pühade ettevalmistus

hakkasin siin mõtlema, et kui juba vanemad traditsiooniliselt sai meile jõuluõhtusöömaajale kutsutud, siis peaks neile ju miskit head-paremat lauale andma ka. mõte läks tööle, tulemuseks on midagi sellist:

• kapsa-juustu-jogurti toorsalat seedeelundkonna meelitamiseks millegi raskema tulekuks
• jänesepraad veinikastmes
• ahjusink ploomide ja aprikoosidega
• kartulid (eksole, ilma nagu hästi ei saa)
• ahjukapsas (mille loodetavasti teeb üks emadest, kuna neil tuleb see lihtsalt paremini välja ja mina pole suurem asi kapsa maitsestaja/sööja ka praegu mõjuvatel põhjustel)
• mingid suupisted, millele veel mõelnud pole, aga peaks
• jäätis ja kook

kõik muu tundub suht selge ja loogiline, sest ikka on üht-teist ka varem väljamõeldud lauale panemiseks, aga vat see jänes. oh! kust ma pidin teadma, et see kuramuse küülik veinis marineeruda tahab 2-3 päeva, et ta mõnus pehme jääks? pole ju varem selliste elukatega katsetanud... igatakes täitsa jama kohe, sest mu jänes pidi kohale hüppama 23.-daks.

hoian teid igatahes kursis, aga mõtted on ju head, eks ;)

vässind

nüüd vist hakkabki peale see periood, kus enam üldse ei jõua. kõik ressursid on otsas ja ma ei mõtle siin ainult füüsilist jõuetust (see veel alles kindlasti suure hooga tuleb), vaid ka pea on raske, samas tühi, teotahe on täiesti kadunud. endale teeb ka nalja, kui mõtlen, kuidas töö juures mööda koridore liigun - aeglaselt, võimalikult vähe jalgu põrandast kõrgemale tõstes, et ei põrutaks, kõhust kinni hoides.
samas enamiku jaoks väljaspool mu tutvuskonda, ei ole ikka vist veel aru saada, et ma rase olen, jummala veider - üle poole aja on ju täis, ma ootan kaksikuid ja ikka ei ole arusaadavat kõhtu...
ja veel, ma söön tihti, aga vähe. söön öösel ka, sest jube nälg on, aga kaal ei tõuse :) vahel see hirmutab (et kas kõik on ikka korras), siis jälle rõõmustab (sest mul ei ole tõesti vaja grammigi juurde võtta). ja magamine on luksus. selles mõttes et paned pea parjale ja ärkad kella peale. oh ei, sõbrad, nii see pole! uinumisega pole tõesti mingeid probleeme, aga jama on selles, et ma ärkan pidevalt üles, kas hirmsate unenägude peale või mõttega, et on aeg tõusta. ja kui on aeg tõusta, siis tahaks magada - sügavalt ja pikalt.
sellised lood siis. kindlasti homme on kõik ristivastupidi ;)

Minu raamatud

te kõik teate ju seda tunnet, kui loed hea raamatu viimased laused, paned kaaned kahetsusega kinni ja mõtled loetu lummuses "miks see juba lõppes?" "millal ma jälle midagi head lugeda saan?" ja seejärel hakkad tegutsema. või vähemalt mina hakkan. klikkan lahti neti leidmaks sama kirjaniku teised teosed, sest kui üks inimene nii hästi kirjutab, siis peavad ju teised tema raamatud ka mõnusad lugeda olema; lappan läbi sama sarja raamatute loetelu ja püüan kriitikute jutu järgi aimata, millised neist võiksid veel mõnus ajaviide, fantastiline ulme või sügav hingekeeli puudutav teos olla. ja seejärel teele - raamatukokku või raamatupoodi.

millegipärast on nii juhtunud, et sattusin ühe mõnusa sarja "Minu..." lummusesse pärast selle esimest raamatut "Minu Ameerika" (autoriks Epp Petrone). Tänaseks on sellest raamatust ja kirjanikust kasvanud välja sari ja kirjanikust saanud ka kirjastaja, kes neid mõnusaid teoseid välja annab (ja suur tänu talle selle eest) oma kirjastuse Petrone Print alt.

miks ma seda juttu siis kirjutan praegu siia, aga sellepärast, et panin just käest "Minu Argentina" Liis Kängsepa sulest. ja ma tahan veel!!! Lõuna-Ameerika kui minu suur armastus ja ihaldusobjekt tuli kohe tükk maad lähemale ja sai veelgi armsamaks. Liis kirjutab hästi, sujuvalt ja voolavalt, ausalt ning muhedalt. ärge nüüd valesti aru saage, see pole vana mehe jutustus oma elutarkustest, ei. see on noore inimese lugu teemal läksin-maailma-otsa-ennast-otsima-ja-leidsin.

hullult tahaks praegu võrrelda ja võrdlengi teise sama sarja raamatuga "Minu Hispaania" by Anna-Maria Penu. mõlemad sellised lõunapoolsed maad ja rahvad. mõlematele omistatakse särtsu ja söakust. aga raamatud on täiesti erinevad. loomulikult! Hispaania raamat on rohkem läbi armastuse ja perekesksuse kirjutatud - sisse pikitud retsepte, kohalike hullust ja ämma irooniat. Argentina -raamat on innustust saanud tööst ja maailma avastamise soovist ning teadmisega, et autor sinna pikemaks peatuma ei jää. natuke tundsin selles puudust kodusoojusest ja mõnusast äraolemisest (aga ega muidu poleks osanud sellist tunnet tunda, kui poleks lugenud Anna-Maria raamatut), kuid teos ise räägib ju getoelanike olelusvõtlusest ja vabatahtlike püüdest neid aidata, ise täie teadmise juures olles, et tõrvapotti üks meetilk küll magusamaks ei tee. vahest ainult see meetilk karastub ja teab, kuidas edaspidi enda elu kui lille hinnata.

eriti nautisin peatükke kohalikust elu-olust väljasõitute kirjeldamisel (veinituur jalgratastel ja pingviinide vaatlusi kõige lõunapoolsemas linnas). ja ma ei väsi lugemast "külmade" eestlaste kirjeldusi, kuidas kaitsekiht meilt võluväel sulab, kui puutume kokku tuliste lõunamaalastega, kes hirmsasti su isiklikku mulli tungima hakkavad ja seda takkapihta veel loomulikuks ka peavad. ja oh mis ime! eestlane hakkab seda pealesunnitud lähedust nautima ja ei saa hiljem aru, miks meie siin ei naerata, kallista ja musita vahetpidamata. endal mul selliseid kogemusi kahjuks pole, olen ikka sattunud kokku reserveeritud põhja-ja kesk-eurooplastega, kes tagasihoidlikult kuid viisakalt naeratavad, kätt suruvad või isegi pahaselt noomivad, kui sa bussi kummi purunemise tõttu hiljaks jääd (tugev vihje sakslastele).

tahaksin veel igasugustest juhtumisest Argentina-raamatus kirjutada, aga lugege ise, muidu kaob võlu ära. Liisi raamat on lihtsalt nii hea ;)

Evelin

P.S. hetkel pole appi-mida-ma-järgmiseks-lugeda-saan-paanikat, sest järge ootavad "Minu Alaska," "Minu Moldova" ja "Minu Tai"

tants ja laul

Tõnis Mägi vaadatud-kuulatud. väga tore oli, eriti see osa, kus ta laulis "Koitu" ja saal laulis püstiseistes kaasa :) üliarmas. isegi mu mees ütles, et nüüd ma ei kahetse, et tulin.

natuke nalja ka: istun mina ja naudin parasjagu mingit Mäxi laulu, kui korraga tabab mind löök veidi allapoole vööd... seestpoolt noh! maruvahva, kas siis muusikat oli vaja, et siis lõpuks beebide liigutamist tundma hakata? kodanik isa muidugi arvas, et ju neile ei meeldi selline laulmine, kus laul ei lõpe eha lõpe ära, aga ma ise mõtlen, et neile ikka meeldis, seepärast lõdvestusid ja sirutasid end välja ja nii see müks tuligi :) või ma olin lihtsalt liiga kaua ühes asendis olnud ja neil polnud enam ruumi, mine võta kinni...

aga, aga see tantsusaate vale paari võit ei mahu mulle hinge! aru ma ei või!!! mismoodi? kuidas Argo poolt hääletajad ei näinud, et ta seisab enamus ajast paigal ja tüdruk teeb tema ümber ringe? Maarja tantsis ju miljon korda paremini, ausõna! neid ju võrreldi päris võistlustantsu paariga. aga jah, kahjuks ei ole Maarjal lihastemäge ja hüper-super võimeid oma partnerit kätel keerutada ja siia-sinna loopida. minu jaoks on Maarja ning Veiko siiski võitjad ja seda juba esimesest saatest alates.

tüdruk+tüdruk?=kaksikud

sellised andmed siis värskelt ultraheli uuringult :)
meie oleme rahul, eriti võiks öelda et mees. saab oma vahitorne ehitama hakata, et peigmehi laiali ajada ;)
arsti jutt oli muidugi vahva: nad siin nii halvasti näha, teine siputab mis kole (siputas jah, tegi jalgrattasõitu ja siis hundiratast kah!) ja nabaväät on ees, aga tundub nagu tüdruk. teine on küll nagu tüdruk, siin jalge vahel ei ole midagi. vaadake ise, ei ole ju...
meie: eeee, ei ole vist jah.
tegelt ei saanud me midagi aru, üks suur virrvarr oli kogu see ekraan. eelmisel korral oli kogu beebi paremini näha, nüüd nad juba suuremad ja ei saa korraga täit ettekujutust.
ja tuharseisus on mõlemad, mis tavaliselt ka nii jääb. see aga tähendab keisrinnasid.
tegelt on mul jummala hea meel, et tüdruk ikka ka. mis see beebindus ikka ilma roosa pitsi-satsinduseta oleks, onju!

lumi

ma küll mõtlesin, et ei hakka äkitse tulnud talve koha pealt üldse sõna võtma, aga ikka vist peab. kõigepealt olen ma suht kuri, et teenuse tellija ei suuda oma koostööpartnereid vajaliku kiirusega liigutama sundida. jutt käib sahameestest loomulikult. teiste linnade koha pealt mul pretensioone pole, küll aga Pärnus, kus pole üldse hullult sadanud, aga teed ja maanteed on ikka puhastamata :( aru ma ei saa, mille eest mina kui maksumaksja maksan, kui teenuseid pole. ah jaa, Viisitammele palka ja hüvitisi...

just helistas ämm maalt, kes pidi täna linna tulema, aga ülla-ülla, hommik tervitas neid 25-30 cm tuisulumega, mis oli katnud ühtlase kihiga terve maa ja metsa ja soo. enda õuest kaevusid nad küll kenasti välja, aga mida siiani pole, on sahk! kas te olete üllatunud? mina küll pole, see on ju kõigest valla kõige tähtsam ühendustee, umbes nagu kohalik tallinn-tartu mnt või midagi sellist. palju õnne Koonga valla juhtidele, kes ei suuda oma masinaid välja saata! no ja kui ükskord see tee ka lahti lükatakse, siis keegi ei garanteeri, et pärnu-lihula mnt oleks sõidetav, sest see on valdavalt tühi (loe: ilma metsata), mis tähendab tuisuvaale ja muud kõike kena, mis ühe tuisuilma juurde käib. ämm, muuseas, oli väga üllatunud, kui ma ütlesin, et meil on sadanud öösel vaid 4-5 cm ja pole miskit hullemat kui eile. ja et veel küll ei saanud, neil läksid hommikul elektriliinid lume raskuse all laksudes pooleks... ei kujuta ette, millal uus liin pannakse. õnneks on maal nii, et tuli on ahjus, toidupott pliidi peal, vesi vajadusel käsipumbaga kaevust ja loomad ka söönud, sest kõik saab masinate abita tehtud :D ühesõnaga respect maarahvale ja möla maha linnakad!!!

tegelt on natuke naljakas ka, sest mida see väike lumi ikka nüüd nii ülemaaline katastroof on, et kriisikomisjoni kokku peab kutsuma? ei pea ju, nii on aastatuhandeid meie kodumaal elatud ja pole midagi hullu olnud. kriis on hoopis selles, et kiire elutempo peab aeglustuma ja enne tormamist peab mõtlema, kas ja kuidas ja kuhu. mulle tegelt meeldib, see paneb meie tavapärast halli novembrit rohkem hindama ;)

ja ta tuli siiski :)

veel eile õhtul enne magamajäämist mõtlesin suure solvumisega, et kuhu see nüüd kõlbab! Saaremaa näeb lund enne kui meie. aga siis ta öösel tuli - kõik muutus nii vaikseks ja autod ei krabisenud oma naelikutega enam mööda. lund muudkui langes ja keerles :)

naljakas oli ka natuke, kui kass öösel väljalaskmist nõudis. meil on oma traditsioon: mina tõstan ta aknalauale ja avan akna, tema lükkab saba püsti justkui hoiatuseks, et maailm, siit ma tulen! ja siis ta natuke aega istub väljaspool akent ja mõtleb, kuhu suunduda. mina teen väikese pai unise peaga ja lähen magama tagasi. paha ilmaga ta muidugi keerab otsa kohe ümber ja tahab tuppa tagasi, aga ma olen juba õppinud, et häda ei anna ikkagi häbeneda ja vähemalt 15 min pärast tuleb sama rada korrata. seega jääb tagasitulemine ära. noh ja täna öösel oli talv äkitse tulnud. mu kass on kurt või midagi, et ta aru ei saanud, et õues on midagi teisiti. tegin akna lahti ja jäin põnevusega ootama, mis nüüd saama hakkab. vend vaatas, jõnksutas saba, proovis aknalaual lebavat valget ollust umbusklikult käpaga ja mõtles viivu. läks siiski sinna istuma, kui ma olin lapikese lund maha lükanud ja talle vaba koha teinud. hüppas lumme ja tardus sinna paigale. vaatas ainult ringi ja ei liikunud kuhugi poole. tavapärane käitumine oleks joosta kas auto alla või peitu ühe laua alla või puu otsa või kuhugi turvalisse paika. ei tea, mis see lumi siis nüüd tema ajukesega tegi. hommikuks ei olnud Lordist igatahes mingit märki. äkki tal pole ka talvekumme all ;)