esmaspäev, 25. juuni 2007

õudne on

teate mis on kõige õudsam? siis kui sul on hirm sulle kalli inimese elu pärast. sellist tunnet kogesin Jaanilaupäeva õhtul, kui telefonid helisema hakkasid ja hauataguse häälega küsiti minu mehe tervise kohta. esimese kõne ajal ei olnud ma veel uudiseid kuulnud ja seega ei osanud reageerida. loomulikult reageerisin üle või praegu mõeldes adekvaatselt - käed värisesid, asjad kukkusid, see esimene pooltund on mu elust praegu välja lõigatud. ma tean, kus olin, aga mida tegin ja miks, on arusaamatu.
kui Aimuri ema helistas ja ütles, et TV-st öeldi, et 2 eestlast on hukkunud, siis veidral kombel rahunesin veidi. mind polnud ju keegi staabist otsinud, küllap on siis Aimur terve. aga üksi teadmine, millise relvaga rünnati, muudab mind kogu ülejäänud ajaks väga murelikuks. ja veel meditsiinisoomuk. aga need ei ole ju inimesed ka, kellega võidelda tuleb.

ma ei ole küll üldse humaane, aga minu arust peaks rahuvalvajad sealt ära tooma ja piirkonna mingi vahendiga üle piserdama, mis kohalikud mõneks päevaks koomaseisundisse viiks. siis saaks nad rahulikult kõik kokku korjata, narkotsipõllud hävitada ja normaalsemat elu jälle elama hakata. küll praegu oleks kuldkalakest vaja...
1. soovin, et Aimur tuleks tervelt koju tagasi!
2. soovin, et Eesti rahuvalvajad tuleksid tervelt koju tagasi!
3. soovin, et maailmas valitseks rahu!

Evelin

reede, 22. juuni 2007

Jaani või midagi!

kuig minu Jaanipäev saab vist kodus magamise all mööda saadetud... esiteks ei ole kellegagi pidu teha ja nagu väga ei taha ka. asi on vist selles, et ma ei oska üksi elust rõõmu enam tunda. Aimur läks eile tagasi kõrbesse. puhkus lükkub tõenäoliselt edasi määramata tulevikku. nagu oligi arvata. aga ongi parem kui sügisepoole väiksem vahe jääb, siis ei ole taevas nii hall ja ööd külmad.
üks lahe seik ka: ma ostsin perek. Virkuse eeskujul Rabarockilt Metsatöllu autoklepsu tagaaknale. kleepisin selle pühapäeval ära ja läksin linna peale laiama. kleps on suht suur, ikka üle tagaakna ülemise ääre ulatub ja ütleb "hundi süda sees." minu arust on see tunduvalt parem kui rullnokkade "no fear" aga liikluspolitseile on see üks punane rätt puha. igatahes vahtisid nad väääga töllakil alalõuaga mind, kui ma kaubamajaka parklast minema manööverdasin. ega teha ju midagi polnud, mu käitumine oli adekvaatne, suunakas sees, isegi kumm ei vilisinud. huvitab, palju linna peal veel "hunte" liigub. 2 peaks kindlasti olema, nendest pool seisab ka üsna tihti samas parklas, kuna isashunt töötab seal ;) iseenesest ei arva ma üldse, et mind mingi päev selle eest kinni peetakse (eriti kuna linnaliikluses kipub jalg alati liiga raske olevat), aga praegu on jummala tuus olla küll!

C.

teisipäev, 19. juuni 2007

teeks midagi, aga ei tea mida

olen sattunud ikka parajasse ämbrisse. teil ma ei soovita sinna astuda ja loodan, et keegi minu õhutusel ei astunud ka. nimelt ostsin ma ema soovitusel uue mööbli odavmüügilt 4 köögitooli - ilusad valged, puidust, veidi kõrgema ja kaardus seljatoega, lisatoestusega ja puha (et ikka igasugu kehakuju kannaks). hakkasin neid siis eile kokku panema ja oh imet! tool jäi kõikuma, üks jalg on lühem või pikem (ma pole suutnud veel otsustada)...
ei ole olemas, onju!
nüüd ei oskagi seisukohta võtta, mida teha - kas viia tagasi või lihvida see üks jalg lühemaks või mida. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et kokkupanemise õpetus oli kui hiina keel, mitte mõhkugi ei saanud aru. ja ma võin siinkohal kindlalt öelda, et viga ei olnud minus. olen koos Aimuriga kõik oma kodus oleva mööbli ise kokku pannud (ka köögimööbli, mille sahtlitega kapid või klaasuste ettekruvimine ei ole üldse lihtsate killast). põhimõtteliselt laotasin kõik kruvid ja poldid ja nüüd vidinad põrandale ja lasin fantaasial lennata. joonise peal oli vaid puuosad ja siis loetelu kruvidest, aga kuhu miski käima peaks, oli unustatud lisada :Z

eile ma rohkem ei ürtanud, pean ikka teised ka kokku panema, siis vaatan, mitu praaki on.

alati tundub, et kehtib ikka jutt - ise tehtud, hästi tehtud - sest teiste töö ei ole minu jaoks piisavalt hea peaaegu mitte kunagi (väike perfektsionismisaatan hakkab vist pead tõstma).

plaanid on ka Viisnurga vaja köögilaud ära lihvida, lakk maha võtta ja see siis ära peitsida valgeks. oleks ju ilus komplekt toolidega. muidugi juhul, kui pärast jalgade ühepikkuseks saagimist veel on, kuhu istuda ;)

C.

esmaspäev, 18. juuni 2007

veel fotosüüdistusi ;)


Klari ja mina rockimas (meie jook Klari käes)

Liis soojenemas (vanaema kootud eesti rahvusmustriga kinnastes + siider)

Rabarock pildis


Rockbuss


Laibach



Mr. Lawrence


Metsatöll - leia mind esireast ;)



Lauri


Glawfinger -Zak Tell
tahan veel!!!




Aimurist ka

jah mu kallis meheraas on end jälle ilmutanud. helistas laupäeva hommikul kell pool kümme, kui ma veel täiesti sügavas rockijärgses unes olin. algul ei saanud arugi, et tema on, nii võõras hääl oli.

igatahes on temaga pealtnäha (kuulda) kõik korras. tundus suht rahulik, ratsionaalne ja emotsioonivaba. rääkis, et magab hästi, praegu sõjatandrilt puhkamas selles baasis, kus alguseski olid. pidid ainult 2 päeva olema, aga nüüd jäävad vist kuni 21. juunini, sest kindral Kert tuleb külla. ta tahab vist tagasi sinna, kust tulid, ei meeldi eriti mittemidagitegemine. ma saan sellest aru küll, siis aeg venib meeletult, kui midagi ei tee. aga mul on ikka natuke hea meel ka, kui baasis, siis lendab ehk vähem kuule ja muud ohtlikku soga tema suunas.

kui hästi läheb, siis augusti alguses tuleb natukeseks koju käima :)

praegu tundub, et see on kohe-kohe, sest mul on õnneks igaks nädalavahetuseks plaanid olemas, igav ei hakka.

aga hull igatsus on peal küll, õnnelikke paare eriti näha ei taha, jube kadedus tuleb peale.

nii et rahu, ainult rahu! ma endale korrutan seda kogu aeg.
kui reaalset olukorda näha tahate, siis Suvereporteris peaks mingi aeg näitama nende üksust. ajakirjanik oli oma kaameraga operatsioonil kaasas. mul ta ei soovitanud vaadata, oma närvide säästmiseks, aga ikka vist peab. mingigi lüli siis...

C.