mugav elu

nagu ma siin mõnda aega tagasi mainisin, on meie pere nüüd päriselt koos. oodata tuli omajagu (kõva 14 aastat), aga lõpuks on Herr Abikaasal töökoht kodukoha lähedal! ta ei ole isegi enam tegevteenistuses... 

mõningad muutused: 

• vormikandjast tavakodanikuks
• t-särgimehest triiksärgimeheks :)
• 0-ga soengust pik(em)ajuukseliseks
• sarisõitjast kodus toimetajaks
• pühapäevaisast pärisisaks (ok, see on liialdus, aga laste pealt on vägagi näha, et issi pole enam midagi suurt ja kättesaamatut, kellele avasüli reede õhtu vastu tormatakse ja uneajani mastaapselt kasutatakse kõigil mängudes-tegevustes. nüüd hüütakse naabri-aiast "tsauki!" kui Herr Abikaasa 17:30 saabub ja mängitakse sõpradega edasi :)
• endale teeb talle muret, et ringisebijast laua taga istujaks

mina muidugi lootsin, et see kauaoodatud vangerdus toob kaasa suure vabaduse. hinges selline tunne muidugi on, kuid reaalselt pole see veel rakendunud. lapsed toon-viin ikka mina, sest ma lihtsalt liigun sobival ajal sinnakanti, kus lastel vaja on. õhtuti viin lapsed trenni ja tulen koju süüa tegema (uskumatu, palju võtab igaks õhtuks menüü planeerimine-ostlemine-kokkamine aega!). Herr Abikaasa saabub koju, saame veits juttu puhuda ja koduseid toimetusi teha, seejärel läheb TEMA trenni lastele järele ja mina ei pea kuhugi tormama. osad emad juba trennis kadedusega mainisid, et mind pole seal enam üldse näha :D

eks täitumas on alles 2. nädal, aga hinges on justkui tunne, et hakkab looma. eks need nädalas on tihedalt igasugu plaaniväliseid üritusi täis ka, seega pole rutiini tekkinud.

kõhklusi ja kahtlusi pole, on ainult küsijaid, kes kahtlevad. kuna mina selle otsuse taga polnud (kuigi otseloomulikult toetasin), siis loodan, et olulisi tagasilööke ei tule (17 a tegevteenistuses pole niisama naljaasi maha jätta). oleme arutanud, et oma laigulise-laksu saab ta tulevikus Kaitseliidus toimetades ka kenasti kätte.

mida mina ootan?

• trenniaega mulle-talle-lastele
• perega rohkem koos toimetamise aega (autos kiirelt kuidas-päev-läks-küsimused pole nagu pere kvaliteetaeg)
• pere toimimise igapäevareeglite kehtestamine (kasvõi hommiku- ja õhtusöök koos perega, 1 x nädalas mingi fun üritus, koristamise kord jne.)
• aega teineteisele (seda meil nüüd on)

nii et vaatame, kuidas see mugav elu kulgema hakkab. eks suvi tuleb kaootiline, sest tavapärase 53 päeva asemel on Herr Abikaasal sel suvel täpselt 0 päeva puhkust, mul 3 nädalat on, aga iseasi on see, kas ma tahan seda üksi maha konutada... lastel saab lasteaed läbi, neid tuleb ka terve pika suve ohjata... vaat see on omaette postitust väärt ;)

meie esimesed kerajänesed

õigupoolest on väljend "kerajänesed" pärit mu ämmalt, kes meie lapsi kohe esimesel korral kerajänesteks kutsuma hakkas. nüüd, kui olen mõned päevad sunnitud olnud küülikutittesid sinna-tänna vedama, tekib tõesti teatud sarnasus süles magavate alakaaluliste kaksikutega... mõlemad on väga armsad!! :)

3-päevased kerajänesed

olukord küülikurindel on hetkel selline, et pojukesed tuduvad tubastes tingimustes, kuna kahekesi ei suuda nad õuepuuris kehasoojust hoida (või ei oska noor ema neile piisavalt sooja/pehmet pesa valmistada). mina viin neid hommikul vara tunniks-paariks emme juurde sööma. siis ta peseb neid ja paneb uuesti tuttu, misjärel saan ma nad tuppa päevaunele tuua (tegelikkuses toidab ta neid ainult mingi 5 minutit ja siis kasib natuke). õhtul kordub kõik samamoodi, ainult et saavad emme juures pikemalt viibida (ütleme 17-22). päevasel ajal pole nii jahe ja ma saan ise neid kontrollimas käia ka. hilisõhtul kiidan Emmat ohtralt tubli olemise eest, meelitan teda salatilehtedega ja sügan läbi kogu allesjäänud kasuka (kõhualuse on ta endal jummala puhtaks katkunud, isegi esikäppade juurest on lage...).

päris algusest ka: kui esimene šokk oli üle elatud ja surnud pojad eemldatud ning pojad sundtoidetud, siis tekkis lootus, et võime nad pessa emale tagasi anda. oi kus ma kartsin, et ta sööb need ka ära! uhh! õnneks nii ei juhtunud. toitis ja hooltses ja pesa oli soe. jätsin nad pessa, nagu targemad soovitasid. hommikuks olid nad külmast kanged, kuigi karvade sees ja kinnikaetud. miks, ei tea. ju siis noor ema ei tea veel, kuidas täpselt toimetada. esiti arvasime, et surnud, kätte võttes ikka hingasid. soojendasin neid siis enda vastas tubli tunni, siis muutusid tiba elavamateks. kõhud olid neil punnis, seega Emma oli poegi hommikul vara söötnud, aga siis külma jätnud... kui see ehmatus ka üle sai elatud, siis nüüd on režiim, kus pojad külastavad pesa 2 x päevas, söövad kõhu täis ja siis tuppa tuttu. loodan, et umbes 10-päevaselt on nad juba nii karvased-suured-tublid, et pesas ilusti hakkama saada ja Emma saab täiel rinnal emarõõme nautida. väga-väga loodan!!

Emma poegis

jep, Emma poegis. algus oli paljutõotav - pesa valmis, karvadega vooderdatud ja puha. sattusin hommikul toitma minema, kui ta parajasti toimetas. mingi aja pärast olid pojad sündinud, kui mööda pesa laiali. aitasin need pessa kokku ja jätsin rahu (tegin nii, nagu kasvatajad õpetasid). veidi aja pärast oli pesa karvadega kaetud ja küülik ise puhkas. kui mõned tunnid hiljem läksin vett juurde viima, olid 3 tapetud, 4 alajahtunud. viisin need, kes ühes tükis olid tuppa sooja, 2 ei ärganud elule :( 2 siis alles.

miks? kas segasin mina või hammustasid pojad liiga valusalt nisasid (on teised üsna ära näritud) või on ta alles oskamatu (esimene pesakond), ei tea. väga kahju on neist viiest hukkunust, ilusad suured pojad olid :(

2 vapraksest on toas karbis minu tehtud ja küülikukarvadega vooderdatud pesas soojas. emaküülikut oleme toonud tuppa neid söötma. see käib nii, et üks hoiab küülikut külili ja teine haagib ükshaaval pojad nisade külge. praegu saame hakkama, sest küülik söödabki poegi ainult 2 x ööpäevas. Emma on häiritud, loomulikult. mul on tast nii kahju! ämm ütles, et esimese pesakonna puhul on see küülikutel tavaline. see ei lohuta mind eriti...

mulle ei meeldi loodusele end vahele segada. samas küülikupidajad ütlesid kohe, et tuleb tuppa tuua ja sundtoita. nüüd on Emma puuri uue ilusa pesa teinud, õhtul proovin pojad talle tagasi anda, sest ta ilmselgelt otsib ja ootab. 

kõik taevased inglid, ootan teid appi ja aidake palun kaasa, et need kaks vaprakest kasvavad ilusateks hallideks karvapallideks!! ma niiväga palun!

häda kulmude pärast :S

kõigile inimestele ei ole looduse poolt ilusat kulmukaart antud. mõnel on hull puhmas, teisel pole eriti midagi. sinna viimase alla võin ma ennast ka kirja panna. mul nimelt on küll üsna palju karvu, aga need kõik on põhimõtteliselt valged ja mõnes kohas pole neidki ehk et kulmud on auklikud... vahva! not. 

eks ma neid siis aeg-ajalt kohendan küll värvi, küll pintsettidega. kui tundub, et endal järg käest on ära kadunud, siis käin kulmutehniku juures ka. kuna mul pole võtta sellist aega ega TAHTMIST kuskil peenes salongis tuunitud tibide keskel tund-kaks vedeleda, kui mu kaks karva kolmes reas sirgeks aetakse, siis otsin kiiremat ja soodsamat varianti. varem oli mul Agnes - suurepärane kosmeetik ja inimene. tema kahjuks kolis Soome, nuuks! (tervitused sulle sinna!) siis leidsin kohalikus salongis ühe kena neiu, kes tõesti tegi ilusat tööd, viitsis ära katkuda ka kõik valged peened udemed ja kulmukaar oli alati kena. osavad inimesed aga kaua kohalikus salongis ei püsi ja nii purjetas temagi üsna varsti parematesse tingimustesse kenamasse salongi. sealne hinnatase aga ei meeldi mulle...

täna võtsin siis südame rindu ja läksin uuele katsele. ikka kohalikku, sest a) see on lähedal s.t. kiirelt saab tööpäeva sees ära käia ja b) see on soodne. 

algus ei olnud paljulubav, kuna ta enda kulmud mulle ei meeldinud, aga kuna inimestel ongi erinevad maitsed, siis mõtlesin, et vahet pole. rääkisin, mis mulle meeldib, mis toon mulle sobib ja laotasin ennast "letti". töö hakkas pihta, värv pandi peale ja siis läks lahti. joonistas mulle kulmud, mis olid nagu klounil. kommenteerisin, vaatasin, juhendasin. tema kommenteeris vastu, et kosmeetikakoolis õpetatakse nii, tema ei või teisiti teha, sest mina olen tema kõndiv visiitkaart (justkui mul ripuks mingi silt küljes, et need klounikulmud on made by ... look at me, look at me!) joonistas siis tiba tagasihoidlikumaks ja hakkas kitkuma. ma mainisin, et tahan ikka kõik ülearused karvad (jah, ka need heledad udemed) sinna maha jätta. tema vastu, et kui ma NII peent tööd soovin, siis tuleb kulmude niiditamisse minna ja neid tegijaid on siin Pärnus piisavalt. ühesõnaga öeldi mulle, et ära enam tule :P

kui uuesti peeglisse vaatasin, siis üks kulm oli teisest poole heledam (mulle pidavat värv väga raskelt peale jääma), teine kulm oli hoopis veidra kujuga ja valged udemed - jah arvasite õigesti, olid alles :( pani veel värvi juurde, sel hetkel hakkas mul juba kõhe, et kas üldse julgen siit tänavale minna või pean otse koju vanni jooksma. ütleme nii, et siin ma nüüd siis olen - üks kulm ümar, teine kantis, üks hele, teine tume ja mul on konstantselt NII IMESTUNUD nägu, nagu oleks just pealt vaadanud maailma osavaima kulmukunstniku tööd :S jah, pean tõe huvides siiski mainima, et ta ütles, et kui ei sobi, siis maksma ei pea. samas kui ma olin pannud aja ja tema aega kasutanud, siis ma ikka jätsin kokkulepitud summa. lihtsalt teinekord tean, et sinna oma raha enam viia pole mõtet.

ei, ma ei taha selle jutu juurde pilti panna, tänan tähelepanu eest!

koos, päriselt!!!

14 aastat 3 kuud ja 11 päeva ootust sai täna läbi!!!

sünnipäev, tore päev-tore päev!!

meie tütred on nüüd seitsmesed :) (:

7 aastat lapsevanemana. mõni vahetab selle ajaga mitu töö- ja elukohta ning palju boyfriende :P 

ükspäev mõtlesin, et mida ma enne lapsi oma õhtutega tegin - mitte ei tulnud meelde. küsisin Herr Abikaasa käest hommikusöögilauas, kui kõik jäätist nautisid, et mida me tegime. mõtlesime välja, et tõenäoliselt trennis käisime ja rohkem nagu ei tulnudki ette. ju siis oli elu piisavalt sisutühi... eks Herr Abikaasa on varem korduvalt maininud oma teatud sõpradele, et tema elu sai siis mõtte, kui talle lapsed sündisid. väga ilusad sõnad mehise mehe suust!

nüüd on elu väga tegus, planeeritud ja põnev. nagu hakkab kuskilt vaba nädalavahetus paistma, täitub see võluväel mõne lapse sünnipäeva, võistluste või perekondlike lõbustustega. nädala sees jõuan ma stabiilselt õhtul kell pool kaheksa koju... varem me vist kondasime sõpradega pubis, käisime rohkem kontserdil ja teatris. reisimas millegipärast ei käinud, kuigi oleks võinud. nüüd on see palju keerulisem... (just rahalises mõttes) arvan, et koolilaste majja tulemisega tekib jälle rohkem vaba aega seoses nende iseseisva liikumisega, aga eks näib.

K-de 7. sünnipäev oli väga tore! lapsed lustisid õigel päeval Musooniku mänguuumis ja vanavanemate/sugulastega toimus pidu veidi varem kodus. kõik olid rahul, sest vanavanemate poolt toodud nukumaja võttis kogu tähelepanu (oli ka viimane aeg, sest nukkudega on just viimasel poolaastal mängima hakatud, ei enne ega tõenäoliselt ka varsti tulevikus, seda huvi enam pole). päris suurte moodi rattakiivrid ja lasteentsüklopeedia olid ka muidugi suur hitt! 

laste peol sai diskotada-möllata-mängida, näomaalinguid tegi imeline Alice ja pillerkaar kestis kustumiseni :)

kasutasin juhust ja lasin ennast
ka ilusaks maalida

minu ilus, päev otsa tikitud-hakitud-lükitud, suupistelaud, jäi põhimõtteliselt puutumatuks. no hea küll, soolased ja puuvilja-vardad läksid loosi, aga kõike muud (kaasa arvatud temaatiline Balerina Angelina sünnipäevatorti) võisime me suurte külalistega ise mugida... 

seitsmesed tüdrukud on järjest iseteadlikumad ja iseseisvamad. jutud teemal üksi päevaks koju jäämine või bussiga kinno sõitmine ei tundu enam ületamatu kuristikuna vaid pigem põneva seiklusena; hakkavad tekkima kindlamad eelistused riiete, muusika ja sõprade suhtes. emme on juba vahel nõme (issi puhul ma seda millegipärast ei tähelda... hmm...) ja uksed pauguvad juba mõnda aega... erinevused tulevad ka järjest tugevamalt päevavalgele. 

ees on ootamas järgmine etapp ja hiljemalt seitsme aasta pärast kirjutan ma uue tiraadi, kus räägin, et mu lastel on pidevalt tohutult palju tegemist, aga mina kulgen rahulikult omasoodu.

7-aastased kaksikud tütred on võrratud - soovitan!! 

sõnu pole...

... 

kui sa oled tellinud kaks ÜHESUGUST toodet ja sulle hommikul helistatakse, et kaup on kohal, tulge järgi ning siis poodi jõudes selgub, et üks on rohelise konnaga ja teine oranži tiigriga, siis võtab küll nõutuks... mis otsast on need ÜHESUGUSED??? ah, keegi, selgitage palun!! müüjatibi selgitaski: need on ühe koodiga ja sama nimega. ütlesin talle, et ma tellisin ühesugused, ütlesin, et mul on vaja kaksikutele ja nad ei ole nõus erinevatega. milline osa sellest oli arusaamatu, mina lihtsalt ei saa aru. pealekauba tellisin ma sebra piltidega, mitte paganama tiigriga :/

nüüd on olukord, et lastel on sünnipäevakingid puudu, sest kõigi vanavanemate eest pidin ma ise selle kingi-ralli ära tegema... (mis on iseenesest hea, siis ei kogune koju kilode kaupa kräppi, millega keegi ei mängi, aga maksab hulka raha) Pärnus ju ei ole poodi, kust saaks osta seda, mida soovid, KAHEKAUPA!! :S isegi tellides ei saa nad õige asja tellimisega hakkama! 

see jutt käis praegu auto turvaistete kohta. vanad on kulunud, lapsed istuvad põhimõtteliselt kõval plastikul, tahtsime uusi kinkida, mida oleks hea lihtne ka vajadusel näppu võtta, kui ühe autoga tuua, teisega viia. 

nüüd kinnitan oma näidet teise poe peal. jutt rattakiivritest: tellisin 2 ÜHESUGUST kiivrit suuruses 54-56. poes oli olemas 1 selline, mis mulle meeldis ja peas lapsel hea tundus. saabus tellitud KAHE asemel üks ja valge-roosa värvi koosluse asemel oli musta-tumelilla variant... et mismoodi??? ma lihtsalt ei saa aru :( 

sellistel hetkedel olen ma väga löödud. teen küll kõik endast oleneva, et asjast asja saaks, aga ei, lihtsalt pole võimali, kui kuskil laos/poes töötab kari lolle.

*kurb, ärritatud, pettunud*

pikk lõpp

kolm vaba päeva tõotasid palju. nii ma arvasin :p eks tehtud saigi omajagu, aga tunne on, nagu oleks lihtsalt logelenud ja ütleme nii, et see on väga hea tunne!

kuna Ülestõusmispühad mulle ja meie perele midagi ei tähenda, siis traditsioone meil sellega seoses ka ei ole. ongi Munadepühad  ehk siis munade värvimine ja mingi kohupiimamaiuse meisterdamine. pašat ka seekord ei teinud, sest sinna läheb nii palju rammusaid asju sisse, et süües lausa tunned, kuidas rasvavõru ümber suu on. puhas kohupiim on kordades parem, eriti laste arvates! küll aga tegin ühe küpsisepõhjal kohupiimakoogi želatiiniga. tuli täitsa välja (loe: tardus ära ja ei läinudki tükki nagu tavaliselt) ja maitses mõnusalt apelsiniselt. 

lastega lustisime munavärvide ja -kleepsudega, isegi Herr Abikaasa haaras pintsli järele. mina katsetasin nö pardimune teha ;) ehk siis punase peediga tulid ilusad helesinised, kurkumiga kollased ja peediga õrnalt lillad munad. 

reedel olin muidugi hullult pettunud, et sooja kevadilma asemel lõõtsus õues külm tuul. õunapuud said siiski lõigatud ja õue veits puhtamaks. laupäevaks saime käru, et too oksarisu minema vedada ja pühapäeval ehitas Herr Abikaasa küülikule poegade tarvis pesakasti. ikka üsna pirakas tuli teine. loodan väga, et on ka, keda sinna varsti panna. Empsik on hullult kuri, puuri sisemus on pidevalt sassis ja sööb ta ka meeletult (need kõik märgid peaksid olema head ended, et pojad tõesti tulemas on). 

aaa, ja pühapäevaks kauplesid lapsed välja munajahi aardekaardi alusel. uurisin lausa Ameerikamaal elava onutütre käest, et kuidas see neil seal käib ja miks, jumala eest, toob jänes pühademune!?! ei osanud temagi seda legendi lahti seletada. me siis rääkisime, et heakene küll, munad tulevad, issi peidab ja mina joonistan kaardi, mille järgi neid siis otsida saab. oldi vägagi ootusärevad. jaht kulges igati vahvalt ja kõik 10 šokolaadimuna saadi kätte :) kaardi lugemise oskusel polnud ka väga viga (pigem oli asi minu joonistamisoskuses...). rõõm oli igatahes mitmepoolne ja pikk nädalalõpp võiks vähemalt üle nädala käigus olla ;)

vanainimene

piinlik tunnistada, aga ma saan nüüd ise ka aru, et ma olen vana... kuidas see teadmine minuni jõudis? no istusin pühapäeva hommikul kell 9 üksi diivanil (pere oli ära maale läinud), olin juba riides ja võikudki hammaste taha kadunud, rüüpasin kohvi ja paanitsesin laste koolikohtade pärast (see on nii pikk ja nõme teema, et väärib omaette postitust, kui see saaga kunagi läbi saab), kui ETV pealt algas Prillitoos. kuna ma tippisin üht kirja ja pult oli kaugel, siis ta seal mängis. 

ühel hetkel algas rubriik "tänapäeva noorte väljendid". vanainimestele anti seekord ette sõna YOLO ja nemad pidid seda siis lahti seletama. ma olin täpselt sama pimedusega löödud, kui need 60-70-aastased. ise paaniliselt mõtlesin, et mis sõnade lühend see siis olla võiks. no ei mõelnud välja... ei, ma olen seda väljendit näinud küll, igalt poolt vahib vastu. kuna ma aga pole suur meediatarbija, mul on ainult FB, muid suhtlusvõrgustikke pole meelega kasutusele võtnud, et veidi arvutivaba aega ka oleks. seega ei mõelnud välja. ja ma olen ainult 35! püha issanda jumal!!! ma ei läinud isegi Klassikokkutulekut vaatama, sest arvasin, et ma pole ju veel NII VANA! aga ikka olen küll. küll on mul üks hää sõbrants, kes on minuga samavana ja teab vist absoluutselt kõike kaasaegsest muusikast, riietusest ja väljenditest. tema blogist ma vähehaaval ikka saan valgustatud :D

lohutan ennast sellega, et Herr Abikaasal polnud ka õrna aimugi, mis see YOLO tähendada võiks (ma õhtul korraldasin talle kohe ristküsitluse, et ennast üksi mitte nii vanana tunda) ja ma olen siiani väga hästi ilma selle tähendust teadmata elada suutnud (ja veel miljoni muu tiinerite käibefraasitata) :) 

aga kuna ma YOLO*, siis pikemalt ei kirjuta siis ;)

*You Only Live Once - kui veel keegi nii tume inimesetükk siin seda kirjatükki lugema peaks juhtuma, kui mina olen ;) 

P.S. hiljemalt paari aasta pärast olen ma nende tiinerite käibefraasidega juba vägagi hästi kursis, sest endale tekivad koju paar sellist ;) või siis :(

Emma pulmad

rahvasuus levib kõnekäänd - sigivad nagu küülikud. sellest saaks nagu järeldada, et küülikute paaritamine on lihtne ja kiire toiming, aga võta näpust, ei ole ikka küll! siinkohal väike ülevaade, mida ma kõike tegin, et asjast asja sai ;)

alustame siis algusest: küülikupreili Emma on juba peaaegu aastane. kui ta meile tuli, tekkis kohe ka mõte, et mõned küülikupojad oleks väga armsad (kujutage nüüd ette Herr Abikaasa rahulolevat nägu ja madalat häält nämm-nämm!). tegelikkuses on 5-kuune lihaküülik paarituseks valmis, kuid vastu talve ei tahtnud ma seda teemat üles võtta. mida kevade poole aeg liikus, hakkasin otsima, kust leida isast Viini Sinist tõugu isast küülikut, kes ei ela Peipsi ääres ega oleks meie oma lähisugulane. üsna keeruline teema. endale praegu isast küülikut me võtta ei plaani, seega tuli daam küla peale viia.sain mõned vihjed ja võtsin ühendust. algselt sain jutule ühe küülikukasvatajaga, kes pakkus, et toob oma isase meile (kasvuhoone oleks paras paik neile olnud) ja siis viime mingi hetk tagasi. asi aga venis, päevad ei sobinud ja lõpuks läksin oma küülikuga ikkagi neile külla. 

vahepeal rääkisin pehmeks ühe vet.arsti, kes müüs mulle kaasa vaktsiini ega pidanud küülikut sinna vedama. sain kodus ise Emma ära vaktsineerida (neid peab vähemalt 1 x aastas peamiselt sääskede abil levivate haiguste vastu vaktsineerima). polnud varem kunagi süstalt käes hoidnud, veel vähem seda kellessegi torganud... aga kõik käis väga kiirelt ja valutult, sest loom isegi ei võpatanud. rohi sattus õigesse kohta ja ma ei torganudki nõela kahekorra läbi kasuka. 

ühesõnaga, ma olin hästi ette valmistanud. lugenud läbi kõik kaasaegsemad küülikukasvatuse raamatud, erilise tähelepanuga uurinud paaritamise, poegimise ja noorloomade peatükke. sain ikka jupi maad targemaks. kui Emma võtsime, lugesin ka põgusalt, aga tol hetkel ei olnud pulmamäng prioriteet, eksole.

põhitõed siis: emane viiakse isase juurde, mitte vastupidi (sest emased kaitsevad oma territooriumit väga kiivalt) või siis leitakse neutraalne pind. esimesel juhul on töö kiire ja korralik, teise variandi puhul loomad harjuvad oludega, tatsavad niisama ringi ja siis võibolla, kui meeldivad üksteisele, läheb asjaks. kuu pärast sünnivad pojad, neid on tavaliselt üle viie. kui midagi ei sobi, emaküülik ehmub või on muidu pooletoobine, hävitab ise oma pojad :/ olen igasugu FB kogukondade liige, kus neid surnud/külmunud/söödud sardelle olen näinud. loodan südamest, et meil mõni ikka kasvama jääb!

aga eilne päev sõnas ja pildis: pakkisin Empsiku pappkasti koos maiustusega (kuivik) ja sõitsin ~15 km lõuna poole. porimülka läbimisel leidsin ennast karjalauda juurest, kus tiirutas ka mitmekümnepealine veisekari ja mitu koera. perenaine ka õnneks :) suures laudas oli puurides 30-40 eritõugu küülikut, paljudel juba pojad ja mitut sorti erinevaid kanu. asetasin meie daami kastiga peigmehe puuri juurde ja avasin kaane. neiu nuhutas õhku - tundus meeldivat. igasugu uued-veidrad lõhnad ja hääled, ikka on ju huvitav. siis pani käpad juba kasti äärele ja noorsandi juures ta oligi :) tutvuti-vaadati, tehti mõni kepsakam tiir tagaajamist. kui aga kogenud isaküülik tahtis mehetegusid tegema hakata, siis meie küülik, nagu üks viisakas preili kunagi, istutas end puuri tagumisse nurka, pani saba maha ja tegi mkmm!. hea et pead ei raputanud, ma ütlen... mida teha? 

viini sinised Emma ja Ruudi tutvumispeol, tublid rexi-tõugu
meeleolutekijad kõrvalpuuris :P

küülikutel on nö jooksuaeg teatud perioodidel, mitte üldsegi kogu aeg (on kuni 10-päevased sobivad ja siis mingi 4-5-päevased mittesobivad ajad, laias laastus). õnneks oli kogenud küülikukasvataja varnast võtta ja asus tegutsema. tema arvas, et meie preili lihtsalt ehmus igasugu häältest ja teiste loomade lõhnadest. vajab ergutamist. toimetati siis nii, et kõrvalpuuri tõsteti üks teine paar, kes kohe tegudele asus ;) see ergutas meie paari ka liikumisele - isaste lõhn ikka meelitas Empsikut - hakkas ringi kalpsama, isast nuuskima ja ringi vahtima. siis lasigi isase ligi :) long story short - vajas ettenäitamist :D

jätsime viisakalt ja tänulikena hüvasti ja sõitsime kodu poole. karjamaa veerel maas vedelevast surnud vastsündinud vasikast ma vist ei hakka siinkohal rääkima. maaelu...

koju jõudes on daam kuidagi väga rahulik. ei rabelenud ega midagi. läks aga rõõmsalt puuri ja kadus kõige sügavamasse nurka peitu. õhtul talle süüa pannes ei lasknud üldse ligi, ei saanud pai teha ega midagi. urises lausa. söök ei sobinud esialgu üldse. endal oli selline segaduses nägu ees, nagu seediks, mis minuga nüüd juhtus. hommikuks oli ninaesine kadunud, aga pai ikka ei soovitud. küllap peab mu peale viha, et ma ta neiupõlve niimoodi äkitse lõpetada lasin :)

nüüd polegi muud, kui vaadata ja oodata. kui paari päeva pärast puuri sisemus "läbi küntakse"(heinad aetakse segi, kõik anumad lükatakse ümber jms.), siis on lootust! kui kahe nädalal pärast pesa ehitama hakatakse, siis ei ole lootust (ebatiinus), aga kui 4 nädala pärast pesaehituseks läheb, siis on pojukesed tulemas. põnev-põnev! profid muidugi papleerivad küülikut (manuaalne läbi kõhunaha embrüote olemasolu katsumine poole tiinuse pealt), aga ütleme nii, et ma parema meelega ootan ja vaatan, kui lasen end puruks tõmmata või küülikule viga teen. 

võrratu vahtramahl

vaher jookseb kolinal! isa tõi just mitu suurt pudelit. esiti lausa usutlesin teda, et kas on suhkrut juurde segatud - niivõrd magus on vahtramahl tänavu :) 

juba mõned nädalad tagasi tõi mehe isa liitrise purgitäie sedasama nektarit - küll oli hea! arvasin siis, et esimene kord ja just hakkas jooksma, küllap seepärast nii hea magus. tegelikkuses on vahtramahl alati magus, kui on külm talv olnud. olgem ausad, sel aastal oli ikka päris kõva pakane vahepeal. ei ole halba ilma heata, eksole.

üleküllastus

esimest korda minu lapsevanemaks olemise aja jooksul ütlesin ma, et mul on ükskõik. tavaliselt olen väga opinionated. tegelikult see muidugi nii ei olnud, et ükskõik, aga kui kalendris on järgmise kahe poole kuu jooksul põhimõtteliselt kõik nädalapäevad ja pooled nädalavahetused ülesannetest/ tegevustest/ kohtumistest kirjud, siis paratamatult kõikidele teemadele ei jõua tähelepanu pöörata. 

aju keeb

väike ülevaade: üle kahe nädala laupäeviti võimlemisvõistlused erinevates linnades, lisatrenn sel nädalavahetusel, lasteaia perepäev sel nädalavahetusel, lasteaias näidend (kostüümid, tekstid, näomaalingud), lauluvõistluseks laulu valik, registreerimine, nootide leidmine, harjutamine, lasteaia hoolekogu koosolek sel nädalal, 3 x nädalas iga nädal laste trenn, mitmed laste sünnipäevad, oma laste sünnipäeva korraldamine, lasteaia lõpupeo korraldamine, õpetajate kingitused,  pildialbumid, oma laste kleidid jne. ma võiks veel mõned leheküljed seda rida jätkata...

kusjuures, selle virr-varri juures ma ei leia, et mul tohutult kiire oleks, aga asjade peale mõtlemine paneb mul aju "keema". ma ei saa muidu, kui kõik asjad mitut eri pidi läbi kaaluda ja siis veel igale mõttele ise oponeerida. küll on raske nii elada.

kuna enamus märkmeid kalendris on seotud lastega või nende trenni-lasteaia-kooli-sünnipäevaga, siis ma üldse tegelt ei imesta, et lõpuks suva hakkab. üleküllastus, noh! samas ma teen seda kõike suurima heameelega ja oleksin kurb, kui ma ei saaks osaleda või sõna sekka öelda, aga lihtsalt - see minu vaene aju.

kui teisiti öelda, siis tahaks tordi vahele kiluvõileiba :p

peab vist söögitoast magamistoaks remondiprojekti käsile võtma, et vaheldust tekiks ;) ja varsti ma oigan, et mul on tapeetidest, värvidest ja põrandalaudadest kõri-auguni, kindel see :D

emakeelepäev

emakeelepäev on iga aasta nii tore! saab e-etteütlust kirjutada, oma lolli pead kiruda (kui õige kirjapilt välja pannakse) ja järgmiseks korraks endale lubatud, et tuleb ettevalmistuda :) sel aastal lisandub sellesse kenasse päeva veel ka näidend. ei, ise ma rahvakunstnikuks asunud pole, selleks on meie peres lapsed.

ükspäev, üleeelmine nädal tuli LA õpetaja jutuga, et neid plaan osade lastega näidend teha meie keele päeva puhuks ja kuna K-d hästi tublid ja tekst jääb hästi meelde (öelge mulle üks laps, kellel selles vanuses ei jää tekst hästi meelde, eksole), siis oleks vaja ära jagada peaosa ja kandev kõrvalroll neil omavahel. õpetaja pakkus, et tõmbame liisku. mina arvasin, et tuleb ikka kokku leppida, muidu teine eluaeg vihane. mingit draamat ei olnudki, sest Karina ei soovinud terve näidendi keskpunktis olla ja valis kavala Rebaseneiu rolli. Karita sai särada Jänkutüdrukuna. 

Näidend oli väga vahva, räägiti emakeelepäevale kohaselt nii vigurlausetest, kõnekäändudest kui mõistatustest :) mulle väga meeldis!

ilus vaade ehk kodu kevadised iseärasused

eile nägin, kui ilus vaade avaneb meie kodu katuselt...

lähen pahaaimamatult koju ja jään suu ammuli keset kööki seisma, nähes, et köögi ja söögitoa vahel on parketil maas nii umbes ämbritäis vett. hakkasin kibekiiresti mõtlema erinevaid versioone:

• nagu üks õige ema kunagi, kippus mõte esimese asjana oma võsukeste peale näpuga näitama. õnneks olid nood õues lustimas ja esimesest ristküsitluse-rahest jäid nad ilma. jõudsin ikka järeldusele, et ei, lapsed olid hommikul jumalast rahulikud, sealpool maja osas üldse ei liikunudki ja mina olin ise viimane, kes sealt ära tuli. ei loopinud tagantkäe vett põrandale... 
• siis pöördus mu pilk kass-sindrinahale. on teisel viimasel ajal tekkinud komme käia töötasapindadel käpaga klaasist vett ammutamas. samas pliidi peal ei olnud ühtegi anumat ja maas ühtki tühja klaasi ka mitte. 
• nii-nii, järelikult toru või katus. meil just selle koha pealt liiguvad boileri juurest veetorud kööki (lae pealt seina seest muidugi, et ikka hästi raske juurde pääseda oleks).  uurisin mis ma uurisin, aga peale põranda kuskil ei tilkagi. lagi kuiv, sein kuiv, kuskil ei märki ega tilkagi. kõik katsusin käega üle - kuiv. totaalne müstika! pesin siis ühe panni puhtaks, mis nõudepesumasinasse ei passinud ja hakkasin Tom Kha supi jaoks kana praadima. enne tegin veel tule pliidi alla. ja äkki, tilk-tilk-tilk! ikkagi lae vahelt tuli see vesi! uhh!! ma ei näinud ega tundnud enne ju midagi märga... katus laseb läbi!! :S oot-oot, ei, meil ju need torud seal ja ma pesin panni. et siis kumb - katus või toru??? keerasin aga jälle kraani lahti ja lasin oma ämbri jagu vett voolata. sellel ajal mõtlesin selgeks, et kui toru on katki, siis nii hea survega see vesi küll kraanist pahiseda ei saa.
• seega, katus :( kui juba mõte oli katuseni jõudnud (esimesed kaks mõtet käisid peast läbi nii umbes murdosasekundi jooksul, aga kuna kõik oli kuiv, siis rohkem ei osanud edasi variante genereerida ja veetoru mõte varjutas selle kõige koledama katuse-variandi), siis tabasin, et tegemist kohaga, kus üks katuseosa kohtub teisega, mängus võib ka olla korsten. olin ju tule pliidi alla teinud, ju seal miskit soojenes ja selle vee voolama ajas. kontakteerusin Herr Abikaasaga. tema kohe, et katus! ma siis ütlesin, et hakkab hämarduma, ma rohkem ei räägi, ronin üles. tema muidugi muretsema, et libe ja värki, kuidas ma saan. nagu mul oleks valikut, eksole. kribinal-krabinal siis redel püsti, labidad-värgid kaasa ja üles. lastele veel üle õla teatasin, et lähen üles ja kui alla kukun, helistan (nali!). oligi jube libe. terve katus oli lund täis. mööda seda lund polnud väga vigagi üles ronida. juba püsti olles avanes täitsa ilus vaade ümbruskonnale loojuva päikese kumas. ei olnud aega pikalt passida, tuli tegutsema hakata. koht, kus toas läbi sadas, oli täiesti puhas (ju jõudnud ära sulada päikese mõjul ja lombi tekitada, mis meile alla tilkus päeva jooksul), kõik muu lume all. andsin siis labidale valu ja kühveldasin katuse puhtaks. vesi ju liigub imelisi teid pidi ja kes seda teab, millisest plekk-katuse praost ta sisse end pressis. see on see jama nende väikesekaldeliste katustega, et lumi jääb peale, külmub ära ja siis ei saa vesi alla voolata, vaid hakkab kogunema... ma olen terve lapsepõlve veetnud ühe sellise katuse peal lund kühveldades, kuna kevadeti ikka tilkus kuskilt läbi... katus puhas, vaja alla tulla. aga libe on. nüüd ei olnud enam lund ka, mis enne veidi tuge pakkus. kuna ma alla kukkuda ei tahtnud, siis ei jäänud muud üle, kui end kõhuli visata ja vaikselt vihmaveerenni suunas voolama hakata seni, kuni jalg redelit puutus. uhh! tehtud!! Herr Abikaasale teatasin ka, et ma olen väga tubli ja läksin oma suppi sööma :p 

loodan väga, et täna on põrand kuiv ja probleem seljatatud. suvel silikoonime kõik praod seal korstna ümbruses kinni. 

Kalasaba

Emme, ma tahan sulle patsi teha, kostub elevil hääl,  kui dušši alt tulen. No hea küll, kannatan selle karvustamise ära, mõtlen isekeskis.
Välja tuli aga selline külje suunal kalasaba ehk siis Elsa pats,  nagu 6-aastane autor Karina teatas.

Ei ole mina enne näinud, et tavaline punupatski hästi välja tuleks. Nüüd siis kohe kõrgem pilotaaž :)
Varsti siis nii, et mul on kogu aeg ilus pats peas, mitte krunn :)
Oma lapsepõlvele tagasi mõeldes tekib mingi mälestus,  et nii umbes kümneselt hakkasin kalasaba pusima. 

issanda loomaaed

vahel ikka inimesed üllatavad (negatiivselt) mind sedavõrd, et mõtetes tekib paus ja kerin kogu situatsiooni/vestluse uuesti peas läbi ja jõuan uuesti selle pausini. või õigemini lühiseni, et kuidas see nüüd nii läks. 

väike näide: lepin inimesega kokku kohtumise minu juures. viimane jutt oli, et homme õhtupoole kohtume. too aeg jõuab kätte, ma teen ettevalmistusi, tulen töölt tiba varem koju, räägin asja lastega läbi ja keda ei ole, on too tulija... helistan siis, et millal jõuad? teistpoolt vastatakse, et plaanid muutusid, ei ole aega, ei tulegi sel nädalal. eee, mismõttes? me ju leppisime kokku ja jutt jäi, et tuled lausa mitme asja pärast linna poole! sul on mu telefon ja lihtsalt lased mu üle?? ma olen põhimõtteliselt võõras inimene, kellega on üks äriasi ajada ja sa lased mu tuimalt üle... 

ja siis tekibki see paus, mõttepaus. huvitav, kas nii tehaksegi, kas see on tänapäeval norm? minul on teine norm - teatan ja vabandan, kui mõjuvatel põhjustel ei saa tulla. ei ole ju nii raske.

täna selgus aga põhjus, miks ta ei tulnud ja ütleme nii, et kodanik pole mitte lihtne lillelaps, kes unustas või mu üle lasi, vaid sõna otseses mõttes valetas. asi, mille pärast tulema pidi, oli hoopis juba kellelegi teisele lubatud ja kogemata sain sellest teada. maailm on väike, jutt ju liigub... no jumala eest, ma pole maksuamet vms. kole koll. mina soovisin osta, öelnud siis, et pole või otsas, saab hiljem, asjalood nii ja naa. milleks valetada? imelik. ikka tekib lühis, et miks nii tehakse. aus vastus on mu meelest poole lihtsam, kui vale. endal ka vähem meeles vaja pidada, kellele mida kokku valetanud oled :D

täiuslik pühapäev

ideaalne pühapäev on see, kui ei ole kuhugi kiiret. tõused hommikul siis kui soovid, jood kohvi, lapsed toimetavad omi asju. siis tuleb välja päike ja tekib plaan nina tuule poole keerata ja lonkima minna. ja lähedki! longid nii 2-3 km, siis teed päikesevõtupeatuse jõe ääres, vaatad, kuidas mutukad talveunest ärkavad, vesi otsib teed ojast jõkke ja kuulad lindude vidinat. aeg seisab, ei ole kuhugi kiiret. ja siis longid tagasi, veel 2-3 km. päike ikka paistab, tuuleõhk seisab  - täiuslik pühapäev!

iseseisvumine

panen kirja, et 01.03.2016 oli see päev, kui Karita soostus üksi pooleks tunniks koju jääma. küll teleka abiga, aga siiski. lausa 2 x 30 min oli kodus, kui ma Karina trenni viisin ja pärast ära tõin. ta ei saanud kaasa tulla, kuna tervis mängis mingit imelikku vimpkat ja tal oli paha olla. 

hommikul olin ta sunnitud seetõttu endaga töö juurde võtma, sest kedagi polnud lapsehoidjaks parasjagu ja nii ta siin mul joonistas ja käis õues ja arvutas päev läbi. korra luusis isegi tänaval (läks ise lasteaiani, vaatas seal väheke ringi ja tuli tagasi). ma ju töötan lasteaiast üle õue ;) ju sealt see julgus tuli, et õhtul koju jääda, mitte autos kaasa loksuda. 

eks aeg ole ammu sealmaal ka. lapsed on varustatud telefoniga, kõik koduga seotud asjad on selged, midagi karta ei ole, isegi taskulamp on valmis pandud, kui elekter peaks lahkuma. kuna lasteaed saab kohe läbi ja ees ootab pikk iseseisev suvi, siis nagu juba peaks harjutama tõesti üksi kodus olemist ja ühistranspordiga liiklemist. lootus on, et hakkab looma :)

SPA nädalaga Hedonis

Pärnu on äge linn elamiseks! eriti meeldib see mulle sügis-talvisel perioodil. kohe sügisel, kui turistide hordid on lahkunud, käin ma tavaliselt rannas lonkimas ja parkides kolamas, kõnnin läbi peatänava ja vahel isegi üle silla. vaatan ja imestan, et linn on ikka veel alles ja kõik need sajad tuhanded pole seda ära lõhkunud. mul on see nagu kontrollreid või midagi.

äge on linn talvel just seetõttu, et viimasel ajal korraldatakse igasugu põnevaid üritusi linnarahvale, et omad inimesed ka ikka kõigist neist käe-jala juures olevatest mõnudest osa saaks. nii on toimunud restoranide-nädal, kohvikute-nädal ja nüüd siis spa-nädal. kohvikute nädalale ma ei saanud sügisel minna, sest mul oli suhkruvaba periood, aga kes käisid, rääkisid, et ikka väga tore oli. restoranide nädal on uue ringiga tulemas ja ma kohe kindlasti tahan Piparmünti minna ja Raimondisse ka. häbi tunnistada, aga Ammandesse pole mu jalg kunagi veel sattunud, peaks vist ka plaani võtma. spa-nädala raames oli üle linna ikka palju-palju pakkumisi. olgem ausad, eks meil siin on ka, mida pakkuda, sest iga nurga peal on mõnusaid spa'sid nii suuremaid kui väiksemaid. nagu info tollest nädalast ilmus, hakkas mõte kohe tööle. kuna Hedonis mulle esimesel korral väga meeldis, siis panin sinna ruttu kohad kinni. 

eile siis käisimegi A.-ga mõnulemas :) no tõesti oli mõnus! seal aeg lihtsalt peatub. ei saa arugi, kui oled mõnes saunas pool tundi lihtsalt olnud või mullide sees mõnulenud. imeline! seekord oli rahvast muidu rohkem, kui toona. ise ka imestasin, et ei olnud sellist külg-külje kõrval tunnet, nagu mõnes suures veekeskuses (oi kuidas mulle need ei meeldi, eriti just seetõttu, et kellegi käsi või jalg läheb mulle pihta - jäkk!) . Hedonis on kõik kuidagi sektsioonidesse jagatud, rahvas liigub ringi, ei jää ühte kohta pidama. nende maksimum külastajate arv korraga on 24 inimest, nii et jah, ei saagi väga ülerahvastatuse tunnet tekkida :) ja jällegi, kui olime 3h seal mõnulenud ja lõpuks randa jalutama kulgesin, oli pea mõtetest täiesti tühi, ilus lumine mere vaikelu vaid.

me like, kordame!!

tükike kangast - 100€

mõtlesin siin ükspäev, et pean ikka kuhugi trenni minema, sest ise liigutamise jaoks olem ma liiga laisk. kui aga 10 x kaardi ära ostan, siis oleks kahju raisku lasta. 

hakkasin siis trenniriideid vaatama - mismõttes nagu maksavad trenniriided 100+ eurot??? mis juhtus?? kuidas tükk kangast on sama kallis, kui villane mantel?? ei saa aru... :/ ikka vist ei lähe trenni, mul pole sellist vaba raha.

tuleb kõnnikepid osta.

teistmoodi šokolaadikook

kuna mu dieedi range osa on läbi (juba nädalapäevade jagu, tegelikult) ja ma võin süüa kõike va. jahu ja suhkur, siis mõtlesin, et tahaks endale ka midagi head küpsetada. kaua sa ikka jõuad liha/juustu/köögivilju süüa, eksole. niisiis, otsisin ühe retsepti, kus ei ole ei jahu ega suhkrut. eks levinud ole arvamus, et mainitud ained on koogi baasained, aga saab ka teisiti ;)

valmis avokaado-šokolaadikook mandlijahu ja steviaga.

retsept:

2 küpset avokaadot

200 g mandlijahu

1 dl piima

2 muna

50g kakaopulbrit

120 g pruuni/toorsuhkrut

1 tl soodat

kate:

vahukoor

stevia

maasikad

teine variant katteks:

tume šokolaad sulatada vahukoorega, valada koogile ja lisada purustatud pähkleid

valmistamine: kõik koogi koostisosad blenderisse, lasta ühtlaseks massiks ja kummutada 20cm koogivormi. kui blenderit pole või köögikombaini määrida ei taha, siis saab nii ka hakkama, et avokaado kahvliga peeneks ja lihtsalt teiste ainetega kokku segada. küpsetusvormi põhja panna küpsetuspaber, servad määrida võiga ja üle puistata kakaoga. küpsetada 175-kraadises ahjus 40 min või seni, kuniks puutikuga kooki susates see puhtalt välja tuleb :)

mina suhkrut ei lisanud, kasutasin stevia pulbrit, palju, ei tea. oleks võinud rohkem olla :P tagantjärele tark olles, võiks tiba võid ja ühe banaani ka taignasse lisada, tuleks mahedam. kakao kippus väga võimust võtma...(kakaod võib seega vähem panna) või oli see suhkru puudus, mine sa tea. 

igatahes jahtununa oli kook piisavalt vetruv ja niiske, mitte kuiv ega kõva. vahukoor tuli hää magus ja maasikad olid imekombel juba maasika maitsega :) all in all - huvitav katsetus, proovin kindlasti veel teha, aga siis kindlasti toorsuhkruga.

alguses kartsin, et ilus on ta küll, aga ei tea, kas keegi peale minu ka seda sööb. FB-s oli kohe mitmeid, kes ampsu oleks tahtnud :D oma pere ehk lapsed eesotsas sõid ära vahukoore maasikatega ja Herr Abikaasa riputas suhkruga üle ning pani ka oma tüki viisakalt nahka. ütleme nii, et lisatükki ei soovinud... mina sõin tükikese ja teisegi, sest väga ammu pole midagi head saanud ;) täna võtsin tööle kaasa ja nautisin kohviga. täitsa mõnus!

fantoomil

oli vahva nädalavahetus! meid lasti Herr Abikaasaga linna peale, lausa Tallinna linna peale :) 

käisime A.L. Webberi "Ooperifantoomi" vaatamas-kuulamas. peaosades Stephen Hansen Norrast ja Hanna-Liina Võsa. minu emotsioonid on sellised, et Koit Toome laulab väga hästi ja ta on muusikali rollide jaoks loodud (mängis toda esimest armastajat). norraka võiks aga küll pigem Rolf Roosalu vastu välja vahetada. mulle Hanseni hääl üldse ei meeldi. või noh, see, et ta oma häält ei kasutanud. fortes oskavad kõik laulda, aga kuna enamus soolosid on väga hingelised ja pianos, siis need tal välja lihtsalt ei tulnud. vähemalt reedel mitte... Hanna-Liina oli ka 1. vaatluses kuidagi eemalolev ja äreva häälega, 2. vaatluses lõi aga särama.

lavakujundus ja efektid mulle väga meeldisid, samuti kostüümid. oli tunda, et vana hea Inglismaa poolt on paljugi ette antud ja ei ole niiväga materjaliga kokku hoitud. 

kultuur nauditud, suundusime vanalinna, et väike vein võtta ja õdusat õhtut nautida. vanalinn on ju risti-põiki igasugu meelelahutuskohti täis pikitud, leia siis see õige. istusime siis st. Patrickus väheke ja kobisime ööseks ikka oma vanalinna hotelli ära. 

ütleme nii, et sellise atmosfääriga majas ma polegi maganud. paksud kivimüürid, massiivsed laetalad, kivist vapid ja seinakaunistused, sinna juurde lummav vaade vanalinnale või kirikutornile. ilus!

K-d olid kenasti vanavanemate juures, meie kulgesime sinna laupäeva lõunaks ja saime ämma sünnipäevast ka veel osa :) pühapäeval nägin üle hulga aja kalleid kursakaaslasi, nii et all-in-all - täiuslik nädalavahetus!!

mandlikreemi-õuna kringel

otse ahjust

inimene pidi elama 35 a vanaks jõudmaks järeldusele, et pärmitaigen ei ole mingi kole koll :p sellest saab küpsetada küll, kerkib ja puha ning maitse on nagu päris. 

lapsepõlvest mäletan, et emal oli selle saia/piruka/kringlitaignaga ühtepuhku üks jama - kerkis liiga palju/ei kerkinud, jäi taignarulli külge kinni, ahjust tulles läks jahtudes kohe kõvaks, pirkuad lõid lahti ja täidis tuli välja jne. see tegi tiba ettevaatlikuks, nii oma 15 a ettevaatlikuks :D eks ma olen ikka mitu korda emalt uurinud ka, et kuidas ta seda tainast teeb, sest porgandipirukad on väga hää kraam. tema stampvastus kõigele on alati tunde järgi. no kuidas teha tainast umbes, tunde järgi? ei oska... kuna lapsed olid vahepeal haiged ja vastlapäeval me kuhugi ei liikunud, siis tegin ise kukleid. otsisin netist retsepti ja tegin. tulid välja küll. ise ma proovida ei saanud, aga räägiti, et täitsa kukli maitsega.

kringli tegin sama taigna järgi, sisse läks mandlikreem ja õunad. pärmitaigna tegin selle retsepti järgi ja martsipanikreemi segasin kokku nii:

100 g võid

2 muna

70 g mandlijahu

60 g suhkrut

1 tl vanilli

(kõik toasoojalt segada, siis tuleb parim)

kui kringlipatsid põimimiseks valmis olid, mõtlesin veel, et jube palju manti sai vahele. kui aga ahjus kringel 5 x suuremaks paisus, siis süües ei olnud seda manti eriti üldse tunda... teinekord olen targem. endale meeldetuletuseks panen veel kirja, et kaneeli ja suhkrut võib vabalt palju rohkem panna ja õunu ka. seekord parandasin vähese magususe šokolaadiglasuuriga. sööjad mugisid ja kiitsid. ise ma jällegi ei saanud isegi proovida. kui dieedi aktiivosa läbi, küllap siis teen uuesti.  nüüd ju pärmitaigen selge :)

kuldsed tüdrukud

kuld! kuld!! kuld!!! lastel endil ka tiba üllatunud näod, eks :D

6.02. 2016 oli päev, kus K-d said oma esimese spordisaavutuste medali. see tuli suisa kuldne! me olime ülirahul ja õnnelikud!! meie all mõtlen ma nii lapsi, vanemaid kui treenereid. 2. võistlus ja kuldmedalid!! mõni rühm treenib aastaid ja ikka ei tule ega tule seda medalit. ütleme nii, et õnnel polnud piire. 

1. võistlus oli nädal enne ja see läks ikka täitsa untsu, juba vaibale tulek oli kohmakas ja üks osa lapsi liikus elemendis valele poole, nii et head nahka ei saanudki loota. kõik olid kurvad. samas realistina ei saagi ju eeldada, et 1. võitlus ideaalselt välja tuleks. 6-aastased lapsed ikkagi. me ju teame, et see aasta on harjutamiseks. teiseks olid konkurendid kõik juba aasta jagu võistluskarussellis osalenud. 

taustaks niipalju, et rühmvõimlejatele korraldab võistlusi Eesti Võimlemisliit ehk siis iga võistlus on mingi klubi korraldada. kuld tuli Otepää lahtistelt meistrivõistlustelt (MV), mida korraldas VK Rütmika. eelmine oli Tallinna MV, tulemas veel Rütmika Kevadturniir ja Elva MV. igav ei hakka :P

mul on väga hea meel, et kokku on sattunud selline punt tüdrukuid, kes on suht ühel tasemel ja soov edasi areneda on olemas. kõik teevad isuga trenni ja on alati valmis uusi elemente õppima. kõik tulevad rõõmuga trenni! ja siis on punt emasid-isasid, kes kõik on nõus igati kaasa aitama kostüümide ja soengute osas. järgmiseks hooajaks on juba nii palju ideid ;) seekord valis õpetaja kiiruga trikoo, aga järgmine kord me proovime kaasa aidata, et ägedam look tuleks :D loodan väga, et kõik jätkavad ka 

tõe huvides märgin veel ära, et mini-kategoorias oligi ainult 3 rühma võistlustules, aga meie lapsed tulid sealt võitjatena välja!! esimesel korral oli 4 rühma. eelmise korra võitjad jäid sel korral kolmandaks... haiguste hooaeg, mis teha. ka meie Lepatriinudest olid 2 haiged ega tulnudki kaasa. minu Karita võistles suisa palavikuga, sest see tõusis enne võistlust, aga ta väga soovis võistelda. kui me juba Otepääl olime, siis ma ei näinud põhjust teda mitte starti lasta, sest ta on esireas ja paaritu arv võistlejaid ei oleks üldse nii hea välja näinud. seda magusam oli see kuld :) 

ma olen nii lõpmata uhke!! aitäh mu kallid tütred!! 

siin on link FB-st, kus kava vaadata saab ;)

Gripi küüsis

Gripp murdis meid maha. Mina lastega oleme tõbised, Herr Abikaasa põetaja rollis.

Totaalne täismäng - kõrge palavik, köha, nohu, lihasvalu, luuvalu, silmad punased ja valutavad.  kõik mida gripiga seostada oskate, kõik meil ka on... 

Täna tegime isegi vereproovid, sest Karital 39 palavik laupäevast alates.

kevad käes?

me like, kui 4. veebruaril õues jalutades on täielikult märtsikuu tunne!! :D

tõenäoliselt tuleb 4. märtsil teha postitus hirmsast külmalainest ja lumetormist, aga mis veel käes pole, selle pärast ei muretse ka. 

ütleme nii, et mulle kui ahjukütjale, meeldib antud (talve)ilmastik väga. ja noh, sõrmed ei külmeta ka nii hullult (kuigi üks näpuots on ka praegu tundetu ja valge, siin, +23 kraadises kontoris...)

hull maailm

osalesin ükspäev vestluses, kus oli juttu peresuhetest, aususest, truudusest ja austusest. mitte enam esimeses nooruses meesterahva suust tuli selline avaldus: kui sa ikka lähed päevast-päeva koju sellise inimese juurde, kelle vilu varjugi sa näha ei soovi ning kes aina iriseb ja õiendab, siis ongi soov minna ja kogeda midagi muud. 

selgitusena olgu öeldud, et arutluse all oli ühe pere probleem, kus on koolieelikust laps ja isa on leidnud endale uue naise, kuid käib ka oma pere juures. ükspäev lubatakse maad-ilmad kokku, teisel päeval ei huvita teda ei laps ega pere majanduslik toimetulek karvavõrdki. 

ma olin selle vanema mehe sõnadest niivõrd hämmingus, et ei osanud selle peale kohe midagi kosta. ütlesin vaid, et mina ei ole sellist tunnet oma Abikaasaga küll kunagi tundnud. seepeale tuli lisa: te olete nii vähe aega koos elanud ja te ei elagi üldse koos. rutiini ei teki, see on teil kõik teistmoodi. mõtlesin siis õhtul mis ma mõtlesin, aga ei saa temaga kuidagi nõus olla. ma tõesti ei ole KUNAGI tundnud, et ma ei taha koju oma pere juurde minna, alati rõõmuga ja ootusega. jah, me elame kaugsuhet, see on teistmoodi. samas on perioode, kus oleme mitu kuud järjest koos ja siis on koos väga hea, mitte paha või vastumeelne. minu suurim unistus on, et ma saaksin iga õhtu oma Abikaasaga koos olla! ja kõige olulisem punkt - me oleme koos olnud 14 a, 10 sellest kohe abielus! ei olegi nii vähe mu meelest :) mul tõesti ei ole kunagi tulnud pähe mõtet, et mul on nõme mees, et ma ei taha teda nähagi. 

eks tõesti, igas suhtes tuleb ette madalpunkte. minnakse ka lahku, aga minu arust on kõige alus ausus ja austus. armastus muidugi ennekõike, aga just ausus ja austus on need, mille abil on võimalik suhet elus hoida. tohutult kurb on kõrvalt vaadata, kuidas inimesed omadega puntras on. veel kurvem ja imelikum on kuulda, et mingi osa peab petmist normaalseks ja seda õigustatakse. õigustatakse irisemisega!!? miks siis naine iriseb? minu meelest tuleb ikka peeglisse vaadata - kui su teine pool on õnnetu, siis sa ei tee teda õnnelikuks. vingutakse ikka põhjusega. kui neid põhjusi ei ole võimalik kõrvaldada ja inimesed ei ole koos õnnelikud, siis tulebki lahku minna, kuid teha seda ausalt läbi rääkides, mitte nii, et mind ei huvita, võta oma laps ja lao. kuidas saab nii OMA LAPSELE teha? ah, keegi, palun öelge mulle?? ma tean, et saab, aga ma ei saa aru, kuidas! 

eile hakkas mul korraga väga kurb, kui sain aru, et too mees ei olegi elanud õnnelikult ja rõõmsalt. kuigi ma tean, et ta naine on talle kallis, kindlalt tean. 

eks mul on hea targutada - olen päriselt õnnelikus suhtes ja meile on isegi piltide järgi öeldud, et see on armastus, mis pildi pealt vastu vaatab. nii on. ja mul on selle üle lihtsalt nii hea meel!!

Simeonsi 2. ring

olen Simeonsiga teisel ringil. hetkel umbes-täpselt poole peal. seekord on kõik palju loomulikum, lihtsam. esimesel korral oli algusnädal ikka väga-väga raske ja igasugu isud käisid peale, siis seekord aju juba teadis, mis tulemas on ja vist lülitus ise ümber. kõht tühi pole eriti olnud, kaetud laual taga saan tuima näoga istuda nii, et näpud suu vahet ei käi :)

praeguseks on arengud sellised, et 7,4 kg oli täna hommikuks lahkunud. kokku juba -20,5 kg!! me happy :D

kartsin väga külmal perioodil dieeditamist. kaloraaž ikkagi väga väike ju ja enamus toidud nö külmad. olgem ausad, mul on pidevalt väga külm. pikk pakaseperiood ei aidanud ka kaasa. muudkui külmetasin. nüüd on väheke parem. õnneks kaalu langust see ei pidurda. kui ikka õigeid asju parajas koguses süüa, siis kõik toimib. sellest hoolimata ootan ma alati õhtut, et saaks sooja supi/kapsahautise, mis  kõik seest mõnusasti soojaks teeb.

mul on praegu 2 kompanjoni ka, kellega samaaegselt sulan :) kuidagi mõnusam on.

üks naljakas seik ka: teen lastele õhtuks salatit, telliti kartulisalatit. mis mul selle vastu olla saaks, eksole. ise ma seda ei armasta, seega on väga mõnus teha toitu, mis ei isuta. hakkisin-tikkisin kõik ära ja hakkasin hapukoort hulka segama. sinna paki külge jäi koort, nagu tavaliselt, ja mida tegin mina? õige - tõmbasin näpuga ära ja suhu :S hetk hiljem juba taipasin oma viga ja palavikuliselt mõtlesin, et appi-appi, mida ma tegin?? kuidas ma selle nüüd ära saan??? igasugune rasv on ju keelatud! ütleme nii, et ma pole ammu suud nii põhjalikult loputanud :D  loo moraal -  harjumuse jõud on suuuuur. 

ma üldse ei imesta, kuidas inimesed räägivad, et nad ei näksi/ei söö liiga palju magusat, aga kui kõik täpselt kirja panna, mis päeva jooksul suhu jõuab, siis hakkab endal ka hirmus. Briti telesari kinnitab seda ilmekalt, vaadake Salasööjaid. 

ärevusest

kuna koolis, kuhu me oma võsukesi õppima tahaks suunata, on lastevanematele koolikatsed (ja-jaa, õigesti kirjutasin/lugesite), siis me käime Herr Abikaasaga korra kuus huvitavaid jutte kuulamas, mida kooli poolt pakutakse. 

seekord räägiti ärevusest, selle vormidest, väljendumisest, abi andmisest. kuna lektor oli tõeline oma ala proff (Elen Kihl Senusest, olen temaga varem koos töötanud), siis tõi ta väga täpseid, samad humoorikaid näiteid. ehk siis, kui te tunnete endas ära liialt Leiutajatekülast Bruno ema, siis on aeg muutusteks, et te oma lapse psüühikale viga ei teeks. liigäreva lapse näide on aga sealtsamast raamatust kes? õige - Albert! Alberti isa, kahjuks, on teine teema ja temal on tõsisem diagnoos, aga Alberti ema aitas oma last kenasti sotsiaalärvusest üle: küpsetas talle koogi ja saigi poiss endale imetoreda sõbra Lotte näol :)

ma siiralt loodan, et minu lapsed on väikesed Lotted, kes elust mõnusalt läbi keksleksid ja ma suudaks vähem Bruno ja rohkem Alberti/Lotte ema olla!

Põnev kelgusõit

Herr Abikaasale meeldivad kelgukoerad. ta unistab neist juba aastaid stiilis, et kui Pärnu töökoha saan, siis kohe võtan endale husky, malamuudi ja veel palju muid ilusaid loomi. ma siis nuputasin väheke jõuluvanana habet kratsides, et mida härrale kinkida. koerakelgusõit jäi sõelale ja nii juhtuski, et eile käisime "jõuluvana" kinki realiseerimas Mutimuudide juures.

neil on kokku pea 40 koera vist. enamik Alaska huskyd, terve pesakond malamuute ja üks linnukoer ka. kirjust kassist rääkimata ;) Alaska husky pole midagi sarnast Siberi huskyga. teate ju küll neid kurjade kulmudega sinisilmseid koeri? vot aga see Alaska variant on kõhn ja sile, ainult silmad on sama hirmutavad :D

kõik koerad oma aedikutes olid meie saabudes muidugi ülijoviaalsed, haukusid ja hüplesid. kui aga kelgu ette rakendamiseks läks, siis tekitasid need loomad selliseid hääli, mida kõrvalt kuulates küll enam koerale ei omistaks... 

läksime!

igatahes kelku ronisime me paarikaupa (mina-Karina, A.-Karita) ja 4 km ring võis alata. oh sa jutt, kui kiire see sõit tundub, kui ise kelgus oled!! lumi tuiskab, koerad jooksevad, valge väli kiiskab vastu. ütleme nii, et joostes on täielik vaikus ja keegi enam ei klähvi ;) mulle meeldis, Karina arvas kohe pärast sõitu, et järgmine aasta kirjutab ta jõuluvanale, et toogu ta veel selline kelgusõit :) kui meie ring tehtud sai, oli teiste kord. kõrvalt vaadates liikus koerarakend aga nii aeglaselt ja vaikselt. tegelikkuses on lumel olles hoopiski kihutamise tunne. Karita oli tulles täiesti seitsmendas taevas ja ütleme nii, et Herr Abikaasa samuti :)

ootusärevus

sõidult tulles näod kõrvuni peas :p

hiljem vaatasime veel tubastes tingimustes perepoja ja peremehe poolt välja võidetud karikaid ja ajaloolisi pilte ning nosisime õunakooki.
igati väärt kogemus, soovitame!!

heegeldatud korvike

poekorv

tuulasin ükspäev kaubanduses ja silma jäi üks korvike. olen otsinud juba ammu midagi, kuhu salvrätid ilusti sisse mahututksid ja suvel tuulega väljas süües minema ei lendaks. too korvike poes oli suur, aga mõte hakkas tööle - paar kiiret klõpsu ja koju heegeldama ;)

kuivab

materjali on mul ju igasugust, valisin tiba toekama heegelniidi kui poekorvil oli, et ilus tihe jääks ja hakkasin nokitsema. õhtuks sai valmis. järgmisel päeval uurisin veidi, kuidas korv ilusti vormi jääks. tärgeldamine ei anna ju soovitud tulemust, ikka mingi hetk on lösakil... otsustasin siis PVA-liimi kasuks. see on ülilihtne - 1:1 lahjendada liim veega, heegeldis sisse, kummikinnastes kätega kõik tugevasti läbi mudida, üleliigne välja pigistada ja vormile kuivama tõmmata. vorm tuleb enne muidugist toidukilega üle tõmmata, muidu ei ole suurt lootust hiljem korvi kätte saada. 

minul kuivas korvike öö läbi köetud pliidi juures ja hommikuks oli täiesti kõva :)

valmis :)

nüüd on ilus romantiline lauakaunistus olemas. tuli välja, et lisaks salvkadele mahub sinna vajadusel ka soola-pipraveski ja noad-kahvlid :)

täidab otstarvet küll

lapse enesehinnangu tõstmine lausvale abil - jah/ei?

pildike lasteasutusest: söögitädi kammib lapse juukseid ja kiidab patsipunumise juurde, kuidas tüdruku juuksed on nii ilusad ja paksud. endal sõrmede vahel paar harva õlgadeni karva. kõrval kepslevad ringi tüdrukud, kelledest ühe punupats on 3 x paksem, teisel on pipipatsid ja selle üks pool on ka paksem, kui kiidetaval neiul kõik juuksed kokku... kolmandal on lihtsalt ilusad kohevad pikad vööni juuksed hobusesabas. 

siit minu küsimus: kas lausvalega on õige lapse enesehinnangut tõsta? 

ok, ma saan aru, et tüdrukul on raske lapsepõlv ja ta on selline paras uss rühmas ja vahel on vaja temale üksi tähelepanu pöörata, et ta end ka hästi tunneks ja ei peaks tähelepanu eest võitlema, aga kas just sellise valega? ma mõtlen, et 7-aastane saab juba ise väga hästi ka aru, kui jutt ei ole päris õige. vähemalt minu lapsed küll oskavad võrrelda, kellel on paksemad/pikemad juuksed, suurem muskel või parim varbasirutus. 

eks me kõik kiida oma laste joonistusi, kui pildil olev koer on lehma moodi või valmisehitatud padjaloss on maailma lahedaim. see on normaalne ja innustab last edaspidigi pingutama/tegutsema/looma. aga asjade kohta, mida ei saa muuta (pikkus/välimus/minupärast kõnepuue), ei näe ma küll tavaliselt inimesi niimoodi valetamas. pigem ikka seletatakse asi lahti või ei pöörata asjale valetähelepanu.

ju siis oli seekord selline päev. mina ei osanud midagi kosta, aga mõtetesse jäi situatsioon küll ketrama...

Mirr läks hetkeks lolliks/normaalseks

midagi täiesti imelikku juhtus pühapäeva õhtul. nimelt hakkas meie, Herr Abikaasa kass mulle mingi hetk järgi käima. no me olime just Tallinnas tagasi jõudnud ja ma eeldasin, et küllap ta süüa tahab. andsin. ise kiirustasin pliidi alla tuld teha ja sööki valmistada paralleelselt. aga Mirri ikka käis mul järgi. õues oli ta ka juba tiiru ära käinud, seega ma lihtsalt ignoreerisin teda, sest ta suht sageli üsna tüütult käib ja kräunub. 

panin just vanni vett jooksma, kui ta mulle vannituppagi järele tuli ja vastu sääri nurruma hakkas. pani veel käpad vanni äärele ja vaatas armsa-kiisupai näoga otsa. no ma võtsin ta sülle ja saate aru, ta istus seal vagusi, nurrus ja mõnnas, ei üritanud  hullumeelselt minema rabeleda. kuidas see nüüd juhtus, Mirri? 

tavaliselt ma võin talle heal juhul mõned paid teha, kui ta voodis ise mu puusakondile istuma tuleb. kui kassipreili vedeleb diivanil, siis pai vastu ei võeta või kui, siis läbi sügava une või altkulmu põrnitsedes. hiljemalt kolme pai pärast vingerdab ta end käe alt minema ja vallutab diivani teise seljatoe... 

Herr Abikaasaga on muidugi teine lugu - tema võib Mirrit rahumeeli alati paitada, temale joostakse järgi nagu kutsikas ja nurutakse pai. diivanil keerab veel teise külje ka ette, kui üks pool on läbi paitatud. saate aru jah? ega ma ei ole vähe kade üldse, onju??? 

ärge nüüd valesti aru saage, eks. ta ei ole normaalseks muutunud, et mul eile süles oli. täna hommikul pani täiesti suvaliselt mulle käpaga :/

selline hetkeline hellushoog tuletas mulle meelde, kuidas ma tahaks endale kassikest, kes tuleks sülle, hõõruks põske vastu põske ja nurruks ennastunustavalt ning oleks maailma pehmeim karvakera.

Pähklipureja

küll oli ilus, järgmine kord jälle

peenete daamede-härradega

Täna nutikale lapsele ja koostööaltile jõuluvanale (patsutan endale tunnustavalt õlale ;) külastasime Estonia teatrit ja nautisime balletti Pähklipureja. K-de esimene balleti kogemus. Ja ausalt öeldes meile Herr Abikaasaga ka täiskasvanueas. nii läheb, kui oma linnas vastavaid võimalusi pole. mina olen kooliga korra Luikede Järve vaatamas käinud ja mehel on ka mingi hägune mälestus, aga seekordne käik oli ikka ilus. 

Pähklipureja on just selline ilus ja huvitav ballett, mida 6-aastased huviga vaatavad (saalis oli ka palju väiksemaid ja vaatasid ka ilusti). samas oli ka endal vaatamist kuhjaga ja igav ei olnud kordagi. I vaatlus on rohkem selline etendus ja II tantsud, mis on kõik väga erinevad ja saab suurepärase ülevaate, mida see ballett endast kujutab. 

tüdrukud muidugi õhkasid selle priimabaleriini kleidi järele :D eks see oli tõesti kena. Karita ikka arvas, et tema hakkab balletti nüüd õppima. vaatame sügisel seda asja. kui huvi on endiselt olemas, siis palun :)  ma pool aega vaatasin laste emotsioone etenduse ajal, sest väikese inimese näoilmed on kirjeldamatud, kui nad jälgivad lummatult ilu, müstikat ja tantse. 

kohvetamas

kuna läksime piisava ajavaruga, siis uudistasime ka maja ja üllatusime, et see saali osa tegelikult nii väike on. vaheajaks oli meil laud hea paremaga broneeritud, nii  polnudki vaja järjekorras seista. jummala äge süsteem, Pärnus võiks ka olla. 

ma tahaks parkimise korraldust ka kiita - nimelt on Estonia teatri hoovis võimalik Barking äpp'iga parkida väga mugavalt (vabade kohtade olemasolul. äpp ütleb, kas on kohti, isegi tiba saab ette broneerida) ja normaalse hinnaga - üle 3 h läks mul 4,04€. selle tõttu saime ilusti kingadega otse autost minna ja igasugune sumpanime ja külmetamine jäi ära :)

nüüd on tee selge ja maitse suus, tahaks veel!

veider

kohtusin eile inimesega, keda ma olen alati imelikuks pidanud. no teate küll, sellist, kellega vesteldes tundub, et kõik ole ole nagu päris õige, aga ei saa aru ka, kas on häda mõistuse pärast või lihtsalt arvab asjadest teistmoodi.

ühesõnaga üritati mind tõmmata võrkturundusskeemi, kus annad osa oma arvuti kõvakettast mingi programmi abil tundmatule firmale kasutada, selle sisu sina ei näe ja raha tuleb. väikese pisiasjana mainin, et kõige odavam osalustasu on 225€, kalleim oli vist 2000€ ! 85% oma rahast saad tagasi (kui saad) siis, kui läbi sinu on liitunud järgmine ohver. kui ohvreid on 10, siis saad juba (!) 3% kasumit. kujutage seda juttu nüüd ette selliste entusiastlike silmadega ja žestikuleeriva proua suust ... 

mina siis tagasihoidlikult mainisin, et kui tegemist on minu arvutiga, milles on minule teadmatu sisu ja too firma, kes seda teenust minult nö ostab, talletab sinna midagi kriminaalset, siis mina olen pärast kaassüüdlane ja pistetakse trellide taha. proua nagu mõtles korra, siis aga jätkas oma mantrat, kui huvitav ja hea võimalus see ikka on teenida raha, kui sa ise näiteks magad. siis mõtles veel natuke ja rääkis, kuidas keegi olla talle juba seletanud, et nii võid sattuda enda teadmata ka lapsporno omanikuks. aga ikka ketras oma jutukest edasi.

sellel hetkel oli kõik selge - selge inimene see küll ei ole, kahjuks.

kui nüüd mõtlema hakata, palju tegelikult ongi selliseid heausklikke ullikesi, siis hakkab kurb. 

kusjuures ma ütlesin mitu korda lihtlausega, et see on kuritegelik ja lihtsalt raha rööviv ettevõtmine ja selles ei tohi osaleda. oma kolm korda kindlasti ütlesin. ma niiväga loodan, et ta ei panusta oma viimast 225 või 500€ sinna.

talverõõmud

paar pilti, mida ei saa jagamata jätta:

1. tuldi värisedes õuest tuppa, kisuti kõik külmad vammused seljast ja Karina võttis otsejoones suuna ahju äärde. tõstis üht jalga, siis teist vastu ahju, aga ei saanud vist piisavalt sooja. siis viskas end käpuli ja voila! - kohe mõlemad jalad soojad :D ega õde kaks korda mõelnud, kohe ikka samamoodi. ütleme nii, et minul pole sellist geniaalset ideed mitte kunagi pähe tulnud. küllap mängib siin rolli võimleja taust ;)

2. paberkonfeti-sadu. rõõmu kuipalju, olgugi et kõik asjaosalised olid külmast nii kanged, et konfette pidi laskma Herr Abikaasa. aastavahetuseks mõeldud meelelahutus jäi toona teostamata ka külma ja pimeduse tõttu. nüüd vaatasime, et hea ongi, neist sai hoopis vahva talvevaheaja lõpetaja!

külm oli lastel aga seetõttu, et kodu juurde ei näidata mingil juhul enne nägu, kui külm on võtnud võime liigutada. kelgutada on ju vaja ilmast hoolimata.

tegelikult avastasime üleeile meie kohaliku metsatuka rüpest ilusa sileda  jääga metsatiigid, mille peal on igati mõnus uisutada-suusatada. tol päeval lustisime niisama, eile vedasime suusad ka kohale. millegipärast ei ole keegi enne meid seal suuskamas käinud (uisutamise jälgi oli küll näha). peab muidugi tõdema, et Tammiste kandis on lund tõesti liiga vähe, et suusatamisele mõelda. tiigi peal on aga täpselt parasjalgu :) 

Herr Abikaasa sõitsis klassikajälje ette ja K-d panid järele. kuna lumi on praegu hea kohev, siis libisemine on super ja jälg ilus. ma arvan, et üks tiigitiir on nii 600 m. kuna tuul kiusas väheke, siis tiirukese tegimegi. aga nüüd on teada, kus hea lähedal suusatamas käia.

külmapostitus

tänavune pikk madalate temperatuuridega periood toob tihti meelde elu Võrumaal 2010-2011.a. talvel. oli see vast ilm! praegu tundub kõik väga krõps, päev-päevalt aga ei olegi enam nii hirmus. mnjaa, kõigega harjub... Võrumaal oli täiesti tavaline, et iga jummala päev alustasime päeva 1. õueskäiku lastega teede lumest puhtaksrookimisega, sest iga öö sadas 10-20 cm lund juurde. siis tegime -20 kraadises jääkristalldest sädelevas õhus kerge kilomeetrise jalutuskäigu, vahepeal külmetasime toas (sest III korrusele ju ometigi soe vesi radikatesse ei jõudnud) ja siis läksime veel tunnikeseks õue, et veel lund rookida või niisama lõpututel valgetel lumeväljadel lustida. sinna vahele mahtus muidugi lõputu riidessetoppimine, tavaliselt 1,5-aastaste kisa saatel, sest kes siis ikka viitsib oodata või karupükse soovib lasta jalga toppida. õnneks radikad ikka nii soojad olid, et riideid kuivatada. kirjutasin toona nii. ja imeliste ilmanähtuste kohta (päikesekoer ja _valgussambad), mida ma enne toda talve näinud polnud nii.
aga nagu Herr Abikaasa ütleb - see oli kole talv. minul küll on see meeles kui kõige ilusam talv mu elus, sest pere oli igapäevaselt koos ja kui saab koos olla, siis pole ükski probleem liiga suur :) tema seisukohast saan ma ka muidugi aru, sest temal algasid päeval kell pool 6 hommikul dilemmaga, kas -32 juures läheb masin käima ja kui läks (enamasti siiski läks), siis kas saab hangedest läbi või mitte. meie vana Sintra päästis alati päeva, kui teised masinad nukralt hanges kükitasid.

sellised ekstreemsused on vajalikud, et ei tekiks soovi vinguda tänase imelise talveilma üle ;) jah, on küll külm. samas riided ja saapad on tasemel, ole ainult mees/naine ja pane need ilusti selga. kass/koer võta tuppa, küülikupuur soojusta ära (eriti põhja alt) ja pane villane riie puuri võre ette. ja käi iga päev kelgutamas/uisutamas/suusatamas või teiste autot käima lükkamas. ega ma ei ütlegi, et tunde tuleb karges õhus viibida, ikka ainult natukese haaval. 

mis mul viga rääkida, eksole - mees kodus (puhkus), tuba soe (liiga soe, sest puhkaja kütab ennastunustavalt), õhtuti töölt tulles saab perega koos olla või miskit head kokata (eile tegime viimase laari piparkooke ja olude sunnil kodust glasuuri) ning nädalavahetusel koerarakendiga kelgusõidule minna :) 

see on meie maja esimene tõsisem külm. ei naksu ega praksu, aga nö vanas osas on tunda, et on vaja põrand ära soojustada. muus osas on kõik kena. 

ega mul soojema ilma vastu ka midagi pole ja oi ma viriseks, kui Herr Abikaasa tööl oleks. õnneks ei ole ja ma saan rahulikult talve nautida :)

ilus

teatris

nii hea on alati kuulda küsimust, et kas sa oled endale ripsmed pannud? 

ei, ma ei ole endale ripsmed pannud, sest ripsmed on üks asi, mis mul olemas on ja mida on võimalik esile tuua lihtsalt ripsmeduššiga. kui hästi ilus tahan olla, siis lisan veidi lauvärvi või teen suitsusilma ja voila!

ma kujutan ette, et 20 a tagasi tundunuks see sama jabur küsimus kui 30 a tagasi

kinos enne filmi öelda, et ma vaatan korra oma postkasti ja siis, et issand, mul jäi telefon koju :D 

ei, ma tean küll, et kunstripsmed on ammu juba olemas, aga need naaritsad või kes iganes endale karvhaaval külge kleebitakse, seda vist küll ei olnud ;)

ükspäev me käisime teatris ka. vaatasime Endla etendust "Tramm nimega Iha". Mul oli jälle selline tunne, et täiesti tavaline tükk ja ükski närv ei liigu. täiesti tuim. Woyzeck oli ka parem, ausalt! nad võiks Ballettmeistrit uuesti mängima hakata, see oli suurepärane!! Rakvere teatri etendustega, näiteks, mul pole kunagi sellist tunnet, et midagi jääb puudu või et miks ma siia tulin. alati on klomp kurgus, kui tõsisem etendus on, või lihased krambis, kui komöödiat mängitakse. seda  Iha-tükki saatis hull kumu ja et juba lavastuse eelmine versioon olla Endlas nii kuum tükk olnud. no võibolla omas ajas oli see tükk tõesti kuum, aga täna kuidagi üldse ei kõnetanud, kahjuks. näitlejatööd olid korralikud, seda peab ütlema. sellest hoolimata oli üks tore õhtu, sest ma ei tea üle mis aja olin kleidis ja kõik oli ilus :)

meil on üldse väga kultuurne aasta algus tulemas, sest jaanuaris külastame balletti Pähklipureja ja K-del on kuu lõpus Tallinnas võistlused ning veebruaris on Tallinna lausa kolmel korral asja - Manowar, Disney on Ice ja Ooperifantoom!