lõpp läheb alati nii pikalt, õudne! ma vist lähen lennujaama viimasteks päevadeks ootama, siis on vähemalt mida maandumas näha.
mul on süüdlane ka olemas, kelle pärast aeg kummiks muutus - ikka ämm - ta helistas päeval, et noh! kas pole midagi kuulda? ja et juba võiks. ja nüüd ma ei saa enam muud, kui mõtlen ja vaatan kella ja tammun ühest toast teise... no anna abi! jummala juhm tunne on tegelt.
nii palju on teha veel, lisaks köögile tuleks muru niita, marjad korjata jne.
pea sai korraga tühjaks, kõik siis.
C.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar