teate mis on kõige õudsam? siis kui sul on hirm sulle kalli inimese elu pärast. sellist tunnet kogesin Jaanilaupäeva õhtul, kui telefonid helisema hakkasid ja hauataguse häälega küsiti minu mehe tervise kohta. esimese kõne ajal ei olnud ma veel uudiseid kuulnud ja seega ei osanud reageerida. loomulikult reageerisin üle või praegu mõeldes adekvaatselt - käed värisesid, asjad kukkusid, see esimene pooltund on mu elust praegu välja lõigatud. ma tean, kus olin, aga mida tegin ja miks, on arusaamatu.
kui Aimuri ema helistas ja ütles, et TV-st öeldi, et 2 eestlast on hukkunud, siis veidral kombel rahunesin veidi. mind polnud ju keegi staabist otsinud, küllap on siis Aimur terve. aga üksi teadmine, millise relvaga rünnati, muudab mind kogu ülejäänud ajaks väga murelikuks. ja veel meditsiinisoomuk. aga need ei ole ju inimesed ka, kellega võidelda tuleb.
ma ei ole küll üldse humaane, aga minu arust peaks rahuvalvajad sealt ära tooma ja piirkonna mingi vahendiga üle piserdama, mis kohalikud mõneks päevaks koomaseisundisse viiks. siis saaks nad rahulikult kõik kokku korjata, narkotsipõllud hävitada ja normaalsemat elu jälle elama hakata. küll praegu oleks kuldkalakest vaja...
1. soovin, et Aimur tuleks tervelt koju tagasi!
2. soovin, et Eesti rahuvalvajad tuleksid tervelt koju tagasi!
3. soovin, et maailmas valitseks rahu!
Evelin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar