on eesti nokia! suur heameel ja austus! kaitsev sööstumäng ei lähe kunagi hästi, nagu ajalugu näidanud on... uruguailased, vaesekesed, olid vist külmast nii hangunud, et lihtsalt ei saanud oma mängumootorit käima. eriti vahva oli seik, kus üks uru maandus 2-meetrises lumekuhjas väljaku äärel. vaene mees - hihii :D lumi ja jää ei ole ikka kellegi liiv. ma ka alguses ei suutnud valge platsi pealt palli üles leida, ei aidanud see oranž lume-pall miskit. lõpu poole oli muru jälgi täis, lumi laiali tambitud ja pall täitsa nähtaval.

me läheme nüüd tähistamise mõttes või nii kööki jätsi sööma.

mood või mis?

ma tahaks teada, kust tuli see jõletis, mida kõik "moodsad" naisterahvad vanuses 5-25 uhkusest pakatades kannavad? kas ma olen midagi maha maganud? lihtsalt ei saa aru. mis mõttes nagu SELLINE asi moeröögatuseks sai?

esimesed ilmingud tolle mütsi edukusest olid sügisel Võrumaal laadal, kus teismelised nendega ringi lasid või vanemate käest selle ostmist mangusid. kui lumi tuli, oli terve Võru neid juba täis. ma siis mõtlesin, et mingi maalaste fenomen, aga ei, hiljuti Tallinnas käies kohtasin ka neid - uh!!! 

ok, ma saan aru, et teismelised, aga et ka nende emad ja nooremad õed selliseid kannavad, on ikka väiga veider. sorry, kui ma kedagi siinkohal solvan, aga esiteks tundub ta ebamugav ja kohmakas, kapuutsi pähe tõmmata ei saa, siseruumides hakkab kohe palav ja veidi soojema ilmaga kipub higistama. karvamütsid olid sel talvel kuum kaup jah, aga et just taoline moehitiks sai... hämming.

veidi veel töövõiduni

nimelt teeb meil kodanik Isa suitsu. vastik-vastik-vastik!!! kohati on see vastik talle endalegi. nii on proovitud seda pahe seljatada kordi ja kordi. siiani asjatult. kõige pikem vahe meie ajaloo vältel oli 9 kuud. nüüd on tekkimas olukord, kus minu ühehäälne kurtmine selle tegevuse kahjulikkuses ja jubeduses asendub kolmehäälse "vingumisega." praegu on meil kombeks, et kui Abikaasa läheb välja  või suitsu põlema paneb, ütlen mina, et ära tee suitsu, see on kahjulik. tema pööritab silmi või naerab, et kaua ma viitsin. mina siis vastu, et senikaua kuniks sa suitsedad. see on selline sõbralik nöökimine meil. tavaliselt  kui pakime lapsed autosse, siis ta tõmbab oma "rahupiibu" enne kui liikuma hakkame. meie peame lastega autos ootama. nüüd ma olen neile rääkinud, et suitsetamine on paha ja et issi ei tohi suitsu teha, aga ta ikka teeb.

no ja eile istume me autos, jälle ootame... ma olin suht väsinud, ei viitsinud kihutustööd teha, aga kui Issi autosse tuli, ütles Karita resoluutselt: "ei tee suitsu, paha-paha!" ja Karina täiendas :"ei tohi!" :D seepeale nentis too pahategija, et kui see õiendamine kolmehäälseks muutub, peab ta vist tõesti suitsetamise maha jätma.

loodame-ootame. seniks hoian pöidlaid pihus!

sellest postist võib ühtlasi välja lugeda, et pais enam ei pea ja sõnad voolavad lausetena üle ääre - JEEEEE!!!!!! LÕPUKS OMETI!!!!!! hetkel veel käändelõppe ega pöördeid eriti ei tule, aga kõik sõnad on äratuntavad ning üliarmsasti häälduvad. Karital on ka "r" olemas, kuigi ma ei tea, kas see jääb või on nö kogemata. Karinal on r-i koha peal lihtsalt tühik, l-iga ta seda ei asenda. kas see on hea või halb, pole aimugi. minu meelest hea ja kirjutan selle pudikeelest vaba kodu arvele!

hommikuinimesed?

see oleks ikka väga julm, kui mu lapsed hommikuinimesed oleks. praegu on küll tendents sinnapoole, sest viimased kuu aega ärkan ma eranditult 6.30 või isegi 6.20 mitte ei taha, kohe üldse mitte. aga need kaks löövad silmad lahti, kobivad enda toast minu juurde voodisse, mõnnavad natuke ja siis läheb lahti - hüpped ja kilked meie suure voodi peal. no mida sa magad või oled enam.

kui nüüd kell ära keeratakse, siis vähemalt ei tundu kella pealt asi nii varane enam. vähemalt minu arvutuste kohaselt peaks kell näitama poole seitsme asemel pool kaheksa.

olen siin mõlenud, et miks nad nii vara üles kargavad. kui laps läheb 20.30 magama, siis 6.30 ei peaks tal veel uni otsas olema. 2-aastasele lapsele sobib kirjanduse kohaselt 12 h ööund veel küll, nemad magavad ainult 10h... (lõunauni tavaliselt 1,5 - 2h) olen katsetanud kell 6 tekkide peale sättimist, toa jahedamaks/soojemaks muutmist (õhksoojuspump seinal aitab), ei miskit. Võrumaal sellist probleemi polnud. tuleb vist ikka süüdistada maanteed, kus autod intensiivsemalt vurama hakkavad. ülemisi naabreid ka. neil on see kellaaeg tõusmise aeg. samas on need ainult paar sammu, kui nad magamistoast välja astuvad, selle peale nad ei ärka mu meelest, ikka mingi 10 min. hiljem. toa valgeks muutumist ei saa une kadumise põhjuseks ka nimetada, sest meil on pimendavad rulood. isegi päikeselise päevaga saab lõunauneks peaaegu pimeda toa (heegeldada ma igatahes ei näe siis).

ühesõnaga 2 nädalat veel kellakeeramiseni, siis võib normaalsemal ajal tõusma hakata. 

mõnes mõttes on varajane ärkamine hea ka, sest siis ei jää hiljaks. oma varasemas tööinimese elus maadlesin ma pidevalt tööle hiljaks jäämisega, sest lihtsalt ei suurnud üles tõusta. kui nüüd ikka hakatakse 1,5 h enne väljaminemise aega üles kargama, siis seda ohtu vast pole. lasteaiast tuli just teade, et meie lapsed on septembrist rühma arvatud :)

haigutan nüüd edasi :-O

ei vedanud

imelik värk selle Tallinnaga mul - iga kord, kui plaanin minna, juhtub midagi. seekord jõudsin ilusti kohale, aga siis teatas herr Abikaasa, et Roxette'i kontsert jääb ära :( et naissolist haige. õnneks see väga mind rööpast välja ei viinud, sest ma pole hiiglama ammu kuskil käinud ja veidi kaubanduskeskuste õhku nuhutada oli päris tore (nii esimesed 15 min. oligi,  siis hakkas juba veidi vastik). aga ma olin tubli, suutsin läbi jalutada suisa 4 omataolist. viimane kõige suurem - rocca al mare - on ikka hiiglaseks ehitatud. kõik see toimus muidugi hea eesmärgi nimel.  lapsed on vahepeal mühinal kasvanud ja kõik riided kipuvad väikesteks jääma. paraku sattusin liialt vara vist suveriiete tuurile. midagi ei saanud. need mis olid, ei meeldinud. isegi suure hinnaga ilusaid asju polnud. skoorisin lapstele ühed kapuutsita aga liblikatega fliisid, mida hea k/s kombe alla panna või suveõhtutel peale tõmmata, endale ühe suvekleidi ja pluusi ning rockimise koti! Rabarock tuleb ju ;)

eilseteks kontserditeks olid siin Tätte minnes ja Guns N' Roses tulles, käisid kah. peaks vist roxette'i plaadi varuma juhuks, kui 18.juulil (uus katse siis) jälle neil miskit juhtuma peaks...

veel sõitmise kohta rohkme märkusteks iseendale:

*sauga lõppu on ehitatud ringristmik, mille olemasolust mul ainugi polnud, kuigi Abikaasa väidab, et see oli seal juba eelmise suve lõpul (nii kaua pole ma kuskil käinud)

*kiiruskaamerad võtavad ikka kogu sõidumõnu ära :S mitte et ma kihutaks koledal kombel kogu aeg, aga nüüd peab pidevalt spidomeetrit vaatama, et üldse üle ei oleks. mina ju ei tea, kus see hall kobakas püsti on. peab tõdema, et liiklust rahustavad need küll. hulle ei peata, aga tavakodanikke siiski.

kummikuhooaeg :S

pean ikka ära mainima, et kõigi vigin teemal "küll on vastik talv, lõpeks juba ära" ei olnud minu teema. pigem muretsesin ma juba kuu tagasi tolle koleda kevade pärast, mis nüüd kätte on jõudnud. talv oli küll külm, aga väikelaste ema seisukohalt väga mugav - riided puha puhtad. talvekombesid olen pesnud ainult 2 korda. puhas võrumaa lumi ju ei määri :) ainuke jama oli lume söömisega. talve lõpuga saab see nüüd otsa, aga muud jamad nagu väga ei kompenseeri seda mu meelest. 

nüüd on olukord, kus:

• õueriideid tuleb pesta iga päev
• kindaid peab olema lademes, sest sulalumi ja lombimered on niiiiii ahvatlevad teatud kontingendile :S
• jalanõudest tunnistan kõlbulikeks ainult kummarid (kuigi need on hetkel veel veits libedad)
• kui iga teine inimene peab tänaval kõndides hakkama saama enese püstihoidmise ja kuivaksjäämisega, siis mul tuleb seda teha kolme eest... kusjuures kaks nendest on hoopis vastupidisel seisukohal

ja see porimeri jääbki olema, sest meie maja õues on suures osas lohkudega asfalt, milles on lombid isegi suure suvega :(
jah loomulikult on vahva, et vares ennastunustavalt kraaksub ja vanaisa juba vahtramahla mekkida tõi ning lumemäed iga hetkega madalamaks jäävad, aga ma südamest soovin, et suur kevad juba kähku-kähku kätte tuleks!

töine naistepäev/vastlapäev

kuna ma olen nüüd teisipäeviti tööinimene (jeeiiiiiiii!!!), siis naistepäev möödus töö tähe all. ei ole sugugi hull 2 a kodus istumisest tööle tagasi minna. kõik on täpselt samamoodi, kolleegidel on isegi samad riided seljas, mis toona... tunne on igatahes hea ja kogu dokumendindus pole ka õnneks nii hull. see oli juba küll õigupoolest mu teine töine teisipäev, aga esimene kurnas mu nii ära, et polnud jõudu kirjutadagi ;)

ah et kus lapsed on? loomulikult vanaemaga (minu emaga siis). tema see mu tööle utsitaja oli. mingit emme järele igatsemist polnud näha ei hommikul ega õhtul naastes. vanaema on nagu vahukoorekook või pühapäevased pannkoogid - kui tema on olemas, siis meie võime vabalt jalga lasta. kalli mulle ikka tehti, kui koju jõudsin :)

aga liugu sai lastud ja kukleid söödud :P

vastlaliug oma õue mäelt. Karita luigleb parasjagu alla, Karina pugib mõnuga lund :S



pidupäeva puhul peab ikka pärleid kandma ja nende ehtsust kontrollima - naiste värk

ROXETTE

kui on kedagi, kellel on plaanis Roxette'i kontserdile minna, siis ma tahan ka! lähme koos!!!

müüki tulid lisapiletid, nii et võimalus on :)

mine palun kindlasti valima!

see on oluline! iga hääl, mis on antud IRL, RE, SD või ROH-iste poolt on antud Savisaare vastu ja see loeb. ootan hetkel peaministrikandidaatide debatti ja loodan, et too kahepalgeline inimene taandub, kuid reaalsus on vist selline, et tal pole mingit au- ega häbitunnet :S väga keeruline on aru saada, miks muidu arukad noored inimesed liituvad tolle erakonnaga. kas tõesti tuleb sealt niivõrd suur raha, eneseteostuse võimalus, kuulumise tunne või mis? minu meelest satuvad nad pigem oma sõpruskonna põlu alla. aga see selleks.

tegelikult tahtsin rääkida vahvast seigast, mis täna jälle üle nelja aasta juhtus: olen mina Pärnu turul värkset rohelist kraami ostmas (õnnestus skoorida Paikusel kasvatatud juurikaid, aga Itaalia tillile, roh.sibulale ja petersellile ei suutnud ma vastu panna), kui vastu jalutab Trivimi Velliste (IRL-i kandidaat Pärnumaal). küsib, et kas plaanin minna valima. mina siis vastu, et teate, mul juba valitud, valisin Teid. härra nagu kohmetus hetkeks, seejärel kohe teatas, et siis on küll hästi ja tänas mind :) ma ju nägin, et ta seal hea meelega ei olnud, aga selline see riigimehe elu on - vahel harva tuleb ikka minna ja suhelda. iga nelja aasta tagant seda läbi teha ei olegi ju nii hull, eriti kui positiivset tagasisidet saab. eriti tore on selle juhuse juures see, et eelmiste valimiste aeg toimus meil täpselt samasugune vestlus hr. Vellistega Port Artur II fuajees. see näitab kõnekalt, et ju ta meie mees ole ;)

üks lähisugulane mul tahab Erik-Nilest valida. aga mu meelest ei ole need vabamehed kellegi õiged mehed. nagunii kalduvad nad mingi erakonna külje alla ja hakkavad koos hääletama. ja nende vabadus on pigem edasi-tagasi pendeldamine omakasu eesmärgil, mitte iseseisev olemine.

hea lugeja, kui sa mõtled homme, et ei viitsi või pole mõtet, siis on ikka. palun võta see aeg ja mine hääletama! ei ole ju raske. ja kui on, siis arvesta, et järgmise Riigikogu koosseisu tegude kohta pole sul mingit õigust ühtki kommentaari öelda, sest sina ei viitsinud oma kodanikukohust täita...

muide, ma ei kuulu ühtegi erakonda ja vist ei hakka kuuluma ka, aga kodanikuks olemine on mulle alati tähendanud valimas-käimist. tänan tähelepanu eest!

tagasi kodus :)

nii on. nii tore! lapsed olid sillas, meil kah suht hea meel, vanaemad oleks suurest heameelest nurrunud, kui oskaksid :D kohanemine oli ka ok, magavad normaalselt.

PALJU ÕNNE MEILE KÕIGILE EESTIMAA SÜNNIPÄEVA PUHUL!!!

kulus 1 aasta 10 kuud...

... enne kui tüdrukud aru said, et tolmuimeja ei ole mingi koletis, kes nad kohe sisse imeb või alla ajab. oh seda jänku südant küll!

kui nad päris väikesed olid, siis selle masima käivitamine muutis lapsed võbisevateks haavalehtedeks - kartsid jubedalt. nii tuli see koletis kapist välja ainult õueune ajal. peretuttav aga rääkis, et tema võtab vabalt oma 3-kuuse magava lapse voodi alt tolmu ja ükski närv ei liigu :S veidi suuremaks saades oli Karita nõus selle riistapuuga tutvust tegema küll, aga ainult siis, kui too häält ei teinud ja paigal püsis. Karina tagurdas käpuli igaks juhuks teise tuppa. seega jätkus ajajärk, kus tolmu sai imeda ainult siis, kui lapsed issiga õues olid :( kui Vastseliina kolisime tuli paratamatult tolmutama hakata ka siis, kui lapsed toas. välja nägi see nii: mina võtsin koletise kapist välja, suundusin elutuppa, mille peale lapsed kabuhirmus issile sülle ronisid, täiest kõrist kisades teada andsid, et see elukas neile mitte üks teps ei meeldi ja tuleb kohe meie magamistuppa kinnise ukse taha peitu minna.  mina siis tegin elu kiiremaid liigutusi, et hullumeelne nutt ja masina ulgumine lõpeksid. edasi tekkis aeg, kus  magamistoa kinnise ukse tagant hakkas kuulduma kilkeid - hirm hakkas vähenema, julgeti juba voodi peal möllata, kui uks turvaliselt kinni oli ja jube elukas teiselpool seda. paar kuud tagasi juhtus ime ja uks avanes - Karita otsustas vaatama tulla, et kuidas see masssin emmet ära ei söö. vaatas korra ja põgenes. järgmisel korral oli nii vapper ka Karina.  eel paaril korral on nad nii tegijad olnud, et istuvad diivanil või lasevad enda jalge ees vaipa puhastada. ja üleeile juhtus see, mis ammu juba juhtuma oleks pidanud - sain endale kaks väikest abilist :) tõestus on ka:

peenemat näputööd

mis õige eesti naine ma muidu ikka olen, kui käsitööd ei tee. ikka teen. eriline tuhin tuleb siis peale, kui teised ümberringi teevad ja sellest ka räägivad ning ilusaid sõrmeharjutuse tulemusi näitavad (Kadri, Liis, Kristina). kõige kodusemalt tunnen ma end heegelnõela seltsis, aga tikkida võin ka vabalt. kudumine pole minu rida (kuigi kohustuslikud käpikud/sokid saan ikka vajadusel tehtud), õmmelda ka väga ei meeldi, aga küllap tuleb Singeri masinalt tolm maha pühkida, kui lasteaias kostüüme nõudma hakatakse.

hetkel aga valmisid kaks suvist mütsikest. tegelikult küll kolm, aga üks läheb kingituseks üle lombi Roosile ;) Novella niit ja 1,5mm-ne heegelnõel. muster puhtalt omalooming - alustuseks kett 6-st silmast, edasi ring kinnissilmuseid ja siis kõik ühekordsed sambad, kasvatasin alul iga samba kohalt 3 ringi, siis iga 3.-nda, vahele paar ringi ilma kasvatamata, siis kasvatasin iga 5.-nda peale ja edasi jälle paar ringi niisama, vajadusel veel, kuniks pealagi kaetud. jätkasin ühekordsete sammastega nii: sammas-kett-kett-sammas niimitu ringi kuni poole peani jõudsin, vajadusel tekitasin ruudukesi juurde. seejärel lugesin viimasel ringil olevad ruudukesed kokku ja hakkasin arvutama ruudulise paberi ja pliiatsi abil, kuimitu südant mahub. tegin 8 (kui kedagi huvitab, võin mustrist pildi saata, ma ei suuda seda siia kirjeldada). äär 3 rida kinnissilmuseid, alla äärde pitsike 3 kettsilmust, kinnitus kinnissilmusega ja nii terve ring. parajaks said nad proovimise teel, mul ju modellid omast käest võtta. mütsid ise said sellised:

modell Karina

eks see külm aitab näputööle ka kaasa, sest tegevusetus ajal toas vähehaaval hulluks. lapsed välja ei taha. täna käisime - kõndisid 5 min. ja küsisid tagasi tuppa - ju on ikka näol liialt külm. viimased 4 päeva pole käinudki, sest issi kallis vedas töö juurest nohu, mis K-dele külge hakkas. nüüd mulle ka :S

järgmiseks on plaanis veel ühed suvised mütsikesed ja kleidid kirjust lõngast. lõng juba broneeritud, kui koju läheme, saan kätte.

mõista-mõista

mis on papuauto?



otseloomulikult on see rulluisk :D

kratid Kratikeskuses

tasuta reklaam Võru kõige vahvamale mängukeskusele :) www.kratikeskus.eu me oleme seal suht mitu korda käinud ja iga kord on väga meeldiv olnud. külmaga pikalt väljas ei ole, aga niisugustel krattidel on pidevad energiaülejäägid, seega võib meid viimasel ajal suht tihedalt näha. alguses olid popid kärud/autod, millega ringi rallida, nüüd on käeline tegevus edasi arenenud ja viimasel ajal juba istuvad lauamängude taga ning nikerdavad nukunurgas. liumägi on loomulikult alati pop!

väike soovitus: kuna video on tehtud moblaga ja ma pole mingi operaator Kõps, siis suureks ei maksa vast teha.