mul on uus sõber :)

philipsi "cucina" - köögikombain. tegin juba jäätisekokteili ja homme proovin kurgisalatit. praegu ülimalt rahul. kui ma kõik funktsioonid lõpuks selgeks ka saan, siis on super.

see oli siis ükd sünnipäevakink. teist käisin ka vaatamas, aga ei suutnud välja valida. see saab üks parfüüm olema, tõenäoliselt midagi Salvador Dalilt.

ühesõnada elu on lill :)

Cristal

mõnus 27

sünnipäevaralli tundub nüüd läbi olevat. väsimus, ei muud.seekord tundsin kuidagi eriti teravalt, et aastake tuli juurde. kolmapäeva hommikul oli ikka jube raske tõusta.

aga muidu on kõik tore olnud. 6 pidu 6 päeva järjest...

neljapäeval käisime Piccadellys kooki söömas Agnesega ja suundusime randa (kuna kõike head sai kõhtu liiga palju). randa polnud näha, müstiline udu oli. promeneerisime ja tagasi jalutasime jalgupidi vees. kõik oli endiselt pehmesse nähtamatusesse mattunud. ja siis hakkas kuskilt kostuma akordionimängu ja laulu. edasi jalutades muutus see Vello Orumetsa: "ütle meri, mu meri, miks sa siia mu tõid? ütle meri, mu meri, kas ma lahkuda võin? merekohal särab taevas..." see oli lihtsalt nii ilus. karvad tõusid püsti. eriti lisas romantilist hõngu asjaolu, et lauljaks oli mitmehäälne segakoor (Endla) ja randuvate lainete laisk kohin. istusine ja lobisesime, silmapiiril mere kohal sähvis horisondiga paralleelselt välk. sürr, jummala sürr!

C

vahepalaks

meeletu tahtmine on hetkel juuksed lühemaks lõigata. ise ka ei tea miks. tegelt natuke tean ka, telekast nägin imearmast soengut. samas mulle meeldivad praegu oma pikad juuksed. täitsa kena on. juuksurid on kinni muidugi õnneks.

see on tõenäoliselt vananemise märk, et muutusi tahaks. kui uus number ette lööb, siis ikka tahaks midagi muuta...

sel aastal ei olnud sellist erilist sünnipäeva tunnet. alles täna töö juures ma tundsin, et inimesed nagu natuke armastavad mind. veider. küllap tühjus ja "mind pole kellelegi vaja" tunne on seotud Aimuri eemalviibimisega. et sünnipäevaõhtul ei võta sind keegi kaissu ega vii mere äärde jalutama. 11 päeva alles :(

sünnipäevaks muide sain selliseid lilli

miks nad nii teevad???

ma ei saa aru, miks teenindussektor järjepidevalt mu tuju ära rikub. viimase nädala jooksul on seda tehtud 3 korda. saate aru, 3 korda! nii palju ei jõua ju alla neelata. siiani olen vabandanud (asjade eest, mida ma teinud pole) ja ära läinud. täna tuli küll juba tunne, et hakkan vastu. no krt!

mai selveris juhtusw selline asi, et läksin justnimelt värvimata ripsmeteta poodi, et uut värvi katsetada. eelmine on juba täitsa kuivanud. proovisin siis ühte ja panin tagasi, ripsmed jäid tükki. peeglist nägin, kuidas turvatädi (vana kusjuures) lähemale tuleb. nagu ma selle tagasi panin, hakkas mutt sõimama: "mida te siin praegu teete? see ei ole tester, seda ei tohi proovida. ja kui te üldse ei osta, siis mis õigusega üldse end värvite. tulete siia lihtsalt end värvima, jah!?" ma jäin lausa jahmunult seisma. siis ikka ütlesin, et teised pudelikesed on ju kleepsuga suletud ja teistpidi, see on õigetpidi ja lahtine. millist ma pidin tema arust siis võtma? tädi aga mölises edasi, et ilma testri sildita ei tohi võtta. ma keerasin lihtsalt ümber ja läksin ära. pärast mõtlesin küll, et peaks tagasi minema ja talle seletama, et mina pole ju süüdi, et testrit pole ja mina seda lahti ei keeranud ja üleüldse, kas tal muud teha pole, kui kosmeetikaosakonnas inimesi kiusata. mingu kirjutagu või helistagi firma esindajale, et testrit on vaja. uskumatu tegelt, et sellise asja peale võib keegi tulla, et kliendi peale nii karjuma minna. ja et ma endale seda nii südamesse võtan, aga mis teha, hellaks on mind muudetud.

ostsime ju uued klaaskuplitega kohtvalgustid kööki, millest kahel olid pakendist välja võttes praod sees ja me ei saanud poes uusi, sest nende arust olime need ise katki keeranud juba!!! meie aga võtsime pakendist välja, nägime praegu ja tormasime poodi tagasi. õigustuseks öeldi, et kassas peate teie nõudma kauba avamist, mitte müüja ei pea seda tegema. ja laos kontrollitakse kõik kuplid pärast saabumist üle. usun ma jah, kõik need 500 tükki, mis korraga tulevad, kusjuures karp on nii terve ja puutumatu, kui üldse olla võib. uskumatu jultumus!!! tookord ma jälle tulin ära ja vedasin Aimuri ka varrukatpidi auto juurde, enne kui ta väga kurjaks sai. ei oleks vist pidand. oleks ikka tarbijakaitsesse pidanud minema. aga noh, see mõnisada krooni ei ole vist nii oluline kui oma närvid.

no ja nüüd ma siis istun kodus, ootan sünnipäevalisi ja olen tujutu.
kahju, endast on kahju.

kõht kõveras

vestlus patsiendiga:

arst: "teie kaebuste põhjuseks on suur kehakaal, sellepärast ongi nii raske käia"
patsient: "jah ma tean küll, ma sõin ennast paksuks"
arst: "kuidas see nii juhtus?"
patsient: "ma armastan pirukaid süüa liiga palju"
arst: kas te ise küpsetate pirukaid siis?"
patsient: "ei ma ise ei küpseta, ma ISE ostan pirukaid!"
kõik ruumisviibijad: homeeriline naer :D

see oli super! tädi jumala lõdvalt seletas igasugu naljakaid asju, endal suu nii mõnusalt muigvel. mina istun arvuti taga ja ei saa enma naeru pidama - "ei ma ise ei küpseta, ma ise ostan..." no anna abi.
ja seda ka veel, et kui kodus igav hakkab, siis läben suure tee äärde ja hääletan linna, küll seal ikka midagi teha on (isik 69a vana)...

hea

jäätisekokteil on hea, eriti omatehtud või Pärnu Jahtklubi oma :P
kõige parem on palju koorejäätist ja natuke ploomimahla :D

ja siis on veel üks uus kokteil, mida ma edaspidi jooma hakkan - pölvist nörgaks:

2cl saaremaad
2cl ürdilikööri
peale ploomimahl

ei oskagi kohe seletada, ei ole nagu magus, aga kibe ka ei ole. hiiglama hea on. ja pölved vötab öudselt nörgaks...

C.

kuri reaalsus koputab jälle

õndsus sai läbi :(
hiiglama hea oli :)
tahan veel!!!

midagi imelikku juhtus täna öösel - mingi kell 2 ärkasin üles sellise imeliku tundega, et midagi paha on juhtunud. esimene mõte oli lennuk. rahustasin end siis maha, et ole nüüd, kõik on korras, lihtsalt kurb meel on, et ta jälle ära läks. ja siis, mingi kell 3 tuli sms: "arva kus ma olen? omaanis. kandaharis oli liivatorm, lennuk ei saanud maanduda" öelge siis veel, et inimeste vahel ei ole sidet, on, vägagi on. ma olen ennegi sellised asju tundnud, siis kui mu kassikesega õnnetus juhtus ja Aimuriga varem ka korduvalt.

ja üleüldse, kui teil on vaja inimesega hüvasti jätta, ärge tehke seda lennujaamas, sest see on lihtsalt liiga piinarikas - vaadata kuidas ta muudkui läheb ja läheb ja läheb. lõpuks kaob läbi passikontrolli ukse ja siis on sees selline tühjus, et vaju või sealsamas kohapeal kokku. kodus või lennujaama ees kiire lõpp on palju etem. eelmised korrad kinnitavad seda.

puhkus muidu oli väga tore, eriti saaremaa osa, kuna siis ei tahtnud meid keegi tükkideks rebida stiilis, et millal sa siis meile tuled? ja miks nii hilja? muhu reklaamlause on: "saar, kus aeg puhkab" ja nii me end täpselt tundsime ka ;)
kodused peod olid super, kõik oli maruvahva, eriti see osa, kus õun laia kaarega coca-klaasi potsatas ja me kõik nagu kassipojad märjaks saime. täistabamus noh :D

püüan siis vaikselt kohanema hakata iseseisva naise eluga jälle. kassi juba meelitasin täna ööseks tuppa enda juurde nurruma. muidu ta meil kui vabakäigu vang need 10 päeva õues elanud. aga palav on ka, las ta lesib põõsa all.

C.

p.s. ma olen jummala küpse, kõige parem on püsti seista, mitte omada riideid keha vastas ja külma tuule käes kõrbenud nahale leevendust otsida (4 h pärnu rand)

ootusärevus wtf? ma pole ju poisike...

nüüd ma lähen lennujaama. rohkem ei suuda. ja pole minu asi, et sinna tuleb väeosa buss, mis neid pärnusse tooks. naisel on ka mingid õigused. vot!

igatsuse mõõt sai just täis, sellepärast lähengi. ja üleüldse, 13 päeva ja 8 tundi on parem, kui 13 päeva ja 6 tundi.

sellest ma üldse ei räägi, et mõtted on jummalast segamini, esmaspäeval näiteks läksin toasussides tööle... enne ei pannud tähele, kui töö juures autost välja astusin. IRW! tagasi ka ei läinud, nii pohhuist olen küll. nad sellised sinised, pluus oli ka sinine tol päeval. aga hullult naljakas kui nüüd mätlema hakata. sellest ma üldse ei räägi, et tahtsin täna pärast poeskäiku kefiiri külmkapi asemel sahtlisse panna ja piima unustasin üldse ostmata.

lähen nüüd, tõenäoliselt veidi pikemaks digimaailmast kaugemale. suurima heameelega muideks ;)

C.

What color is your soul painted?

Red

Your soul is painted the color red, which embodies the characteristics of love, strength, physical energy, sex, passion, courage, protection, excitement, speed, leadership, power, danger, and respect. Red is the color of the element Fire, and is associated with blood, life and death, birth, volcanoes, and intense emotions.


ja midagi polegi lisada. see on kõik väga loomulik ja loogilime. AIMUR TULEB KOJU 31. ÖÖSEL!!!

õnnetunne

ULTIMA THULE!!!

raul vaiglal on maailma parim keha. punkt. selles pole mingit kahtlust! ärge tulge muga üldse vaidlema. ja ma olen täiesti kaine, kui praegu seda siia kirjutan kell 1 öösel. ma võin teile seda igal ajal uuesti öelda. on asju, mis ei muutu, see on üks neist. tal on see keha kogu aeg nii hea olnud ja õnneks nii ka jääb. nägu enam ei vaata, sinna on aeg oma jäljed jätnud, aga keha...





ja riho sibul läheb järjest kenamaks, veidrikust on saanud ülimalt trenditeadlik mees, kes teab, et ta näeb hea välja ja et ta teeb head muusikat. a mulle vist praegu sobivad juba kõik vähegi norm mehed, sest mu oma oma pole ju veel. peksan segast, täiega.





aga ultima oli ultima, paremat ei saa tahta, sest nad lihtsalt on üle kõige. enamuse bändide ajal ma ei suuda 10 minutilisse improsse sisse elada ja nautida, aga nendega alati!


ja ma veel mõtlesin kas minna, et kellegagi pole minna. käisin siiski, missest et üksi, aga hea oli, väga hea!





C.

mu on juhe nii koos!

lõpp läheb alati nii pikalt, õudne! ma vist lähen lennujaama viimasteks päevadeks ootama, siis on vähemalt mida maandumas näha.
mul on süüdlane ka olemas, kelle pärast aeg kummiks muutus - ikka ämm - ta helistas päeval, et noh! kas pole midagi kuulda? ja et juba võiks. ja nüüd ma ei saa enam muud, kui mõtlen ja vaatan kella ja tammun ühest toast teise... no anna abi! jummala juhm tunne on tegelt.

nii palju on teha veel, lisaks köögile tuleks muru niita, marjad korjata jne.

pea sai korraga tühjaks, kõik siis.

C.

valgus veel ei paista

praegu on hull agoonia - selle tööpäeva lõpuni on 18 min ja orjuse lõpuni registratuuris on 8 h 18 min
nii tahaks juba õue, loodus kustub!

C.

hiirekuningas

kui väga hästi vaadata, siis see hall pruuni triibuga tomp on hiir, mille minu hiiglama tubli kiisu kinni püüdis :) ja need hüpped, mis koos hiirega ja sellele järgi tehti, on hindamatud IRW

plaatidest

remont kulgeb plaanipäraselt - pooled plaadid on juba seinas, täna lähen vuugisegu järele. väikesed komplikatsioonid tekkisid muidugi ka, kui leidsin, et ühe nurga võiks veel ära plaatida. juurde oli plaate vaja noh! aga ei teagi, kas tulevad täna või reedel.

ja vuuki ei oska ma kuidagi valida. hele oleks ilus, aga läheb kohe mustaks, tumedam beež oleks otstarbekam, aga mitte nii lahe. punane oleks juhhuu!! aga vist liiga kriiskav ja kui punase peroiid üle läheb, siis on jama. õhtupoole siis vaatan hetke ajel, milline vuuk tuleb.

veel on mingeid kruvisid ja silikooni vaja. ja uusi lapme kööki.

lauaplaat on Pauli käest tagasi, peitsi tõi ka. nüüd ootan kuiva ilma, et see ära teha. õpetuseks öeldi kaasa, et ole kiire tüdruk, muidu peits kuivad viuh! ära ja tulevad randid. teate küll, kui vildikaga mõnda kohta üle teha, siis jääb ka kohe näha, niisugune pidavatki jääma, kui uimerdada. ilmajaamast peaks nüüd päikest tellima. ja lakk tuleks ära osta.

midagi on raudselt veel, aga õnneks raha hakkab otsa saama...

C.

nuta või naera

otsisin endale selliseid mõnusaid papusid, millega ringi sebida, leidsin ja kohe jälle kaotasin. vaatasin http://www.osta.ee/ keskkonnast omale ilusad puma papud välja ja tellisin ära. oksjonil ajasin hinda ka veel kõrgemaks, et ikka endale saaks. aga nutt ja hala, väikesed olid :( nr. 39 ja väikesed. täitsa jama kohe. töökaaslased siin nüüd proovisid ka ja papud sai endale isik, kes kannab tavaliselt nr. 37 jalanõusid. selline tüng siis. nüüd ma pean vaatama, kuidas minu edevad ilusad puma papud 67-aastase sporditädi jalas käivad - urr :Z kõigile noortele olid väikesed.
ma kohe üldse ei saa aru, kuidas tavaliselt puma papud poes parajad, nüüd tellides väikesed. kusjuures kindlasti originaalid, sest karp ja puha oli kaasas ja ikka nii õiged, kui poeski.
olen siis nüüd üks kadeduseuss.

ja mu mehel on täna sünnipäev, no nii liivast, hullu ja kainet sünnipäeva ei ole tal veel kindlasti olnud. aga kui puhkusele tuleb, siis pidutseme topelt ;)

C.

laat ja töllud

laadal käidud :) ma nüüd nägin selle sündmuse oma ihusilmaga ka ära. eelmistel kordadel pole me kas Koongas olnud või siis pole tervis kõige paremas korras.

igavesti vahva üritus oli. mina muidugi ootasin õllejoomise võistlust, kuna sellest räägitakse kõige rohkem legende. seekord aga kõigi pettumuseks polnud midagi. hoopis rammumeeste võistlus oli. see on muidugi iga aasta olnud, aga seekord olid kohale tulnud mingid bõkid, kes kohalike ees puhta töö tegid... meil oli huvi ikkagi suur, sest mu mehe sõber võistles ka (plätudega 100-kilost kivi tõstmas). viimaseks ei jäänud, kuigi suht ebavõrdne võistlus ikkagi, kui teised kaaluvad 120 kg, tema 75...
meeletu rahvamass oli kohal muide, ikka uskumatu, kui populaarne üks väike külalaat olla võib!

laat laadaks, metsatöll oli ju pärnus!

kontsert oli hea, nagu tavaliselt. pärast konserti oli veel parem. sellest, mis öösel juhtus, ajalugu vaikib, teavad, kes teavad. aga mulle meeldis ;)

C.

mingi väike ime juhtus

jah tõesti - mu nurr-näu on kuidagi suht terveks saanud ja lonkamine väheneb pidevalt :)

imeks pean ma seda seetõttu, et veel nädal tagasi ei pannud ta tagakäppa õieti mahagi, kuna poldid seestpoolt torgivad. ja siis ükspäev kõndis vend tuppa ja lonkas nii moepärast ainult. ju siis see metall loksus paika või kuhugi vahele või miskit.

no ja nüüd on ta täiesti nähtamatu, selles suhtes et pole üldse kodus või lendab üle õue või jookseb mööda plankaeda või turnib katusel!

eks see kõik teda väsitab ikka ka ja niru näeb ta välja, aga kosub.

mul on nii hea meel!!!

C.

p.s. homme on Mihkli laat! Koonga valla suur suveüritus. ma lähen, loomulikult! kohe veider, et ma olen hakanud oma mehe kodukanti nii armastama. eriti kui arvestada asjaolusid... (ei-ei, mehevanematega on suhted väga head)

liiliad

teised virtuaalsed lapsed ( nagu MArta , Keku keku2) siin eputavad oma liiliatega.

mina ka ;)

punane on mu eriline lemmik.

ja need oleks pidanud kevadel ostetud sibulate kirja järgi olema valged või äärmisel juhul oranzid

aga liiliad on tõeliselt ilusad :) ostan kevadel kindlasti veel. eriti tahaks sügavkollaseid ja valgeid.

C.

lisaks ostupalavikule on mul veel ka...

... ehituspalavik.

praeguseks olen ära ostnud kööki keraamilised plaadid, et kappide vahet plaatida. nädalavahetusel võtan sealt praeguse katte maha ja uue nädala alguses tuleb Riho (meie suguvõsa plaatija) neid seina panema :)

plaatide valik ei ole just kõige parem. või noh, on küll, aga hinnavalik ei ole hea... mulle hullult meeldisid ühed 699.-/ruut edevad ja läikivad ja oranzid. paljuvõitu? on küll, loosi läksid 279.-/ruut. need on sellised klassikalised, motiiviga ja puha :)

teine projekt - laud - on suht pooleli. lihvisin kogu vana köögilaua siledaks. on teine ilmastiku kätte jäänud ja värviga pihta saanud ja ma ei tea, mis kõik veel. seda siis kõike minu isa käe läbi ca 10 aastat tagasi (laud ise pärineb 60-ndatest). ainult pealmist plaati ei suutnud ise päästa. selle viisin Aimuri tädimehe Pauli kätte (kes on nende suguvõsa tisler), et ta vaataks, kas annab miskit teha. kui annab, siis viimane etapp on peitsimine ja lakkimine, mida plaanin ise teha. siis peaks päris kabe tulema.

ja siis ehk ongi köök enne augusti algust enam-vähem selline, et ma seal rohkem kui hädavajalik olla tahan. õhupuhasti pliidi kohale tuleb ka kohe, kui Aimur oma rahalaevaga kohale jõuab ;)

koridor ootab järge. arvatavasti tegelen ma sellega sügisepoole enne, kui Aimur jälle tuleb.

nii juhtub, kui kõike kiiruga otsustama pead ja mitte aega mõelda pole. 3 aastat tagasi ei suutnud ma kohe kõike paika panna, mida ja kuhu. nüüd siis olemegi sunnitud juba ümber tegema. aga pole hullu, saabki ilusam :)

sebija

ostupalavik

ma ei ole kunagi midagi netist ostnud (lennukipiletid ei loe, need on hoopis teine asi). aga kui on suur igavus, siis kolad igasugu lehtede peal ja jõuad välja ei tea kuhu. nii ka täna. millegipärast jäin pidama www.osta.ee keskkonnas ja sealt jäi kohe mitu asja silma, mida tahta. oh seda hullu tarbimisühiskonda küll :(

loomulikult oli mul vaja üht kella veel (sellist edevat kivikestega, mitte et ma just ostsin endale Fossili) ja papusid ja lauda ja üht lahedat lebo tooli ja mida kõike veel. esimesele kahele tegin pakkumised ka, vaatan, äkki saan endale. need olid mõlemad sellised asjad, et "osta kohe" hinda polnud, muidu oleks kohe tahtnud saada...

nüüd ma saan suurepäraselt aru, miks inimestel saab krediitkaart tühjaks ja kuidas koju kuhjuvad asjad, millega midagi tegelikult midagi peale pole hakata.

aga mulle meeldis, ju tahan sealt veel mõnda asja (kasukas mõlgub meeles)

C

võiks nagu soovitada küll

tegelt oli see jummala hea film või oli asi selles, et ma pole sel aastal eriti tihedalt kinos käinud.

igatahes lahe oli vaadata, kuid geeniused on jälle välja mõelnud igasugu võimatuid asju, et kurikaelale keerata.

mõnest asjast ei saa ma ikkagi aru - miks tulevad nõmedad vene tsikid eesti kinno filmi ajal itsitama ja idiootseid kommentaare loopima? ma kohe ei või, närvi ajab. õnneks olin ma prillid koju unustanud ja istusin allpool, need lollakad viimases reas. aga järgmine kord võtan pisargaasi kaasa ja ähvardan neid sellega, kui vait ei jää, ausõna!

muusikakuu

esimene kontsert on siis käidud - klaver tuleb külla 10. rannapi geniaalsed seaded voogasid minust üle ja läbi. see oli lihtsalt suurepärane! vähemalt esimene pool, kui ta soleeris.

ja siis tuli Taavi. oh! milleks Rannap küll sellise valiku tegi? ma saan aru küll, et poiss on samamoodi veidi hull nagu maestro isegi, aga kuulge, piin oli, ausõna! ta ei suuda iseendaga kokku leppida, millist häält endast väljutada. põhiline oli kriiskamine ja iga fraasi järel uue jubeda karje kuuldavaletoomine :(

iseenesest tal ju on hääl, kuid ei oska seda kasutada. häälekool puudub kahjuks täiesti.

ja veel, kui maestro aplausi ajal sulle käega viipab ja sind esile tõstab, siis sa teed sedasama ja esimesena!!! mitte ei seisa ja kummarda ning aja nina püsti. kombed noormees, kombed!

mu emal on väljend selliste poiste kohta - lõngus. no tõesõna, piinlik oli. Rannapil oli ka piinlik, ta silmist võis seda välja lugeda...

tahaks Rannapit üksi, palju ja pikalt, siis on hea.

C.

p.s. eeloleval laupäeval Metsatöll&Kosmikud ja ületuleval Ultima Thule :))) kõik Pärnus :)))

jess! printeri juhe saabus :)

võibolla oleks pidanud kohe eelmisel esmaspäeval kirjutama, millised torud IT-imehed on. Anne-Lii, võid tööle tagasi tulla! mu missioon on täidetud ;)

C.

kuidas ma endale pikemat printeri juhet nurun

kui kõik algusest ära rääkida, siis on asi selles, et ma olen sekretäri asendaja 4-ks nädalaks (nagu te teate). ja ma olen rahutu (nagu te ka kõik väga hästi teate).

õige inimene selle koha peal on ratastooli kasutaja (meie maja hea hing, kelleta me kuidagi toime ei tule). ta on töötanud siin majas üle kahe aasta ja tema ruum on paigutatud nii, et iga paberilehe printerist kätte saamiseks peab ta sõitma nii ca 2 meetrit. ja neid pabereid pole mitte vähe, eksole. nii mitukümmend tükki päevas ikka... jube kaua võtab aega ja jube ebameeldiv on, ma kujutan ette.

kui ma siia asendama tulin, lubasin endale, et selle prineri ma talle käe-jala juurde organiseerin. uue laua sai ta ka just enne puhkamaminekut. tuba hakkab ilmet võtma :)

täna on minu siinviibimise teise nädala lõpp, samapalju on veel ees ja mis te arvate, kus printer seisab? õige! ikka vana koha peal :(

ma tegelikult üldse ei imesta, sest siin asutuses venivad kõik asjad nagu vanaks läinud närimiskumm s.t. suure kangutamise peale 1 mm päevas. ja majast, kus juhe peab jõudma, on ~3 km meieni... ei ole just meeldiv väljavaade või kuidas?

põhimõtteliselt olen ma iga päev helistanud ja küsinud. alguses ma selgitasin, mida ja miks meil vaja on. siis pomiseti midagi torusse stiilis "vaatamje, mida tjeha annjab" ootasin, lausa 2 päeva. siis helistasin uuesti. vastuseks tuli "otsijme!" otsisid. ikka ei midagi. ma olen ikka iga päev jälle helistanud, sama jutuga, et vaja oleks ja et ootame. eile siis hakkas tunneli lõpus valgus paistma. ei tea, kas ta tüdines minust ära või mis, aga siia ta end vedas.

ma seletasin kohe, et meil ei ole vaja pikemat voolikaablit, sest printer on ühendatud UPS-i, hoopis seda on vaja. loomulikult saabus vend jalgu järele lohistades voolukaabliga... õnneks võrgujuhe oli õige. see jäi siia. lubas teise (seekord õige variandi) autojuhiga kohe saata, kui tagasi läheb, aga mida ei tulnud, oli juhe. of course!

täna helistasin siis jälle, et küsida, kas autojuht kaotas rattad või rooli. aga oh imet, hoopis tema kaotas tee haiglasse, et see juhe teele panna... nüüd lubas ikka saata. ootan, loodan.

põhiline on see, et kahe nädala pärast see juhe ikka kohale jõuaks. ma ju Anne-Liile lubasin.

Cristal

p.s. meil käib siin kõik nii. isegi lennupiletid jõudsid vahepeal 500 kr. kallimaks minna enne, kui ma kevadel kinnituse sain, et šotimaale minna võin. niimoodi siis.

on kolm seriaali, mida ma vaatan eksole - america's next top model (mulle kohe meeldib jälgida, kuidas tibid üksteisele keeravad ja enda varjust üle hüpata ei suuda), nip/tuc ja jalgpallurite naised. sellised tüüpilised naistekas, aga mingi kogus naistekat peab ju elus ikka olema ka.

see eilne nip/tuc oli üle aegade jälle üks segasemaid. algus oli suht rõve isegi. ma saan aru küll, et seal kõik panevad kõiki ja rohkemgi veel, aga et Sean ja Christian omavahel. uhh! rõve!!! õnneks see oli vaid uni, aga ikkagi. rohkem ma seda poleks vaadanud siis vist ka.

aga mis mul muud ikka tarka oma kolmapäevaõhtutega peale hakata on, kui vaadata kerget meelelahutust kass süles. eile ta millegipärast eriti sõbralik polnud - läks ülbelt saba püsti hoopis voodisse ja kui ma siis talle poole kaheteist paiku järgnesin, siis lõi mulle küüned kanda, kui ma ka meie 1.80 laiusesse voodisse ära tahtsin mahtuda... on loom ah! tavaliselt saab ta suurepäraselt hakkama ühe voodinurgada ja eriti ei ülbitse, aga kuna teine voodipool on vaba hetkel ja mina palju ei laiuta, siis ta on harjunud, et võib peremehetseda. eks näis mis siis saab, kui Aimur tagasi tuleb.

sul on juba hea?

ja miks ei peaksi olema, kui oled pikali imearmsas kosmeetikakabinetis, sulle kantakse parasjagu näole magusalt lõhnavat puhastsupiima ja taustaks mängib lõõgastav CD :)
igatahes sellise küsimuse küsis mu kosmeetik, kui ma rahulolevalt mõmisesin.

no ja nüüd olen ma ilus ja sile ja kreemitatud. isegi kulmud on! ja varbaküüned on nii armsalt punaseks lakitud.

selline heaoluprotseduuride kompleks on vahel ikka väga vajalik. soovitan soojalt. eriti Agnest! ta teeb nii hästi. minu käest saab numbri.

Evelin

armastuse võit

ja meil on täna Aimuriga 1. pulmaaastapäev!

esimene aasta on väga armas olnud, teised tulevad ka sellised, kindel! positivist minus rääkimas. miks ma ei peakski olema, ta helistas täna. päike muutus kohe palju eredamaks :)

aga vähem kui kuu aja pärast peaks me üksteise käte vahel olema :)))

seenevihmaga seenel

jah! uskuge või mitte, 07.07.07 sai metsast kukeseeni korjata. eelmisel aastal seevastu käisime oktoobri lõpus seenel ja tean, et nii mõnigi jalutas veel novembriski mööda metsi (kusjuures tulusalt)


nii sürr oli tegelikult - läksime emaga oma arust murakale, need aga polnud veel valmis. sain hoopis mustika- ja metsmaasika maitse suhu :)
seeni muidugi palju veel polnud, aga ühe väikese prae ikka sain :P


C

Aimur helistas :)))

nii hea tunne on kohe :)
väike lootus on, et augustis ma ikkagi puhkan (kui nad kuu alguses puhkama tulevad).

see saab olema niiiiiiiiiiiiiiii hea. uskuge mind, ma tean ;)

nüüd magama, eilne öö nõuab ohvreid.

C.

selline testi tulemus siis IRW!

The What type of MAN turns you on Test

Your Score: Adventure man
You scored 65% masculine, 47% athletic, 63% exotic, and 43% refined!

You like a man who doesn't need the crazy muscles to prove he is a 100% man. He is mysterious and his pictures make you want to jump into his head to see what is going on in there...or his pants I suppose. You like a little bad-ass in him and you may like someone like.....Jude Law.

ja loomulikult mulle meeldib, kui inimene ei ole 100 % musklid, temaga on huvitav koos olla ja ta on natuke "paha poiss" ka. olen endale vist suht õige mehe saanud selle testi järgi :)

tee ka : The What type of MAN turns you on Test

Steven Tyler: LAKU MIND!

täpselt nii oli Aerosmithi laulja alakõhule eile õhtul musta markeriga suurte tähtedega kirjutatud ;)

show oli lahe. oleks millegipärast rohkem oodanud. kõrged noodid tulid ainult esimese paari lauluga välja... aga hästi panevad ikkagi. mulle meeldis. olen rahul, et käisin, muidu oleks täitsa kade olnud neile, kes ikkagi läksid.

nad on ikka nii vanaks jäänud. isegi pink oli runway peale toodud, et istudes laulda-kitra mängida saaks ;)

ja seda ka et, Eestis pidi olema imelik fenomen - lava ees on ilusad noored naised, mujal koledad poisid. Taylor pidi kahetsusega teatama: "sorry girls, but I just don't swing that way..."

selline kontserdielamus siis. sellest ma ei räägi, et väravad tegti lahti pool 8 ja kõik see mass hakkas siis trügides sisse voolama. millegipärast esines ainult The Sun, Soome punt jäi ära. võibolla pidigi nii olema, aga veider ikka nagu.

ja veel: 35 min Rocca al Mares = suvekingad ja uus Nike kott :))))
mul tuleb pinge all shoppamine nii hästi välja :)

C.

kingi netu :(

pärnus ei ole suvekingi! no ma ei või! see ei ole normaalne! kas ma olen mingi imelik või mis, aga ma ei taha varbavahesid. valus on.

minu viimane mälestus varbavahedest on 4-aastaselt oranžidest plätudest, mis vahel katki läksid, aga pealmise osa sai tagasi läbi plätu toppida ja elu oli jälle ilus. need olid sellised kummist ja pehmed, mõnusad. praegu müüakse mingist tehismaterjalist ja suure varbavahe osaga, mis hõõrub.

ma leidsin 3 paari väga ilusaid kingi, aga tahaks selliseid, millel varbad paljad ja nahariba üle jala, mitte riba varvaste vahel.

loodan, et homme tallinnas on hetk aega roccalmares ringi vaadata, ehk saab sealt.

C.

mu elu on ootel

tõesõna. eile näiteks istusin mingi hetk ratta selga ja lihtsalt sõitsin. leidsin end lõpuks Raeküla rannast, jalad vees ja ratas liival konutamas. istusin ja vaatasin laineid (kuigi neid erit ei olnud), päike oli ka kuidagi pilve taga, aga vesi oli soe.

istusin seal ja mõtlesin, et mu elu on ootel. on olnud juba 2 kuud ja on veel 2 x samapalju. kui see kõik nüüd läbi saab, siis ma olen oma elu seisma pannud 20-ks kuuks. jube tegelikult. peaaegu 2 aastat.
iseenesest ongi kogu elu ootamine, ootad esimest suudlust või esimest ööd või kodust minema saamist või oma autot või kõrva auke või kevadisi hiirekõrvus puid või sõpru külla. ja planeerid.

mina olen üks suur planeerija, vahel isegi liiga. mu meheraas ikka ütleb, et ära mõtle nii palju, see ei sobi sulle. mina aga tunnen, et kui elus pole eesmärke, siis ei ole mõtet elada. eesmärki seades on, mille poole püüelda. muidugi ei ole ma seda tüüpi, et 07.07.07 pean omama meest ja 2 last. üks mu kolledžiagne kursaõde otsis kord meeleheitlikult kaasat. läkski mehele, kuid nüüdseks on lahutatud. saigi mehel ära käidud. mõttetu ajaraiskamine. aga oli vaja. kes teab, mille jaoks see hea oli.
nii ongi olnud, et elu käib etapiti. reisimise etapp on läbi, algab mööbeldamise ajajärk. ma juba Šotimaal mõtlesin, et tuleb vana mööblit hakata uueks tegema (ikka mina oma planeerimisega, et liiga palju aega mõtlemiseks ei jääks). viimased etapid on olnud magister-pulmad-uuem auto-šotimaa reis-mööbeldamine. nüüd vist tuleb "kodu uueks" tahaks juba värvida ja tapeeti vahetada või ma-ei-tea mida...

iseenesest ei ole ju nii, et istun ja ootan, aga mõneti küll, elu on nagu poolik. eks siis ootan veidi veel ja vahepeal hoian end tegevuses.

C.

p.s. päikeseloojangud on kahekesi kenamad

millegipärast tundub praegu ilmakaarte vaadates, et neljapäeval tuleb Aerosmithile hulgim vihmakindlaid riideid kaasa vedada. ei ole mõnus perspektiiv, aga hea küll, pole ma veel kunagi ära sulanud. kui nüüd järele mõelda, siis peale ühe laulupeo nagu ei mäletagi erilist märgumist vihma tõttu. vabaõhuüritused on nagu kõik kaduteta möödunud. või ma olen lihtsalt vana ja ei mäleta. see on ka täiesti võimalik, eksole.

ja loomulikult valdab mind naisele täiesti tavaline probleem - mul ei ole midagi selga panna! ´kapis on ootamas töllude pluus, aga nagu hästi ei tahaks. mõtlesin, et teen uue pluusi, sellise laheda kirjaga, aga ettepoole ei tule ühtki head mõtet. tagumine kiri on mul juba aasta aega meeles mõlkunud. küll ma selle ükskord ära ka teen. õnneks püksid tõin väljamaalt kaasa, sellised mõnusad, just trööpamiseks loodud ;)

tegelikult ma üldse ei imesta, et väljas on suvi ja mina olen toas. vastik-vastik-vastik! tahan kaaaaaa!!!!!!!!!!!

sekretärineiu

ma olen nüüd siis sekretär järgmised 4 nädalat. oh! selle hommikupoolikuga olen vist juba paraja jama suutnud kokku keerata... ega ma ei tea ka, kõik tundub hoopis raskem, kui eelmisel suvel. pea vist rohkem pulki täis. tegelt on muidugi arved erinevad ka ja ma ei saa aru, kellele millist tasulise teenuse arvet avama peab :( tunnen end hetkel täiesti lollilt, kahjuks.
kui kuu lõpus kõik helistama ja karjuma hakkavad, siis ei ole mul peale enda küll kedagi teist süüdistada.
aga muidu on ok, rehasid pole, siis rahulikum

C.

p.s. Anne-Lii, kui sul aega üle jääb, siis tule mulle tööle külla, ma tahaks sind oimetuks küsida oma totrate küsimustega ;)

laulud lauldud

täiesti laulusisuline nädala vahetumine oli :)
reedel pidas sünnipäeva Kristjan, minu sõbranje Liisi teine (vahel võib öelda, et isegi parem) pool. olime Reiu jõue kaldal. seal on alati ülitore. Liisi isa mängis kitarri ja rahas laulis mingi kella kaheni öösel ma pakun. isegi sääski polnud tunda. ma tahaks sinna varsti tagasi, aga nii, et autojuht olema ei peaks. see on mingi veider koht seal jõe ääres - viin maitseb hea ja pähe hakkab (ma muigu suht alkoholi raiskaja). minu elu parimad peod ongi seal olnud ;)

laupäeval oli siis isa jubileum, sai teine 60. pidu oli tore, bändiga ja puha :) nägin sugulasi, keda pole mingi 10 aastat näinud ja see oli tore leid, peab tihedamalt läbi käima hakkama. selgus, et Oravad on ikka vahvad :) Olude sunnil olen ex-orav, aga mis teha, kui mu mehe perekonnanimi pole Lend või Koopa, siis oleks võinud topelt nime jätte - "Lend-Orav"
Vanaonu pojapoeg ja tema naine tundusid ülimalt vahvad. selline lõuapoolik on see vastleitud sugulane, pean nende pesa üle vaatama ja oravapojad ka ;)
muide, ülimalt hea on tantsida rumbat mehega, kellel on peotantsu kogemus. tõesti hea! mu oma mees peab vist tagasitulles rumba-kursused läbi tegema, see on lihtsalt nii hea tants...

ja ei saa jätta mainimata Ilmapuud. laulupidu oli ilus, mul oli sügavalt kahju, et ma pühapäeval tallinnas ei olnud. aga lohutuseks endale, saan 2009.a. kindlasti kaare all ise laulda jälle.

cristal

Nurjetõrje!

lugesin just HannesRummi blogi. tal oli nii hea sissekanne! siit see tuleb:

"Võidupüha eel ilmunud Eesti Päevalehe lisaleht Riigi Kaitse tutvustas uudissõna, millesse on kätketud kogu meie emakeele poeetika ning mis tõestab veelkord eesti keele lõputuid võimalusi sõnaloomeks.
Nurjetõrje!
See sõna on nagu luuletus. Nautige seda uut eestikeelset vastet rahvusvahelisele militaarterminile, mis näitab, et ka selle maa keel võib...
Ah et mida see sõna siis tähendab? Selle luulelise liitsõna tähendus on lihtsamast lihtsam:
NURJETÕRJE - tegevus nurje avastamiseks ja selle vastu töötamiseks.
Sünonüüm: sabotaažitõrje.
counter-sabotage, contre-sabotage

Uued omakeelsed militaarterminid väärivad üldse tutvumist. Kas te ehtsustit teate? Kui ei, siis lugege Riigi Kaitset, loodetavasti jõuab selle viimane number homme ka EPL-i võrguväljaandesse."

kas ma olen loll või...

... ei saa ma lihtsalt maailma asjadest aru.

jalutasin ükspäev Pärnu uhkes Kaubamajakas. mina kui kaua eemalviibinu pole seal rahulikult üldse patseerida saanudki. niisiis tegin väikese tuuri.

olin emaga ükspäev varem JYSK-ist endale mõnusad suured saunalinad ostnud (tegelikult käisime küll isale sünnipäevakingiks põhjapõdranahka ostmas ja oi! kui pehme see on). olen selle ostuga ülimalt rahul, sest need on suured, imavad hästi vett ja on nii mõnusalt pehmed.

nüüd ma siis jõudsin mingisse uude kodutekstiili poodi, mis asub kohe k-arvutisalongi kõrval ja on ainuke Eestis. nime tõesõna ei mäleta. pood on tore ja asjad ilusad, kuigi mingit väga suurt muljet ei avaldanud. igal pool olid sildid -40%, -50%, aga hinnad hästi väikeselt kuskil allpool. vaatasin siis huvi pärast, mis üks peaaegi identne saunalina maksab (suurus ja värv ja muster olid minu silmale küll samad) ja pidin pikali kukkuma - 680 krooni!!! ei ole olemas, onju! kamoon! 680 krooni??? JYSK-is maksin 245 krooni ja sain 2 saunalina + 3 väiksemat rätti käte või juuste kuivatamiseks. on elu, ah?
ma saan ju aru küll, et rikkad ja ilusad valivad endale asju just sellest trendikast tekstiilipoest, aga olgem ausad, kas ikka on mõtet? selle asemel võiks näiteks Rannapi kontserdile minna või vaesele sugulasele JYSK-i käterätid kinkida ;)

maailm on ikka imeline

C.

minu orjastamine

käisin mina täna meie sekretäri juures ametit õppimas, kuna esmaspäevast on Evelin jälle sekretär-sotsiaaltöötaja (maksan Šotimaal oldud aja eest lõivu, mis teha). iseenesest mulle täitsa sobib. istusin siis maha ja hakkasin eelmise aasta asju meelde tuletama. väga hull ei tundugi :)

järsku tunnen, et jalg on millegi küljes kinni, nagu kuhugi taha oleks haakinud, ei saa kohe üldse lahti. ja mida ma näen - olen kleepunud prügikorvi ääre külge nätsu sisse. see tundus hullult naljakas IRW! õnneks sain enamuse sellest suht lihtsalt oma pükste küljest lahti, aga mingid väikesed täksud ikka jäid.

põhimõtteliselt jõudsin ma järeldusele, et Anne-Lii tahtis mind enneaegselt orjastada, kuna ta ei viitsi enam tööl olla :( ja jättis oma nätsu meelega mind ootama (sest ta teadis, et ma pean tulema meeldetuletusringile).

ei läinud läbi, ma juba oma toas tagasi ;)

C.

õudne on

teate mis on kõige õudsam? siis kui sul on hirm sulle kalli inimese elu pärast. sellist tunnet kogesin Jaanilaupäeva õhtul, kui telefonid helisema hakkasid ja hauataguse häälega küsiti minu mehe tervise kohta. esimese kõne ajal ei olnud ma veel uudiseid kuulnud ja seega ei osanud reageerida. loomulikult reageerisin üle või praegu mõeldes adekvaatselt - käed värisesid, asjad kukkusid, see esimene pooltund on mu elust praegu välja lõigatud. ma tean, kus olin, aga mida tegin ja miks, on arusaamatu.
kui Aimuri ema helistas ja ütles, et TV-st öeldi, et 2 eestlast on hukkunud, siis veidral kombel rahunesin veidi. mind polnud ju keegi staabist otsinud, küllap on siis Aimur terve. aga üksi teadmine, millise relvaga rünnati, muudab mind kogu ülejäänud ajaks väga murelikuks. ja veel meditsiinisoomuk. aga need ei ole ju inimesed ka, kellega võidelda tuleb.

ma ei ole küll üldse humaane, aga minu arust peaks rahuvalvajad sealt ära tooma ja piirkonna mingi vahendiga üle piserdama, mis kohalikud mõneks päevaks koomaseisundisse viiks. siis saaks nad rahulikult kõik kokku korjata, narkotsipõllud hävitada ja normaalsemat elu jälle elama hakata. küll praegu oleks kuldkalakest vaja...
1. soovin, et Aimur tuleks tervelt koju tagasi!
2. soovin, et Eesti rahuvalvajad tuleksid tervelt koju tagasi!
3. soovin, et maailmas valitseks rahu!

Evelin

Jaani või midagi!

kuig minu Jaanipäev saab vist kodus magamise all mööda saadetud... esiteks ei ole kellegagi pidu teha ja nagu väga ei taha ka. asi on vist selles, et ma ei oska üksi elust rõõmu enam tunda. Aimur läks eile tagasi kõrbesse. puhkus lükkub tõenäoliselt edasi määramata tulevikku. nagu oligi arvata. aga ongi parem kui sügisepoole väiksem vahe jääb, siis ei ole taevas nii hall ja ööd külmad.
üks lahe seik ka: ma ostsin perek. Virkuse eeskujul Rabarockilt Metsatöllu autoklepsu tagaaknale. kleepisin selle pühapäeval ära ja läksin linna peale laiama. kleps on suht suur, ikka üle tagaakna ülemise ääre ulatub ja ütleb "hundi süda sees." minu arust on see tunduvalt parem kui rullnokkade "no fear" aga liikluspolitseile on see üks punane rätt puha. igatahes vahtisid nad väääga töllakil alalõuaga mind, kui ma kaubamajaka parklast minema manööverdasin. ega teha ju midagi polnud, mu käitumine oli adekvaatne, suunakas sees, isegi kumm ei vilisinud. huvitab, palju linna peal veel "hunte" liigub. 2 peaks kindlasti olema, nendest pool seisab ka üsna tihti samas parklas, kuna isashunt töötab seal ;) iseenesest ei arva ma üldse, et mind mingi päev selle eest kinni peetakse (eriti kuna linnaliikluses kipub jalg alati liiga raske olevat), aga praegu on jummala tuus olla küll!

C.

teeks midagi, aga ei tea mida

olen sattunud ikka parajasse ämbrisse. teil ma ei soovita sinna astuda ja loodan, et keegi minu õhutusel ei astunud ka. nimelt ostsin ma ema soovitusel uue mööbli odavmüügilt 4 köögitooli - ilusad valged, puidust, veidi kõrgema ja kaardus seljatoega, lisatoestusega ja puha (et ikka igasugu kehakuju kannaks). hakkasin neid siis eile kokku panema ja oh imet! tool jäi kõikuma, üks jalg on lühem või pikem (ma pole suutnud veel otsustada)...
ei ole olemas, onju!
nüüd ei oskagi seisukohta võtta, mida teha - kas viia tagasi või lihvida see üks jalg lühemaks või mida. sellest ma üldse ei hakka rääkima, et kokkupanemise õpetus oli kui hiina keel, mitte mõhkugi ei saanud aru. ja ma võin siinkohal kindlalt öelda, et viga ei olnud minus. olen koos Aimuriga kõik oma kodus oleva mööbli ise kokku pannud (ka köögimööbli, mille sahtlitega kapid või klaasuste ettekruvimine ei ole üldse lihtsate killast). põhimõtteliselt laotasin kõik kruvid ja poldid ja nüüd vidinad põrandale ja lasin fantaasial lennata. joonise peal oli vaid puuosad ja siis loetelu kruvidest, aga kuhu miski käima peaks, oli unustatud lisada :Z

eile ma rohkem ei ürtanud, pean ikka teised ka kokku panema, siis vaatan, mitu praaki on.

alati tundub, et kehtib ikka jutt - ise tehtud, hästi tehtud - sest teiste töö ei ole minu jaoks piisavalt hea peaaegu mitte kunagi (väike perfektsionismisaatan hakkab vist pead tõstma).

plaanid on ka Viisnurga vaja köögilaud ära lihvida, lakk maha võtta ja see siis ära peitsida valgeks. oleks ju ilus komplekt toolidega. muidugi juhul, kui pärast jalgade ühepikkuseks saagimist veel on, kuhu istuda ;)

C.

veel fotosüüdistusi ;)

Klari ja mina rockimas (meie jook Klari käes)

Liis soojenemas (vanaema kootud eesti rahvusmustriga kinnastes + siider)

Rabarock pildis

Rockbuss


Laibach



Mr. Lawrence

Metsatöll - leia mind esireast ;)

Lauri

Glawfinger -Zak Tell

www.glawfinger.com

tahan veel!!!

Aimurist ka

jah mu kallis meheraas on end jälle ilmutanud. helistas laupäeva hommikul kell pool kümme, kui ma veel täiesti sügavas rockijärgses unes olin. algul ei saanud arugi, et tema on, nii võõras hääl oli.

igatahes on temaga pealtnäha (kuulda) kõik korras. tundus suht rahulik, ratsionaalne ja emotsioonivaba. rääkis, et magab hästi, praegu sõjatandrilt puhkamas selles baasis, kus alguseski olid. pidid ainult 2 päeva olema, aga nüüd jäävad vist kuni 21. juunini, sest kindral Kert tuleb külla. ta tahab vist tagasi sinna, kust tulid, ei meeldi eriti mittemidagitegemine. ma saan sellest aru küll, siis aeg venib meeletult, kui midagi ei tee. aga mul on ikka natuke hea meel ka, kui baasis, siis lendab ehk vähem kuule ja muud ohtlikku soga tema suunas.

kui hästi läheb, siis augusti alguses tuleb natukeseks koju käima :)

praegu tundub, et see on kohe-kohe, sest mul on õnneks igaks nädalavahetuseks plaanid olemas, igav ei hakka.

aga hull igatsus on peal küll, õnnelikke paare eriti näha ei taha, jube kadedus tuleb peale.

nii et rahu, ainult rahu! ma endale korrutan seda kogu aeg.
kui reaalset olukorda näha tahate, siis Suvereporteris peaks mingi aeg näitama nende üksust. ajakirjanik oli oma kaameraga operatsioonil kaasas. mul ta ei soovitanud vaadata, oma närvide säästmiseks, aga ikka vist peab. mingigi lüli siis...

C.

RABAROCK!!!

ja läbi ta jälle ongi...

oli mida kuulata-vaadata. praegu te mind küll ei kuule, sest mu hääl jäi erinevate esinejate juurde lava ette. nähtavasti on ta praegu näiteks Glawfingeriga Rootsis või Electric Six'iga USA-s. ja täna on jälle tunda kõikvõimalikud lihased, mida muidu olemas ei ole, eriti kriitiline on asi kaelapiirkonnas. iseenesest on see täiesti normaalne, kui rokkimisel nii pikk vahe on. kael lihtsalt on ammu ära unustanud noorusaegade kontserdid Mai Rohelises salongis või väikeses saalis.

üks selline elamus oli ka, mida kuskilt mujalt ei saa, nimelt laulis (või röökis, kähises, kriiskas) kogu plats nagu üks mees Eesti hümni enne peaesinejat. hümn oli meeskoori ja rocki seades. VÕIMAS! mina isiklikult ei ole kunagi nii koleda häälega või nii südamest hümni laulnud. loodan väga, et see traditsioon jääb nüüd kestma.

ja Tanel Padariga sai kõrvuti rokitud. tegi oma seti ära ja siis ujus rahva sekka, nagu enamus esinejaid. ma praegu eeldan, et see oli Glawfingeri ajal, kui ma äkki avastasin, et ongi tema oma harjaga seal vehkimas ja kaasa laulmas. Klari muidugi väitis, et temal pole see esimene kord, aga mulle küll. ta peab üldse mind kogu aeg üle trumpama - nimelt kaotasin mina ära oma sel kevadel ostetud päikeseprillid, tema aga silmast läätse. ei ole olemas onju, kuidas see on võimalik? ju siis on, hullult naljakas mu meelest :D rahakotile muidugi mitte nii naljakas ma eeldan, aga sellised festivalid ikka mingeid kadusid nõuavad.

praegu võin veel öelda, et kõrvad on ka veel lukus. pea vasak pool on üsna veidralt tuim, küllap sellest, et liiva ja tolmu on kõik limaskestad endiselt täis. nii palju tolmu ei saa olemas olla! kui lava eest pärast metsatöllu ära tulin, olin tolmuvuntside ja näomaalingute uhke omanik. maalingud olid tingitud higi pühkimisest. iga tõmme oli ilusti näha ma kujutan ette. juustepesu oli kodus ikka eriti lahe, vesi ei läinudki hallist heledaks tagasi. mingi 2 pesu kulus, et jälle norm oleks...

igatahes on mul jälle uus lemmik, iga aasta keegi ikka silma hakkab. eelmisest aastast on Oomp! seekord siis Glawfinger. see oli mu elu üks paremaid live'-e. oli küll jube külm, aga ikka super. bänd ise ütles, et me oleme nende lemmikpublik ja see kinnitus nende laulja kodulehel.

ma olen nii rahul. korrata!

C.

nagu tööl ja nagu ei oleks ka

mul on ikka väga tugevalt tunne, et kuidagi ei saa ree peale või paati või kummimadratsile, valige ise vastavalt aastaajale, kus keegi parasjagu seda blogi loeb. töö mõttes noh. eile ma põhimõtteliselt jobutasin kogu päeva maha, täna olen natuke asjalik ka suutnud olla, aga ikkagi, tunnet ei ole. iseenesest on see vast loomulik.
imelik on olla, juba sellepärast, et minus puudub tavapärane vastikus, mis kohati endalegi vastu hakkab. eks ta enesekaitse ole - headele inimestele on lihtsam haiget teha...

aga see selleks. ujuma peaks minema, aga väga soe ei ole ja minu külmetamised Shotimaal ei ole vist veel mõjumist lõpetanud, ikka tahaks veel soojemat enne, kui 20-kraadisesse vette minna.
ilmad on muidugi super. loodan, et niisugused on reedel-laupäeval ka, sest vihmane Rabarock on tore ainult viimase päeva viimase esineja ajal ;)
ja üleüldse, varsti näen oma sõpru - lähen Estri lapse poole aasta sünnipäevale :)))

head suve jätku siis ja muide, mul on esimene grill veel tegemata (vabalt võtan vastu sellesisulisi kutseid)

Cristal

KODU :)))

MA OLEN TAGASI. MIDAGI PAREMAT, KUI OMA VOODI EI OLE MAAILMAS OLEMAS.

SEEGA, EESTI RUULIB!

ikka mina, C.

Shotimaa 6 n2dala l6petuseks

mugavaks habbab m6ni muutuma, loodab, et iga p2ev tuleb siia lehele uus sissekanne (tugev vihje emale), aga teate mis, minuga on sama lugu, ma olen ka laisk ja mugav ;) sama asi, et istuks aga arvuti ees ja loeks, kirjutada eei viitsi.
tegelt on nii, et ma kokkasin eile oma perele syya teha (kyyslaugukartulid ja liha ahjus). 6nneks k6ik laabus suurep2raselt, midagi p6hja ei k6rbenud. tavaliselt ju l2heb nii, kui kylalised tulevad ja ekstra pingutad. igatahes 6 suud sai toidetud, kiideti ja puha :) sellep2rast ei kirjutanudki.

t2na kolisin tagasi Perthi. kohver tuli ka just eelmise peremehega kohale. ma ise saabusin veidi varem Bernardo's bossuga. tegelesin just ymberpakkimisega, et homme ei peaks vaeva n2gema. plaan on kaua magada, siis linna peal kolada, midagi v2ikest kaasa osta veel ja siis on hinnangute aeg (paberkandjal tuleb kirjutada, kas ja mis ja kuidas meeldis v6i mitte).

homme 6htul on hyvastij2tu 6htus88k Tai restoranis. kutsutud on korraldajad, osalejad ja pered. paljud ei saa tulla, aga mingi 25 inimest ikka. p2rast v2ike pubituur ja siis tuttu. ma pean enne 6 juba punuma panema, lennuks pealinnast kell 9.10 ...

siis on 4 tundi passimist Londonis. lennuk Riiga v2ljub idee kohaselt 14.35 ja Eesti aja j2rgi on Riias 19.10 Nii et Eestis ehk olen 21-22 vahel. ja siis mu voodi-mu padi-mu pult, mu kass ootab mind (abikaasa puudumisel peab Lordi nurrumisega leppima).

ja palun 2rge helistage mulle pyhap2eval enne kella 13.00, loodetavasti magan end v2lja.

homme ie kirjuta.

olge kallid!

Evelin

kokkuv6tete aeg

niisiis, viimane n2dal Shotimaal on k2sil. m6tlesin siin, et peaks veidi aru, mis ja kuidas.

1. 6igust r22givad inimesed, kes soovitavad v2he asju kaasa vedada. mul oli 4-st tydrukust k6ige v2hem asju, aga ikkagi palju. yhed pyksid on siiani kohvrist v2lja v6tmata ja sinna nad t6en2oliselt ka j22vad. teksajakist ma ei r22gigi. 2 seelikut on tabanud sama saatus, aga puhtalt seet6ttu, et siin on polaarkliima :( millegip2rast on neile seltsiks veel yks siginenud (lootes, et P2rnus on soe ;) Lisaks olen liiga palju kreeme-salve kaasa v6tnud. oleks v2hemaga hakkama kyll saanud, aga teate ju kyll seda naise sydant - kohe hea on olla, kui igasugu vidinad ymberringi.

2. shotlased ise on m6nusad, suht eestlaste moodi, mis on ka m6istetav, sest elame samal laiuskraadil, ajalugu on olnud keeruline ja naaber vastik. kodused kombed ja s88gid suht samalaadsed, kuigi leiba pole!

3. praktikakoht enam-v2hem. selles m6ttes et oli nagu minu ala ja ei olnud ka. ma kyll oma arust ankeedis seletasin v2ga t2pselt, millega Eestis tegelen, aga ju neil ei olnud v2imalik sellist programmi pakkuda. samas olen k2inud haiglates ja reh. keskuses ja tegelenud puuetega lastega. seega k6ik 6ige, aga midagi lihtsalt j2i puudu. saladuskatte all v6in muidugi 8elda, et ega ma selle p2rast siia tulnud, ikka maa ise t6mbas rohkem ;)

4. alati ei t2henda p2rinemine samast piirkonnast head klappi. ma saan palju paremini l2bi hispaania tydrukuga ja tyrklanna on tore, aga soomlane on jube. ma ei m2leta, kas kirjutasin, aga me k2isime Sky saarel ilma temata. hoidsime saladuses, et l2heme ja 6nnestuski ilma hysteerikuta 2ra k2ia :) tegelikult ka ei ole normaalne, kui inimene hakkab vinguma ja l6puks karjuma, kui tema ei saa seda magamisaset, mida soovib. uskumatu tegelikult (me loosisime voodikohti, nii tundus aus k6igi suhtes, aga m6ni kohe ei saanud sellest aru).

5. programmi korraldajad on igati head olnud, l2binisti toredad inimesed. mul on tunne, et tulevikus hakkan ma hulganisti shotlasi oma kodus n2gema...

saigi vist k6ik. muidugi midagi on veel. aaaa... seda et t6esti oli hea m6te siia tulla kuniks Aimur 2ra on. ma praegu m6tlen, et ainult paar kuud ongi veel j22nud ajani, kui ta korraks end n2itama tuleb ja sygisel on mul hullult palju tegemist, nii et ehk polegi v2ga hull. sellest ma muidugi pigem ei r22gi, et iga kord, kui talle m6tlen, tulevad pisarad kohe silma v6i kui m6ni ilus laul raadiost tuleb, siis sama probleem. aga see on vist ainult loomulik.

ja ma ei saa aru, kuidas mehed minevikust iga kord v2lja raalivad, et Aimur 2ra on. see on nagu needus. eile yks helistas, kellega ma pole 7 aastat suhelnud. t2ielik mysteerium... eelmine kord oli sama lugu - suht kohe p2rast Aimuri missile minemist helistas yks kunagine ex. aga enam see mind ei k6iguta, sest mul on maailma k6ige parem mees ja kedagi teist ma ei taha. nii hea tunne oli 8elda, et ma ei taha sinuga r22kida. kui telefoni kinni kl6psasin, t2itus syda t2ieliku rahuga :)

sellised lood siis.

Evelin *ootab lennuilma*