grillijutud

kuna meil on nüüd uus (gaasi)grill ja grillimine on muutunud ülilihtsaks, siis on seda toimingut nats vast liigagi sageli sel hooajal ette tulnud. ah et miks uus? no aga kui 10+ aastat vana söegrill ühel päeval nii läbi roostetab, et põhjast kukub ära rusikasuurune tükk, siis pole midagi muud teha, kui uut ostma minna. 

gaasigrilli valimine on ausaltöeldes paras teadus. arvesse tuleb võtta korpuse ja grillpinna materjale, põletite arvu, võimsust, suurust jms. netis tehtud eeltöö oli natuke abiks, aga lõpuks vahtisime ikka müüjale suhu ja kuulasime, mida tarka tal öelda on. mul oli veel selline nõue, et grill ei tohi olla inetult metalne :D 

ütleme nii, et me käisime läbi kõik Pärnu müügipunktid, kus selliseid isendeid pakutakse. näitkes K-Rautas oli teenindaja nii ebameeldiv, et sealne suht viisakas grill jäi meist sinna poodi. kui klienditeenindaja ikka uriseb, et tema ei tea (oli õige osakonna töötaja), tootekirjeldus puudub (sildil ainult hind), pakendit avada ei tohi ja näidise väljapanekuks poleva neil poes tööjõudu, siis ei teki tunnet, et tahaks osta, onju... meie küsimuste peale nähvati, et mida te 300 € eest ikka saada tahate. uskumatu! 

sellegipoolest saime ühe ilusa isendi, mis muru peal silmi välja ei torka oma kiiskava kaanega :)

täies hiilguses

külgpõletit ma ei soovinud, sest me pole pea kunagi grilli kõrvale mingit kartulit keetnud, või midagi. ikka pigem juurikad ka grillilt läbi. ja ega see köök ka teab-mis-kaugel pole, saab vajadusel pliidil midagi kiirelt küpsetada vajadusel (seni pole sellist olukorda veel ette juhtunud).

söegrill vs gaasigrill: ülilihtne, ei mingit ooteaega ega sütega mässamist! isegi suitsumaitse saab lepalaastudega tekitada. grill olemas, katsetused alaku. no ei ole lihtne söegrilli pealt gaasile ümber harjuda, ei ole. Herr Abikaasa oli suisa mures. esialgu tulid välja ainult vorstid, liha jäi kas toores või kõrbenud... siis hakkas ta pihta saama, millisel juhul tuleks anda kuuma ja milliste roogade puhul tuleb gaas võimalikult nõrga peale keerata. kõik seened-paprikad--maisid-baklažaanid õnnestusid juba 2-3 korraga. kuu ajaga on ka liha küpsetamine selgeks saanud. 

mis aga kõige vahvam, nüüdsest oleme hakanud tegema koduseid gurmeeburgereid, sest selle grilli peal on mahlakat veisepihvi valmistada lausa rõõm. ei tule tavaline sai-pihv-sai. meie burks koosneb järgmistest komponentidest: sai-hapukurk-sibularõngad-veise/kalkunipihv(medium)-sibulamoos-kitsejuust-tomat-rukkola(valikuline)pihv. julgen soovitada. maitsed sulavad suus imeliselt!!

uus titt!!

veidi üle kahe  kuu tagasi oli selline tore päev, et meie perele sündis uus beebi. selline väike ja karvane ning ülinummi. jah, see postitus tulebki ülevoolav ja nunnutav, saage hakkama ;)

kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis mul oli juba pikemat aega tunne, et mul pole kassi. sest vaadake, Mirri on Herr Abikaasa kass ja ta ei taha üldse sülle, tema ilusat kasukat võib katsuda ainult Herr Abikaasa ja üleüldse on Mirri väga raske iseloomuga. aga minule tähendab kass midagi ilusat, pehmet ja armsat. 

eks see selline lihtsalt jorin minu poolt oli, kui üksõhtu siis jõudsime järeldusele, et milles küsimus, võtame siis teise kassi, keda saaks nunnutada. otsingud algasid! ega ma siis igat kassi kah tahtnud, seekord oli valikus ainult beež. tõulooma ma ei otsinud, sest tavaline kodukass on palju tervem ja tegusam.

kodune iluuni

ja siis leidsime Iirise. mulle saadeti pilt, kus ta oli 1-päevane, see oli armastus esimesest silmapilgust ja nii me 2 kuud ootasime. vahepeal käisime tal külas, palusime ilusti edasi kasvada ja toredaks pehmekäpaliseks nurrumootoriks sirguda ja ootasime-ootasime-ootasime.  

eelmine reede saabus päev, kus kassititt meile koju toodi. jummel, kui armas võib üks väike kassititt olla💗 pehme ja nurruv ja uudistav. vaatab sulle sügavale silma sisse ja on tunda, kuidas su maailm tema omaga ühtib - imelime!

tited reas ehk pilt vennase ja emmega

nüüdseks on ta ilusti kohanenud, maja segi pööranud ja meie oleme nagu titega pere ikka - kõnnime kikivarvul ja öösel magamata, sest teatud väike röövel arvab, et just varahommik on hulluhoogudeks parim aeg... ma tegelikult naudin neid ka ;) sest kassititt kasvab ruttu laisaks diivanikaunistuseks, las ta siis praegu möllab. 

lapsed on sillas, Mirri mitte nii väga. algul natuke pelgasin, et lapsed on liiga ülevoolavad ja väntsutavad ta ära, aga kassilapsel on õnneks küüned :D üsna vähe on näha looma süles hoidmist, kui ta ei taha. Iiris ise aga otsib küll lähedust, kui keegi lihtsalt paigal istub. 

Mirri muidugi sellest karvakerast midagi  ei arva ja ta näitab seda väga kõnekalt välja - alguses tundus huvitav ja oleks tahtnud nuusutama minna, kuid väike susises ta peale nii hoolega, et tuli eemalduda... seejärel hakkas Iiris huvi üles näitama, aga nüüd mängib Mirri solvunut ja nii ei ole nad veel päris sõpradeks saanud. küll aga sööb Mirr, kes varem on olnud ülinärb sööja, mitme kassi eest ja kõigist kaussidest :D kosumine on silmaga nähtav. väike kass võtab eeskuju ja vohmib ka Mirri kausist vahepeal pehmet toitu, kui see laokile on jäänud. nii lahe! ise ma arvan, et kui ühes mänguhoos ikka Iiris Mirrile külge kargab, siis tuleb sõbraks saada. kurjad nad üksteise peale igatahes ei ole, pigem vaatab Mirri pidevalt sellise ülimalt üllatunud näoga, et mida üks väike loom pidevalt korraldab, miks ta nii kiiresti liigub või siis et oot-oot, kuhu see hulluke nüüd kadus või kui kohe silmapiiril ei ole, siis hakkab otsima :) 

ja Iiris on isane kass, missest et selline malbe ja õrn välja näeb. Iiris sellepärast, et ta kasukas on täpselt iiriskommi värvi. kui ta suuremate sigadustega tegeleb, siis hakkab kass Arturiks ;)

Iiris emme Jettega, kui neid külastamas käisime (ilus pallike, eks)

esimene kalli

1-kuune kassititt

pesakond koos

esimese õhtu uni uues kodus

kärbsepüüdja in the action!

rannapäev

pean siin ka ära märkima, et 26.07. juhtus selline ime, et oli täiesti legaalne rannailm - soe, vähe pilvi (kahjuks ei saa kirjutada pilvitu), väike tuuleke ja talutav merevee temperatuur* (talutav algab sellest hetkest, kui kastad end vette, kargad kiljatades püsti, aga hetk hiljem jõuad arusaamale, et täitsa mõnus ja siis hulbid tükk aega). 

kuna meil on kaasas hunnik arbuusi ja lastel ka madratsid, siis 2,5 h möödus linnutiivul. ei mingit juttu teemal tahaks jäätist ega kellegi poolt piuksugi, et lähme ära. nii hea, kui harva saab, eksole :P

pärast muidugi Herr Abikaasa pidi tõdema, et jutt, nagu päikesekaitsekreem on nõrkadele, ei päde ja pidime talle hunnikute kaupa jahutavat geeli määrima. 

aga ikkagi, päike, meri - jehuu!! tahaks veel :)

millegipärast mulle päike eile külge ei hakanud, sest kreemi ma ka ei pannud, aga nahk võibolla õrnalt õhetas. ma käisin vahepeal 2 x ujumas, äkki sellepärast?

loodan siiralt, et mõni selline rannapäev on veel sellel suvel meile varuks. võiks ju olla.

*mittetalutava vee kogemus on meil ka sellest suvest - läksime meie enam-vähem ilmaga randa, puhkus või nii. no heaküll, päike oli, meri oli ja TUUL oli ka :( issand, milline tuul, jäätis oli igatahes koos suurema koguse liivaga ja tõesõna, mul ei kukkunud see vahepeal maha... istusime siis kangelaslikult liival, sest noh, päike ja värki, lapsed käisid elevandist alla laskmas ja tulid lõdisedes tagasi. ega ma neid ei uskunud, sest K-d ju teada-tuntud külmavaresed. läksin siis ise ka asja uurima ja tõesõna, see vesi oli jäine - uhh! kastsin sisse ja jooksin kaldale. ujumine või asi :/

pesakond külmetamas Pärnu rannas, eilsega pole siin miskit pistmist

laagerdamine

saadad lapsed laagrisse ja hakkavad tulema sms-id uudsete väljenditega - kama, suva, olks.

puberteet läheneb... 

hea, et üldse mingi sms tuleb, esimese hooga polnud neidki. ju siis on niivõrd tore.

muidu pidavat äge olema, ööbimised ja tantsud ja laulud ja näidendid :)

sellest ma siinkohal rääkima ei hakka, milline on lapsevanema hingepiin, kes saadab oma lapsed esimest korda elus nii pikaks ajaks endast eemale. K-d seda vist ei tunneta, aga herr Abikaasal ja minul ka on nabanöör täiesti pingul.

ja oi kui hea on korraldajalt kuulda, kuivõrd toredad lapsed meil on - puhas hingele pai :)

reede õhtul saame on tibukesed tagasi, et nad augustis uuesti ära anda. siis juba veel kaugemale, aga rohkem oma seltskonnaga.

põgenemine

lapse telefon heliseb. kell on pool kümme õhtul. see on küll veider, mõtlen ma, ja hõikan teise tuppa, et kes see on. mingit vastust ma ei saa, mis on üsna loogiline, sest ise vedelen oma toas voodis ja jälgin EBA galat, aga teised on kinnise ukse taga ja tegelevad parasjagu iluprotseduuridega (loe: vesi+hambahari). unustan tolle telefonihelina suht kohe, sest eeldan, et see üks vanaemadest, kes head ööd soovida tahab või mõni vabapidamisel laste sõbrants, kes ei adu kellaaega. 

natukese aja pärast imestan isekeskis, et miks on õues meie lapsed, naabritüdruk ja Herr Abikaasa. toimetavad kõik küülikupuuri manu. jõudsin loogilisele järeldusele, et küllap naabritüdruk on talle kuskilt eriti rammusaid võilillelehti leidnud ja tuli neid nüüd Emmale sisse söötma. vedelen rahumeeli edasi ja unustan kogu loo. 

päris palju hiljem teatab Herr Abikaasa, et Emma murdis end puurist välja... minu näoilme oli tõenäoliselt uskumatult uskumatu, nagu whaaat??? siis selguski, et Herr Abikaasa oli kuskil kella seitsme paiku küülikuid toitnud ja tuppa ära tulnud. küllap puur jäi lahti (või siis äärmisel juhul Emsik tõesti logistas ukse lahti, aga ma mitte ei usu seda :p ). ta on meil teada-tuntud maailmarändur, korra on tee viinud isegi naaberaeda põõsa alla külitama. küllap kasutas siis võimalust alla hüpata ja veidi vabadust nuhutada. tõenäoliselt sai ta jänesehaake õue peal harrastada nii paari tunni jagu. kus ta käis või mida tegi, käpajäljed ei paljastanud, aga kinni püüdis ta meie kass, kes teda õue peal valvas, kui teadmatuses inimesed toas laisklesid. 

Emma ja Anni aastavahetuse ööl paukude eest vannituppa varjumas

helistajaks oligi naabritüdruk, kes oma toa aknast nägi meie küülikut hoovis ringi kalpsamas :D kui meie omad startisid õue, startis tema ka ja nii ma neid kõiki meie õue peal nägin. kui Herr Abikaasa selle kõne peale õue tormas, olid Mirri ja Emma auto kõrval sõbralikult külitanud :) kätte ta end loomulikult ilma võitluseta ei andnud, aga väga kaua see trall ka ei kestnud, sest oletatavasti oli ta mitu tundi juba jooksus ja kett oli maha käinud :D

nii et selle loomaga peab valvas olema - nagu võimalus on, kohe nina ukse vahelt välja ja minekut. kevadel kaevas teine end suisa kasvuhoone vundamendi alt välja. seda tegid nad teise küülikuga küll koos, aga ikkagi. kaevake ise end poole meetrise vundamendi alt läbi ja uuristage mõnus urg, kuhu siis perenaine pahaaimamatult muru pealt sisse kukub...

kukkusin urgu

laastamistöö kasvuhoones - tühjaks oli uuristatud terve kasvuhoone
ja ennast juba vundamendi alt läbi kaevatud.

vot sellised ägedad loomad on meitel!

üle viidud II klassi!

K-del lõppes eile 1. klass. päev oli meeleolukas, sest välja oli reklaamitud pidulik aktus, kiituskirjad ja tunnistused. meie poolt jäätisekohvik ja seikluspark. tõesti-tõesti, kiituskirjaga lõpetasid mõlemad meie pere lapsed - puhas rõõm! kell 11 istusime juba igatahes DaVincis ja nosisime jäätist. kuna ilma pidas, sai Valgeranna seikluspargis ka turnitud. kõik asjaosalised olid väga rahul. vanemad topeltuhked!!

rajale minek

kui nüüd see esimene kooliaasta kokku võtta, siis ma olen rahul. mul on väga hea meel, et lastel pead on. oi, küll oleks raske, kui ei oleks! siis me peaks ikka hullupööra vaeva nägema koduse õppimisega, ainult et mul pole selleks kannatust. meil rohkem Kanaisa tegeleb õppetöö jälgimisega :) 

kui tõsiselt rääkida, siis tõesti, õppimist on ikka omajagu, ei ole nii, et jalutad kell 12 koju ja järgmine päev jälle kooli. iga päev on ikka midagi lõpetada või harjutada. mõnes mõttes on see hea - laps kordab päeval läbivõetu üle ja omandab sellevõrra paremini. teisest küljest tähendab see õhtusel ajal laua taga istumist. õpetajad ja koolid on erinevad, kui naabrilastel midagi kodus õppida pole, siis vahel teeb see meele mustaks. õnneks üle poole tunni koolitööga tegeleda vaja tavaliselt pole. mõlemad tahavad kodused tööd ise ette võtta. jah, loomulikult tuleb tihti ette olukordi, kus mõlemast toast kostab pidev - ma ei saa aru, aita! - aga kui natuke lasta lapsel mõelda ja üle lugeda, siis tuleb ludinal. nina läheb vingu siis, kui midagi on vaja parandama hakata. seda tuleb ette küll - lohakusvead või kirjavead või mis veelgi hullem, kohutav käekiri :/ ma olen võimalikult vähe sundinud neid asju ümber kirjutamast, võibolla peaks rohkem, aga mul süda lihtsalt ei luba neid seal laua taga kinni hoida. kas peaks?

Karita on meil kiire tüdruk - viuh ja valmis. temaga me siis parandame ja täiustame, kui nt. jutuke koosneb kahest kolmesõnalisest lausest. võtsin temalt ja endalt lubaduse järgmisel aastal põhjalikum olla.

Karina on ülipõhjalik - loovtööde puhul on alati selge eesmärk, milline peab olema tulemus. seega kulub kõigeks rohkem aega. vahel kaob ka tuju, kui ei tule täpselt nii välja, nagu vaimusilmas ette nägi. sellevõrra pingutab rohkem. mis vahel vihastab õde, sest kamoon, kaua võib mingi õppimisega tegeleda! inimesed on erinevad :)

Karita lõpetas 1. klassi nii:

• kiituskirja ja suurepäraste hinnetegatunnistusel
• tal on tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu kohta
• kiituskiri pranglimise võistluselt I klasside arvestuses Pärnumaa koolide arvestuses 15. koha eest
• loodusmaja loodusringi tunnistus
• võimlemiskooli tunnistus (hulgaliste medalitega).

Karina lõpetas 1. klassi nii:

• kiituskirja ja "igava" tunnistusega (nagu õpetaja ütles ainult väga heade hinnete kohta)
• tunnistusel kiitus emakeelepäeva viktoriini võidu, pranglimise ja ilukirja võistluste tulemuste kohta
• lisaks on tal Pärnu linnapea kiituskiri pranglimise I klasside üleriigilise võistkonnavõistluse võidu kohta
• kiituskiri Pärnumaa koolide I klasside arvestuses pranglimise 9. koht
• Pärnu linna koolide ilusa käekirja konkurssi eripreemia
• loodusmaja loodusringi tunnistus
• võimlemiskooli tunnistus (ka kuhja medalitega). 

ilusat suve mu kallid 2. klassi õpilased!! 

uhke emps

väsinud treener

eelmises trennis juhtus üks väga veider lugu. nimelt oli oma treener väljasõidul ja trenni andis asendustreener. antud isik annan samas kohas teist trenni ja seal käib ka palju rahvast. mina ei ole osalenud ja nüüd tean ka, et polegi mõtet.

ühesõnaga -  vesiaeroobika on nagu aeroobika ikka, tehakse muusika saatel koordineeritud liigutusi. vees on see üles ehitatud lisaks kiirele siblimisele ka kerge jõutrenni peale, no et asjast kasu ka midagi oleks. 

punt naisi oli tol õhtul valmis (mõtlesin veel enne trenni, et ei tea miks nii palju tavakäijad puuduvad. päeval oli meilile tulnud teade treeneri asendusest) ja läksime. aga paraku suurt minekut ei toimunud, sest puudus kava, hoog ja jõud. ma ei eeldanudki, et teine inimene teeb Anu kava, arvasin, et ehk ta annabki oma trenni, aga ta püüdis siiski vesiaeroobikat anda. poole peal vaatasid naised üksteisele juba nõutult otsa, sest liigutamine oli suht sihitu, kordusi oli vähe ja mingi hetk treener lihtsalt istus ja puhkas, ise näost kaame... mul hakkas korraks lausa hirm, et kukub kokku. meie siis tuttava muusika saatel lasime õigeid harjutusi edasi ja proua sai ka uuesti kargu alla, aga viimased 10 minutit rääkis muudkui, et sirutame ja lõdvestume :/ kui 1/3 trennist lõdvestuda, siis pole nagu päris see. 

kas Pärnu on tõesti nii väike konnatiik, et pole noori energilisi treenereid võtta või on veetrenn midagi sellist, mida treenerid ei taha anda?

Ja ta saabus siiski!

Ehk kevad aias 2017

klassikalised tulbid segasummapeenras

minu uued tulijad. külm võttis osa vist ära.
see on ainuke punt,mis õitseb, ülejäänud alles moodustavad õisi...

jahtisime 2 aastat, siin ta on - Black Lady - lisan kindlasti pilte,
kui mustja äärega õied end ilmutavad!

uus maasikaistandus ja sibula-küüslaugupeenar
 (kastisüsteem pole mõtekas, uskuge mind)
maasikad on tantsupeenrad - Lambada ja Polka :D

uued asukad kasvuhoones (kurgid Alex ja Dolomiit, tomatid
MoneyMaker, Malle, ploomtomatid, kollane ja punane lihatomat).
igale poole vahele sai külvatud erinevaid salateid ning
basiilikut, tilli ja ruccolat. 

viimasel ajal on meie õuele siginenud südameid ja muid kujukesi.
väga armsad, tähendust pean veel K-delt uurima :)

nii juhtub, kui rabarberipeenrasse viid mulla kohast,
kus enne oli küüslauk :D s.t. ei ole vesihein :P

my like!!
ehk selle aasta ainuke suvepäev oli juba ära ...

suur kirsipuu hakkab otsi kokku tõmbama :(
palju on kuivanud oksi ja õisi sel aasta väga vähe.
õnneks noor puu on tubli.

noor kirsipuu

pirn kasvatab lehti ja õisi

õrnilusad pirniõied

klaveri häälestamine

meie pianiino on nüüd häälest. kõlab nii hästi! ostsin Tõnis Mägi noodiraamatu ja mul on hunnik lastelaulukesi, mida ka K-de rõõmuks klimberdan ning ka neile õpetan. juhei!

pilli pani hääldse Eve Laasi vähem kui kahe tunniga ja märkis veel tunnustavalt, et sellise pilli kohta üllatavalt heas korras. 

repliigi korras mainin, et enne teda käis veel üks klaverihäälestaja meie pilli kuulamas-vaatamas. tema kommentaar oli, et võib selle 35€ eest prügimäele aidata meil ära viia... virblipakk pidavat mäda olema, pill ei häälestu ja on liimist lahti kuivanud. tal on mingi sügav viha Rigade vastu, ma ütlen. või pigem jäi selline mulje, et enda ärihuvid mängus - teeme olemasoleva isendi hästi maha ja imeväel on tagataskust pakkuda kohe üks teine pill, mille ta ise oma väikeste kätega Soomest kohale on toonud ja korda teinud. seda siis küll juba kolmekordse hinna eest, mida me välja käisime... 

pean muidugi tõdema, et tõesti-tõesti, parempoolne külg on tiba liimist lahti, aga puiduliim ja kolm kruvi aitasid selle probleemi vastu väga hästi. kuidas üks häälestaja saab öelda, et pill on täielik rämps ja teine, et suht-koht ok, aru ma ei saa... mõlemad inimesed on muusikakooli poolt soovitatud häälestajate nimekirjas. 

üks hirmus probleem tuli aga siiski päevavalgele - riidekoid :S 2 tükki oli klaveris. on teised mõned augudki rohelisse vilti närinud. õnneks haamrikeste kattevilt terve. siginud ei tundu nad olevat. püüdsime kinni ja panime veel püüniseid üles. loodan, et edaspidi jäävad need tühjaks. eks ma oleks pidanud teadma ja kohe vaadata osata, kas vanast majast tulnud pillil üürilisi pole. õnneks klaverihäälestaja oskas uurida ja ühe ka kinni püüda. ütleme nii, et patsient jääb jälgimise alla.

ja eks siis näis, kas ongi meie Rigake tõesti jaanipäeva lõkkekraam või saab vabalt muusikakooli I astme läbi mängida enne, kui midagi kobedamat vaja minema hakkab. 

mõtlen siin praegu, et kitarri ostame vist tõesti koos muusikakooli pilliõpetajaga või vähemasti tema soovituste järgi, sest seda maailma ma peale kolme-duuri lugude küll ei tunne.

arusaamatu

palun seletage varases keskeas, magistrikraadiga, enda arust suht taibukale inimesele, kuidas lugeda välja Pärnu linnaliinide kuukaardi augustusest, kaua see kehtib??? no ei saa aru, tee või tina! 

on raske ümber äärte 31 päeva ritta seada ja keskele 12 kuud? kohe nii raske, et peab olema ainult 9+0 päeva ja miljon auku nendes... :S augud siis näitavad, kas pilet on ostetud 9. 19 või 29. kuupäeval. ainult et aru ei saa, kuidas seda välja lugeda. selleks peab olema vist r-kioski pensiokast müüja, et seda süsteemi välja lugeda. ma lasin seda endale ükskord lausa seletaga - ikka ei saanud aru, uuesti küsida ka ei julgenud...

igatahes ei tea ma kunagi, millal lastele uus kuukaart osta on vaja :/ edaspidi kirjutan lihtsalt nurga peale inimkeeli, mis kuupäevani kehtib.

*nõutu*

lokaalis

käime meie vahel harva veinilokaalis (tegelikult võib siia sisestada endale sobiva meelelahutusasutuse, mis pole kino või päris kõrts). need on sellised privaatsed üritused 10-15 osalejaga. omanik tutvustab veine, süüakse vahemere-köögi niks-näkse ja suheldakse oma väikestes seltskondades. 

mis mind aga imestama paneb siin Pärnus, et inimesed tulevad täiesti suvaliste riietega... ok, tegemist on tööpäeva õhtuga, aga sa ju tead, et õhtul on selline üritus. kas ei hooli või vahet pole millisena sinna ilmuda? natuke võiks ju sättida, või ei? kusjuures olen tähele pannud, et mehed on kenasti triiksärkides või moodu pintsakutes, aga just naised on sellised otse-töölt-lookiga sorgus juustega. teatris on suht sama seis, aga seal just vastupidi - mehed luitunud teksade ja väljaveninud kamsiga - uhh!

olen mõelnud, et võibolla need otse-töölt tüübid käivadki iga õhtu kuskil istumas. et neile pole see eriline sündmus. meile jällegi on, sest olgem ausad, lastega pere ei saa tööpäeva õhtutel kuigi sageli endale väljaminemist lubada, sest see poleks laste suhtes aus. vahel aga võib ja sedavõrd erilisem see on :) mina ikka leian natuke aega, et tõmmata selga kleit, teha värske meil ja sättida juuksed üles (või alla). endal on nii palju mõnusam. 

miks ma seda siin kirjutan? no aga neljapäeval on tulemas Hispaania veinide õhtu - mmmmm.... Hispaania veinid!!

milline kevad!?

vaatan aknast välja - ilus kevad paistab vastu. mõnus, mõtlen ja lähed välja. panen kevadiselt riidesse ja puha, aga uksest välja astudes tagurdan kiiresti tagasi talveriiete järele. jummala jäine õhk noh :( aru ma ei või, kas seeaasta tuleb ja kevad või ei tule?

mõnes mõttes on muidugi tore see pikk ja aeglane kevad, sest siis jõuab märgata, kuidas pungad millimeeter-millimeetri haaval suuremaks venivad ja rohi tasa-tasa rohelisemaks muutub. sooja kevadega käib see kõik 1-2-3 ja pauh - kõik õides! siis on teisipidi nukker, et kuhu see kevad nüüd kadus. inimene ei saa kohe kuidagi rahulolev olla :D

aga jah, praegu ka on akna taga suur kevad, õue minnes aga tahaks ikkagi talvemantlit. 

Herr Abikaasa tõi eelmisel nädalavahetusel mulle sinililli, järgmiseks päevaks olid enamus vaasis krussi tõmmanud. Ämm selgitas, et eelmine öö olla olnud -8 kraadi külma, külm võttis lilled lihtsalt ära. kuna need olid esiti jäätunud, siis jõudsid koju ilusad õied, aga toasoojaga sulasid ja kohe surid. kurb värk. samas märtsikellukesed on jõudnud selle vinduva kevadega venida nii umbes nartsisside pikkuseks ja ikka õitsevad! tulbid, seevastu, ei taha eriti pikemaks venida, öökülm tegi leheotsad ka kõik lillaks, aga vähemalt on nad elus. kobestasin mulla ka neile ära, ehk nüüd on lihtsam pikkust visata, kui natukenegi soojemaks läheb. roosid talvitusid ilusti, pungad kõik ootamas ja juba kergelt punetavad. viinapuud tõenäoliselt külmusid ära, kuigi nad on hilised ärkajad, eks paistab. vaarikad on puhastatud, ilusad rammusad :) maasikaistanduse pean üles kaevama ja uued korralikud panema - jube tüütu töö, aga pääsu pole. kasvuhoone otsustasime ikkagi vanast mullast tühjaks teha, seega tulev suurem toimetamine ette võtta, vanale mullale ju ka vaja koht leida peenarde ja puude ümbruses. 

et siis kevad, ootan, võid tulla! :)

vesiaeroobika, kas ainult muttidele?

käin mina vesiaeroobika trennis eksole. alustasin ~15 a tagasi, vahepeal ujusin niisama, nüüd siis jälle naasesin oma vana armastuse juurde mõned kuud tagasi. trennis käin Tervise Paradiisis, treeneriks Anu Taveter (ja kui te mõtlete, et ta on hullult Andrus Veerpalu moodi, siis jah, nad on õde-venda). 

no ühesõnaga, mul on tunne, et vesiaeroobika pole enam see, mis oli 10-15 a tagasi just koormuse osas. ometigi olen mina 15 a vanem ja arvatavasti ka selle võrra vähem võimekas. tunne on aga vastupidine... nagu käiks vesivõimlemises :/

eelmises trennis oli mul suisa külm, terve trenn mõtlesin, et millal nüüd see hetk tuleb, kus pulss üles läheb ja natuke sooja saab. seda hetke ei tulnudki :( ja siis ma ujusin treeneri juurde uurima, kuidas saaks koormust suurendada trenni käigus, et sellest midagi kasu ka oleks. Anu on hästi päikeseline ja heatahtlik inimene, esiti natuke ehmus ja siis andis mõned nõuaended, kuidas rohkem koormust saada. 

ma saan temast ka aru - tennis käivad valdavalt 50-60-aastased prouad, eks minuvanuseid ja noori on ka, aga 30-st naisest mingi 20 on sellised vanemad. kui ma aastaid tagasi alustasin, siis olid pigem 20-30-aastased noored. miks see dünaamika nüüd muutunud on, ei tea. igatahes on. ja kui publik on teatud vanuses, siis tuleb vastavaid kavu ka koostada, et kõik hakkama saaksid ja meeldiks jne. aga MULLE ei meeldi, kui trenni lõppedes on mul põsed sama valged, kui külma vette sukeldudes!

igatahes, minu jutuajamisest treeneriga oli kasu, sest eilne trenn oli hoopis teine tera! ütleme nii, et kui tavaliselt need daamed leiavad trenni ajal veel omavahel aega juttugi ajada, siis eile oli tempo nii peal, et hädavaevu jõuti järge hoida ja basseinist väljaronimine võttis mõnel ikka põlve tudisema. seda, daamid ja härrad, nimetan ma trenniks! loodan südamest, et taoline tempo jätkub ja mul on igast trennist tulles mõnus väsimus sees :) 

kuidas aru saada, et sa oled vana?

see hetk jõuab kätte siis, kui sa oled andnud tunde Pärnu parima kooli üheteistkümnendikele ja pärast arvestust tagasiside ankeete lugedes leidad enda kohta käivates kommentaarides läbiva iseloomustava väljendi "MUHE"...

ütleme nii, et Herr Abikaasa väljus totaalselt endast ja keelas selle sõna kasutamise mul igaveseks :D või noh, siis tohtivat jälle, kui ta kunagi vanaisaks saab. 

samas oli väga tore lugeda tagasiside, kus noored pidasid teda mõnusaks, heaks mentoriks ja huvitavaks. ise on ka väga rahul. järeldus - teeb õiget asja. 

meil on muidu kass ka

kass Mirri on kohe-kohe 3-aastane. teda saadab kurja-kassi kuulsus. eks me oleme talle ise selle kuvandi tekitanud. mõnes mõttes on jutul tõepõhi all, aga teisalt kardavad inimesed teda ikka ülearu. iga loom lihtsalt ei taha torkimist. 

no näiteks: külalised tahavad teda kõik paitada, aga teavad, et ta on kuri. lähevad kassi juurde, räägivad temaga juttu, tõstavad käe ta lähedale ja ootavad, et midagi EI juhtuks. kamoon! kuidas siis ei juhtu, kui kass on unest üles aetud, ta on niigi võõrastest segaduses ja siis silmi lahti tehes seisab keegi suur tüüp ülestõstetud käega tema kohal? minu reaktsioon oleks ka, et tõmbaks nähvaka kirja või vähemalt susiseks vihaselt! mitte-kassiinimesed, väike tähelepanek: kui kass on unes ja talle lähenedes teeb loom mingi mõnusa sirutusliigutuse, siis tuleks kohe pai tegema hakata, mitte käsi tema lähedusse panna, justkui oodates, et kass sinna kinni kargaks. kui loom juba vaatab lingus kõrvadega teie poole, siis tuleks kohe oma käed ära võtta ja teise tuppa asja teha :P või KUI tõesti loom tuleb sinu juurde, siis tee kohe pai, ära enam mõtle, et kas hammustab. kui sa pai ei tee, siis hammustabki. kui loom juba vastu sääri nühib, siis kassikeeli tähendab see omaks tunnistamist ja pai soovi :)

te võibolla ei usu, aga meie kuri loomake armastab üle kõige maailmas pai ja sügamist. AGA seda peab tegema õige inimene, tema inimene. minu või laste pai ta võib küll hädapärast vastu võtta, aga Herr Abikaasat ootab ta nagu kutsikas koju ja jälgib, kuniks too lõpuks diivanile maandub, et siis kohe tema juurde hüpata ja end külili lastes valjult nurrudes ringi pallima hakata ja pai saada :) ta võib seal mõnuleda kõva pool tundi, endal nurrumootor põhjas ja keel suust välja tilpnemas. see vaatepilt on nii-nii armas, et ma vahel lähenen ja ka sellest paimaratonist osa tahan saada, aga siis on paraku pidu kohe läbi ja mulle vaadatakse otsa nagu kurjategijale.

seetõttu, Mirri, võta teadmiseks, et sulle on tulemas sõber (loe: normaalne sülekass / paimaias konkurent), kes laseb end sülle võtta, paitada ja mõnuleb, kui temaga tegeletakse ja oskab ning tahab mängida. ei, see ei ole ähvardus, lihtsalt võta seda kui fakti. see sõber on alguses väike armas karvapall ja ma väga loodan, et sa käitud emalikult (mitte õelalt) ning me saame varsti näha pilti, kus kassid armsasti kahekesi koos päikeselaigus mõnulevad. 

praegu peame leppima sellise vaatepildiga :D

Klaver!!

Meil on nüüd klaver! Või siis et mul on nüüd jälle klaver!  Tegelikult on see küll K-de sünnipäevakink. Õigupoolest siis pianiino, klaver ei mahuks kuhugi.

Lapsena oli mul ka klaver - Oktava, muud polnud toona saada... Harjutada sai, kuigi klahvid käisid raskelt. Muusikakoolis oli Riga, see oli palju mõnusam :) Ma olin väga laisk harjutaja, õigupoolest õppisingi lugusid ainult koolis... Praegu on tiba piinlik ka.

Nüüd, kui lastel on tekkinud muusika vastu tõsisem huvi (varem oli niisama, meeldib see või too pill, laul, lugu), siis ikka uuritakse põhjalikumalt ja küsitakse selgitusi. Ja kuna pilliõppimise jutt käis ette ja taha, siia oli K-de sünnipäevakinkidega lihtne - klaver.

Teps mitte polnud lihtne konkreetse isendi leidmine, sest väikeses linnas lihtsalt pole pille pakkumises. Lappasin aga kuulutusi ja küsisin ringi. Ukrainad ja Smolenskid välistasin, otsisin Riga´t või siis mõnda sakslast. Kuna ma ennast ei usaldanud, küsisin muudkui targematelt nõu.  Lõpuks pidin ikkagi ise kolm pilli läbi käima ja ühe välja valima. Esimene on totaalne šokk - klahvid logisesid paremale-vasakule, lisaks nagu vajusid läbi, kõla oli tegelikult väga ilus, aga pilli enda seisukord kohutav; häälest oli ka täiesti ära, lisaks oli see müügis kuskil komisjonipoes, kus mul puudus igasugune võimalus pilli ajalugu kontrollida. Valituks osutus isend, mis oli enam-vähem hääles, klahvid liikusid ilusti (ja sealjuures ei logisenud siia-sinna), ei tundunud väga trööbatud, ajalugu oli kontrollitav ja mis tekitas sellise hinnaklassi kohta normaalset kõla. Kolmanda pilli puhul, mida vaatamas käisin, olid ootused tegelikult väga kõrged, sest omanik tegi telefonitsi ikka kõva eeltöö, kuivõrd hea ja hoolitsetud ja õpetaja poolt valitud pilliga tegu on. hind oli ka vastav... aga ise kuulates-vaadates jõudsin kiirelt järeldusele, et see pianiino on oma paremad päevad ammu aega tagasi ära elanud ja mina teda 2 x kõrgema hinnaga küll meile ei taha, olgugi, et klaveriõpetaja valitud. Niisiis, jäi see nunnuke, mis valitsuks osutus, enda omaks rääkida ja koju tarida. 

Hinnast rääkides: pilliõppega alustavad lapsed suure õhinaga, kuid see võib vabalt üle minna. Seetõttu ei näinud mõtet kohe 1000 raha välja käia. Aga kui mõelda, et üks klaver maksab ainult 100€, siis see on ka nagu imelik.  Ikkagi suur ja tähtis asi, mitte mõni kapp. Imelik ikka, et sellise muusikariista väärtus on nii väike. Kitarr on samas hinnas...

Aga asjast, niisiis sünnipäev :D Mul küpses idee, et klaver tuleb koju tuua ööl vastu sünnipäeva. No et hommikul oleks üllatus või nii. Mõeldud-tehtud. Transadiim oli kell 22 pilliga platsis, lapsed magasid ja klaver sai tuppa sellises vaikuses, nagu kunagi pole ühtki mitmesajakilost muusikariista tõstetud :)! Oi, kuidas mul näpud sügelesid proovida, aga kus sa siis saad, kui lapsed magavad! Kannatasin suure ärevusega hommikuni. Kass oli väga umbusaldav, sest tema polnud enne oma ihusilmaga sellist elukat näinud.  Siis ta vaeseke ei teadnud veel, et see oskab häält ka teha ::-)) Keris ennast pilli peale magama.

Sünnipäevahommikul mõtlesime, et äratama lapsed klaverimängu ja õnnesoovilauluga. Suur oli meie pettumus, kui nad arvasid, et see telekast või arvutist tuleb :-/ Ma ei saa siiani aru, kuidas nad kõlast aru ei saanud? Aga üllatus oli vägev, kui lõpuks unised tähtpäevalised toast välja tulid ja klaverit nägid!

Meie uue pilli kõige esimene lugu uues kodus oli seega sünnipäevalaul ja kohe teisena Karita esituses "Pesapuu ", mis räägib kodust ja perest :-) Kus ta selle õppinud on, ei tea. Vaimustus kestab!!

Kui koolilapsed ära viisin, tormasin hommikul koju tagasi klaverit mängima - nii mõnus oli üle hulga aja!

tütred 8!!

minu lapsukestest on sirgunud imetoredad tüdrukud - täiesti asjalikud, lahedad ja hea huumorisoonega! ma olen nii õnnelik, et nad just meid valisid. oleme koos tohutult kasvanud, avastanud endas ja teistes kõikvõimalikku, tundnud igasugu tundeid ja tänaseks päevaks jõudnud järeldusele, et me oleme koos nii ägedad :)

värsked kaheksased kell pool kaheksa hommikul sünnipäevalauas.
taamal paistmas suur üllatuskink  - klaver! kuidas see nii tuppa hiilis,
et K-d ei kuulnud, juba teises postituses ;)

 Mõned märksõnad 8-aastaste Karina ja Karita kohta:

• Karita jaoks on praegu jube oluline, et tema on 2 minutit vanem (või oli see 1 minut?)
• Karina leiab, et temal pole üldse vaja rääkida - õde teeb kogu töö ise ära. selles mõttes on Karina isasse ja Karita emasse :D ma ikka julgustan teda ka vahest latrama, aga noh, kui ei tule, siis ei tule. varem oli nagu vastupidi...
• viimastel kuudel on tekkinud järjest süvenev huvi muusika ja eriti pillimängu vastu. on otsustatud, et hakkatakse õppima klaverit (Karita) ja kitarri (Karina). aga flööt ja ksülofon on ka väga huvitavad. koolikoori õpetaja soovitas neil kindlasti muusikaga süvendatult tegeleda, sest nad olla väga musikaalsed. mnjaa, eks ma saan ise ka aru, et neile on antud rohkem, kui mulle ja ütleme nii, et ma olen ka suht ok ses osas :)
• uute teadmiste omadamine on huvitav ja see kõik jääb õnneks möödaminnes külge! kas teie teate mille järgi eristada emast ja isast rasvatihast? ei? mina ka mitte, aga loodusringis käivad K-d teavad ja veel igasugu fakte elusloodusest, et pidevalt imestan, kui nad jälle üht või teist minu jaoks tundmatut terminit/looma/lindu nimetavad ja iseloomustavad. 
• tundub, et neil on keelteandi. Karita vuristab vahel ingliskeelseid sõnu ette, ei tea, kas peaks juba tegusõnu ka õpetama hakkama? Karina ei lase nii kergelt oma teadmisi päevavalgele, aga vajadusel on just tema see, kes mäletab ja teab.
• nad on graatsilised ja liikuvad, painduvad ja kaunid. võimlemistreeningud on andnud tulemusi ja Eesti arvestuses tulevad oma vanuseklassis praegu kullad! loodan, et see huvi säilib, sest 1. nad tahavad, 2. neil tuleb hästi välja, 3. nad on püüdlikud 4. see on ilusa rühi ja hea tervise alus.
• tüdrukud on viimase aasta jooksul saanud headeks sõpradeks. neid ümbritseb nali ja naer. omavahelisi nägelusi jääb järjest harvemaks või oskavad nad neid ilma suure sõjata lahendada. koos on tore ja ema-isa pole enam üldse vaja (nuuks ja krokodillipisarad minu poolt!)

PALJU-PALJU ÕNNE SÜNNIPÄEVAKS, MU KULLAKALLID!!❤❤

10 x kuulsam ;)

ükskord juhtus selline lugu, et ajakirjanikust sõbrantsi küsimustele vastamisest kasvas välja artikkel koos piltide ja nimedega. ma punnisin ikka vastu ka just selle pildi koha pealt, aga hea küll, las ta siis jääb :P

teemaks siis laste hommikune ärkamine ja mõistlikul ajal magamaminek. minu seisukohad saate ära lugeda, aga muidu on lugu leitav Pere&Kodu 2017.a. veebruarinumbrist :) 

siinkohal toon välja, et K-d rääkisid ükspäev, et klassivend K. olla tunni ajal magama jäänud. õpetaja küsimise peale vastas laps, et oli öösel poole üheni üleval, sest õppis... püha issa ristike! ükski 7-aastane laps ei omanda kell pool 1 öösel enam mitte midagi!! see õppimine ei käi sellisel kellaajal kindlasti mitte rõõmu ja lauluga, vaid enam kui kindlasti nutu ja riiuga. milleks?? selleks et õpetajale öelda, et kõik kodused tööd on tehtud? uskumatu või noh, valus pigem. 

mina näiteks mitte kunagi, kui keegi kell 20:30 koolikotist avastab mingi lisalehe, seda neil täitma hakata ei lase. arvan, et piisav ööuni on oluliselt olulisem, kui üks kodutöö. õpetajale vabandan ja põhjendan ning lapsed saavad selle järgmisel päeval täiesti mõistlikul ajal ja puhanud peaga valmis teha. see, miks kodutöö päevikusse K-del kirjutamata jääb, on omaette teema ja selle kallal me töötame, aga mitte kell 20:30 ega kindlasti mitte kell 00:30!

mussi kah

ma hakkasin eile seda trennijuttu tegelikult hoopis ühe teise teemaga seoses mõlgutama, aga kirja sai midagi muud :D nüüd siis vigade parandus ;) 

olen vaadanud aastaid, et päris trenniinimesed käivad trennis alati klappidega, ehk nad kuulavad trennis mingit muusikat. võibolla mõni kuulab Vikerraadio järjejuttu ka, kust mina tean. aga põhiline on, et kõigil on klapid peas ja nad kuulavad midagi muud kui looduse helisid. 

ei saanud sellest kuidagi aru. loodus on ju imeliselt andekad helilooja. oi, kuidas mulle meeldib tuul ja selle erinevad varjundid! samas on ka linnulaul väga nauditav, eriti kui on mitmekesisus. vahel on kõrvulukustav vaikus ja ka seda on huvitav kuulata. seega olen ma olnud kindel, et mina küll trenni klappe pähe ei pane. ma olen muusika suhtes väga kapriisne ka muidugi... 

nüüd söön oma sõnu nii mis ludiseb, sest ükspäev, kui oli see viimane kohutav lumetorm, aga mulle tundus, et 10cm lumes on jummala ok sumpama minna, siis mõtlesin, et ei viitsi seda tuule ulgumist kuulata. oli selline Vennaskonna tuju peal. 

ja mida ma avastasin - muusika saatel on trenni teha suurepärane!!! mõtted uitavad kuskil hoopis mujal, kui valutava põlve või liiga pikana tunduva tee peal :) nüüd mul ongi erinevad vahvad nostalgilised trennid. on olnud Vennaskond ja Smilers ja Termikad ja Tubekad ja JMKE jms. Rammsteinist rääkimata ;) ütleme nii, et palju lõbusam on ja kiiremini läheb ja tõesti ei pea mõtlema, palju veel jäänud on või kas käpad juba kanged.

üks tiba negatiivne tulem on sellel ka - aju ei puhka. muidu trenni ajal ei ole aega millelegi muule mõelda, aju mõtleb ainult liigutuste peale. ehk ma lülitun välja igasugu tööteemadest, lastest, kodust, kõigest. nüüd aga ma mõtlen jälle trenni ajal. lähen ikka täiega uitama, kuna olen sellist nostalgilist nooruspõlve mussi kuulanud, siis peamiselt tagasi teismeikka, aga ikkagi. huvitav, mida edaspidi kuulama peaks, et aju ikka nö välja lülitatud oleks?

you cant out-train a bad diet

ma ei ole pikalt trenniinimene olnud. laiskus ja kõik muud hädad, eksole. nüüd jälle nagu natuke olen :) ma olin täiesti ära unustanud, kuiväga see mulle meeldib!! vähemalt minu aladel. kui keegi sunniks mind pilatest või jõuharjutusi tegema, siis ma pole nii kindel, et meeldiks. aga samas, mine sa tea, sõltuvus on kiire tekkima. aastaid tagasi avastasin, et kui ei saanud trenni minna, siis hakkas nagu halb, emotsionaalselt. toona tegin ujumist, kella ja distantsi peale. nüüd on lihtsalt mõnus end liigutada. aga tõesti-tõesti, nagu lumepall läheb veerema: alustasin 2 x n vesiaeroobikaga, siis tuli 1 x nädalas kepikõndi juurde, nüüd teen 2-3 x kk-i, aga vahepeal käisin juba iga päev. põlv siis andis liiga tugevalt tunda, et iga päev ikka ei saa. 

eile olin umbes poole kk-i distantsi peal, kui enda mõtteid kõrvalt jälgides kuulsin oma peas mõtisklemas, et kui põlv ei kannata kõndimist, siis millega ma saaks selle asendada, et iga päev trenni teha saaks. jõudsin rattasõiduni, mis mulle ka väga meeldib. panin juba peas teekonna ka kokku. siis alles tabasin end mõttelt, et iga päev vist ei ole ikka ok trenni teha. pigem peaks praeguste puhul tõstma intensiivsust või pikendama aega. või ei? ma olen selline loll loom ka, et ühegi targa käest küsima ei julge minna, piinlik... samas see oleks nagu kõige õigem samm, et personaaltreener vaataks asjad üle, seletaks, mis on mis ja siis saaks sihipärasemalt ennast liigutama hakata. aga no ei saa ju, sest häbi on...

lugesin eile üht väga head tsitaati: you can´t out-train a bad diet - täpselt nii on :( et see söömisorgia ka taandumise märke ei näita.

jõudsin trenni juurest toidu juurde. eks need ole omavahel seoses. ja sõltlane on sõltlane - toit või trenn, mõlema puhul on sõltuvus kerge tulema. 

looduslikud juuksepikendused

mulle on tekkinud täiesti looduslikud ja üleüldse mitte loomulikud juuksepikendused. ja-jah, ma praegu üldse ei valeta, sest kujutage ise ette, kui teilt ühel halval päeval (või õigupoolest kuul) kukuvad peast maha nii umbes pooled juuksed ja siis nad on saanud aasta aega tagasi kasvada, siis on terve pea täis ~10 cm-i uusi juuksekarvu. samas see teine pool juukseid, mis ei kukkunud välja, on ju alles ja ilusti pea küljes kinni. seega on pea täis veidi pikemaid kui poolemeetriseid ja siis 10-sentimeetriseid karvu... õudne, ma ütlen, õudne!

ega esiti oli veider ka. olin lihtsalt õnnelik, et need tagasi kasvama hakkasid (see, miks nad maha kukkusid on omaette jutt). sellised 1-2 cm pikkused karvad on tegelikult üsna vahvad, sest nad nagu tõstavad pikki juukseid ja tekitavad loomuliku föönitatud efekti. siis mingi hetk venisid need uued juuksed umbes 5 cm pikkuseks. need olid lihtsalt naljakad, sest kui sattusin niiskuse või tuule kätte kinnipandud juustega, siis mõne aja pärast lehvis pea ümber paras punt lokikesi. ikka nendest uutest juustest moodustad, kes olid soengust ilmastiku mõjul välja hiilinud. nendega sai ka veel hakkama - tuli lihtsalt siluda või uus krunn teha. 

aga praeguse olukorra avastasin ükspäev ehmatusega: olin käinud pesus ja jätnud juuksed lihtsalt kuivama. enne ikka kammisin ja lasin nendesse bio leave-in treatment´i, seega kõik oli kerge ja lendlev. 

jalutasin magamistuppa, päike paistis suurest aknast sisse ja peegli eest mööda minnes nägin ma, et mul on juuksepikendused! seisatasin ja silmitsesin pikemalt. mitte ei saanud aru, mis juhtunud on. korra isegi kahtlustasin, et keegi on öösel mul kääridega kalla käinud ja selle harvendamiskääride-laadse tootega hullanud. seisin seal ja mulle vaatas vastu keegi, kellel olid kenad heledad õlgadeni juuksed, millele oli keegi omavoliliselt ja täiesti suvaliselt lisanud poolemeetrised õhukesed pikendused. üldse mitte ilusti ja üldse mitte proportsionaalselt :/ lähemal vaatlusel siis selgus lihtne tõsiasi, et need lühikesed juuksed on vahepeal pikkust kogunud ja neist moodustub selline bobi, ülejäänud on hästi-hästi pikad, aga mida pole, on volüüm. 

nüüd ma ei teagi, mida teha - lõigata nagu ei tahaks. ega suurt muud üle ei jää, kui kõik need karvad iga hommik kenasti kokku korjata ja kuklale kinni seada. ja oodata. oeh!

päriselt?

vahel juhtub logistikaerror. no et lapsed peaks trennist ära tooma tema, aga ei jõua sõidust tagasi, seega pean mina ega saa seetõttu trenni minna. juhtub. 

mida tõi Herr Abikaasa vabandamiseks? ei, mkm, see pole ka õige vastus. kas keegi pakkus karbitäit trühvlikomme? no tore-tore, meeste loogika. armas žest muidugi, aga tuua inimesele, kes ei saanud sinu pärast trenni minna komme - oeh!

mul selleks hetkeks oli juba plaan teistpidi valmis tehtud, sest noh, kevad - voolavad veed, linnulaul, vastupandamatu kevade lõhn. avasin siis kepikõnnihooaja :) kuidagi üksik oli. ainult 2 inimest tuli vastu. muidu on see teekene ikka rahvast täis, aga näed, eile olin üksi. sellest hoolimata, väga mõnus! ja ma ei teadnudki, et kepikõnd on oluliselt rohkem teadmata lihaseid esiletoov tegevus, kui tund aega elu eest basseinis rahmeldamine...

tõde

kui üks ütlus on nii minu, siis saagu see siia kirja :

Ma oskan ise ennast hulluks ajada. Mul pole selleks teiste abi vaja.

millegipärast ma arvan, et sellele võivad enamus inimesi alla kirjutada. oma peas ju mõeldakse need kõikse hullemad asjad kokku...

kui süda kutsub

ma jätkuvalt imestan, kuivõrd tore on igapäevaselt elu koos reaalse abikaasaga :) aprillis saab aasta täis ajast, kui ta siia kanti töö leidis. ütleme nii, et minu igapäevaelu on lill mis lill ja ma leian end tihti mõtlemast, et kuidas kuradi moodi ma seda enne kõike suht sujuvalt üksi tegin. õige vastus on vist, et midagi muud ju ei jäänud üle. 

ma olin nagu autopiloodi peal E-R, siis oli maniakaalne nädalavahetus (sest 100 asja oli ju vaja koos ära teha/külastada/nautida/arutada) ja siis kordus kõik taas. nii nädalaid, kuid ja aastaid. 

praeguseks ma olen jõudnud järeldusele, et  peaaegu aasta olen ma olnud täiega laisk, sest mul on olnud see võimalus. vahel loen diivanil raamatut või teen mingit oma asja, kui Herr Abikaasa lastega igaõhtust pessu-unejutt-magama rutiini läbib, ja ma mõtlen, et ma võiks ju ka seda teha. teeks vaheldumisi, aga ju siis praegu ma veel tunnen, et on tema kord. kõigi nende aastate tõttu, mil ta eemal viibis. ise ta on muidugi jummala rahul. aga varsti ma tahan seda muuta, sest muidu kasvavad K-d nii suureks, et mul pole enam kellelegi õhtujuttu lugedagi. 

igasugu muid näiteid on ka, ükskõik, mis tööd või tegemised on, Herr Abikaasa ikka ütleb, et sa ei pea tegema/tulema, puhka. no ja ma olengi kohati puhanud. jälle vist kõigi nende aastate eest. aga nüüd ma tunnen, et see laisklemine tuleb ikka ära lõpetada ja jälle tegusaks hakata :D

samas mulle väga meeldivad argihommikud, kus mina tegelen ainult minuga, s.t. laste äratamine, valmissättimine, loomade toitmine ja autode soojapanek on tema töö. kui mina suudan ärgata, söögi valmis panna ja lastele patsid teha, siis on super. kui sa ikka ei ole hommikuinimene, siis on hea, kui su kõrval on hommikuti selline reibas ja ärgas kodanik ;) kõik tegevused on nii 100 x lihtsamad, ausalt!

tegelikult räägib A., et ta on ka täiega laisaks muutunud. õige ta on. ta on vist ka kuidagi puhkerežiimil. ennevanasti oli nii, et nädala sees tegime me telefonitsi plaani valmis, mis puhkepäevadel saama hakkas. reedel ta tavaliselt puhkas, sest noh, sõitke ise reede õhtul 2 h hullumeelsel Tallinn-Pärnu trassil olles vastutusrikkast töönädalast jummala väsinud. aga laupäeval-pühapäeval oli tavaliselt hull programm. seevastu eelmise aasta veetsime me nagu miinimumprogrammiga. majas sai küll üks ruum remonditud, aga muid asju, millest rääkinud oleme, ei saanudki tehtud. sel aastal proovime siis rohkem silmailu rajamisega tegeleda. 

eks see eelmine aasta oli tal tööl üks suur hullumaja. uus värk, väga kiire tempo ja pidevalt muutuvad olud. erafirmas käivad ikka asjad VÄGA palju teisiti, kui riigitööl. kui oled 17 aastat riiki teeninud, siis on päriselt ka väga keeruline harjuda. minu silmade läbi tegi ta uues kohas lihtsalt liiga palju. kui aga loomus kord selline on, siis teisiti eriti ei saa ka, eksole. no ja siis veel need pidevad telefonikõned ja lumikatte paksuse hindamine keset ööd jms.

nüüd aga loksub kõik vaikselt paika, sest riik kutsub taas ja 01.02. oli see päev, kus Herr Abikaasa sai vormi jälle selga tõmmata ning kõigest 11 km 140 km asemel tööle sõita. me kõik oleme rõõmsad ja õnnelikud!! sest noh, nagu asjaosaline tol hommikul ise ütles: "see olen see päris mina!" ja ma näen, kuidas inimene on rahul ja rahulik, omas elemendis. (missiis, et kõik on samuti uus ja võõras, kõike tuleb õppida ja uurida. ikkagi õige ja oma. oi kui oluline see on meelerahu ja enesekindluse koha pealt!)

ainult ühest asjast on mul kahju - pats tuli maha lõigata :(

tagasi trenni

kui inimene ma-ei-tea-üle-mitme-aasta trenni läheb, on tunne suht veider. esiteks sellepärast, et ammu pole käinud ja alati on selline tunne, et OMG, ma olen kõige paksem ja laisem inimene maailmas; teiseks selleks, et mul pole korralikku varustust (kott, pesemisasjad, plätud) ja kolmandaks hirm, et ma ei jõua kaasa teha. grupitreeningul, noh.

eile oli siiski see päev, kus ma end üle aastate vesiaeroobikasse vedasin. olen käinud erinevates kohtades aastaid tagasi, aga Tervise Paradiisi trenn oli toona kõige tõhusam ja sinna ma käima jäin. nüüd seal ka jätkan, sest aegu on kõige rohkem ja Anu Taveter (Andrus Veerpalu õde, samasugune malbeke ja naeratav, aga väga positiivne) on mõnus treener. 

võin kohe öelda, et mu hirm kõige suurem olemise pärast kadus suht kohe, kui teisi tulijaid nägin ja pärast 20 min. trenni hakkas mul vees tiba külm, seega tempo polnud suurem asi minu jaoks.

teiseks jõudsin ma järeldusele, et ma pole seal trennis mingi 7 + aastat käinud, aga treener on sama. kava on küll teine, aga mul hakkas temast nii-nii kahju. küll on igav aastast-aastasse samu liigutusi erinevas järjekorras näidata. vähemalt vaade on ilus (otse Pärnu rannale). võibolla annab emotsiooni see ka, kui näed, et innustad kedagi või osaleja pingutab/naeratab/naudib ennast. mulle igatahes sobib osaleja roll hulka paremini, kui juhendaja oma ;)

selleks ma muidugi valmis polnud, et vesiaeroobika trennist on saanud keskealiste daamide pärusmaa... keeldun end veel sinna gruppi liigitamast! aga mnjah, 30-st naisest kõva 70% olid sellised 50-sed. ju nende pärast on aeroobikas saanud ka pigem võimlemine... õnneks on TP-s veel teisigi trenne - aqua latino, vesijooks ja ringtreening vees. teen mõned korrad vesiaeroobikat alustuseks alla ja siis proovin selle latino-asja ära. arvata võib, et samm läheb väga sassi, aga proovida ju võib. 

miks ainult vesi? mu põlv paraku ei talu muud. isegi kepikõnd on keskmiselt piinarikas ettevõtmine, kahjuks. seega vesi, mu arm. tegin mõned ringid niisama ujumist ka enne ja pärast trenni. vaat see oli mõnus! enne, kui trennid pooleli jätsin kunagi ammu, käisin lõpus ainult ujumas ja see kasvatas lihast vägevalt ja voolis kõhtu. ju ma mingi hetk jätkan jälle sellega, aga enne tuleb tiba võhma juurde saada. mitte et mul eile raske oleks olnud ja täna pole lihased ka üldse valusad, aga nii igaks juhuks. 10 x kaardi ostsin ka kohe ära, seega rahulikult ja järjekorras.

aga nii mõnus oli :)

siis on mul veel see toitumise mure. mul pole õrna aimugi, kuidas ise õigesti süüa. kui ma olen kaalulangetamisega tegelenud, siis ikka alati on mingi kindel programm ees olnud. ma hetkel tunnen, et selle teemaga on praegu kõik, sest noh, ei suuda pidevalt gramme lugeda ja koguseid mõõta... aga näe, ei tea, mis vahekorras mida süüa. palju milliseid toitaineid tarbija, kaua enne või pärast trenni ei tohiks süüa, mida pärast trenni süüa või palju, jne. kui keegi teab, palun valgustage või siis soovitage head kirjandust/lehti, mis lihtsas inimkeeles kõik ära seletab.

kui juba siis juba

viimasel ajal olen kuidagi tantsu-võimlemise lainel olnud, jätkame ;)

Jõuluvana, tore mees, tõi meile ka sel aastal balletipiletid. ju ta siis teadis, et eelmisel aastal Estonias nähtud "Pähklipureja" jättis meile kõigile kustumatu mulje ja on vaja lisa. seekord siis käisime vaatamas "Lumivalgeke ja 7 pöialpoissi". mulle meeldis eelmise aasta tükk rohkem, sest seal on palju rohkem erinevaid balletitantse näha. lastele ja Herr Abikaasale meeldis enam selle aasta etendus, sest see oli naljakam ja lugu oli parem. no heaküll, vahva oli ta küll. lihtsalt balleti mõttes on see Pähklipureja ikka super esimeseks kogemuseks balletimaailmas.

minu enda esimene nähtud ballett oli 6. klassis, kui klassijuhataja organiseeris terve klassitäie teismelisi Tallinnas Estoniasse "Luikede Järve" vaatama. see oli juba midagi! Kaie Kõrb tantsis. mina olin lummatud, isegi poisid vaatasid huviga. no kui esimesed sukkpükste-naljad välja jätta...

ja nüüd hiljaaegu nägin kuulutust, et Pärnusse on balletigalaga tulemas Peterburi teater. ega pikalt ei mõelnud, valisin välja head kohad neljale. ma olin täiesti kindel, et lastele pakub see huvi. ja tõesti-tõesti, eile oli see päev, kus sai nautida suurepäraseid etteasteid ja imelisi kleite! tõdesin imestusega, et minu lemmik on hoopiski kaasaegne ballett. Herr Abikaasa oli samal arvamusel kusjuures. on ikka hea vaadata küll, kui esinevad inimesed, kelle jaoks on balletti elu - tase oli võrratu! galal juhtus olema ka tüdrukute võimlemistreener ja oh kus neil oli siis pärast muljetamist :)

imelik oli aga see, et saal ei olnud päris täis. nojah, fono pealt tulev muusika pole päris see, aga tantsijad on ju ikkagi super! publikuks oli valdavalt vanemad daamid, mõne erandiga. näiteks olid paar isikut arvanud, et 2-3-aastasega on jummala normaalne tulla balletti vaatama... aru ma ei või. ütleme nii, et kontserdimaja töötajatel oli tükk tegemist, et teiseks pooleks need kodanikud koju saata. loomulikult on oluline last kultuuriliselt harida, aga seda siis lasteetendustel ja päevasel ajal. või ei?

all-in-all, ballett on imeline.

järgmiseks eesmärgiks ooper (Herr Abikaasa soovil. millegipärast ma arvan, et tal pole õrna aimu ka, mida ta soovib. seda pole ikka teps mitte lihtne kuulata-vaadata). kogemuse mõttes kindlasti huvitav.

koduõpe

kooli teemal jätkates jõudsin ma nädal-paar olude sunnil järeldusele, et koduõpe oleks lastele ikka oluliselt lihtsam ja stressivabam variant. seda on paraku aga maru keeruline korraldada, kui ise tööl pead käima.

nimelt oli üks tüdrukutest siin tiba tõbine ja me olime temaga mõned päevad kodus. hoolimata palavikust tahtis ta koolitükid ära teha. ütleme nii, et e-kool on selles mõttes üks imeline keskkond, sest seal on kõik tund-tunni haaval näha, mida õpitakse ja milliseid ülesandeid sinna juurde lahendatakse. 

kui nüüd kaksikute neid päevi võrrelda, siis üks lahkus kodust kell 7:45 ja oli koolis kella 13-ni, teine magas une täis, asusime koolitööde kallale nii 11 paiku ja lõpetasime tunnikese hiljem. vahepeal tegime pause ka, et aju kokkujooksmist vältida. ehk siis ühe päevast kulus koolile 5h, teisel 1 h. 

ega ma ei arvagi, et lapsed peaksid koduõppel olema, sest suhelda ja huviringitada tahavad kooliealised lapsed juba väga, aga lihtsalt see on näide, kui kiirelt käiks 1. klassis programmi omandamine, kui see 1:1 ära teha. saaks ju vabalt nii, et kuu-paar tegeled aastas koolitööga, ülejäänud aja peesitad kuskil soojas kliimas ja nö kordad õpitut ;)

see koduõpe muidugi eeldab, et sa ise oled valmis ja suuteline õppetööd läbi viima. ega ma teagi, kas üldse nii võib ilma pedagoogitunnistust omandamata. lihtsalt mõte ;) ma ise arvan,e t 1.-2. klassi saaks vast ema-isa abil kodus läbi vedada vabalt, edasi juba paremaid õpetajaid vaja.

kooli- ja trennikorraldus

imelikul kombel pole sel aastal kuidagi reele saanud. kirjutamise mõttes, ma mõtlen. aga nüüd proovin midagi siia kribada, ehk saan otsa peale ;)

vahepeal on jaanuaris toimunud mitmeid uuendusi seoses lastega, sellest nüüd siis lähemalt või üldisemalt, kuidas soovite.

nimelt on trenne hulganisti juurde pandud. varem oli 3 x nädalas 2 h korraga. kuna aasta lõpus pärast hooaja esimest võistlust kohe medalit ei tulnud, hakkasid ärevamad emad treenerile rääkima, et trenni on vaja rohkem teha. seda, et meie omad võistlevad 10-aastaste vastu, nagu ei panda tähele. grupis on 7-8-aastased tüdrukud. treenerile see jutt loomulikult meeldib, tema teeb oma asja südamega ja tahab ka tulemusi. mina emana aga näen, et praegu rõõmsalt ja õhinaga trenni minevad lapsed muutuvad tusasemaks ja väsivad, kui neilt liiga palju nõuda. tehti koosolek ja puha, kus me Herr Abikaasa ja mõne veel laste huve (loe: toredat lapsepõlve) kaitsva lapsevanemaga omi seisukohti tutvustasime. meie peamised argumendid olid:

• trennirõõm
• teised huviringid 
• väsimusest tulenev võimalik loobumine
• rühma üldised eesmärgid tulevikuks (A või B võistlusklass)

kahjuks kurtidele kõrvadele. nüüd ongi nii, et 4 x nädalas 2,5h + võistlused 1-2 x kuus laupäeval/pühapäeval. jube mu meelest! see ikka päris õige asi pole. trennist ei taha K-sid ju ära ka võtta, sest neile väga meeldib ja on mu meelest ühed tublimad. nii siis ongi, et reedene lisatrenn on nö vabatahtlik ja mina enda lapsi sinna ei vii, sest puhata on ka vaja. ja ausaltöeldes (tundun nüüd ülbena, aga omast arust trenne vaadates suht objektiivsena), on minu tüdrukud ühed tublimad ja ma ei näe vajadust reedeseks trenniks enne, kui teised makaronijalgsed piigad ka varbad lõpuks sirgeks saavad.

olen neid asju vaaginud nii- ja naapidi, aga ikka jõuan paratamatult järeldusele, et laps on täiskasvanu jaoks nagu mingi täitumata unistuste elluviija. koosolekul emad tunnistasid ka, et ise on kunagi võimlemise pooleli jätnud, sest liiga palju oli trenne/võistlusi/pinget või et trenn on hea lapsehoidja, ei pea kodus kuulama, kuidas laps toimetab (kuigi ma ei kujuta ette, mida 7-8-aastane nii hullu korraldab, et segab). pean tunnistama, et mina viin ka oma laste peal oma täitumata unistusi ellu - olla normaalkaalus ja treenitud. aga see on ka mu ainus ja mu meelest väga eluterve soov oma lastele. muus osas saavad ikka ise valida, millised huviringid tõmbavad. kostus ka arusaam, et kui laps ei jõua trenni tulla, võib ju puududa. mina jällegi arvan, et kui kohustus on võetud, siis tuleb seda täita. võistkonnaalal ei saa ju nii, et mingi seltskond pidevalt puudub. 

vaatame, mis nüüd kevadhooajal saama hakkab, sest kevadväsimus teeb oma ja lihtsalt ei ole võimalik 1.-2. klassi tüdrukuid päris pooleks ka tõmmata. õnneks tuli selle hooaja 1. kuldmedal!! kava tuli välja kenasti ja mingit hullu lisatrenni selleks veel keegi teinud ei ole.

teine teema, mis meeli köidab on tänapäeva kooli korraldus. mõned märksõnad aastal 2017 (kuigi lugedes tundub ~1997):

• Pärnu suurim ja kõige viimati remonditud kool, mille garderoobid on sellised, kus märjad jalatsid ripuvad päevad läbi vastu riideid. ehk siis garderoobi laps ei pääse vaid tädike ulatab talle riided/jalatsid. kaasaegset kapisüsteemi pole ega tule (sest linnal pole raha)
• osad lapsed õpivad mingis teises hoones, kooli kirja pannes sellest ei räägita (see, et kooli ise valida ei saa, on juba kahjuks igapäev)
• seal väikeses majas tundub viimati uuendusi tehtud aastal 1997 - suur auk seinas, ei mingeid liiste, koridorid koledad, nagid ja pingid nõukaaegsed. enne kooli lastevanemate koosolekul mõtlesin, et ei pööra tähelepanu, kooli alguseks nagunii tehakse korda. aga kõik on nii tänaseni... (sest koolil pole raha või tahet asjaga tegeleda)
• digiõpe ehk e-õppe päev kodus (et õpetajatele koolitust teha. mis on hea, aga kuuldavasti polnud õpetajad asjade korraldusega üldse rahul)

kui kõik eelmised punktid on selline paratamatu igapäev, millega ei taha võidelda, et mitte oma laste peade kohale süsi koguda (võiks ju pidevalt torkida ja pakkuda, et aitan ise kaasa, aga hetkel tunnen, et tulemust selles koolis poleks, seega pole ka torkinud), siis see viimane on küll asi, mille kohta tahan sõna võtta.

tänapäeval on muidugi vaja, et inimene oleks digitark. samas on jube paljud lapsed nutiseadmetes kaugelt liiga palju. mina emana sellist lapsepõlve oma lastele ei soovi ja ei soodusta seda nutimaailma. nüüd aga korraldati koolipäeval/tööpäeval ülelinnaline e-õppe päev. kodus. ehk siis anti haridusasutuse poolt mõista, et arvutis olla on õige ja hää... 

1. klassi laps pidi ise avama arvuti (kui see tal kodus on), sisestama pika keeruka aadressi ja teostama jada (lihtsaid) ülesandeid. algselt ei pakutudki võimalust kooli arvutiklassis neid teha. vanemate küsimise peale ikka soostuti. meie oma õpetaja ütles, et tema on lapsi igakülgselt juhendanud ja vanemate abiga peaks sinna keskkonda sisse küll saama. jah, koos tõesti saime. kui lapsed oleks pidanud üksi tegema, siis ma arvan, et õige kohani nad jõudnud polekski. kõik need ülesanded oleks kenasti saanud paberil ka teha. nagu 1. klassile kohane.

mulle tõesti sobiks paremini, kui 1. klassi õpilane on koolipäeval KOOLIS ja õpiks seda digitarkust KOOLITUNNIS. kui aga on kodused ülesanded, siis neid peab saama teha VABAL päeval koos juhendajaga, mitte laps ei pea elu eest pusima asja kallal, mida ta ei oska ja abilist pole tööpäeva ajal kuskilt võtta (lapsevanemad juhtumisi käivad tööl). meie näiteks tegimegi nii, et lapsevanem tuli arvutiga koju (meil nt. pole päeval kodus arvutit), aitas sisse logida ja juhtis tähelepanu erinevatele probleemkohtadele. saigi tehtud. osad tuttavad rääkisid, kuidas nende erivanuses lapsed pidevalt appi hõikusid, et kas ja kuidas. too ema ütles, et pea käis lõpuks juba ringi. see muidugi näitab, et digiõpet on vaja, aga kas just terve vaba päeva kujul, tahaksin jääda eriarvamusele. teised (kodused) emad jällegi ütlesid, et iga kuu võiks selliseid päevi olla, lapsel oleks vaba päev ja ei peaks tassima neid kuhugi. igatahes vajab selline asi paremat läbimõtlemist, eriti algklasside osas. minu meelest piisab pranglimisest küll ja veel 1. klassile.

sellised mõtted siis aasta algusesse, küll tuleb midagi positiivsemat ka.

Teretulemast 2017!

Head uut aastat!!

Soovin, et 2017 oleks rahumeelsem ja vähema tormlemisega ning et mina leiaks ka koha elus!

Õnne sai valatud - loomad, maad ja rahvad

Loomad said tuppa varjule toodud. Loodan, et meie perre lisandub mõni pikk- või lontkõrv

Ja et suu ikka magusaks saaks ;)

Kauneid jõule!